SR kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – SR Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Aiki Kangur
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. märtsi 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
SR ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada SR apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 1. märtsi 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-14-53174 resolutsiooni punkti 1 ja mõista Tallinna Vanglalt SR kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 800 (kaheksasada) eurot. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 6. märtsil 2017, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-14-53174 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla registreeris 26. augustil 2014 SR taotluse kambri ebapiisavast põrandapinnast tingitud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Vangla jättis 14. novembri 2014. a vastusega SR kahjunõude rahuldamata.
2.SR esitas 12. detsembril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes pidamisega 23. aprillist 2012 kuni 12. augustini 2013 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Oma nõudes tugines kaebaja sellele, et temale nimetatud perioodil tagatud isiklik kambripind on olnud õigusvastaselt väike.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 1. märtsi 2016. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 489 eurot. Halduskohus tuvastas, et ajavahemikus 23. aprillist 2012 kuni 16. aprillini 2013 (k.a) oli kaebajale 326 päeval tagatud isiklikku põrandapinda kambris 2,72–2,97 m2 ja 32 päeval üle 3 m2. Kohus arvestas kambri kogupindalaga, mis hõlmab ka tualettruumi ja mööblialust pinda. Nimetatud perioodil viibis kaebaja lukustatud kambris ja temale võimaldati päevas ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus (v.a 16. aprillil 2013, mil kaebaja oli avatud sektsioonis). 7.–18. juunini 2012 oli kaebaja suitsetamisest loobumise kursusel. 3. maist 2012 oli kaebaja riigikeele õppijate nimekirjas, kuid katkestas keeleõppe motivatsiooni puudumise tõttu. Keeleõppes osalemisel oleks kaebaja saanud mõjutada oma kambrirežiimi ja viibida vähemalt sel ajal paremates tingimustes. See oleks vähemalt osaliselt välistanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIK) art 3 rikkumise.
26.veebruaril 2013 jõustus seni vahistatuna kinni peetud kaebaja suhtes süüdimõistev otsus. Tulenevalt vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lg-st 4 paikneb ka vastuvõturežiimil kinnipeetav lukustatud kambris, v.a tunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja on lisaks ebapiisavale põrandapinnale kambris viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus; vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus duši all ning seda olukorras, kus kambris on vaid külm vesi; tualettruumi saamiseks tuli oodata pikalt järjekorras). Kohus leidis, et need tegurid ei puutu praeguse vaidluse seisukohast asjasse, sest kaebaja ei esitanud sellistele elulistele asjaoludele tuginevalt kahju hüvitamise taotlust vanglale. Kohus saab lahendada kahju hüvitamise nõude, mis oma sisult kattub kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudega (vt ka vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 1). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kaebajale etteheidetav, sest asjaoludest ei nähtu, et kaebaja oleks saanud kahju tekkimist ära hoida õigeaegse taotluse esitamisega vanglale suurema isikliku ruumi tagamiseks kambris. Arvestades kambritingimusi nii pindala kui ka ajalisest aspektist ning asjaolu, et kaebaja vahistatu staatusest ja vastuvõtuosakonnas viibimisest tingitud vähesed võimalused kambriväliseks liikumiseks ja suhtlemiseks ei leevendanud ebapiisavast isiklikust ruumist tingitud mõjutusi, on kohtu hinnangul kaebaja õigusvastastes tingimustes kinnipidamisega 2(5)
3-14-53174 tekitatud rahaliselt hüvitamisele kuuluv kahju 326 päeva ulatuses (23. aprillist 2012 kuni 16. aprillini 2013).
