Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
OÜ T&O Varahaldus hagi AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma ning OÜ Expericom vastu nõude tunnustamiseks AS Süda Maja (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21968
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ T&O Varahaldus kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ T&O Varahaldus, esindaja vandeadvokaat Klen Laus Kostja AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma Kostja OÜ Expericom, esindaja juhatuse liige Kalev Sakjas
Asja läbivaatamise kuupäev
26. september 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21968 osas, milles OÜ T&O Varahaldus hagi nõude tunnustamiseks AS Süda Maja (pankrotis) pankrotimenetluses jäi 2 279 730 eurot 58 senti ületavas osas rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, millega ringkonnakohus tunnustas hagi osaliselt rahuldades OÜ T&O Varahaldus 2 279 730 euro 58 sendi suurust nõuet AS Süda Maja (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1 kohase esimese järgu nõudena.
1.OÜ T&O Varahaldus (hageja) esitas 12. juunil 2014 Harju Maakohtule AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma (kostja I) ja OÜ Expericom (kostja II) vastu hagi, milles palus tunnustada oma 3 925 013 euro 2 sendi suurust nõuet AS Süda Maja (pankrotis, edaspidi ka pankrotivõlgnik) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1 järgses rahuldamisjärgus. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 17. detsembri 2013. a määrusega välja AS Süda Maja (pankrotis) pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Toomas Saarma. 7. jaanuaril 2014 teatas hageja kostjale I, et tal on pankrotivõlgniku vastu 12 277 244 euro 28 sendi suurune nõue. 17. aprillil 2014 esitas kostja II kirjalikud vastuväited võlausaldajate nõuetele, sh vastuväite kogu hageja nõudele. 12. mai 2014. a kirjalikus täpsustuses teatas kostja II, et pandiga tagatud nõuete osas hõlmab vastuväide ka mittenõustumist nõude järguga. 13. mail 2014 toimus nõuete kaitsmise koosolek. Koosolekul esitas kostja I nõudele vastuväite 9 997 513 euro 70 sendi ulatuses ning vastuväite nimetatud osas nõude rahuldamise järgule. Kostja I tunnustas hageja nõuet 2 279 730 euro 58 sendi ulatuses. Hagiavalduses viidati, et 18. augustil 2008 toimunud AS Süda Maja võlakirjaemissiooni käigus on pankrotivõlgnik emiteerinud võlakirjad. Võlakirjatingimuste p 6.2 kohaselt tuli võlakirjad lunastada
31.detsembril 2013. Võlakirjatingimuste p 6.4 kohaselt lisandub võlakirjadele intress 3% aastas ning pankrotivõlgniku kohustuste täitmisega viivitamisel viivis 0,4% päevas.
