Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Tiina Pappel 09.01.2018, Tartu 3-16-2247 Vjatšeslav Koguti kaebus Viru Vangla 28.09.2016. a käskkirja nr 6-4/662 õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 12.01.2017. a otsus Vjatšeslav Koguti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vjatšeslav Kogut Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta Viru Vangla 23.12.2016. a käskkiri nr 6-4/865-1 haldusasja toimikusse. Tagastada Viru Vanglale valvuri 28.01.2017.a ettekanne nr 6-20/495-1.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 12.01.2017. a otsus muutmata.
3.Jätta Vjatšeslav Koguti menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.02.2018 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 28.09.2016. a käskkirjaga nr 6-4/662 V. Koguti suhtes, juhindudes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-st 12 ning vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-test 1 ja 2, täiendavate julgeolekuabinõudena alates 28.09.2016 kuni asjaolude äralangemiseni eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4); liikumis- ja suhtlemisvabaduse, s.h taasühiskonnastavates programmides, koolis ja tööl käimise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 1); spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 3); iga kord enne kambrisse sisenemist ohjeldusmeetmena käeraudade ette asetatud kätele panemist (VangS § 69 lg 2 p 4). Käskkirja kohaselt laekus 28.09.2016 teave, et V. Kogut sõimas valvurit, tõukas teda saatmise käigus järsult kaks korda õla piirkonda, ägestus pärast teiste saadetavate osakonda
lahkumist ja hakkas järsult valvuri poole liikuma. Vanglateenistuse ametniku ründamise näol on tegemist raske rikkumisega, millega V. Kogut pani otseselt ohtu nii vanglaametnike kui ka vangla üldise julgeoleku, mistõttu on vajalik rakendada kinnipeetava suhtes VangS § 69 sätteid.
2.Viru Vangla jättis 03.11.2016. a vaideotsusega nr 6-12/251-2 rahuldamata V. Koguti vaide vangla 28.09.2016. a käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ja ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise lõpetamiseks.
3.V. Kogut esitas 06.11.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 20.11.2016 ja 11.12.2016 avaldused. Kaebaja palus tühistada Viru Vangla 28.09.2016. a käskkiri nr 6-4/662. Kaebaja põhjendused: 28.09.2016 ametnik provotseeris kaebajat, kasutas sõimusõnu ja tõukas teda kaks korda selga. Reageerimisgrupp pani talle käerauad peale (akt nr 270), kuid võttis need mõne aja pärast ära. Samas hiljem toodi käskkiri, et kaebaja paigutatakse lukustatud kambrisse ja talle kohaldatakse käeraudu. Taoline tegevus on õigusvastane, kuna akti nr 270 alusel kohaldatud julgeolekumeetmed tühistati asjaolude äralangemisel. Teistkordsel käeraudade kohaldamisel on eiratud VangS § 70 lg 2 ja § 71 lg 1 sätteid. Hiljem polnud enam olukorda, kus oleks olnud vaja käeraudasid kohaldada. Käeraudade igapäevane kasutamine on vastuolus VangS § 70 lg-ga 2. Kaebaja viibis 25.10.-20.11.2016 ilma käeraudadeta kambris koos teise isikuga, mistõttu on vastustaja rikkunud avalikku huvi ning seadnud selle isiku elu ja tervise ohtu. 08.-17.11.2016 viibis kaebaja Tallinna Vanglas, kus käeraudu ei kohaldatud ning mingit ohtu ametnike või teiste isikute elule ja tervisele polnud. Käskkirjaga rikub vangla kaebaja õigusi ja vabadusi, mis on garanteeritud VangS § 41 lg-tes 1 ja 2, PS §-des 18 ja 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-tes 3 ja 8.
4.Viru Vangla esitas 05.12.2016 vastuse, milles ta palus jätta V. Koguti kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Ettekanne nr 6-20/6324-1 ja turvakaamera salvestis kinnitavad, et ründajaks oli kaebaja. Peale intsidenti pani V. Kogut toime suitsiidikatse, mis oleks iseseisvaks aluseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. V. Kogutile anti võimalus esitada omapoolseid seisukohti. Käskkiri on vajalikul määral põhjendatud. V. Kogutile ei kohaldata käeraudu korraga üle 12 tunni, mistõttu on viide VangS § 70 lg-le 2 põhjendamatu.