17.aprillist 2013 kuni 12. augustini 2013 (118 päeva) ei viibinud kaebaja päevagi kambris, kus põrandapinda oleks olnud vähem kui 3 m2. Sel perioodil paiknes kaebaja avatud osakonnas, kus kambriuksed olid suletud üksnes öörahu ajal. Kaebajal oli võimalik kogu päeva jooksul vabalt liikuda oma elusektsiooni piires. Nimetatud 118 päeva vältel ei ole Tallinna Vangla hoidnud kaebajat õigusvastastes kinnipidamistingimustes ega põhjustanud temale mittevaralist kahju. Arvestades õigusvastaselt väikese põrandapinna tingimustes viibimise kestust ning selle osakaalu kinnipidamisajast tervikuna, liikumis- ja suhtlemisvõimaluste piiratust, aga ka kaebaja loobumist keelekursusel osalemisest, mõistis kohus 326 õigusvastastes tingimustes viibitud päeva eest kaebajale hüvitist iga päeva kohta 1,5 eurot, st kokku 489 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebus osaliselt rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kohus ei ole arvestanud, et isikule oli tagatud 2,9 m2 suurune pind kambrites 21 päeval ning 2,97 m2 suurune pind 198 päeval. Seega oli valdaval osal ajast, mille eest kohus hüvitise välja mõistis, isikule tagatud kohtu hinnangul nõuetele vastavast pinnast vaid 0,03 m2 väiksem kambripind. Vangla hinnangul on tegemist sedavõrd vähese pinnaga, mis ei saa avaldada isikule igapäevaselt mõju ega põhjustada mittevaraliselt hüvitamisele kuuluvat kahju. Ülejäänud kaebuses märgitud perioodi osas ületas 150 päeval põrandapind kambris 3 m2 piiri isiku kohta. Arvestades perioodide, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda alla 3 m2, lühiajalisust ja nende vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m2, ei ole kaebajale käesoleval juhul kaasnenud selliseid kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Vangla tagas kaebajale võimaluse osaleda hõivetegevuses, mis oleks võimaldanud kaebajal täiendavalt liikuda väljaspool kambrit. Neist võimalustest on kaebaja kohati omal soovil loobunud. Vastustaja hinnangul on kaebaja vabatahtlik loobumine vangla poolt pakutavast hõivetegevusest selge märk, et vangla kambrite olmetingimused, sh kambrite suurus, ei ole isikule põhjustanud mittevaralist kahju. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada küll teatud ebamugavust, ent tegemist ei saanud olla tajutava alandusega. Seega saab kaebaja õiguste rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust vaidlustada enda kinnipidamistingimusi, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. RVastS § 7 lg 1 nõuab isikult vaid õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks lõppenud positiivselt. Seega tuleb kahjuhüvitise nõue jätta rahuldamata ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
5.SR vaidleb vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
6.SR palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus. Euroopa Inimõiguste Kohus on senises praktikas tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise muudest asjaoludest olenemata juhul, kui isiklik ruum on alla 3 m2. WC-alust pinda ei saa arvestada 3(5)
3-14-53174 kambri üldpinna sisse. Seda kinnitab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika. Kambrites oli niiske ja rõske ning kunstvalgustus ja ventilatsioon ei vastanud vangistusseaduse nõuetele. Kinnipidamistingimused peavad olema sellised, mis tagavad kinnipeetava tervise ja heaolu säilimise. Kambris olnud ebapiisava valgustuse tõttu langes kaebaja nägemisteravus. Seejuures tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel võtta arvesse asjaolude koosmõju, nt kambrite sisustus, hügieenilisus ja isiku kinnipidamiskohta paigutamise kestus. Halduskohtu määratud hüvitis õigusvastastes tingimustes viibitud perioodi eest iga päeva kohta 1,5 eurot on ebapiisav. Jääb arusaamatuks, kuidas ja millisel alusel on halduskohus arvestanud sellise päevamääraga.
7.Tallinna Vangla vaidleb vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohus lähtus reeglist, mille järgi tuleb kaebaja isikliku põrandapinna arvutamisel arvestada tualettruumi ja mööblialuse põranda pinnaga, st kambri kogupindalaga. Sellest juhindumise korral on õige vastustaja väide, et valdava osa (198 päeva) perioodist, mille suhtes halduskohus kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastas, oli kaebajale kambris tagatud isiklikku pinda nõuetele vastavast pinnast vaid 0,03 m2 vähem. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on siiski põhjendatult tuvastanud, et ka sel perioodil olid kaebaja kinnipidamistingimused inimväärikust alandavad.
9.Kui kambris on isiklikku pinda vähem kui 3 m2, tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada ja vangla ülesanne on tuua kohtumenetluses välja olulised asjaolud, mis eraldi või kogumis hinnatuna lükkavad eelduse inimväärikuse alandamisest ümber (vt Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Vastustaja leiab, et sellisteks asjaoludeks on perioodide, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda alla 3 m2, lühiajalisus ja nende vaheldumine perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m2. Sellega ei saa nõustuda. Kaebaja oli ligi aasta kambris, kus talle oli tagatud alla 3 m2 isiklikku kambripinda. Sellest 199 päeva vältel (10. septembrist 2012 kuni 27. märtsini 2013 (k.a)) ei olnud kaebajale kordagi tagatud isiklikku kambripinda üle 3 m2. Seda nii siis, kui lugeda WC-alust pinda kambri üldpinna sisse, aga ka vastupidisel juhul. Muul ajal ei olnud kaebaja küll järjestikku kambris, kus temale oli tagatud alla 3 m2 isiklikku põrandapinda (WC-aluse pinnaga arvestades), kuid vahepealsed perioodid, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2 põrandapinda, olid vaid mõne päeva pikkused (tl 96–99 pöördel).
