Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 11.11.2016, Tartu 3-16-1871 Politseija Piirivalveameti taotlus M.R. kinnipidamiseks ja paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse Tartu Halduskohtu 20.09.2016. a määrus M.R. määruskaebus Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja/isik, kelle kinnipidamist taotletakse M.R. Volitatud esindaja v.adv. Magnus Braun Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata määruskaebuses esitatud taotlused kohtuistungi korraldamiseks, tunnistaja ülekuulamiseks ning videosalvestiste ja meditsiiniliste andmete väljanõudmiseks.
2.Jätta M.R. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.09.2016. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri piirivalvebüroo migratsioonijärelevalve talitus (PPA) pidas 19.09.2016 kell 12.33 kinni Ukraina kodaniku M.R. välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 1, lg 2 p 4, p 7, lg 21 ning § 362 lg 1 alusel 48 tunniks. M.R. esitas 19.09.2016 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.PPA esitas 19.09.2016 Tartu Halduskohtule taotluse M.R. kinnipidamiseks ja
paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks VRKS § 36 lg 2 p 4 ja p 7 ning § 361 lg 21 alusel kuni isiku üleandmiseni Poola Vabariigile. Taotluse põhjendused: M.R. taotleb Poola Vabariigis rahvusvahelist kaitset ja tema taotluse suhtes ei ole Poola Vabariik käesolevaks hetkeks otsust teinud. M.R. lahkus 13.09.2016 omavoliliselt Poola Vabariigist rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ajal. Võib eeldada, et isik kuulub
väljasaatmisele Poola Vabariiki, kes on vastutav tema varjupaigataotluse menetlemise eest vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2013. a määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (määrus nr 604/2013), art 18 lg 1 p-dele b, c ja d. M.R. suhtes järelevalvemeetmete kohaldamisega VRKS § 29 lg 1 alusel ei saa piisava tõhususega tagada, et isik oleks menetluse lõppemiseni PPA-le kättesaadav, kuna isiku varasemat käitumist ei saa pidada usaldusväärseks. Arvestades asjaolusid, et M.R. ei ole viibinud vajalike menetlustoimingute lõpuni teises Euroopa Liidu liikmesriigis, ei täida varjupaigataotlejale seaduses ette nähtud kohustusi ning on lahkunud teise liikmesriiki, on alust arvata, et isik ei pruugi olla menetlustoimingute lõpuni kättesaadav ning on olemas põgenemisoht. PPA esitab Poola Vabariigile isiku tagasivõtmise palve. Sellest tulenevalt ei ole M.R. suhtes võimalik tulemuslikult rakendada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud kinnipidamisest vähem isikuvabadust piiravaid järelevalvemeetmeid.
3.Tartu Halduskohus andis 20.09.2016. a määrusega loa M.R. paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 20.09.2016 kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 2 kuuks. Määruse põhjendused: Isiku varasem käitumine näitab, et ta ei pruugi viibida Eestis vajalike rahvusvahelise kaitse menetlustoimingute lõpuni, mistõttu võib esineda oht isiku põgenemiseks ja menetlustoimingutest kõrvalehoidumiseks. Seda kinnitab asjaolu, et ta lahkus omavoliliselt Poola Vabariigist rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ajal. Seega ei ole vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine käesoleval juhul tõhus ja ei tagaks menetlustoimingute läbiviimist. Kohaldatav meede ei ole ebaproportsionaalne ning tuvastatud asjaolud on kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Isiku suhtes ei ole võimalik tulemuslikult rakendada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud kinnipidamisest vähem isikuvabadust piiravaid järelevalvemeetmeid (isik lahkus omavoliliselt Poola Vabariigist, mistõttu ei ole usutav tema puhul menetlustoimingutele ilmumine või elukohas viibimine; samuti on tal mitu erinevat reisidokumenti, mistõttu ei oleks dokumendi hoiule andmine tema suhtes piisavalt tõhus järelevalvemeede). Tuvastatud asjaolud kogumis on sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Seda, kas isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendatud, ei ole võimalik olemasoleva teabe pinnalt hinnata. Selle kohta teeb PPA otsuse, kui otsuse tegemiseks vajalikud asjaolud on välja selgitatud ja isiku enda väited üle kontrollitud. Isiku põgenemisohu tõttu ei ole võimalik teda vähemalt esialgu lubada vabadusse ega võimaldada tal viibida varjupaigataotlejate majutuskeskuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.M.R. esitas 19.10.2016 määruskaebuse, milles ta palub ennistada määruskaebuse esitamise tähtaeg; tühistada Tartu Halduskohtu 20.09.2016. a määrus; paigutada M.R. varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Määruskaebuse põhjendused: 1) V.K. käis 28.07.2016 asjaolusid selgitamas PPA Narva teeninduses ja 07.09.2016 PPA Jõhvi teeninduses. V.K. kinnitas M.R. le, et PPA pidas tema Eestisse reisimist ja siin varjupaiga taotlemist lubatavaks. M.R. ei lahkunud Poolast omavoliliselt, vaid seetõttu, et talle ei tagatud seal arstiabi, mida ta oma tervisliku seisundi tõttu vajas. Ta küsis Poola ametnikelt, kas võib sõita Eestisse ja kuna ametnikud vastuväiteid ei esitanud ega lahkumisele takistusi ei teinud, reisis ta Eestisse. M.R. andis 16.09.2016 endast teada PPA Jõhvi teeninduses, soovides ühtlasi taotleda varjupaika. PPA ametnik selgitas, et varjupaika taotleda tingimata ei tarvitse, vaid tal oleks mõistlikum vormistada abielu, kuivõrd see oleks oluliselt hõlpsam. M.R. ei soovinud kergekäeliselt astuda abielulistesse suhetesse isikuga, keda ta on
teadnud kõigest mõned kuud. Seetõttu ilmus M.R. 19.09.2016 uuesti PPA Jõhvi teenindusse ning soovis taas varjupaika taotleda. M.R. esitatud asjaoludel ei ole tema kinnipidamine proportsionaalne. Põgnemisoht peab olema märkimisväärne. M.R. ei ole Poolast loata lahkunud, vaid nii Poola kui Eesti ametnike eelneval kooskõlastusel ja tervislikel põhjustel. 2) M.R. taotleb V.K. i ülekuulamist tunnistajana, kelle ütlustega soovib ta tõendada, et PPA oli teadlik, et M.R. tuleb Poolast Eestisse varjupaika taotlema ning et M.R. soovis juba 15.09.2016 varjupaika taotleda, kuid PPA soovitas vormistada fiktiivse abielu V.K. iga. Asjaolud omavad tähtsust, kuivõrd nende tõendatusel on tõendatud ka see, et M.R. puhul ei esine põgenemise ohtu. Tõendamaks, et M.R. lahkus Poolast tervislikel põhjustel, palub ta PPA Harku kinnipidamiskeskuse tervishoiuteenuse osutajalt välja nõuda M.R. le tervishoiuteenuse osutamisega seotud andmed (haiguslugu, määratud ravimid ja kasutatud ravivõtted jms). Tõendamaks, et M.R. soovis 15.09.2016 PPA Jõhvi teeninduses varjupaika taotleda, palub ta nõuda PPA-lt välja Jõhvi teeninduse teenindussaali videokaamerate salvestised kuupäeval 15.09.2016. Kohtuistungi korraldamine on vajalik tunnistaja ülekuulamiseks ja videosalvestise uurimiseks.
5.M.R. esitas 25.10.2016 täpsustava seisukoha, milles ta märgib, et M.R. andis endast teada PPA Jõhvi teeninduses 16.09.2016 ja uuesti 19.09.2016, mistõttu ta taotleb nõuda PPAlt välja Jõhvi teeninduse teenindussaali videokaamerate salvestised kuupäevadel 16.09.2016 ja 19.09.2016.
