Korrakaitse › Vanglad

3-17-372 Rajaste ütlused kinnitavad, et A.N. keeldub hommiku loenduse ajal juba aasta algusest alates püsti tõusmast. Vasturääkivusi ei esine ei R. Ruutma ütlustes ega I. Rajaste selgitustes. Vanglateenistuse seaduslikule korraldustele tuleb alluda, et vanglal oleks võimalik tagada vangla ja teiste kinnipeetavate julgeolek. Distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on kinnipeetava heidutamine ning tagada vanglas kehtiva korra järgimine. A.N.il oli enne ettekande koostamist kuus kehtivat distsiplinaarkaristust ja samaliigilisi distsipliinirikkumisi (korraldusele allumatus) on kaks. A.N.ile ei ole eesmärgipärane määrata kergemat karistust kui eelmised, kuna talle ei ole kartserikaristus mõjunud. Viiepäevane kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava õigustesse. Viisakusreeglite järgimata jätmine näitab jälle A.N.i negatiivset suhtumist vanglateenistuse ametnikesse ja kehtivasse korda. Kinnipeetaval ei tohi tekkida arusaamine, et vanglateenistusega võib suhelda mis tahes moel. Kinnipeetavad tuleb heidutada, et ta vangla distsipliini ei rikuks. Viiepäevane kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava õigustesse.

3-17-372 Tallinna Vangla on enne iga distsiplinaarkaristuse käskkirja andmist küsinud meditsiiniosakonnalt seisukohta, kas A.N.i tervislikus seisundis esineb objektiivseid takistusi karsterikaristuse kandmiseks. Sellekohaseid terviseprobleeme A.N.il meditsiiniosakonna sõnul ei esine. Kehtiv õigus võimaldab karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat maksimaalselt kuni 45 ööpäevase kartserikaristusega. Kartserikaristuse (aga ka muude distsiplinaarkaristuste) määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ning proportsionaalsuse hindamisel võetakse arvesse kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega. Kartserikambritesse paigutamist on igal kinnipeetaval võimalik vältida. Kartserisse paigutamise näol tegemist on täiendava karistusmeetmega kinnipeetava suhtes, kes õiguskuulekalt ei käitu. Kinnipeetav ei satu kartserisse seega juhuslikult, vaid sinna sattumist on võimalik vältida, käitudes vanglas õiguskuulekalt, alludes korraldustele ning järgides distsipliini. A.N.i subjektiivne valik on olnud seda mitte teha, mistõttu on osutunud vajalikuks tema distsiplinaarkorras karistamine. Riigikohus on oma 21.03.2015 otsuses nr 3-3-1-79-12 märkinud, et vangistusseadusest ei tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba viibib kartseris. Vangistusseadus ei kohusta vanglat ka jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg. Riigikohtu hinnangul ei saa pidada seega õigusvastaseks olukorda, kus kinnipeetav viibib kartseris kauem kui 45 ööpäeva järjest.

3-17-372 kartserisse paigutamine riivab tema vabadusõigust ja täitmisele pööratud kartserikaristust ei ole võimalik tagasi täita nii ajaliselt kui kannatuste võrra. Kuigi Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirja 5-2/119 veel ei kohaldata, kohaldatakse seda 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118 (kümme päeva) kohaldamise lõpetamisel. Nõnda on kahjulike tagajärgede saabumise oht vahetu. Veelgi enam, Tallinna Vangla praktika kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele võimalikult kiiresti pärast selle määramist. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista ka võimalus nõuda õigusvastase kartserikaristuse kohaldamise eest hiljem kahjutasu (Riigikohtu 21.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja Riigikohtu 09.02.2006 määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-06, p 13). Eelnevat arvestades on A.N.il esialgse õiguskaitse vajadus.

