Võtta menetlusse AN määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22. veebruari 2017. a määruse haldusasjas nr 3-17-372 resolutsiooni punkti 2 peale.
Jätta AN määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22. veebruari 2017. a määruse haldusasjas nr 3-17-372 resolutsiooni punkt 2 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla karistas 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/119 kinnipeetav AN vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamiseks kokku 10 ööpäevaks, sest AN ei allunud 17.01.2017 kella 07.30 paiku valvuri korraldusele tulla loenduse ajal voodist välja ning ei järginud suhtlemisel viisakusreegleid (ei kasutanud Teie-vormi, ütles „võta suhu“, „tõmba nahhui siit“ ja „mine ime kuskil lahti“). Lisaks valvuri 17.01.2017 ettekandele nr 127 ja 31.01.20107 suulistele täiendavatele ütlustele on teine valvur 31.01.2017 suulises seletuses märkinud, et AN ei tõuse juba 2017. a algusest loenduse ajal püsti või ignoreerib vanglaametnikke või ütleb midagi ebaviisakat. Vanglateenistuse seaduslikule korraldustele tuleb alluda, et vanglal oleks võimalik tagada vangla ja teiste kinnipeetavate julgeolek. Distsiplinaarkaristuse eesmärk on kinnipeetava heidutamine ja vanglas kehtiva korra järgimise tagamine. AN-l oli enne ettekande koostamist kuus kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kaks samaliigilised (allumatus). AN-le ei ole eesmärgipärane määrata eelmistest karistustest kergemat karistust, sest kartserikaristus ei ole talle mõjunud. Vanglaametniku korraldusele mitteallumise eest määratud kartserikaristus 5 ööpäeva ei sekku intensiivselt kinnipeetava õigustesse.
3-17-372 Viisakusreeglite järgimata jätmine näitab AN negatiivset suhtumist vanglateenistuse ametnikesse ja vanglas kehtivasse korda. Kinnipeetaval ei tohi tekkida arusaamist, et vanglateenistusega võib suhelda mis tahes moel. Kinnipeetavat tuleb heidutada, et ta ei rikuks vangla distsipliini. Viisakusreeglite järgimata jätmise eest määratud kartserikaristus 5 ööpäeva ei sekku intensiivselt kinnipeetava õigustesse.
2.AN esitas 13.02.2017 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada tema kartserisse paigutamise kokku 45 ööpäevaks 08.02.2017 käskkirjade nr 52/116 (10 ööpäeva), nr 5-2/117 (5 ööpäeva), nr 5-2/118 (10 ööpäeva), nr 5-2/119 (10 ööpäeva) ja nr 5-2/121 (10 ööpäeva) alusel ning vabastada ta ühtlasi riigilõivu tasumise kohustusest. Menetleja pole üksikvangistuse määramisel arvestanud õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 kirjadega.
3.Tallinna Vangla palus 15.02.2017 kirjalikus seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Vangla on alates 09.02.2017 pööranud täitmisele 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116 ning ülejäänud käskkirjad pööratakse täitmisele nende määramise järjekorras. Vaidlusaluste rikkumiste faktilised asjaolud on selged, kõigi rikkumiste toimepanemise juures viibis lisaks ettekande koostajale veel vähemalt üks vanglaametnik, kes kinnitas AN poolt rikkumise toimepanemist ning kellelt on distsiplinaarmenetluste käigus võetud seletus. Käskkirjad on õiguspärased ja AN taotlus distsiplinaarkaristuste täideviimise peatamiseks ei ole seetõttu põhjendatud. Vangla on enne iga käskkirja andmist küsinud meditsiiniosakonnalt seisukohta, kas AN tervislik seisund välistab kartserikaristuse kandmise.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.02.2017 määrusega AN menetlusabi taotluse (resolutsiooni p 1) ja jättis tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb õiguskaitsevajadusele vaatamata jätta HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt rahuldamata, kuna esitatavat kaebust ei ole põhjust pidada edukaks. Usutavad ei ole AN väited, et valvurid koostavad valeettekandeid või annavad valeütlusi. Menetlusnormide rikkumist käskkirja nr 5-2/119 andmisel ei nähtu. AN suhtes algatatud distsiplinaarmenetlused ei ole seotud kiusamise või pahatahtlikkusega, vaid AN allumatuse ja viisakusreeglite eiramisega. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et tagada üldine julgeolek vanglas. Distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusotsus ja selle kohtulik kontroll on piiratud. VangS § 63 lg 1 p 4 võimaldab kuni 45 ööpäeva pikkusi kartserikaristusi. Õiguskantsler on 05.10.2016 seisukohas nr 6-1/161019/1604041 märkinud, et ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks täiskasvanutel ületada 14 ööpäeva ja kinnipeetava ei tohiks ka mitme täideviidava kartserikaristuse puhul viibida kartseris järjestikku rohkem kui 14 päeva. Esialgse õiguskaitse taotluse esitamise seisuga oli AN kartseris viibinud järjest 15 ööpäeva ning koos eelnevatega on järjestikuseid kartserikaristusi kokku 60 ööpäeva. Vaidlusaluse käskkirjaga määratud kartserikaristust (kokku 10 ööpäeva) ei saa iseenesest pidada ebaproportsionaalseks. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või mitte. Kinnipeetavat ei saa hoida kartseris liiga pikka aega, sest see võib minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega. Samuti ei aita kauakestev üksikvangistus saavutada vangistuse eesmärke ega kinnipeetavat resotsialiseerida. Ei saa küll välistada, et kõigi 08.02.2017 käskkirjade järjestikune kohaldamine on vastuolus inimväärikuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Samas ei ole AN toonud esialgse õiguskaitse taotluses välja muid inimväärikuse või muu subjektiivse õiguse rikkumisele viitavaid asjaolusid peale kartserikaristuse pikkuse. Taotlejale on tagatud VangS § 45 lg 1 nõuetele vastav kartserikamber ja ta saab igapäevaselt jalutada ühe tunni värskes õhus, samuti ei nähtu, et tema suhtes oleks täiendavalt piiratud VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Inimväärikuse põhimõtte rikkumist ei saa eeldada, kui isikut ei ole kartseris hoitud üle seaduses sätestatud 2(4)
3-17-372 maksimummäära (vt ka Riigikohtu 21.03.2013 otsus nr 3-3-1-79-12, p 10; samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu 04.07.2006 otsus nr 59450/00: Ramirez Sanchez vs. Prantsusmaa). Tallinna Vangla on igal konkreetsel juhul kontrollinud, kas kartserikaristuse kohaldamine on AN terviseseisundit arvestades võimalik ning meditsiiniosakond ei ole takistusi ega eritingimuste vajadust (sh voodi ja voodivarustuse kasutamiseks päevasel ajal) tuvastanud. Karistuse määramisel on piisavalt kaalutud avalikke huve ja puudutatud isiku õigusi. Loenduse läbiviimine on vangla julgeoleku seisukohalt oluline, sest võimaldab kontrollida, kas kinnipeetavad viibivad nendele määratud kambrites. Asjaolu, et AN on süstemaatiliselt jätnud täitmata vanglateenistuse ametnike korraldused voodist loenduse ajal püsti tõusta ja sõimab neid ebatsensuursete väljenditega, ei tähenda, et vangla võiks jätta sellele reageerimata. Karistuse määramisel on asjakohaselt arvestatud ka varasemaid kehtivaid distsiplinaarkaristusi. AN käitumist arvestades ei ole senised karistused mõjutanud teda hoiduma eeskirjade rikkumisest. Kartserikaristuse täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg läheneb maksimumile. Vastasel korral võiks isik süüdimatult rikkuda vangistust reguleerivaid akte. Praegusel juhul vaidlustatud käskkirjaga määratud kartserikaristus ei ole ebaproportsionaalne ja puudub vajadus eraldi hinnata kartserikaristuse edasilükkamise võimalusi.
AN jääb 27.02.2017 määruskaebuses kõigi halduskohtule esitatud taotluste juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 206 lg 1 ja § 252 lg 7 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 2) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Tallinna Halduskohus rahuldas 22.02.2017 määrusega AN menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 114 lg 2 kohaselt juhul, kui menetlusosalisele on antud haldusasjas menetlusabi ja ta kaebab asjas tehtud kohtulahendi edasi, eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Menetlusabi jätkuvuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks ei esine praegusel juhul alust. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
7.Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes korrata. AN esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk oli vältida distsiplinaarkaristuse täideviimist. Kuna vangla kinnitusel pööratakse 08.02.2017 käskkirjadega määratud kartserikaristused täitmisele vastavalt nende määramise järjekorrale, siis on praeguses asjas vaidluse all oleva käskkirjaga nr 5-2/119 määratud 10ööpäevase kartserikaristuse täideviimise peatamine iseenesest võimalik, sest selle täitmisele pööramine peaks eelduslikult toimuma 06.03.2017.