10.Määravat tähtsust kinnipidamistingimuste hindamisel ei oma ka asjaolu, et kaebaja oli omal soovil katkestanud keeleõppe ja et ta oli lühiajaliselt suitsetamisest loobumise kursusel. Kaebajal oli asjassepuutuval perioodil 23. aprillist 2012 kuni 16. aprillini 2013 (avatud osakonda paigutamiseni 17. aprillil 2013, vt tl 8 pöördel) lubatud viibida päevas üks tund väljaspool lukustatud kambrit, s.o jalutuskäigu ajal. Sel perioodil sõltusid kaebaja liikumisvõimalused otseselt kambripinna suurusest. Kaebaja liikumisvõimaluste selline piiratus koostoimes isikliku kambripinna vähesusega (alla 3 m2) ligi aasta kestel põhjustasid kaebaja inimväärikust alandava kohtlemise vastuolus EIÕK artikliga 3 ja põhiseaduse §-dega 10 ning 18. Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse.
11.17. aprillil 2013 paigutati kaebaja ümber avatud osakonda, kus kambrite uksed olid suletud üksnes öörahu ajaks. Samuti oli alates 17. aprillist 2013 kuni Tallinna Vanglas viibitud perioodi lõpuni 12. augustil 2013 tagatud kaebajale üle 3 m2 isiklikku põrandapinda: 34 päeval 7,05 m2; 43 päeval 4,7 m2; 41 päeval 3,53 m2 (WC-d kambris ei paiknenud). Kuna nimetatud perioodil olid kaebajale tagatud avatud osakonnas ulatuslikud liikumisvõimalused ja ka tema isiklik kambripind ületas oluliselt senises kohtupraktikas aluseks võetud 3 m2 4(5)
3-14-53174 määra, jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja apellatsioonkaebuse osas, milles paluti hüvitada mittevaraline kahju mh ajavahemiku eest 17. aprill 2013 kuni 12. august 2013.
12.Ringkonnakohus peab vajalikuks muuta halduskohtu otsust kaebajale mõistetud mittevaralise kahju hüvitise summa osas ja rahuldada selles osas kaebaja apellatsioonkaebus. Halduskohus leidis, et kaebaja on pidanud viibima inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes 326 päeva: 23. aprillist 2012 kuni 16. aprillini 2013, v.a 32 päeva, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2 isiklikku kambripinda. Kuna halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebaja viibis 16. aprillil 2013 vangla avatud osakonnas (sinna paigutati kaebaja ümber päev hiljem), tuleks lugeda halduskohtu arvestusest lähtuvalt inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibitud perioodi pikkuseks 327 päeva. See arvestus hõlmab 16. aprilli 2013, kuid välistab halduskohtu arvutuskäigust lähtuvalt asjassepuutuvas ajavahemikus 32 päeva, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2 isiklikku põrandapinda.
13.EIK asus 20. oktoobri 2016. a otsuses asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13) seisukohale, et isikliku kambripinna arvutamisel tuleb arvata kambris paikneva WC alune pind kambri kogupinnast maha (otsuse p 114). EIK hiljutisest lahendist juhinduvalt oli asjassepuutuval perioodil 23. aprillist 2012 kuni 16. aprillini 2013 (k.a) tagatud kaebajale isiklikku kambripinda üle 3 m2 mitte 32 päeval, vaid üksnes kolmel päeval (3,23 m2).
14.Ringkonnakohus leiab kinnipidamistingimusi kogumis arvestades, et kaebaja inimväärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks tuleb lugeda asjassepuutuvat perioodi kogu ulatuses, s.o 23. aprillist 2012 kuni 16. aprillini 2013 (k.a). Seda seisukohta ei mõjuta ka kohtumenetluses esitatud kaebaja väited ja vastustaja vastuväited kambri ebapiisavast valgustusest ja ventilatsioonist, niiskusest, ebapiisavalt vähestest sooja veega pesemise võimalustest ning liiga pikkadest järjekordadest tualettruumi pääsemiseks. Arvestades kaebaja väheseid liikumisvõimalusi tulenevalt pidevast paiknemisest lukustatud kambris, kus isiklik kambripind oli selgelt kas alla 3 m2 või selle lähedane, ja minimaalseid võimalusi sellest tingitud liikumis- ning suhtluspiirangute leevendamiseks, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale 359 päeva kohta, mil kaebajal tuli viibida eelnimetatud perioodil inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes, hüvitisena 800 eurot.
15.Eelnevale tuginedes tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja tõsta vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetava mittevaralise kahju hüvitist 489 eurolt 800 eurole.
16.Kaebaja ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda.
17.Kaebaja on menetlusabi jätkuvuse põhimõttest lähtuvalt vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (HKMS § 114 lg 2). HKMS § 118 lg 3 alusel tuleb riigilõiv jätta riigi kanda. Vastustaja on samuti riigilõivu tasumisest vabastatud (HKMS § 15 lg 2 ja § 104 lg 10).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.