5.Tartu Halduskohus jättis 12.01.2017. a otsusega V. Koguti kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjustas kaebaja enda vägivaldne ja ähvardav käitumine vanglaametniku suhtes. Kuna valitud abinõud aitavad vähendada kaebaja kokkupuuteid vanglaametnikega ja ära hoida konfliktide tekkimise võimalusi, on need nii ametnike kui ka vangla üldise julgeoleku tagamise huvides vajalikud ja mõõdukad. Kaebajale on antud võimalus vastuväidete esitamiseks, kuid ta pole soovinud seda teha. 2) Kohtule edastatud turvakaamera salvestistelt on näha, kuidas kaebaja teda käeviipega eemale hoidvat ametnikku käega tõukab ja eemale tõrjumisel uuesti tema poole liigub. Kahe vanglaametniku allkirjadega kinnitatud ettekande väidetes kahtlemiseks puudub tõsiseltvõetav põhjus. Kaebaja vastupidiseid väiteid saab pidada tagantjärele esitatud õigustuseks. Kaebaja kambrikaaslase avaldus kinnitab, et käeraudu ei kohaldata pidevalt ega VangS § 70 lg-s 2 sätestatud keeldu eiravalt. Käskkirjast ei nähtu, et vastava abinõu kasutamise on põhjustanud ründe oht teistele kinnipeetavatele, siis ei oma tähendust, kas kaebaja viibib kambris üksi või mitte. Käskkiri omab toimet vaid selle andnud vanglas, seetõttu ei oma tähendust, kuidas käituti kaebajaga, kui ta viibis teises vanglas. Protokoll nr 270 ei kajasta kaebajale kohaldatud ohjeldusmeetmetega seonduvat ja kujutab endast iseseisvat toimingut. See, et käeraudu otsustati kasutada kambrisse siseneva vanglaametniku kaitseks, oli tulevikku suunatud
prognoosi alusel tehtud otsustus, mis ei pidanud seonduma konkreetse sündmusega seotud vahetu olukorraga. Asjakohatu on viide VangS § 71 lg-le 1, sest see ei käsitle käeraudade kasutamisega seonduvat. 3) Miski kohtule esitatust ei viita, et kohaldatud meetmetega toimuks kaebaja piinamine, julm, väärikust alandav kohtlemine või karistamine. Perekonna- ja eraelu puutumatus pole absoluutne õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks sekkuda. VangS § 69 lg-tes 1 ja 2 sätestatu on üheks niisuguseks seaduses lubatud juhuks. Käskkirjaga on kohaldatud ennetavaid meetmeid vähendamaks kaebaja võimalusi ametnike ründamiseks ja hoidmaks ära nende õiguste vastu suunatud võimalikke raskeid õiguserikkumisi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.V. Kogut esitas 15.01.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 12.01.2017. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja põhjendused: Kaebaja on vaidlustanud teistkordset käeraudade kasutamist 28.09.2016, sest siis olid meetme kohaldamise asjaolud juba ära langenud. Taoline praktika on seadusega vastuolus, lähtuvalt Riigikohtu lahenditest nr 3-3-1-10-12 ja nr 3-3-1-71-11 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 29.05.2012. a lahendist asjas nr 18656/10 (Julin vs Eesti). Tegelikkusele ei vasta kohtu järeldus, et viide VangS §-le 71 lg 1 on kohatu, kuna VangS § 71 lg 1 kogumis § 701 lg 1 p-ga 1 annab aluse käeraudade kohaldamiseks. Analoogiline situatsioon on leidnud kajastamist Riigikohtu 25.04.2012. a määruses nr 3-3-1-10-12.
7.Viru Vangla esitas 07.03.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta V. Koguti apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Vastustaja jääb seniste seisukohtade juurde. Käesoleval ajal kohaldatakse kaebaja osas täiendavaid julgeolekumeetmeid 23.12.2016. a käskkirja nr 6-4/865 alusel, milles on leitud, et kuna oht ametnikele oli ära langenud, käeraudu ei kohaldata. Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-10-12 ja 3-3-1-71-11 ei ole asjakohased, kuna neis ei antud lõplikku hinnangut ohjeldusmeetme kohaldamisele ja faktilised asjaolud olid erinevad. Vastusele lisatud käskkirja nr 6-4/865 ja ettekande nr 6-20/495-1 kohaselt osales kaebaja 28.01.2017 füüsilises intsidendis, mille osas on alustatud kriminaalmenetlust. Tegemist on kaudse tõendiga, et kaebaja poolt ei ole füüsilise vägivalla kasutamine välistatud ja vangla ohuhinnang oli asjakohane.
