5.Määrata kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (õigusabikulu) summas 675 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.3. märtsil 2015. a esitas LT (hageja) AS (kostja) vastu hagi kahju hüvitamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista hageja kasuks võlgnevus 14 900 eurot ning viivis protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras.
2.Hagiavalduse kohaselt oli alates 26. augustist 1999. a Tallinnas Fr. Faehlmanni 18 asuva kinnistu omanikuks omandireformi käigus tagastamise järgselt AL ning alates 13. märtsist 2000. a on kinnistu omanikuks hageja. Kostja kasutas nimetatud eluruumi suulise üürilepingu alusel aastast 1986 kuni 2. septembrini 2014. a. Eluruumi üleandmise ajal puudusid eluruumis puuküttega ahi ja soemüüriga pliit, mis olid olemas eluruumi õigusvastasel võõrandamisel Nõukogude Liidu ametiasutuste poolt.
3.Hageja hinnangul lõhuti küttekehad pärast 2003. a, st ajal, millal korter oli kostja kasutuses, mille tõenduseks esitas hageja 2003. a koostatud “Korterelamu Tallinnas Faehlmanni tn 18, ümberehituste seadustamise projekti”. Ümberehituste seadustamise projektis on kujutatud olemasolevat tegelikku ehituslikku olukorda. 2003. a koostatud jooniselt selgub, et ruumis 6-1 asub küttekeha, ruumide 6-1 ja 6-2 vahel on vahesein ning ruumis 6-3 paikneb pliit ning pottsoemüür.
4.30. septembril 2014. a E OÜ juhataja ES koostatud hinnangu kohaselt oli kahju arvestus järgmine: glasuurpottidest ahju taastamine toas (ahju materjalid, töö, transport, tööettevõtu kulud, jms) maksumus 6200 eurot (+ km); glasuurpottidest soemüür-puupliidi taastamise (materjalid, töö, transport, tööettevõtu kulud, jms) maksumus 4300 eurot (+km); tehnosüsteemide viikude (el.,vent, kanal, vesi) ja pinnakatete taastamise kulud (materjal, töö, transport, tööettevõtu kulud ilma tehnosüsteemi korterisiseste torustike, kaabelduste jms-ga, mis on eraldi hinnangu objekt) ning vaheseinte, pinnaviimistluste ja siseustega tehtavad tööd 4700 eurot (+km). Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja selgitas, et küttekolded lõhuti korterist välja 1990. aasta mais, s.o enne kui hageja sai kinnistu omanikuks. Hageja ei vaadanud korteri omanikuks ja üürileandjaks saades korterit üle. Küttekollete lõhkumise ajal oli korteri üürnikuks kostja õde RS.
7.Tõendina esitatud ümberehituste seadustamise projekt ei ole koostatud tegelike andmete alusel, vaid ilmselt arhiivimaterjali põhjal. Elamuseaduse (ES) § 422 kohaselt ei ole üürileandjal õigus nõuda seaduslikul alusel tehtud ümberehitusele eelneva olukorra taastamist ning hageja ei ole tõendanud, et ümberehitus oli ebaseaduslik. Küttekolded olid amortiseerunud ning neid ei olnud võimalik kasutada.
8.Kostja esitas kohtule gaasiveesoojendi paigaldamise tööprojekti, millest nähtuvalt planeeriti gaasiveesoojendi töötamisel tekkivad suitsugaasid eemaldada läbi olemasoleva suitsukorstna lõõri. Kui korteris oleks olnud töötav ahi või pliit, siis ei oleks saanud planeerida gaasi abil töötava soojendi suitsugaaside juhtimist samasse suitsulõõri, kuhu oli juhitud pliidi väljatõmme. Gaasisoojendi paigalduse skeemil näidati, et gaasiseadme väljatõmme juhitakse samasse lõõri, kuhu oli juhitud ka pliidi oma, millest võis järeldada,
et gaasiseadme paigalduse projekti koostamise ajal 1999. aastal ei saanud pliiti enam korteris olla.
9.Metallukse eemaldas kostja kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 285 lõikele 3 seetõttu, et oli selle ise paigaldanud ja puudus kokkulepe, et uks tuleb üürilepingu lõppedes hagejale jätta. Korterile jäi originaaluks koos töötavate lukkudega. Kostja ei vastuta siseakende puudumise eest, kuivõrd need hoiustati pööningule, kuhu kostjal puudus ligipääs.