8.Õiguskantsler on 05.10.2016 kirjas nr 6-1/161019/1604041 asunud seisukohale, et rahvusvaheliste soovituste kohaselt ei tohiks täiskasvanud kinnipeetav olla kartseris üksikvangistuse režiimil järjestikku rohkem kui 14 päeva (olenemata sellest, kas kartseris viibimine toimub ühe või mitme distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja alusel) ning sellele peab järgnema teatud mõistlik ajavahemik n-ö tavarežiimil, mille järel võib kartserikaristuse täitmisele pööramist jätkata. Ringkonnakohtu hinnangul ei takistaks sellise korralduse rakendamist ka VangS § 65 lg-d 1 ja 6, mille kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe ja igal juhul mitte pärast kaheksa kuu möödumist distsiplinaarkaristuse määramisest.
3(4)
3-17-372 Õiguskantsleri 18.10.2016 kirjas nr 7-4/151309/1604193 on lisaks leitud, et kui kartserikaristust kohaldatakse pikaajaliselt (järjest üle 14 ööpäeva), tuleb kinnipeetavatel lubada ka päevasel ajal kasutada voodit ja voodivarustust ning erandid saaksid kõne alla tulla vaid juhul, kui kinnipeetava kartserisse paigutamine oli seotud voodi või voodivarustuse lõhkumisega või on vanglal põhjendatud alus arvata, et kinnipeetav rikub kartseris viibides vangla vara.
9.Praegusel juhul oli AN enne 08.02.2017 käskkirjadega määratud kartserikaristuste täitmisele pööramist viibinud kartseris juba 15 ööpäeva ning käskkirjade alusel lisandus sellele veel kokku 45 ööpäeva. Halduskohus on möönnud, et pole võimalik välistada, et sedavõrd pikka aega järjest kartserirežiimil viibimine võib osutuda õigusvastaseks. Ehkki vangla on selgitanud, et kavatseb kartserikaristused pöörata täitmisele üksteise järel ja vastavalt nende määramisele, ei ole vaidlustatud käskkirjaga sellele vaatamata otsustatud, millises järjekorras ja millise ajalise vahega karistused täitmisele pööratakse. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei saa eeldada, et vangla pöörab käskkirjaga nr 5-2/119 määratud kartserikaristuse täitmisele viisil, mis ei austa kinnipeetava inimväärikust või riivaks muul põhjusel ebaproportsionaalselt AN õigusi. Kuivõrd halduskohus on õigesti viidanud, et senises kohtupraktikas on aktsepteeritud ka pikemaajalist järjestikust kartseris viibimist, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks võtta esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel seisukohta küsimuses, kas rohkem kui 14 ööpäeva järjest kartserirežiimil viibimist tuleks pidada juba iseenesest inimväärikust alandavaks kohtlemiseks või mitte (nt arvestades ka AN enda käitumist). Kinnipeetaval, kes leiab, et tema järjestikune kartseris pidamise periood kujuneb ülemääraseks, on võimalik esitada vanglale vaie kartserikaristuse kandmise katkestamiseks teatud ajaks ja taotleda vaidemenetluse ajal vajaduse korral kohtult esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist. Erinevalt praegusest saab selles vaidluses juba sisuliselt hinnata, kas järjestikune viibimine kartseris on olnud konkreetsel juhul õiguspärane või mitte. Õigusvastase kartseris pidamise aja eest on kinnipeetaval võimalik nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
10.Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/119 määratud kokku 10 ööpäeva pikkust kartserikaristust ei ole selles toodud asjaoludel (mida AN ei ole sisuliselt vaidlustanud) põhjust pidada ilmselgelt alusetuks või ebaproportsionaalseks, nagu on leidnud ka halduskohus. Tallinna Vangla on teavitanud, et meditsiiniosakonna hinnangul ei ole AN terviseseisund selline, mis iseenesest takistaks temale määratud kartserikaristuse täitmisele pööramist või nõuaks kartserikambris eritingimuste rakendamist (nt päevasel ajal voodi ja voodivarustuse kasutamise võimaldamine). Tallinna Vangla kodukorra p-s 1.11.5 sätestatud tõendi väljastamise otsustab arst eraõigusliku suhte raames (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2016 määrus nr 3-16-514) ning selle otsustusega seonduvalt saab kinnipeetav kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluse korras. Kuna vaidlusaluse käskkirjaga määratud kartserikaristust ja selle täitmist ei ole põhjust pidada ilmselgelt õigusvastaseks, puudub esialgse õiguskaitse rakendamiseks alus. Ringkonnakohus rõhutab siiski veelkord, et kui vangla tuvastab, et kartserikaristuse täitmine on muutunud AN õigusi ülemääraselt kahjustavaks, tuleb vanglal kartserikaristuse täitmisele pööramine viivitamata katkestada ning seda on võimalik jätkata pärast takistuste äralangemist.
11.Eelneva põhjal jääb AN määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.02.2017 määruse resolutsiooni p 2 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) Virgo Saarmets kohtunik 4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.