8.V. Kogut esitas 02.11.2017 täiendava seisukoha, milles ta märgib, et 28.01.2017. a ettekanne nr 6-20/495-1 ei ole asjakohane tõend hindamaks käeraudade kasutamise korrektsust 28.09.2016. Kaebaja väitel ei ole asjassepuutuvad vangla väited selle kohta, mis toimus kaebaja ja teise kinnipeetava vahel 27.01.2017, sest käeraudasid kohaldati 28.09.-23.12.2016, mille põhjendatuse üle käesolevas asjas vaidlus toimub. Kaebaja leiab, et vangla tegevusega on rikutud tema õigusi ja vabadusi, PS §-i 18, EIÕK art-t 3 ja VangS § 41 lg-t 2.
9.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 04.12.2017. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning otsustas minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele.
10.Viru Vangla teatas 12.12.2017. a seisukohas, et tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek on lubatav ning jätkuvalt palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Apellatsioonkaebusest ja selle täiendusest nähtuvalt taotleb kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist ning Viru Vangla 28.09.2016. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamist üksnes ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise osas. Ringkonnakohus kontrollib seetõttu HKMS § 197 lg-st 1 tulenevalt halduskohtu otsuse seaduslikkust vaid vastavas osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel, tõendite hindamisel ega ole rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
12.Kaebaja arvates on käskkiri käeraudade kasutamise osas õigusvastane, sest käskkirja andmise ajaks oli ohjeldusmeetme kohaldamise alus ära langenud. Nimelt lõpetati kaebaja suhtes veel enne käskkirja andmist kell 11:08 vahetu sunni kohaldamine ja eemaldati käerauad. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
13.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.
14.Vaidlustatud käskkirjas leiti kaebaja käitumist analüüsides, et kaebaja on agressiivne ja vägivaldne kinnipeetav, kes on ohtlik vanglateenistuse ametnikele, sest võib kasutada nende suhtes füüsilist vägivalda ja panna toime raske õigusrikkumise. Käskkirja kohaselt tegi vangla otsuse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta üldise julgeoleku tagamiseks ning edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks (käskkirja lk 2, tl 19p). Seega koostati käskkiri preventiivsel eesmärgil ning see ei olnud mõeldud konkreetse ohuolukorra tõrjumiseks. Halduskohus on Riigikohtu lahenditele viidates õigesti märkinud, et julgeolekuabinõusid kohaldatakse ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, andes piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele. Julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid ja piisav võib olla ka see, et tekkinud on põhjendatud kahtlus õigushüve kahjustamises (halduskohtu otsuse p 6).
15.Ringkonnakohus leiab, et 28.09.2016 kaebaja ja vanglateenistuse ametniku vahel aset leidnud intsidenti arvestades ei saa väita, et kaebajast lähtuv oht edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemiseks vanglaametnike suhtes oli käskkirja andmise ajaks kadunud. Seda ei muuda asjaolu, et vangla inspektor-kontaktisiku 28.09.2016. a protokolli nr 270 alusel kohaldati kaebaja suhtes 28.09.2016 kell 10:55 vahetut sundi (paigaldati käerauad), mille kasutamine lõpetati kell 11:08 (tl 7-8). VangS § 69 lg 4 sätestab: „Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vanglateenistus. Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistuse ametnik.“ Haldusasja materjalidest nähtuvalt paigaldati kaebajale 28.09.2016 esmalt ca kümneks minutiks käerauad selleks, et ära hoida tema uus rünne vanglaametniku vastu. Ka vastustaja on kohtumenetluse käigus selgitanud, et „tegemist oli ametnike poolse vahetu reageerimisega kaebajast tulenevale julgeolekuohule lühiajaliselt“ (vastustaja 05.12.2016. a seletus, tl 55p). Seega koostas vanglateenistuse ametnik protokolli nr 270 VangS § 69 lg-s 4 sätestatud edasilükkamatu juhu olukorras. Protokollist nähtub, et sündmuse järel paigaldati kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse (protokolli IV osa, tl 8). Kuigi seeläbi oli
esmane kaebajast lähtuv oht kõrvaldatud, ei välistanud see kaebaja võimalikke hilisemaid ründeid vanglateenistuse ametnike suhtes. Vastustaja on leidnud, et ohusituatsiooni vahetul lahendamisel ei ole kohe samal hetkel võimalik välja anda käskkirja – ohuolukorras tuleb esmalt oht asjakohaste ning õiguspäraste meetmetega kõrvaldada ning on igati põhjendatud, et alles peale seda asub vangla hindama, kas esinevad asjaolud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks (vastustaja 05.12.2016. a seletus, tl 55p). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ja leiab, et protokollist nr 270 nähtuv vahetu sunni lõpetamine ei andnud vastustajale alust järelduseks, et kaebajast lähtuv oht vanglateenistuse ametnikele on ära langenud.
