A.N. ́i kaebus Tallinna Vangla 29.12.2016 vaideotsusele nr 5-15/16/422-2.
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine.
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus selle esitajale.
2.Toimetada määrus menetlusosalistele kätte.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED
1.9.11.2016 on Tallinna Vanglas registreeritud A.N.i taotlus (tl 8) väljastada talle jalanõud, mis jää ja lume peal ei libise, sest taotleja on invaliid.
2.6.12.2016 kirjaga nr 5-8/16/25460-2 (tl 10) jättis Tallinna Vangla A.N.i taotluse rahuldamata. Tallinna Vangla selgitas, et vangla humanitaarabi nimekirjas ei ole eriotstarbelisi jalanõusid, sh ka saapa taldade alla kinnitatavaid jääraudasid. Samuti märkis vangla, et A.N.il on alates 28.03.2016 kambris isiklikest jalatsitest üks paar kingasid ja üks paar spordijalatseid.
3.8.12.2016 esitas A.N. Tallinna Vangla 6.12.2016 kirjale 5-8/16/25460-2 vaide (tl 11) kirja tühistamiseks ja taotluse rahuldamiseks. Vaide põhjenduste lahtrisse on A.N. märkinud sõna „Diskrimineerimine“.
4.29.12.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/422-2 (tl 2) jättis Tallinna Vangla A.N.i vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on kinnipeetavale jalanõude väljastamine vangla eelarvest toiming, mistõttu ja arvestades A.N.i eesmärki, käsitles vangla esitatud vaiet nõudena toimingu sooritamiseks – lumel ja jääl mittelibisevate jalanõude väljastamiseks. Vaideotsuse kohaselt ei ole reguleeritud, millistele tingimustele vastavaid riideid ja jalanõusid kinnipeetavad vanglas kannavad. Kinnipeetaval on kodukorra kohaselt võimalik taotleda põhjendatud vajadusel vanglalt riideesemeid ja jalanõusid, mis on talle vanglas lubatud. Taotletud riideesemete ja jalanõude väljastamise eelduseks ei ole ainult rahaliste vahendite puudumine, vaid ka taotletava riideeseme reaalne vajadus. Seega, isegi juhul, kui kinnipeetaval puuduvad rahalised vahendid, kuid tal ei ole reaalset vajadust taotletava riideeseme või jalatsite järgi, siis kinnipeetavale neid ei väljastata. Vaideotsuse kohaselt on vaide esitajal alates 28.03.2016 kambris plätud „Nike“, spordijalanõud „Ecco“ ja kingad (väljastatud humanitaarabi korras). Seega on vaide esitajal kambris jalatsid, mis võimaldavad välitingimustes ringi liikuda ning
julgeolekukaalutlustel ei ole võimalik väljastada kinnipeetavatele naelte või muude teravate otsadega jalatseid või jalatsitele kinnitatavaid abivahendeid. Samuti on vaideotsuses märgitud, et vangla territooriumil teostatakse vajadusepõhiselt lume- ja libedusetõrjet tagamaks isikutele sobivad ja ilmastikule vastavad liikumisvõimalused. Vaideotsuses on ka selgitatud, et kui kinnipeetaval esineb tervisehäireid, millest tulenevalt vajab ta tervislikust seisundist tulenevalt täiendavaid abivahendeid või spetsiifilisi jalatseid, siis tuleb tal pöörduda vastava nõudega vangla meditsiiniosakonna poole, kus vastava vajaduse üle otsustavad selleks pädevad isikud. Vaide esitaja tervisekaardi kohaselt ei ole talle arsti poolt spetsiifilisi jalanõusid näidustatud. Kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust väljastada isikule konkreetset tüüpi jalatsid ning sellesisuline otsus on kaalutlusotsus. Vangla ei nõustu diskrimineerimisega ning märgib, et vaide esitaja pole välja toonud, kellega võrreldes teda ebavõrdselt koheldakse. Ka teistele samasuguse taotluse esitavatele kinnipeetavatele ei väljastata spetsiifilisi kinnipeetava poolt välja toodud tingimustele vastavaid jalanõusid.
5.5.01.2017 esitas A.N. Tallinna Vangla 29.12.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/422-2 peale kaebuse Tallinna Halduskohtule. Kaebuse kohaselt ei ole kaebajal raha ning ta on invaliid. Kaebaja soovib õigusvastase tegevuse tuvastamist ja vangla kohustamist anda kaebajale jalanõud, mis ei libise.
6.6.01.2017 kohtunõudega kohustas kohus vanglat esitama kohtule kaebaja kaebust puudutavad haldusmenetluse dokumendid, mida kohtule ei ole seni esitatud ning kaebaja haigusloo väljavõtte. Tallinna Vangla täitis kohtunõude 13.01.2017 ning selgitas, et esitatud kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Vangla hinnangul ei tulene kehtivast õigusest vanglale kohustust väljastada kinnipeetavale konkreetset tüüpi jalatseid ning ka arsti poolt pole kaebajale näidustatud spetsiifilisi jalatseid. Ka ei ole arstid kinnitanud kaebaja väidetud invaliidsust. Kaebajal on kambris jalatsid, mis võimaldavad välitingimustes liikuda ning julgeolekukaalutlustel ei saa väljastada teravate otstega jalatseid või jalatsitele kinnitatavaid abivahendeid. Vangla lisab, et vangla territooriumil teostatakse vajadusepõhiselt lume- ja libedusetõrjet.
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kaebuse saanud kohus kontrollib, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub käesoleval juhul kaebeõigus, mistõttu tuleb kaebus kaebajale tagastada.
8.Kaebaja nõuab vangla kohustamist väljastada talle jalanõud, mis jääl ja lumel ei libise. Kaebaja ei ole täpsustanud, millised need jalanõud peavad täpsemalt olema ning kaebusest ja vangla poole esitatud pöördumisest ei nähtu, et seotult invaliidusega oleks kaebajal vajadus mingi nn proteesiga jalatsi vms jalatsi kandmine, mida tavapäraselt nimetatakse eriotstarbeliseks või ka ortopeediliseks jalatsiks. Nagu võib mõista, on kaebaja eesmärgiks saada ilmselt selline jalats, mille küljes oleks kas libisemist tõkestavad metallist kinnitised või siis muul viisil lahendusega libisemist takistava tallaga talvejalanõud.
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Seetõttu on antud juhul oluline hinnata, kas vanglal on kohustus kaebaja nõutud toimingu sooritamiseks ning kas sellele vastandub seega kaebaja õigus vastava toimingu sooritamist nõuda.
10.Vangistusseaduse (VangS) § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, kui seadusest ei tulene teisiti. Justiitsminister ei ole senini täitnud kohustust anda VangS § 46 lõike 3 volitusnormi (kehtestada vangla riietuse kirjeldus ja kandmise kord) täitmiseks rakendusmäärust (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-59-16, p 11). Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (Kodukord) p 3.6. kohaselt on vanglariietuse vormielementideks 4 T-särki, 2 paari pikki pükse, 2 jakki, 2 paari lühikesi pükse, 1 jope, 1 talvemüts. Kinnipeetavale, kellel puuduvad isiklik sall ja kindad, väljastatakse taotluse alusel ajavahemikul 1. oktoober kuni 1. aprill 1 kandmiseks sooniksall ja 1 paar kindaid. Kodukorra p-i 8.7 kohaselt on kinnipeetavale lubatud isiklike
riideesemetena aluspüksid (seitse paari), sokid (seitse paari), jalanõud (neli paari) ja pikk aluspesu (üks komplekt). Kodukorra p-i 11.4.1 kohaselt on kinnipeetaval võimalik taotleda põhjendatud vajadusel vanglalt riideesemeid ja jalanõusid, mis on talle vanglas lubatud, esitades selleks korrektselt täidetud taotluse. Taotlust menetledes arvestatakse kinnipeetava vanglasisesel isikuarvel kasutamiseks olnud rahalisi vahendeid ja taotletud riideesemete ja jalanõude saamise põhjendatust (vajadust). Vangla selgituste kohaselt ei ole kaebajal reaalset vajadust taotletud jalanõude saamiseks, puudub ka vastav meditsiiniline näidustus, kaebajal on olemas kaks paari kinniseid jalanõusid (kingad ja spordijalatsid) ning vangla teostab jalutusbokside pinna vajaduspõhist hooldamist ja hoidmist jää- ja lumevabana. Samuti ei ole vangla hinnangul võimalik väljastada kaebajale teravate metallesemetega jalanõusid tulenevalt julgeolekukaalutlustest.
11.Vangla on vastuses viidanud kinnipeeturegistri andmetele jalanõude kohta, mis on kaebajale väljastatud (väljavõte tl 21-22). Nende hulgas on plätud „Nike“, spordijalanõud „Ecco“ ning humanitaarabi korras väljastatud kingad. Vangla kinnitab vastuses jalutusbokside pinna vajaduspõhist hooldamist ja hoidmist jää- ning lumevabana ning kaebaja ei ole vaides ega ka kaebuses vastupidist väitnud. Kohus nõustub vanglaga selles, et õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale spetsiifilised talvejalanõud. Kinnipeetaval on võimalik küll taotleda vanglalt talle vanglas lubatud jalanõusid, kuid vanglal on taotluse lahendamisel kaalutlusõigus ning vanglal tuleb lisaks kinnipeetava rahaliste vahendite hindamisele lähtuda kinnipeetava vajadustest, st kas kinnipeetaval on vajadus taotletud riideeseme või jalanõu järele. Asjakohane on ka vangla vaideotsuses toodud märkus, et võimalike erielementidega (metallesemetega) jalanõude väljastamine ei oleks vastavuses vangla julgeolekunõuetega, kuivõrd kinnipeetavale saab eelnimetatud kodukorra sätete kohaselt väljastada vaid lubatud jalanõusid. Kohus küll märgib, et kaebaja ei pruukinud silmas pidada üksnes metallist esemete ja teravate otstega jalanõusid, vaid võis mõelda ka konkreetse spetsiifilisest materjalist tallaga jalanõusid, mille talla materjal takistab libisemist, kuid ka sel juhul pidi kaebajal olema jalanõu saamiseks tegelik vajadus. Ortopeedilise jalanõu saamise vajadust kaebajale arsti ettekirjutusel kusagilt ei nähtu ja kaebaja sellele ka ise pole viidanud, et ta sellise ettekirjutuse arsti juures saavutas. Kohus osundab antud juhul ka vangla viidatud Riigikohtu seisukohale haldusasjas nr 3-3-1-59-16, kus kohus on tuginedes VangS §-le 41 ja põhiseaduse §-le 28 leidnud (kohtuotsuse p 11), et vanglal on kohustus tagada ilmastikule vastavate jalatsite olemasolu vähemasti neile kinnipeetavatele, kellel endal need puuduvad. Sellest seisukohast ei järeldu siiski kohustust tagada spetsiifilisi kinnipeetava poolt nõutud eritingimustele vastavaid (talve)jalanõusid. Pigem kinnitab Riigikohtu nimetatud seisukoht, et taotletud jalanõude saamine on õigustatud üksnes tegeliku vajaduse esinemisel.
12.Tulenevalt kodukorra punktist 7.1.38 on kinnipeetavatele lisaks VSkE §-s 641 sätestatule keelatud VangS § 15 lg 4 alusel VangS § 15 lg-s 2 kirjeldatud tunnustele vastavad üle 3 cm kõrguse kontsaga, metalltugevdustega, platvormtallaga (3 cm) või muul viisil ohtlikud jalanõud ning eriotstarbelised jalanõud, v.a tööülesannete täitmiseks vanglateenistuse väljastatud või lubatud jalanõud või ortopeedilised jalanõud arsti ettekirjutusel. Seega on eelkirjeldatud jalanõud, sh eriotstarbelised jalanõud lubatud vaid tööülesannete täitmiseks ja ortopeedilised jalanõud vaid arsti ettekirjutusel. Kaebaja ei ole esitanud vanglale taotlust seotult vangla tööde tegemisega mingite eriotstarbeliste jalanõude saamiseks ega väida, et tööülesannete täitmiseks on talle vajalikud jalatsid vanglateenistuse poolt väljastamata. Kohtule on esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõte (tl 13-20), millest ei nähtu kaebuses viidatud invaliidsust ega ka meditsiiniosakonna arsti poolt antud tervisliku näidustust või ettekirjutust spetsiifiliste jalanõude (st ortopeediliste ja/või libisemist ärahoidvate taldadega jalanõude) väljastamiseks. Samuti ei nähtu, et kaebaja oleks spetsiifiliste jalanõude näidustamise tuvastamise sooviga meditsiiniosakonna poole pöördunud.
Tervisekaardi andmete kohaselt on kaebajal 2015. aastast vasaku põlve trauma ning nõrgad põlvesidemed, samuti on diagnoositud kaebajal tema kaebuste põhjal nimmevalu ja täpsustamata artriit ning kaebaja on 06.12.2016 suunatud ortopeedi vastuvõtule. Kaebaja on avaldanud arsti vastuvõtul 19.12.2016 soovi saada magamiskoht nari I voodile ning saada kõrgendusega WC pott. Samuti nähtub tervisekaardile tehtud sissekandest (19.12.2016), et kaebaja kõnnib probleemideta, istub ja tõuseb istumisest probleemideta, põlv on tursevaba ning katsudes ka valuvaba. Kaebaja tervisekaardile märgitud diagnoosid ei tähenda seega kohtu hinnangul automaatselt kaebaja invaliidsust. Samas ei tähendaks ka väidetud invaliidsus automaatselt, et kaebajal on vajadus spetsiifiliste libisemist takistavate (talve) jalanõude saamiseks. Vastava vajaduse tervisest tulenevate probleemide korral saab otsustada selle küsimuse selleks pädeva isikuna arst. Asjaolu, et kaebajal on tervisega probleeme, ei tähenda, et kaebajal oleks subjektiivne õigust nõuda erinevaid abivahendeid sõltumata tegeliku vajaduse esinemisest. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et ilma arsti sellekohase ettekirjutuseta ei ole kaebajal õigust taotletud jalanõude väljastamist vanglalt nõuda.
13.Seega on kohus seisukohal, et kaebajal ei ole ühelgi õiguslikul alusel subjektiivset õigust nõuda tema soovitud jalanõude saamist vanglalt olukorras, kus tal on kasutada jalanõud, mis sobivad kasutamiseks ka välitingimustes ning mil tal puudub meditsiiniline näidustus konkreetsete spetsiifiliste jalanõude saamiseks. Tallinna Vangla on kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel ja vaideotsuses kaalunud taotletud jalanõude saamise vajadust ning on põhjendatult leidnud, et taotletud jalanõud ei ole kaebajale vajalikud arvestades kaebajal olemasolevaid sobilikke jalanõusid ja spetsiifiliste jalanõude saamiseks meditsiinilise näidustuse puudumist. Samuti on osundatud põhjendatult ka vangla territooriumi vajaduspõhisele lume- ja libedusetõrjeks tehtavale hooldustööde tegemisele.
Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.