10.Hageja nõue on hea usu põhimõtte vastane ja hageja rikkus hoolsuskohustust. Hageja esitas kostja vastu nõuded, mis tuginevad kostja kasutuses olnud korteris ligi 30 aastat tagasi teostatud ümberehitustele, kui kostja ja hageja vahel ei olnud veel mingit võlasuhet ja ka omandisuhete alused olid riigikorrast tulenevalt teistsugused. Maakohtu otsus
11.Harju Maakohus jättis 19. novembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 825 eurot.
12.Maakohus kontrollis VÕS § 334 lg 1 ja 2 kohaldamisel esmalt, kas üüriasja kahjustamine toimus üürilepingu kehtivuse ajal ja ajal, kui asi oli üürniku valduses. Nimetatud asjaolu tuvastamiseks hindas maakohus hageja esitatud 2003. a ümberehituste seadustamise projekti, kostja esitatud 1999. a gaasiveesoojendi paigaldamise tööprojekti ning tunnistaja RS kohtule antud ütlusi. Maakohus ei nõustunud hageja hinnanguga, et tunnistaja ütlused on vastuolulised. Ütlustest võis järeldada, et maikuu paiku kolis tunnistaja mujale elama, andis elamispinna vennale (kostjale) ja sel ajal lõhkus kostja ahju ja pliidi välja. Vastuolu selles ei esinenud. Lisaks nähtus ütlustest, et 1990. a oktoobris vormistati üürileping tunnistaja nimelt kostja nimele ja et kuni selle ajani oli üürnikuks õiguslikus mõttes tunnistaja. Asjaolu, et tegelik valdus võidi tunnistajalt kostjale anda enne õigusliku muudatuse tegemist, ei muuda üürniku vahetumise hetke. Üürniku vahetumise suhtes ei oma tähendust tegeliku valduse üleandmine, vaid õigusliku muudatuse vormistamine, nn „kostja nimele kirjutamine“.
13.Maakohus oli seisukohal, et ahju ja pliidi väljalõhkumise kohta andis tunnistaja usaldusväärsemat infot, kui 2003 ehitusprojekt. Kuigi ehitusprojekt oleks pidanud vastama tegelikule olukorrale, siis ei saa välistada, et ehitusprojekt lähtus ehitisregistri andmetest (mis on tänaseni ajakohastamata) kas siis seetõttu, et koostaja arvates ei omanud ahju olemasolu või puudumine tähtsust või mõnel muul põhjusel. 2003. a projektiga on vastuolus ka 1999. a gaasiveesoojendi paigaldamise tööprojekt. Kollete väljalõhkumise aja suhtes on 2003. a projekt kaudne tõend, sest isegi kui eeldada, et 2003. aastal olid kolded olemas, siis ei ole hageja selgitanud, millal kolded tegelikult välja lõhuti. Tunnistaja ütlused välistasid täiesti ühemõtteliselt selle, et kolded oleks lõhutud välja millalgi pärast 2003. aastat.
14.Maakohus luges kõiki tõendeid kogumis hinnates tõendatuks, et ahju ja pliidi välja lõhkumine toimus 1990. a maikuus ning et kuni 1990. a oktoobrikuuni oli üürnikuks tunnistaja RS ning kostja sai üürnikuks alles 1990. a oktoobris. Seega ei olnud ahju ja pliidi väljalõhkumise ajal kostja üürilepingu pooleks ning seetõttu ei saa ahju ja pliidi väljalõhkumise eest vastutada kostja.
15.Lisaks asjaolule, et kostjale ette heidetava teo toime panemise ajal ei olnud kostja lepingupooleks, oli kohus seisukohal, et kostja vastutus oli välistatud ka seetõttu, et seadus ei näinud ette üürniku vastutust eluruumi uue omaniku ees enne elamu tagastamist toimunud ümberehituste eest. Kuigi ka enne VÕS-i jõustumist kehtinud elamuseaduse § 34 kohaselt jäi eluruumi omandiõiguse üleminekul varem sõlmitud üürileping koos kirjalike kokkulepetega jõusse ka uue omaniku suhtes (sama põhimõte tulenes ka rendiseaduse §-st 20), siis seadust eesmärgipäraselt tõlgendades tuli kohtu arvates asuda seisukohale, et ümberehitamisest tulenevad õigused ja kohustused lõpevad hoone tagastamisel omandireformi käigus. Üürilepingu ülemineku regulatsiooni eesmärk on
kaitsta üürnikku hoone võõrandamise korral. Omandireformi käigus inventeerib reformi kohustatud subjekt eluruumi ja kui kohustatud subjekt ei esita üürnikule ühtegi ümberehitamisega seotud nõuet, võib eeldada, et kohustatud subjekt üürileandjana on olemasoleva olukorraga nõustunud ning ühelgi juhul ei lähe võimalikud taastamise- või kahjunõuded üle omandireformi käigus omanikuks saavale isikule.
