Korrakaitse › Vanglad

Viru Vangla 28.09.2016. a käskkirjaga nr 6-4/662 (tl 19-20p) kohaldati alates 28.09.2016 kinnipeetav Vjatšeslav Koguti suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Käskkirja kohaselt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjuseks 28.09.2016 V. Koguti ja valvurite vahel toimunud intsident, mille alusel on põhjust arvata, et V. Kogut võib oma käitumisega ohustada vanglateenistuse ametnikke, millega seab ohtu vangla üldise julgeoleku. V. Koguti suhtes kohaldatud täiendavateks julgeolekuabinõudeks on: - eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, et teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle ja vältida kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega; - kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, sh täpsemate asjaolude väljaselgitamiseni piiratakse kinnipeetava käimist taasühiskonnastavates programmides, koolis ja tööl;

- kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning selle vajaduse tingib ka lukustatud kambri eripära; - iga kord enne kambrisse sisenemist panna kinnipeetavatel ohjeldusmeetmetena peale käerauad (pannakse peale ette asetatud kätele), olenemata asjaolust, kas toimub kinnipeetava saatmine või mitte. Käskkirja kohaselt tuleb üksuse juhil teha ettepanek V. Koguti suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse kohta hiljemalt kolme kuu möödudes käskkirja tutvustamisest alates. V. Kogut esitas 05.10.2016 vaide, mille Viru Vangla jättis 03.11.2016. a vaideotsusega nr 6-12/251-2 rahuldamata.

V. Kogut esitas 06.11.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus tühistada Viru Vangla 28.09.2016. a käskkirja nr 6-4/662 ning taotluse kohustada vanglat võtma käerauad maha kuni kohtumenetluse lõpuni. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla 28.09.2016. a käskkiri rikub tema õigusi ja vabadusi.

Tartu Halduskohus tõlgendas kaebaja taotlust kohustada vanglat võtma käerauad maha kuni kohtumenetluse lõpuni kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusena ning jättis 11.11.2016. a määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus märkis, et kaebaja on 04.10.2016 juba esitanud esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus vaidlusaluse käskkirja ja sellest tuleneva tegevuse peatamist. Halduskohus jättis 10.10.2016. a määrusega taotluse rahuldamata, märkides seejuures, et taotluses tugineb kaebaja üksnes väidetele, miks on käskkiri ja selle alusel toimuv tema arvates õigusvastane, kuid ei ole välja toonud midagi, millest selguks, millised pöördumatud tagajärjed kaasneksid talle esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega. Mingeid sellekohaseid väiteid ja põhjendusi ei ole kaebaja esitanud ka käesolevas taotluses. Halduskohus nentis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob küll kaasa tagajärje, mida ei saa hiljem enam olematuks muuta, kuid kaebuse rahuldamise korral on võimalik nõuda tekkinud kahju hüvitamist. Halduskohtu hinnangul omab olulist tähendust ka see, et vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise tinginud kaebaja poolne vanglaametnikule suunatud agressiivne käitumine. Halduskohus leidis, et ametnike ja teiste vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitsmises seisnev avalik huvi aga kaalub üles tema õiguste piiramises seisneva erahuvi. Oluline on ka see, et kohus ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamisega asuda lahendama põhivaidlust. Käesoleva taotluse rahuldamise korral oleks see just nii, sest kaebaja soovitud abinõu kohaldamisega lahendaks kohus sisuliselt ära osa tema kaebusest. Seetõttu puudub halduskohtu arvates jätkuvalt võimalus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks.

V. Kogut esitas 20.11.2016 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11.11.2016. a määruse resolutsiooni p-i 2 peale, millega halduskohus oli jätnud tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. V. Kogut palub, et halduskohtu määrus tühistataks selles osas ning tema esialgse õiguskaitse taotlus rahuldataks. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus on sellise otsustusega rikkunud seadust. Halduskohus ei välistanud määruse põhjendustes ka ise, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kutsub esile tagajärjed, mida hiljem ei ole võimalik tühistada. V. Kogut palus ennast vabastada riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

V. Kogut on määruskaebuses palunud vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabina vabastada menetlusabi saaja täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

Kuna V. Kogut on esitanud taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest koos määruskaebusega 20.11.2016, siis tuleb HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt kontrollida kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid perioodil 20.07.2016–19.11.2016. Kohtute infosüsteemist nähtub, et Viru Vangla on haldusasja nr 3162246 raames esitanud Tartu Ringkonnakohtule V. Koguti isikukonto väljavõtte perioodi 20.07.2016–19.11.2016 kohta. Seetõttu ei pea ringkonnakohus käesoleva asja raames kaebaja isikukonto väljavõtte täiendavat küsimist Viru Vanglalt vajalikuks ning lähtub haldusasjas nr 3-16-2246 esitatud isikukonto väljavõttest.

V. Koguti vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt on tema sissetulek viimasel neljal kuul enne menetlusabi taotluse esitamist, s. o 20.07.2016–19.11.2016, olnud 197,79 eurot. Sellest tuleb maha arvata nõuete ja vabanemisfondi suunatud summad ning elektrienergia eest tasutud summad, mis on kokku 140,82 eurot. Riigikohtu üldkogu 12.04.2016. a otsuse asjas nr 3-3-1-35-15 kohaselt tuleb HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaldamisel eeldada menetlusabi taotleja igakuiste vältimatute kulutustena täiendavalt kulutusi umbes summas 21,50 eurot. V. Kogut on teinud nimetatud perioodil kaupluses oste kokku summa eest 63,43 eurot, mida saab täies ulatuses pidada Riigikohtu praktikast tulenevalt vältimatuteks kulutusteks. Seega on menetlusabi taotleja HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvutatud nelja kuu keskmine sissetulek (197,79-140,82-63,43)/4x2) ebapiisav 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ning menetlusabi andmine ei ole välistatud. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust pidada V. Koguti määruskaebust perspektiivituks. Seetõttu tuleb määruskaebuse esitaja vabastada riigilõivu tasumise kohustusest.

HKMS § 252 lg 7 esimese lause kohaselt esitatakse määruskaebus esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale otse kõrgemalseisvale kohtule. HKMS § 204 lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kätte toimetamisest arvates. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitaja poolt Tartu Halduskohtu 11.11.2016. a määruse resolutsiooni p-i 2 peale esitatud määruskaebus võtta menetlusse, sest määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning määruskaebus on esitatud tähtajast kinni pidades.

määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 11.11.2016. a määruse resolutsiooni p-i 2 tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 11.11.2016. a määruse põhjendustega

ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohust järgmist.

taotluse esitamisel põhjendama, kui halduskohus on ka ise nentinud, et täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine toob kaebaja jaoks kaasa tagajärjed, mida hiljem ei ole võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 249 lg 1 järgi võib kohus esialgset õiguskaitse kohalda vaid siis, kui kaebaja õiguste kaitse võib vastasel juhul osutuda kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seega peab esialgse õiguskaitse kohaldamiseks taotluse esitajal esinema esialgse õiguskaitse vajadus, st raskete või pöördumatute tagajärgede esinemise oht kohtumenetluse ajal. Käesolevas asjas esialgse õiguskaitse taotlusest ohtu selliste tagajärgede esinemiseks ei nähtu. Kuna kaebaja on palunud esialgse õiguskaitse korras kohustada vanglat võtma temalt maha käerauad kuni kohtumenetluse lõpuni, siis on kaebaja taotlenud esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud käskkirja kehtivuse või täitmise peatamist üksnes osas, millega kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena iga kord enne kambrisse sisenemist kaebajale käeraudade peale panemist. Samas ei nähtu kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusest, millised tagajärjed tema suhtes saabuvad, kui kohtumenetluse ajaks vaidlustatud käskkirja täitmist selles osas ei peatata ning tema suhtes jätkatakse iga kord enne kambrisse sisenemist talle käeraudade peale panemist.

esitanud üksnes väiteid selle kohta, miks ta leiab, et käskkiri ja selle alusel toimuv on õigusvastane, kuid ei ole põhjendanud, millised pöördumatud tagajärjed kaasneksid talle esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega. Üksnes väited selle kohta, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, ei anna alust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Hinnangu selle kohta, kas vaidlustatud käskkiri on õigusvastane või mitte, annab halduskohus kaebuse lahendamisel. Samasisuliste põhjendustega on Tartu Halduskohus jätnud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ka 10.10.2016. a määrusega haldusasjas nr 3-16-1980, kus kaebaja oli taotlenud käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja täitmise peatamist esialgse õiguskaitse korras vaidemenetluse ajaks. Tartu Halduskohtu 10.10.2016. a määrus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2016. a määrusega.

anna samuti alust jõuda muule järeldusele. Riigikohtu 25.04.2012. a määruses asjas 3-3-11012 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.05.2012. a otsuses Julin vs. Eesti on käsitletud ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise õiguspärasust, mitte esialgse õiguskaitse kohaldamist. Viited nendele kohtuasjadele võivad olla asjakohased käesoleva asja sisulise läbivaatamise käigus, mitte aga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtivuse või täitmise peatamisel esialgse õiguskaitse korras.

11.11.2016. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

Agu Timmi

Maili Lokk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.