6.PPA esitas 07.11.2016 seisukoha, milles ta leiab, et Tartu Halduskohtu 20.09.2016. a määrus on õiguspärane ja kaebus on perspektiivitu. Vastuse põhjendused: M.R. kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on põhjendatud. M.R. rahvusvahelise kaitse taotlus on jäetud sisuliselt läbi vaatamata, kuna määruse nr 604/2013 art 18 lg 1b järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Poola Vabariik. PPA esitas 26.09.2016 Poola Migratsiooniametile palve M.R. tagasivõtmiseks, mille Poola Migratsiooniamet 28.09.2016 vastuskirjaga ka rahuldas. Tallinna Halduskohtu 02.11.2016. a määrusega nr 3-162128 piirati M.R. õigust viibida kohtumenetluse ajal Eesti Vabariigis. Tallinna Halduskohus on seisukohal, et M.R. kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu ei ole põhjendatud anda talle kohtumenetluse ajaks Eesti Vabariigis viibimise õigust. Ka M.R. poolt 20.10.2016 haldusasjas nr 3-16-1871 esitatud kaebuse eduväljavaated on sisuliselt olematud. M.R. kinnipidamine ja paigutamine kinnipidamiskeskusesse kuni Poola Vabariigile üleandmiseni ei kahjusta tema õigusi ülemäära. M.R. ei saa oma soovi järgi valida riiki, kes tema taotluse läbi peab vaatama.
7.Tartu Halduskohus ennistas 08.11.2016. a määrusega M.R. määruskaebuse esitamise tähtaja ja võttis määruskaebuse menetlusse; jättis rahuldamata M.R. määruskaebuse ning edastas selle Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et M.R. määruskaebus, samuti taotlused kohtuistungi korraldamiseks, tunnistaja ülekuulamiseks ning videosalvestiste ja meditsiiniliste andmete väljanõudmiseks jäävad rahuldamata.
9.Ringkonnakohtus on vaidluse esemeks halduskohtu 20.09.2016. a määrus, millega anti luba M.R. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks. Loa andmine otsustati halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 5 alusel halduskohtu istungil. HKMS § 265 lg 5 kohaselt ei ole halduskohtu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks vajalik korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Seega puudub
ringkonnakohtul kohustus korraldada määruskaebuse lahendamiseks kohtuistung. Samas ei pea ringkonnakohus kohtuistungi korraldamist vajalikuks ka täiendavate tõendite ja selgituste kogumise ning uurimise eesmärgil.
10.Tunnistaja ütlustega soovis määruskaebuse esitaja tõendada seda, et 1) PPA oli teadlik, et M.R. tuleb Poolast Eestisse varjupaika taotlema; 2) määruskaebuse esitaja soovis juba 16.09.2016 varjupaika taotleda, kuid PPA soovitas vormistada tunnistajaga fiktiivse abielu.
11.Ringkonnakohus märgib, et kumbki asjaolu ei oma käesoleva määruskaebuse lahendamisel tähtsust, mistõttu jääb taotlus tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Nimelt ei ole käesolevas asjas vaidlust selle üle, et M.R. on taotlenud Poola Vabariigilt rahvusvahelist kaitset, mille menetlus oli M.R. väljasaatmiskeskusesse (VSK) paigutamise ajal pooleli. Kuna ringkonnakohus kontrollib halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust selle tegemise aja seisuga, ei saa asuda teistsugusele järeldusele ka selle põhjal, et M.R. esitas pärast VSK-sse paigutamist 26.09.2016 Poola Vabariigile rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumise avalduse. Samas ei mõjutanud ka M.R. hilisem avaldus Poola Vabariigi vastutust M.R. le rahvusvahelise kaitse andmise üle otsustamisel.