16.Kohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas menetluskulude nimekirjad ja taotles 588 euro (3,5h) ja 336 euro (2h) hüvitamist. Esitatud taotlustest ilmnes tunnitasu määraks 168 eurot koos käibemaksuga. Kohus leidis, et õigusteenuse tunnitasu määr 168 eurot ei ole käesoleva tsiviilasja raames põhjendatud. Kohus leidis, et mõistlik tunnitasu määr on 150 eurot käibemaksuga ja mõistlikuks ning vajalikuks menetluskuluks oli kostjal 825 eurot. Apellatsioonkaebus
17.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
18.Maakohus tuvastas asjaolusid ekslikult, mistõttu jõudis tõendite väära hindamise tõttu ebaõige lahendini. Maakohus luges määravaks asjaoluks kahju tekkimise hetke ehk ahju ja pliidi väljalõhkumise ajahetke tuvastamist.
19.Küttekehade lõhkumine pärast 2003. aastat, st ajal mil korter oli kostja kasutuses, on tõendatud kohtule esitatud dokumentaalse tõendiga “Korterelamu Tallinnas Faehlmanni tn 18, ümberehituste seadustamise projekti”. Kohus hindas vääralt ehitusprojekti ebausaldusväärseks. Kohus vähendas tõendi usaldusväärsust ning seega tõendusjõudu arusaamatutele asjaoludele tuginedes. Arusaamatuks jääb 1999. a gaasiveesoojendi projekti ja 2003. a projekti vastuolu.
20.Kohus tõlgendas vääralt VÕS 334 lg 2. Kahjunõude esitamisel tuleb tuvastada vaid asjaolu, et vara kahjustumine toimus ajal, mil vara oli üürniku valduses. Edasine tuleneb VÕS § 336 lg-test 1 ja 2. Ei ole arusaadav, millistele konkreetsetele asjaoludele tuginedes ei saa kohus välistada, et projekt koostati ehitisregistri andmete põhjal või millised muud asjaolud esinesid. Kohus pidi sellisel juhul osundama, milliste plaanide või muu materjali alusel joonised koostati. Kohus jättis dokumentaalse tõendi hindamisel ka täielikult tähelepanuta kostja väite kirjalikus kohtukõne p-s 2.6 „Hageja sai selles veenduda kui käis 2003-2004 korteris“. Seega tunnistas kostja ise, et hageja käis 2003. a korteris. Hageja kinnitas, et käis korteris koos insener JJ-ga ümberehitusprojektiga seonduvalt.
21.Kohus hindas kostja poolt esitatud 1999. a koostatud gaasiveesoojendi projekti tõendiks, millest lähtuvalt kohus järeldas, et 1999. aastaks olid ahi ja pliit korterist väljalõhutud. Asjaolu, et 1999. a koostatud projektis (projekt ei ole kunagi realiseerunud) märgitakse, et väljatõmme juhtimine samasse lõõri, kus oli juba olemasolev pliidilõõr, ei anna mingit alust tõsikindlalt järeldada, et pliiti korteris enam ei ole. Samuti jättis maakohus täielikult tähelepanuta kostja vastuolulised väited seoses gaasiveesoojendi ehitusprojektiga ning kõlbmatute lõõridega.