8.mail 2009 sõlmisid pankrotivõlgnik ja hageja tagatisagendilepingu, mille kohaselt hageja on võlakirjade tagatisagent (p 2.1) ning võlakirjainvestorite huvides hüpoteegipidajaks (p 3.1 ja p 5.1). Lisaks sätestab võlakirjatingimuste p 4.1.1, et tagatisagent esindab võlakirjainvestoreid tagatise realiseerimisel ja nõuete rahuldamisel. Hageja nõue pankrotivõlgniku vastu on tagatud Tallinnas asuvale kinnistule seatud teise järjekoha hüpoteegiga 3 195 582 eurot 43 senti ja Harjumaal asuvale Ameerikanurga kinnistule seatud teise järjekoha hüpoteegiga 5 112 931 eurot 88 senti. Tagatisagendilepingu p 11.1.4 kohaselt on hageja õigustatud tagatise realiseerimisel saama pankrotivõlgnikult tasu, mis vastab 2%-le tagatiste realiseerimisest laekunud summadele. 28. juuni 2013. a tehinguga võõrandas pankrotivõlgnik osa Ameerikanurga kinnistust, mistõttu tekkis võlakirjatingimuste p-de 2.1.20-2.1.23 ja 10.7 kohaselt pankrotivõlgnikul kohustus hüvitada tagatisagendile summa, mis vastab 14 eurole 9 sendile iga võõrandatud kinnistu ruutmeetri kohta, s.o kokku 4 807 508 eurot. EVK 3. jaanuari 2014. a väljavõtte järgi on nõudeavalduse esitamise seisuga pankrotivõlgnikul lunastamata võlakirju nominaalväärtuses 8 492 348 eurot 50 senti. Hageja palus nõuet tunnustada 3 925 013 euro 2 sendi ulatuses, mis koosneb järgmistest osadest: 1) 31% seni lunastamata võlakirjade nominaalväärtusest (8 492 348 eurot 50 senti) 2 632 628 eurot 3 senti, 2) tagatisagendilepingu p-st 11.1.3 tulenev tasunõue 6391 eurot, 3) 31% lunastamata võlakirjadelt arvutatud intressist perioodi 1. juuli 2012 kuni 28. juuni 2013 eest 78 329 eurot 70 senti, 4) 31% tavapärase tähtajaga lunastamise kohustusega võlakirjadelt arvutatud intressist perioodi
29. juuni 2013 kuni 17. detsember 2013 eest 16 148 eurot 69 senti, 5) 31% ennetähtaegse lunastamise kohustusega võlakirjadelt arvutatud viivisest perioodi 29. juuni 2013 kuni 17. detsember 2013 eest 1 025 345 eurot 31 senti, 6) tagatisagendilepingu p-st 11.1.4 tulenev tagatiste realiseerimise eest makstav tasunõue 166 170 eurot 29 senti.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Hageja intressinõue on osaliselt põhjendamatu põhjusel, et intressi kapitaliseerimine ja kapitaliseeritud intressilt intressi arvestamine on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6 esimese lausega. Hagejal puudub viivisenõue, kuna osalist lunastamist ei toimunud, võlgnikul ei olnud osalise lunastamise kohustust. Lisaks on põhjendamatu ka hageja tagatisagendilepingu p 11.1.4 alusel esitatud tagatisagendi tasunõue. Tagatisagendilepingu p 11.1.4 kohaselt on tagatisagendil õigus saada tagatise realiseerimise korraldamise eest tasu, mis vastab 2%le tagatise realiseerimise tulemist. Kuivõrd pankrotimenetluses võõrandab vara haldur, ei osuta hageja võlgniku pankrotimenetluses tagatisagendilepingu p-s 11.1.4 sätestatud teenust, mistõttu ei saa tagatisagendil tekkida ka õigust saada nimetatud tasu. Hageja esitatud seisukohad ei anna alust tunnustada hageja nõuet hagiavalduses taotletud summas, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.Kostja II vaidles hagile vastu. Hageja esitatud arvutused on tõendamata ning ebaõiged. Hageja tagatisagendi lepingu p-s 11.1.4 tulenev 2% suurune nõue on alusetu, sest hageja ei ole kunagi korraldanud võõrandamist. Lisaks on hageja nõude esitanud volituseta esindaja. Hageja endise tagatisagendi ja vahendajana ei ole võlausaldajaks pankrotimenetluses. Hageja ei ole, lisaks väärtpaberikeskuse väljatrükile, esitanud dokumente võlakirjade omandamise kohta.
4.Harju Maakohus jättis 4. märtsi 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei mõjuta asjaolu, et kostja I korraldab pankrotivara müüki ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise, hageja nõude kehtivust. Hageja esindab 31% võlakirjaomanike huve ehk neid võlakirjainvestoreid, kes ei ole esitanud pankrotimenetluses võlakirjadest tulenevat iseseisvat nõuet. Võlakirjadest tulenevaid õigusi saab teostada see isik, kelle nimel võlakirjad on. Kostja I on 22. jaanuari 2015. a kohtuistungil selgitanud, et hageja on tõendanud, et 31% võlakirjadest on tema omandis, seega on hageja õigustatud hagi esitama. Hageja on pankrotimenetluses võlausaldajaks. Maakohus leidis, et hageja on piisava põhjalikkusega oma nõuet ja selle arvutuskäiku selgitanud. Kostja I on pankrotimenetluses tunnustanud hageja nõuet 2 279 730 euro 58 sendi ulatuses. Hageja intressinõue on osaliselt põhjendamatu põhjusel, et kapitaliseeritud intressilt intressi arvestamine on vastuolus VÕS § 113 lg 6 esimese lausega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16913). Maakohus nõustus ka kostja I seisukohaga, mille kohaselt on võlakirja olemust arvestades tegemist laenusuhtega võlakirjainvestorite kui laenuandjate ja võlgniku kui laenusaaja vahel. Hageja viivisenõue on põhjendamatu. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega muutusid võlgniku pankroti väljakuulutamisega võlakirjadest ning võlakirjatingimustest tulenevad nõuded sissenõutavaks 17. detsembril 2013. Võlakirjade erakorralise lunastamise
tingimused on sätestatud võlakirjade emissioonitingimuste p-s 9. Punktis 9.1 on loetletud, millistel juhtudel on investoril õigus nõuda tema omanduses olevate võlakirjade lunastamist. P-s 9.2 on sätestatud, et sellisel juhul tuleb investoril esitada hagejale vastavasisuline taotlus, märkides ära põhjuse, miks ta erakorralist ennetähtaegset lunastamist taotleb. Kostjale I ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et 31% võlakirjainvestoritest (või mõni nendest), kelle huve hageja pankrotimenetluses esindab, oleks esitanud hagejale taotluse võlakirjade ennetähtaegseks lunastamiseks. Kostja I hinnangul ei ole võlakirjadest tulenevad nõuded muutunud sissenõutavaks enne pankroti väljakuulutamist, sh ei ole talle esitatud asjaolusid, mis kinnitaks võlakirjade erakorralist ennetähtaegset lunastamist (võlakirjatingimuste p 9) või et võlgnik oleks kasutanud võlakirjatingimuste p-s 10.7 sätestatud õigust võlakirjade ennetähtaegseks lunastamiseks. Võlakirjatingimuste p 10.7 kohaselt on Ameerikanurga kinnistu osalisel võõrandamisel emitendil õigus, kuid mitte kohustus osaliselt võlakirju lunastada. Kuivõrd tegemist on võlgniku õigusega, mida ta võib kasutada, kuid ei ole kohustatud kasutama, ei saa õiguse kasutamata jätmisel arvestada ennetähtaegse lunastamise õigusega võlakirjadelt ka viivist, nagu hageja on ekslikult teinud. On ebamõistlik eeldada, et hagejal oleks õigus saada tasu tagatisvara realiseerimise tulemist (2%), kuna pankrotivara võõrandab haldur, mitte hageja. Kostja I on täiendavalt märkinud, et hageja on tagatise realiseerimise tulemi suuruseks lugenud pankrotivõlgniku kinnistutele hageja kasuks seatud hüpoteekide kogusummat. Kuna hageja on tagatisagendi lepingu p-st 11.1.4 tuleneva väidetava nõude arvestamisel aluseks võtnud hageja kasuks seatud hüpoteekide kogusumma, tulnuks hagejal tõendada, et kinnistute väärtus on selline, et sellest piisab ka hageja kasuks seatud teise järjekoha hüpoteekide tervikuna rahuldamiseks. Hageja ei ole seda asjaolu tõendanud. Hageja palus tunnustada oma nõuet 3 925 013 eurot 2 senti (põhi- ja intressinõue kokku 2 273 339 eurot 45 senti + tagatisagendilepingu p-st 11.1.3. tulenev tasunõue 6391 eurot) PankrS § 153 lg 1 p 1 kohaselt esimese järgu nõudena. Kostja I tunnustas hageja nõuet pankrotimenetluses 2 279 730 euro 45 sendi ulatuses PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus. Ülalmärgitud põhjendustel ei ole hageja nõue põhjendatud.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis tunnustamata hageja nõude (suuruses 3 330 512 eurot 32 senti - hageja loobus osaliselt algsest nõudest, mh tagatisagendilepingu p-s 11.1.4 sätestatud tasu nõudest ning nõustus sellega, et võlakirjade nominaalväärtus on 5 000 000 eurot) PankrS § 153 lg 1 p 1 kohaselt esimese järgu nõudena. Maakohtu otsuse resolutsioon on vastuolus otsuse põhjendustega. Maakohus on otsuse põhjendavas osas jaatanud, et vähemalt 2 279 730 euro 58 sendi ulatuses tuleb hageja nõuet pankrotimenetluses tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 kohaselt esimese järgu nõudena ning kostja II vastuväited vastavas ulatuses on alusetud. Samas on hageja nõue jäetud rahuldamata täies ulatuses. Maakohus on asja lahendamisel ka ebaõigesti arvestanud kostja II vastuväidetega. Ekslikult on kohaldamata jäetud võlakirjatingimuste p-d 2.1.20-2.1.23 ja 10.7. Hilisemates seisukohtades tugines hageja Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-175-14 ja täpsustas oma
nõuet alternatiivse arvestusmetoodikaga, milles võttis võlakirjade nominaalväärtusena aluseks rekapitaliseeritud väärtuse 8 492 348 eurot 50 senti, mille tagajärjel on hageja nõue vähemalt 3 421 196 euro 74 sendi suurune. Hageja palus selle siiski rahuldada 3 330 512 euro 32 sendi ulatuses.
6.Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele osaliselt vastu. Kostja I nõustus apellatsioonkaebuses toodud väitega, et maakohtu otsuse resolutsioon on vastuolus otsuse põhjendustega. Sarnaselt hagejaga jõuab ka kostja I vaidlustatud otsuse põhjendusi analüüsides järeldusele, et maakohus on sisuliselt nõustunud kostja I argumentidega, mistõttu on õige hageja väide, et sellega on maakohus jaatanud, et vähemalt 2 279 730 euro 58 sendi ulatuses tuleb hageja nõuet tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 kohaselt esimese järgu nõudena. Ülejäänud osas vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse hagi osalise rahuldamise kohta, millega tunnustas hageja nõuet 2 279 730 euro 58 sendi ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 1 kohaselt esimese järgu nõudena. Ülejäänud osas jäi nõue rahuldamata. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäid menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohus tuvastas põhjendavas osas, et hageja nõue on põhjendatud 2 279 730 euro 58 sendi ulatuses, samas kui otsuse resolutsiooniga jättis maakohus hageja nõude täielikult tunnustamata, s.o nõude tunnustamise hagi rahuldamata. Kuna nõuete kaitsmise koosolekul vaidles kostja II hageja nõudele terves ulatuses vastu, siis vaatamata sellele, et kostja I tunnustas nõuet 2 279 730 euro 58 sendi suuruses osas, jäi hageja nõue nõuete kaitsmise koosolekul tervikuna tunnustamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt hageja nõue on põhjendud kostja I tunnustatud ulatuses ja rahuldamisjärgus, ning osas, milles maakohus kummutab kostja II vastuväited nõude tervikuna alusetuse kohta. Apellatsioonkaebuses taotleb hageja nõude tunnustamist täiendavalt 1 050 781 euro 74 sendi ulatuses. Nimetatud summa tuleneb intressi- ja viivisenõudest seonduvalt hageja väitega, et 28. juunil 2013 toimunud Ameerikanurga kinnistust 341 200 m2 suuruse osa müügiga toimus võlakirjatingimuste p 10.7 kohane võlakirjade osaline lunastamine. See hageja väide on alusetu, sest võlakirjatingimuste p 10.7 kohaselt on Ameerikanurga kinnistu osalisel võõrandamisel emitendil õigus, kuid mitte kohustus osaliselt võlakirju lunastada. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et võlgnik kasutas võlakirjatingimuste p-s 10.7 nimetatud õigust võlakirju osaliselt lunastada, s.o kinnistu osaline müük ei võrdsustu automaatselt võlakirjade lunastamisega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, ning rahuldada apellatsioonkaebus tervikuna või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kaebuse järgi on ringkonnakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Muu hulgas ei ole
ringkonnakohus põhjendanud, milliste asjaolude ja tõendite abil ta leidis, et võlakirjatingimuste p 10.7 annab pankrotivõlgnikule õiguse ja mitte kohustuse Ameerikanurga kinnistu osalisel võõrandamisel võlakirju osaliselt lunastada. Ringkonnakohus hindas selle järelduse korral tõendeid ebaõigesti. P-st 10.7 tuleneb, et kinnistu võõrandamine on võimalik vaid eeldusel, et hagejale tasutakse osalise lunastamise summa. Samuti ei võtnud ringkonnakohus seisukohta hageja väidete osas p 10.7 kohta, p-de 2.1.20-2.1.23 kohta ega ka alternatiivse arvutusmetoodika kohta, mille hageja ringkonnakohtule esitas. Ringkonnakohus tegi ka üllatusliku otsuse, kui leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et pankrotivõlgnik kasutas p-s 10.7 nimetatud õigust võlakirju osaliselt lunastada. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud võlakirjatingimuste kohustuslikkuse ja tõlgendamise sätteid, vaidluse korral tulnuks lähtuda VÕS §-st 29. Võlakirjatingimustest nähtub, et kinnistu müük oli võimalik vaid eeldusel, et hagejale tasutakse osalise lunastamise summa. Ringkonnakohus on vääralt jätnud kohaldamata VÕS § 113 lg 6. Hageja esitas menetlusdokumendi, milles tugines nõude arvutamisel kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 6 rekapitaliseeritud võlakirjade nominaalväärtusele. Ringkonnakohus pole selle kohta seisukohta võtnud.
9.Kostja I leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Sisuliselt vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on pankrotivõlgniku vastu intressi ja viivisenõue või üksnes intressinõue. Kostja I on arvutanud intressi põhisummalt 5 000 000 eurot kuni pankroti väljakuulutamiseni, hageja on samalt summalt arvestanud intressi kuni 28. juunini 2013 ja sealt kuni pankroti väljakuulutamiseni 192 492 eurolt, kuna on seisukohal, et võlgnikul tekkis siis ennetähtaegse lunastamise kohustus 4 807 508 eurot. Emitendil oli võlakirjatingimuste p 10.7 järgi õigus, mitte kohustus ennetähtaegseks lunastamiseks, seega ei saa nõuda ka viivist. Kinnistu müük ei võrdsustu automaatselt võlakirjade lunastamisega.
10.Kostja II leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles hageja hagi nõude tunnustamiseks AS Süda Maja (pankrotis) pankrotimenetluses jäi 2 279 730 eurot 58 senti ületavas osas rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
12.Hageja ei vaidlusta kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust osas, millega hageja nõuet tunnustati pankrotivõlgniku pankrotimenetluses 2 279 730 euro 58 sendi ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 1 kohase esimese järgu nõudena. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.
13.Pooled on olnud kogu menetluse kestel erinevatel seisukohtadel küsimuses, kas pankrotivõlgnikul tekkis Ameerikanurga kinnistu osalisel võõrandamisel kohustus lunastada vastav osa võlakirju või oli tal selleks võlakirjaemissiooni tingimuste kohaselt õigus.
Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et pankrotivõlgnikul kui võlakirjade emitendil oli õigus, mitte kohustus võlakirju lunastada, kui Ameerikanurga kinnistu osaliselt võõrandati. Selgelt õigusena on see sätestatud võlakirjaemissiooni tingimuste p-s 10.7. Emitendi kohustust ei saa kolleegiumi hinnangul tuletada ka hageja kassatsioonkaebuses viidatud rõhuasetusest p 10.7 lauseosale "eeldusel, et". Eeldus ei ole selles lauses mõistetav tähenduses, et kinnistu võõrandamine on võimalik vaid eeldusel, et toimub osaline lunastamine. Kolleegium lisab, et ka p 10.7 ingliskeelsest versioonist ei tulene emitendile võlakirjade lunastamise kohustust, vaid ka seal on see kirjeldatud õigusena: "The Issuer is entitled to redeem the Bonds [---]." Kohtud ei ole tuvastanud, et lepingupoolte tahe erineks lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, mis annaks VÕS § 29 lg 1 teise lause alusel võimaluse lähtuda ühisest tahtest, mitte p 10.7 sõnastusest. Kuigi ringkonnakohus ei ole selgelt väljendanud seisukohta emissioonitingimuste p-de 2.1.20-2.1.23 kohta, ei ole see toonud kaasa ebaõiget lahendit. Nimetatud punktid asuvad alajaotuses, mille eesmärk on defineerida edaspidi kasutatavaid mõisteid ja tähendusi. Kolleegiumi arvates ei tulene nendest punktidest emitendile kohustust osaliseks lunastamiseks, neis üksnes defineeritakse erinevaid mõisteid, sh osalise lunastamisega seotud mõisteid. Näiteks p 2.1.23 defineerib osalise müügi mõiste kui Ameerikanurga kinnistust osa müügi ostjatele, kelle laekumisi kasutatakse osalise lunastamise makseteks vastavalt emissioonitingimustele. Seega viidatakse punkti lõpusõnadega mh emissioonitingimuste p-le 10.7, mille kohaselt on emitendil õigus, aga mitte kohustus võlakirju lunastada.
14.Kuna pankrotivõlgnikul ei tekkinud võlakirjade osalise lunastamise kohustust, ei ole lunastamata jätmine käsitatav kohustuse rikkumisena ning seetõttu ei ole võimalik ka hageja kasuks viivist arvestada.
15.Järgmisena käsitleb kolleegium hageja kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohus ei võtnud seisukohta hageja ringkonnakohtus esitatud täiendavate seisukohtade (alternatiivse arvestusmetoodika) kohta. Hageja väide on õige, ringkonnakohus ei ole hageja täiendavatele seisukohtadele vastanud. Ringkonnakohtu seisukohta mh hageja seisukohtade lubatavuse kohta ei nähtu ka ringkonnakohtu istungi protokollist (II kd, tl 100 jj), kuigi protokolli kohaselt on seda küsimust istungil käsitletud. Kolleegium leiab, et hageja võis tugineda alternatiivsele arvutusmetoodikale, tegemist on väidetega õiguse tõlgendamise kohta, mida on TsMS § 634 lg 2 järgi lubatud esitada ka pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Ka TsMS § 376 lg 4 p 1 ei pea hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Hageja algne lunastamissumma ja intressi arvutamise metoodika lähtus sellest, et võlakirjade nominaalväärtuseks tuleb lugeda 8 492 348 eurot 50 senti (st see summa sisaldas juba varasema perioodi intresse). Selline nominaalväärtus nähtub Eesti Väärtpaberite Keskregistri teatiselt (I kd, tl 62). 6. aprillil 2015 esitatud apellatsioonkaebuses nõustus hageja mh maakohtu otsusega selles, et
võlakirjade nominaalväärtuseks on 5 000 000 eurot. Pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega esitatud seisukohtades (10. septembril 2015) naasis hageja algse seisukoha juurde, mille kohaselt on võlakirjade nominaalväärtus 8 492 348 eurot 50 senti. Hageja tugines seejuures Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, milles leiti mh, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt intressi. Kolleegium märgib täiendavalt, et Riigikohtu viidatud lahendi seisukohad olid esitatud laenulepingust tulenenud vaidluse kohta, kuid tagajärg, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt intressi, on kehtiv ka võlakirjaemissiooni korral, mil emitent kui võlasuhtes kohustatud isik võtab kohustuse maksta võlakirjade omanikele võlakirjadelt intressi.
16.Ringkonnakohus on hageja täiendavaid seisukohti käsitlemata jättes rikkunud TsMS § 654 lg 5 esimest lauset, mille kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. See rikkumine võis kaasa tuua ebaõige lahendi tegemise, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja saata asi uueks arutamiseks (v.a võlakirjade osalise lunastamise kohustuse ja viivisenõude küsimuses) samale ringkonnakohtule.
17.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tegi üllatusliku otsuse, kui leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et pankrotivõlgnik kasutas p-s 10.7 nimetatud õigust võlakirju osaliselt lunastada. Ringkonnakohtu seisukohta võib pidada ekslikuks, mitte üllatuslikuks. Pooled ei ole menetluses sisuliselt vaielnud selle üle, et osalist lunastamist ei toimunud, vaid selle üle, kas emitendil oli tekkinud osalise lunastamise kohustus või mitte (vt otsuse p 13). Seega polnud hagejal vajalik ja tõenäoliselt ka võimalik esitada tõendeid osalise lunastamise toimumise kohta, vaid põhjendada oma seisukohti, miks oli emitendil hageja arvates tekkinud osalise lunastamise kohustus, seda eelkõige võlakirjaemissiooni tingimustest lähtuvalt.
18.Kolleegium märgib, et maakohtu otsus ei vastanud kohtuotsuse nõuetele, eelkõige TsMS § 442 lg-le 8. TsMS § 442 lg 1 kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, resolutsioonist, kirjeldavast ja põhjendavast osast. TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb kohtul otsuse põhjendavas osas keskenduda kohtu tuvastatud asjaolude ja nendest tehtud järelduste, tõendite ja kohaldatud seaduste märkimisele ja analüüsimisele. Kolleegiumi hinnangul peab kohtulahend olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt struktureeritud ja liigendatud (mh nt punktide ja alapunktide abil) ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul. Praeguses asjas tehtud maakohtu otsuse põhjendav osa algab küll loogiliselt kohtu tuvastatud asjaolude kokkuvõttega, kuid sellele järgneb mitmetel lehekülgedel ilma sisemise struktuuri ja liigenduseta hageja ja kostjate esitatud asjaolude ja väidete taasesitamine. Kuigi kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole alati võimalik täielikult vältida menetlusosaliste seisukohtade (taas) esitamist, tuleks seda vähemalt maakohtul teha minimaalselt vajalikus ulatuses. Nt on maakohus esitanud hageja nõude pika arvutuskäigu otsuse põhjendavas osas kaks korda. Maakohtu enda seisukohad on otsuse põhjendavas osas esitatud minimaalselt ja üldsõnaliselt, üldjuhul ühe nõustuva lausega sellise lõigu lõpus, milles kirjeldatakse pikalt menetlusosalise seisukohti. Maakohtu seisukoht hageja
intressinõude osalise põhjendatuse kohta on üksnes kaudselt tuletatav - selles osas piirdub otsuse põhjendav osa kostja I seisukohtade pika ümberkirjutamisega ning ainus selgelt eristatav kohtu seisukoht on esitatud selle kohta, et võlakirja olemust arvestades on tegemist laenusuhtega võlakirjainvestorite kui laenuandjate ja võlgniku kui laenusaaja vahel. Praegusel juhul on otsuse põhjendava osa ebaloogiline, struktureerimata ja kirjeldav ülesehitus toonud mh kaasa vastuolulise lahendi, sest otsuse põhjendustest võib järeldada hagi osalist rahuldamist, kuid resolutsiooni järgi on jäetud hagi rahuldamata. Kolleegium märgib ka seda, et kuigi ringkonnakohus on kõrvaldanud vastuolu maakohtu otsuse põhjendava osa ja resolutsiooni vahel, tulnuks ringkonnakohtul maakohtu otsuse laialivalguv põhjendav osa praegusel juhul sisuliselt asendada, esitades lahendis kokkuvõtlikult põhilised seisukohad kõikide vaidlusaluste punktide kohta, mitte piirduda üldsõnalise nõustumisega maakohtu seisukohtadega.
19.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
20.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.