12.Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse nr 604/2013 (Määrus nr 604/2013) art 3 p 1 kohaselt vaatab rahvusvahelise kaitse taotluse läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et M.R. le rahvusvahelise kaitse andmise üle otsustamisel on vastutavaks liikmesriigiks Poola Vabariik ning seda ka olukorras, kus M.R. on esitanud Eesti Vabariigile taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks ning Poola Vabariigile avalduse rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumiseks. Määruse nr 604/2013 art 19 lg-te 2 ja 3 järgi lõpeb Poola Vabariigi vastutus vaid siis, kui määruskaebuse esitaja liikmesriikide territooriumilt lahkub, millise olukorraga käesoleval juhul aga tegemist ei ole. Seega ei ole tunnistaja ütlustega võimalik tõendada, et Eesti Vabariik vastutab määruskaebuse esitajale rahvusvahelise kaitse andmise eest. Asja materjalidest nähtub, et sarnasele seisukohale on asunud ka PPA, kes jättis 10.10.2016. a otsusega nr 7001610273-1 VRKS (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse) § 21 lg 1 p-le 6 tuginedes määruskaebuse esitaja taotluse sisuliselt läbi vaatamata, kuna taotluse läbivaatamise eest vastutab muu riik (käesoleval juhul Poola Vabariik). Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga selles, et M.R. kaebus eelviidatud otsuse vaidlustamiseks (haldusasi 3-16-1871) on ilmselgelt perspektiivitu ning seda on tõdenud ka Tallinna Halduskohus, kes piiras 02.11.2016. a määrusega haldusasjas 3-16-2128 M.R. õigust viibida nimetatud kohtumenetluse ajal Eesti Vabariigis.
13.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et Määruse nr 604/2013 art 18 lõike 1 p b kohaselt on Poola Vabariigil kohustus Eesti Vabariiki saabunud määruskaebuse esitaja määruse artiklites 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel tagasi võtta. Vaidlust ei ole selle üle, et Poola Vabariik on andnud ka nõusoleku võtta M.R. tagasi, kuna vastutab M.R. rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (määruse nr 604/2013 art 18 lg 1 p b). Poola Vabariigi vastutust määruse nr 604/2013 alusel ei mõjuta asjaolu, kas PPA oli teadlik, et määruskaebuse esitaja tuleb Poolast Eestisse varjupaika taotlema ega ka see, milliseid soovitusi PPA 16.09.2016 määruskaebuse esitajale väidetavalt andis.
14.Eelnimetatud põhjusel ei ole asjas tähtsust ka sellel, kas M.R. käis 16.09.2016 ja 19.09.2016 PPA Jõhvi teeninduses varjupaika taotlemas ega ka see, et määruskaebuse esitaja tuli väidetavalt Poolast Eestisse tervislikel põhjustel. Seega jäävad rahuldamata ka kaebaja taotlused PPA-lt Jõhvi teeninduse teenindussaali videokaamera salvestiste ning Harku kinnipidamiskeskusest M.R. tervishoiuteenuste osutamisega seotud andmete (haiguslugu, määratud ravimid ja kasutatud ravivõtted jne) väljanõudmiseks.
15.Ringkonnakohus leiab, et M.R. paigutamine kinnipidamiskeskusesse kuni tema üleandmiseni vastutavale riigile, on eelviidatud asjaolusid ning määruskaebuse esitaja varasemat käitumist arvestades põhjendatud. Põhjendatud on PPA kahtlus, et määruskaebuse esitaja puhul esineb põgenemisoht, sõltumata sellest, et M.R. pöördus ise PPA-sse. M.R. lahkus Poola Vabariigist 13.09.2016 omavoliliselt rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ajal. Ka puuduvad M.R. l Eestiga sotsiaalsed sidemed, elukoht ja sissetulek. M.R. väited arstiabi puudulikkuses küsimuses ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas määravad, kuivõrd ta ei eita Poola Vabariigis arstiabi saamist. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et määruskaebuse esitajale tehti Poolas operatsioon ning ka pärast seda ei ole teda arstiabita jäetud. M.R. tervisliku seisundi kohta kinnipidamiskeskuses olemasolevad andmed ei saa eeltoodut kuidagi ümber lükata. Kõike eelnevat arvestades on ringkonnakohtu hinnangul M.R. kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne ja kohane meede. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga selles, et määruskaebuse esitaja suhtes ei ole võimalik tulemuslikult rakendada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud kinnipidamisest vähem isikuvabadust piiravaid järelevalvemeetmeid. Asjaolusid, mis eeltoodu ümber lükkaks, ei ole M.R. ka määruskaebuses esitanud.
16.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus M.R. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.09.2016. a määruse muutmata.
17.Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida Tartu Halduskohtu tähelepanu järgnevale. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas M.R. Tartu Halduskohtu 20.09.2016. a määruse vaidlustamise sooviga Harju Maakohtule riigi õigusabi saamiseks riigi õigusabi taotluse, mille Harju Maakohus edastas Tallinna Halduskohtule ning Tallinna Halduskohus edastas omakorda 30.09.2016 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale. Riigi õigusabi taotluses märgitakse asjast taotlejale tuleneva võimaliku kasu kohta: „Kohtumääruse vaidlustamise aeg on lühike ja tekkinud on kiire vajadus riigi õigusabi järele, sest õigusalaste teadmisteta ja eesti keele oskuseta jäävad isiku õigused kaitseta“ (tl 21p). Tartu Halduskohus andis 30.09.2016. a määrusega M.R. taotluse riigi õigusabi saamiseks menetlemiseks üle Tallinna Halduskohtule, leides, et taotlus ei ole esitatud kohtualluvuse järgi õigele kohtule, kuna HKMS § 8 lg 5 sätestab, et isik, kellelt on võetud vabadus, esitab kaebuse oma viibimiskoha järgi ning taotlusest nähtuvalt viibib taotleja PPA kinnipidamiskeskuses aadressil Aia 5, Harku, Harjumaa. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.10.2016 riigi õigusabi taotluse ning määras M.R. le riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses.
18.Ringkonnakohus märgib, et vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 10 lõikele 1 esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks tsiviil-, haldus- või väärteoasjas menetlusosalisena kohtumenetluses kohtule, kes asja menetleb või kelle pädevuses oleks asja menetleda. Vastavalt HKMS § 204 lõikele 1 esitatakse määruskaebus ringkonnakohtule kirjalikult selle halduskohtu kaudu, kelle määrust määruskaebusega vaidlustatakse. Viimane teostab ka määruskaebuse menetlemiseks vajalikud toimingud ning põhjendatud määruskaebuse korral ka rahuldab selle (vt HKMS § 206 lg-d 1-4). Kui halduskohus määruskaebust ei rahulda, esitab ta selle ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks (HKMS § 206 lg 5). Seega tuli taotlus riigi õigusabi saamiseks esitada Tartu Halduskohtule, kelle määrust vaidlustati, mitte Tallinna Halduskohtule ning Tartu Halduskohus on M.R. riigi õigusabi taotluse õigusvastaselt edastanud lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.
19.Kuna tegemist ei olnud kaebuse, vaid määruskaebusega, oli halduskohtu viide HKMS § 8 lõikele 5 ebaõige. Vastavalt RÕS § 22 lõikele 1 esitab advokaat riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks taotluse riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule. Kuivõrd käesolevas asjas otsustas M.R. le riigiõigusabi andmise Tallinna
Halduskohus, peaks viimane RÕS § 22 lg 1 kohaselt lahendama ka riigi õigusabi kulude hüvitamise. Seega on Tartu Halduskohtu poolne õigusvastane tegevus kaasa toonud Tallinna Halduskohtu alusetu koormamise asjadega, mille lahendamine allub Tartu Halduskohtule.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.