22.Kohus jättis tähelepanuta vastuolu tunnistaja RS ütlustes ja kostja väidetes. Esmalt väitis RS et pliit ja ahi lõhuti välja siis, kui tema korterist 1990. aasta mai kuus välja kolis. Järgnevalt väitis RS, et kirjutas ennast korterst välja oktoobris 1990. aastal ning seejärel, et samal suvel lõhkus vend nii ahju ja kui pliidi. Kostja selgitas aga kohtuistungil, et õde läks korterist ära 1986. aastal, ning et tema oli korterisse juba varasemalt sisse kirjutatud. Kostja väitis, et ta vormistati korter vormistati tema nimele 1986. aastal. Kostja selgitustest lähtuvalt ei elanud RS 1990. aastal viidatud korteris ning 1990. aastal ei saanud RS ka korterit vennale anda, kuna kostja selgituste kohaselt oli ta juba enne 1986 aastat sisse kirjutatud. Tunnistaja ütluste vastuolulisus, sh vastuolu ka kostja selgitustega, viitab tunnistaja ebausaldusväärsusele. Vastus apellatsioonkaebusele
23.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 19. novembri 2015. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
25.Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad tuginevad endiselt hageja ekslikule eeldusele, et kostja on vastutav hageja korteris tehtud überehitustööde käigus küttekehade likvideerimise eest ning on seetõttu asjakohatud. Maakohus on käsitlenud nõutava põhjalikkusega küttekehade lammutamisega seotud asjaolusid ning selgitanud piisava selgusega, miks ei saa hageja poolt esitatud nõuet rahuldada. Kohus on hageja kõigile seisukohtadele vastanud ning kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
26.Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Ringkonnkohtu arvates on maakohus hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormuse. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
27.Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega muid tõendeid, mis annaks alust väita, et maakohus on küttekehade väljalõhkumise aja ebaõigesti tuvastanud. Selles osas on maakohtu põhjendus arusaadav ja järelduse kujunemine jälgitav. Kolleegium nõustub, et kogutud tõendid annavad alust väita, et lammutustööd tehti korteris enne seada, kui kostja üürnikuna korterit kasutama hakkas. Seda tuvastades on maakohus õigesti tuginenud tunnistaja RS ütlustele, kelle sõnul toimusid lammutustööd 1990. a suvel (tl 90) ning dokumentaalse tõendina esitatud 1999. a gaasiveesojendi paigadamise tööprojektile, mille seletuskirja järgi planeeriti gaasiveesoojendi töötamisel tekkivad suitsugaasid eemaldada läbi olemasoleva suitsukorstna lõõri (tl 36). Suitsulõõri kaustusele võtmise võimalus gaasivee soojendi tarbeks tähendab, et lõõr oli vaba ja seda toetab tunnistaja RSi ütlus, et korteris varem olnud küttekehad olid sealt juba ammu enne seda välja lõhutud. Kui korteris oleks ka töötav ahi või pliit endiselt säilinud, siis ei oleks saanud planeerida gaasi abil töötava soojendi põlemisgaaside juhtimist suitsulõõri.
28.Maakohus on tõendite asjassepuutuvuse ja lubatavuse hindamisel õigesti lähtunud vaidluse aluseks olevatest asjaoludest ja ühe tõendi teisest kaalukamaks lugemist TsMS § 442 lg-st 8 juhindudes otsuses põhjendanud. Kohus on selgitanud, miks ei saa otsuse tegemisel pidada määravaks 2004. a projekti jooniste andmeid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et projekti aluseks olevate 2003. a jooniste koostamisel lähtuti tõenäoliselt tegeliku olukorda tuvastamata ehitisregistri andmetest. Kuna muudatus küttekollete kohta on kõnealuse eluruumi osas ehitisregistris tänaseni tegemata, muudab see ehitisregistri andmetele tugineva hageja tõendi ebausaldusväärseks. Muid tõendeid küttekollete olemasolu kohta korteris pärast 1999. a suve ei ole hageja kohtule esitanud.
29.Eeltoodut arvestades ei ole õige hageja seisukoht, et maakohtu menetluses hinnatud tõendeid tuleks hinnata teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus tõendeid seadusest juhindudes ning otsustab siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ettemääratud jõudu. Öeldu tähendab, et tõendi usutavuse ja kaalukuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt ning kohtu hinnanguga mittenõustumine ei ole iseseisvaks otsuse tühistamise aluseks.
30.Maakohus on lõppjärelduses õigesti käsitlenud ka küsimust, millistel eeldustel on hagejal õigus nõuda enne omandireformi käigus elamu tagastamist eluruumis tehtud ümberehitustele eelnenud olukorra taastamist.
31.Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude, põhjendades seda asjaoluga, et kostja on rikkunud üürilepingust tulenevat üürilepingu lõppemisel üüritud ruumide heas korras tagastamise kohustust, kuna tagastatud eluruumist oli välja lõhutud sinna hoone ehitamisel rajatud küttekehad. Kehtiva seaduse järgi peab üürnik VÕS § 334 lg 1 esimese lause järgi üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. VÕS § 334 lg 2 teise lause kohaselt ei vastuta üürnik asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Tulenevalt eelviidatud sätetest tuli maakohtul hagi hagi lahendamiseks tuvastada üüritud ruumide seisund nii kostjale üleandmisel kui ka hagejale tagastamisel. Kuivõrd vaidlus oli ühtlasi ka selles, millal lammutustöid tehti ja millal sai kostja eluruumi üürnikuks, tuli maakohtul tuvastada ka lammutustööde tegemise aeg ning see, millal hakkas kostja üürnikuna eluruumi kasutama.