16.Kaebaja viited haldusasjadele nr 3-3-1-10-12 ja 3-3-1-71-11 ei ole asjakohased. Haldusasjas nr 3-3-1-10-12 ei vaieldud ohjeldusmeedet kohaldava haldusakti õiguspärasuse üle, vaid käeraudade kohaldamisest ligi kuuel kuul tekkinud kahju üle, mistõttu oli vaidluse esemeks ka see, kas kinnipeetava agressiivne seisund püsis muutumatuna kogu ohjeldusmeetme kohaldamise aja jooksul. Käesolevas haldusasjas sarnast küsimust ei tõusetu, sest kaebaja ei ole taotlenud käeraudade kandmisest tekitatud kahju hüvitamist, vaid käeraudade kohaldamist ette nägeva käskkirja õigusvastasuse tuvastamist. Ka ei otsustanud Riigikohus nimetatud asjas ohjeldusmeetme kohaldamise õiguspärasuse üle lõplikult. Riigikohtu 23.11.2011. a määrusel haldusasjas nr 3-3-1-71-11 puudub aga igasugune seos käesoleva haldusasjaga. Riigikohus andis määruses hinnangu apellatsioonkaebuse perspektiivikusele (vaidlusküsimuseks oli vangla valvuri poolt kinnipeetava solvamine) olukorras, kus ringkonnakohus oli kinnipeetava apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamata jätnud ja apellatsioonkaebuse tagastanud. Kaebaja on viidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 29.05.2012. a lahendile asjas nr 18656/10 (Julin vs Eesti). Ringkonnakohus märgib, et viidatud asjas ei tuvastanud EIK käeraudade kasutamise puhul ohjeldusmeetmena Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 3 rikkumist, vaid leidis, et käeraudade kasutamiseks esines õiguslik alus ning möönis sellise individuaalse ja perioodiliselt ülevaadatava meetme õiguspärasust (otsuse p 130).
17.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga selles, et VangS § 71 lg 1 kogumis § 701 lg 1 p-ga 1 annab aluse käeraudade kohaldamiseks. Halduskohus leidis otsuses õigesti, et VangS § 71 lg 1 ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv säte (otsuse p 9). VangS § 71 lg 1 teeb viite VangS § 701 lõike 1 punktides 3-8 nimetatud erivahenditele ja teenistusrelvadele, sätestades, et nende kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt on lubatud ainult äärmuslikel juhtudel. Ringkonnakohus märgib, et ohjeldusmeetmena kasutatavad käerauad on loetletud VangS § 701 lõike 1 punktis 1. Seega ei ole tegemist selliste vangla erivahenditega, mille kasutamise puhul tuleks rakendada VangS §-s 71 ettenähtud korda.
18.Ringkonnakohus võtab toimiku materjalide juurde Viru Vangla poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisatud 23.12.2016. a käskkirja nr 6-4/865-1, millega lõpetati kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine, kuid tagastab Viru Vanglale valvuri 28.01.2017.a ettekande nr 6-20/495-1 kaebajaga 27.01.2017 seotud intsidendi kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei seondu intsident käesoleva vaidluse asjaoludega ning ettekanne ei ole seetõttu tõendina asjakohane.
19.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 12.01.2017. a otsus muutmata. Kaebajale anti halduskohtus ja seejärel menetlusabi jätkuvuse korras ringkonnakohtus menetlusabi kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Lähtudes HKMS § 118 lõikest 3 jätab ringkonnakohus kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.