3-17-372 Kohus nõustub vastustajaga, et vanglas korra ja julgeoleku tagamine, sh distsipliinirikkumistele reageerimine, on nii avalikes kui vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides. Kohus möönab samas, et kuna kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus, on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25). VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45 ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 61/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14 päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva. Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajal 13.02.2017 seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus (kokku 10 päeva kartserikaristust). Pärast seda pööratakse täitmisele seega teiste käskkirjadega määratud karistused: vastavalt 5 päeva (5-2/117), 10 päeva (5-2/118), 10 päeva (5-2/119) ja 10 päeva (5-2/121). Käesoleva määruse tegemise ajal on pööratud täitmisele 08.02.2017 kaskkiri nr 5-2/117 (5 päeva). Kohtul ei ole põhjust eeldada, et taotleja väited kartseris viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole vastu vaielnud, et 13.02.2017 seisuga oli taotleja viibinud kartseris 15 päeva. Ka Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest ja põhjendustest kartserikaristuse kumulatiivse kestuse kohta nähtub pigem, et A.N.it on kartseris juba hoitud ja kartserikaristus kokku koos eelneva karistatusega on 60 päeva. Kohtu hinnangul ei saa käskkirjaga määratud karistust pidada ebaproportsionaalseks. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või mitte. Kohus möönab, et kinnipeetavat ei saa liiga pikka aega kartseris hoida, sest see võib minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega. Niisamuti ei aita kauakestev üksikvangistus saavutada vangistuse eesmärke kinnipeetavat resotsialiseerida. Kartserisse paigutamine peab olema ajaliselt piiritletud. Praegu ei ole taotleja toonud esialgse õiguskaitse taotluses välja muid asjaolusid peale kartserikaristuse pikkuse, mis viitaks inimväärikuse või muu subjektiivse õiguse rikkumisele. Taotlejale on tagatud kartseriruum, mis vastab VangS § 45 lg 1 sätestatud nõuetele, ta saab jalutada ühe tunni värskes õhus. Niisamuti ei nähtu käskkirjast, et tema suhtes piiratakse täiendavalt VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kohtu hinnangul ei saa inimväärikuse põhimõtte rikkumist ka eeldada, kui isikut ei ole kartseris hoitud üle seaduses sätestatud maksimummäära (VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt 45 päeva). Käskkirjaga määrati A.N.ile kokku 10 päeva kartserit. Distsiplinaarkaristuste kumulatiivne kestus ei anna alust eeldada, et taotleja inimväärikust võiks olla rikutud. Riigikohtu praktikas ei ole peetud kumulatiivselt 45 päeva ületavat kartserikaristust õigusvastaseks (Riigikohtu 21.03.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-12, p 10). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ei ole peetud konventsiooni artikkel 3 rikkumiseks üksikvangistust kaheksa aasta ja kahe kuu ulatuses (EIKo 04.07.2006, 59450/00, Ramirez Sanchez v. Prantsusmaa), kui isiku vabadus oli piiratud suuremas ulatuses kui A.N.i puhul. Tallinna Vangla on igal konkreetsel juhul kontrollinud, kas käskkirja kohaldamine A.N.i suhtes on tema tervise seisukohalt võimalik. Tallinna Vangla meditsiiniosakond ei ole tuvastanud, et A.N.i tervislik seisund takistaks tal kartserikambris 5(7)

3-17-372 viibida. Kohtul ei ole vangla sõnades põhjust kahelda. Ka A.N.iga seotud muudes kohtuasjades ei nähtu, et ta vajaks kartseris eritingimusi. Tallinna Vangla on karistuse määramisel kaalunud piisavalt avalikke huve ja puudutatud isiku õigusi. Loenduse läbiviimine on oluline vangla julgeoleku seisukohalt, kuivõrd võimaldab kontrollida, kas kinnipeetavad viibivad nendele määratud kambrites. Kohus nõustub vanglaga, et asjaolu, et A.N. vanglaametniku korraldusele ei allunud, näitab, et ta ei pea lugu vangla korrast, mis sealse julgeoleku tagamiseks aga hädavajalik. Ametnikele suunatud ebatsensuurne väljend näitab jälle, et A.N. ei soovi vangla distsipliini järgida. Tuleb ka arvestada, et A.N. jätkas ebatsensuursete väljendite kasutamist pärast seda, kui teda oli teavitatud ettekande koostamisest. Kohtu hinnangul sellest piisab, et määrata karistuseks kartserisse paigutamine kokku kümneks päevaks. Asjaolu, et A.N. on süstemaatiliselt jätnud täitmata vanglateenistuse ametnike korraldused voodist loenduse ajal püsti tõusta ja kostitab neid ebatsensuursete väljenditega, ei tähenda, et vangla sellele reageerima ei peaks. Tegemist on vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumisega, millele tuleb vastata. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb karistuse määramisel arvestada ka seda, et A.N.il on kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh kaks karistust samaliigiliste rikkumiste eest. Seda on Tallinna Vangla teinud. Üldjuhul võib eeldada, et leebem karistus ei pruugi karistuse eesmärke aidata saavutada, kuivõrd kinnipeetav on vaatamata karistatusele jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. Kohus nõustub vanglaga, et A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole kartserikaristus mõjutanud teisiti käituma ja eeskirjade rikkumisest hoiduma. Veelgi enam, arvestades I. Rajaste seletusi – A.N. on aasta algusest keeldunud hommikuse loenduse ajal püsti seismast –, võib järeldada, et taotleja suhtes pole iga kord distsiplinaarmenetlust algatatud. A.N. on aga järjestikustel päevadel jätnud ametnike korraldused täitmata, teades ettekannete koostamisest. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et isik ei saaks end karistamatult tunda. Kartserikaristuse täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg läheneb maksimumile. Vastasel korral võib isik süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate aktide rikkumisi. Kohus hindab 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/121 proportsionaalsust eraldi. Ei saa välistada, et kõigi 08.02.2017 käskkirjade järjestikune kohaldamine on vastuolus inimväärikuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Seda eriti olukorras, kus A.N. on enne käskkirjade rakendamist kartseris juba viibinud. Kuna kohtu hinnangul ei ole praegu kartserikaristuse pikkus vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, ei hinnata eraldi kartserikaristuse edasilükkamise võimalusi. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

3-17-372

(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.