32.Maakohtu tuvastatud asjaoludel tehti korteris lammutustööd 1990. a suvel pärast seda, kui tunnistaja RS korterist 1990. a maikuus välja kolis (tl 90). Seega tuleb hageja kahju hüvitamise nõuet hinnata enne võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulil 2002. a kehtinud õigusnormide alusel. VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002 TsÜS-is ja VÕS-is sätestatut. Maakohus on tuvastanud, et lammutustööd on tehtud nõukogude ajal, ehk olukorras, kus Eesti Vabariigi iseseisvus ei olnud taastatud ega saanud olla juttu omandireformist selle hilisemas tähenduses. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et kõnealusel juhul puudub õiguslik alus, millele tuginedes saaksid õigusjärgsed omanikud sel ajal korterites tehtud ümberehitustööde tagajärgede eest täna hüvitist nõuda.
33.Lammutustööde tegemise ajal kehtinud Eesti NSV elamukoodeks kaotas kehtivuse
1.juulil 1992. a jõustunud ja kuni 30. juunini 2002. a kehtinud elamuseaduse kehtima hakkamisega (elamuseaduse § 65 teine lause). Elamuseaduse § 422 sätestas, et eluruumide omavolilisel ümberehitamisel on üürnik kohustatud üürileandja nõudel oma kulul taastama endise olukorra. Nimetatud sätet ei saa praeguses vaidluses siiski kohaldada, kuna elamuseaduse rakendussätted ei viita võimalusele, et elamuseadust oleks saanud kohaldada nõukogude ajal toimunud ümberehitusele. Lisks sellele ei laienud elamuseaduse § 422 järgi endise olukorra taatamise kohustus seaduslikul alusel tehtud ümberehitustele, mida üürnikud olid teinud enne õigusvastaselt võõrandatud elamu tagastamist õigustatud subjektile (vt nt Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-15 p 16). Kuigi rakendussätte puudumise tõttu ei reguleeri elamuseaduse kõnealune säte nõukogude ajal tehtud ümberehitustöid ning ei puuduta seetõttu praegust vaidlust, on ka selles sättes siiski kirjas üldine põhimõte, et õigusjärgsed omanikud ei saa neile tagastatud eluruumide seisundi suhtes üldjuhul esitada pretensioone elanikele, kes kasutasid tagastatud eluruume enne nende tagastamist. Seda enam ei tule kõne alla selliste nõuete võimaldamine isikute vastu, kes kasutasid tagastatud eluruume ja tegid seal ümberehitusi teise riigikorra tingimustes. Lisaks olgu märgitud, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et küttekollete lammutamine 1990. aastal oleks olnud sel ajal kehtinud seaduste järgi ebaseaduslik. Kinnistusraamatu andmetel on AL kantud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 26. augustil 1999. a ehk üheksa aastat pärast lammutustööde tegemist.
34.Samuti peavad paika maakohtu järeldused kostja üürnikuks saamise aja osas. Vastupidiselt hageja seisukohale, jõudis maakohus ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid ja tõendeid, sh tunnistaja ütlusi, kogumis hinnates õigele järeldusele, et hageja nõue kostja vastu ei ole põhjendatud ka seetõttu, et kostjale etteheidetava teo toime panemise ajal ei olnud kostja korteri üürnikuks. Selles osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu
otsuse arutluskäiku TsMS § 654 lg 6 järgi korrata. Kaebuses viidatud vastuolu tunnistaja RS ütlustes ja kostja poolt samal istungul antud selgituste vahel võib seletada pika aja möödumisega elanike vahetumisega seotud sündmustest, mistõttu ei pruugi kostja sündmuste käiku enam mäletada. Lisaks sellele ei ole kostja andnud seletusi vande all ja seetõttu ei ole tema selgitused (tl 89 pöördel) TsMS 28 ptk. tähenduses tõendiks, millega saaks asja lahendamisel arvestada.
35.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude kindlaksmääramine
36.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
37.Kostja poolt 19. aprillil 2016. a ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega kandnud õigusabikulusid kokku 756 eurot (käibemaksuga). Kostja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks on nimekirjast nähtuvalt olnud 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebuse analüüsimises ja sellele vastuse koostamises. Nendele toimingutele on esindajal kokku kulunud 4,5 tundi. Kostja kinnitusel on kõik eeltoodud kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Hageja ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud kostja menetluskulude kohta seisukohta esitanud.
38.Kolleegium leiab, et kostja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingutele kulunud aeg (kokku 4,5 tundi) on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kolleegium nõustub maakohtuga, et õigusteenuse tunnitasu määr 168 eurot (käibemaksuga) ei ole käesoleva tsiviilasja raames põhjendatud ja mõistlik tunnitasu määr on 150 eurot käibemaksuga. Lähtudes ülalmärgitust ja kostja esitatud menetluskulude nimekirjast, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (õigusabikulud) 675 eurot.
39.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm