EG kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas
eurot seoses vangistustingimustega perioodil 26.03.201328.04.2014
Menetlusosalised
Kaebaja – EG Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11.11.2015 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.11.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-51825 muutmata.
Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.12.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-14-51825 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.EG esitas 21.08.2014 (täiendatud 03.10.2014 ja 13.10.2014) Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu 5850 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt tekkis kahju kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes (ebapiisav põrandapind kambrites, ebapiisav liikumisvõimalus väikeses jalutusboksis, puudulik ventilatsioon ja valgustus, ebapiisavad võimalused hügieeni eest hoolitsemiseks, spordisaali kasutamise võimaluse puudumine). Kaebaja hinnangul tekitasid inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused talle terviseprobleeme (immuunsuse langus, vererõhuprobleemid, vajadus pöörduda psühhiaatri poole). Kaebus hõlmas ajavahemikku 26.03.2013-28.04.2014. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Kannatusi tekitasid ruumi- ja liikumisvõimaluste puudus. Kuuekohalistes kambrites on üldpinda umbes 2,5 m2 või vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, kust on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Päevas on ette nähtud 1tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. Vaba põrandapinna hulka ei saa arvestada WC ja mööbli alust pinda. Kaebajale oleks tulnud võimaldada spordisaali kasutust. Kaebajale ei ole etteheidetav see, et ta ei teinud midagi kahju ärahoidmiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK seisukoha järgi tuleb ülerahvastatust pidada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkuvaks, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2. Probleemidele Tallinna Vanglas on tähelepanu juhitud ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportis. Kuna Tallinna Vanglale olid CPT raportite seisukohad teada, on inimväärikuse alandamisel tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus. Riideid tuli pesta ja kuivatada elukambris, seega oli seal pidevalt niiske. Kambrite seintel olev hallitus viitab puudulikule ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistik (EVR) näeb ette vähemalt kahte dušikorda nädalas.
2.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja oli vaidlustatud perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal vahistatu staatuses, ta oli paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kuid talle oli tagatud igapäevaselt vähemalt tunniajane jalutuskäik. Kaebajale oli tagatud vähemalt 2,75 m2 põrandapinda. Isikute arv kambris muutus pidevalt. Perioodid, kus kambris oli 6 inimest, ei olnud pikad ning vaheldusid perioodidega, kus kambris oli vähem inimesi. Perioodil 26.03.2013-15.12.2013 viibis kaebaja 103 päeval kambrites, kus talle oli tagatud 2,75 m2 põrandapinda (ilma WC alust pindala arvesse võtmata 2,5 m2), 162 päeval viibis kaebaja kambrites, kus talle oli tagatud vähemalt 3,3 m2 põrandapinda (ilma WC alust pindala arvesse võtmata vähemalt 3,0 m2). Perioodil 16.12.201328.04.2014 viibis kaebaja kambris, kus talle oli tagatud vähemalt 3,3 m2 põrandapinda (ilma WC alust pindala arvesse võtmata vähemalt 3,0 m2). Ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlustatud päevadel olnud tagatud 3 m2 suuruse pindalaga ruum, ei oleks tal olnud võimalik teha kambris
2(6)
3-14-51825 midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Tallinna Vangla tegevus ei olnud õigusvastane. Kaebaja ei rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t ei püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Kaebajal oli vanglas viibides võimalik pöörduda vangla poole selgitustaotluse või märgukirjaga. Kaebaja hakkas enda alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles pärast seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada. Kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja tegevus ei viita sellisele õiguste riivele, mis õigustaks mittevaralise kahju väljamõistmist rahas. Tallinna Vangla tingimused olid nõuetekohased ning tingimused kogumis ei olnud inimväärikust alandavad. Kaebaja sai 02.12.2013-13.12.2013 osaleda suitsetamisest loobumise nõustamisel.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 11.11.2015 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 309 eurot ning riigilõivu 3,96 eurot. Vastustaja esitatud tabelitest (tl 87-89 ja 113-114) nähtuvalt on kaebuses nimetatud perioodil kambripinna suurus ühe inimese kohta olnud erinev, hõlmates nii ajavahemikke, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta ja rohkem) ning perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2. Kaebaja ei viibinud ajavahemikul 26.03.2013-28.04.2014 päevagi tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta olnuks alla 2,5 m2. Kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka, seega tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud tabelites toodud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline võtta arvesse kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebusega on hõlmatud 399-päevane periood, millest 103 päeva vältel oli kaebaja paigutatud selliselt, et põrandapinda ühe inimese kohta jäi alla 3 m2, ning 296 päeva vältel selliselt, et põrandapinda ühe inimese kohta oli vähemalt 3 m2. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei too EIK ja Riigikohtu praktika kohaselt alati kaasa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. EIK seisukoht, mille kohaselt on juhul, kui põrandapind isiku kohta jääb alla 3 m2, ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa, 2012, p 145), ei ole absoluutne. Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE v.r) ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 44). Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Osalemine suitsetamisest loobumise programmis ei mõjutanud oluliselt kaebaja vangistusrežiimi. Kaebajale oli tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebajal ei olnud võimalik kasutada spordisaali. Kaebaja väited seoses kambrites sooja vee puudumisega, ventilatsiooni 3(6)
3-14-51825 puudulikkusega, tehisvalgustuse puudulikkusega ja sportimisvõimaluste puudumisega tuleb jätta tähelepanuta, kuna sellistele asjaoludele tuginevat kahju hüvitamise taotlust vanglale esitatud ei ole (vt tl 5 ja selle pöördel), mistõttu ei saa need tähtsust omada ka praeguse haldusasja lahendamisel. Asjasse puutumatud on ka kaebaja väited seoses väidetava tervise halvenemisega, sest neile asjaoludele tuginevat kahju hüvitamise taotlust ei ole vanglale samuti esitatud. Kokkuvõttes ei olnud olmetingimused Tallinna Vanglas sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda VSKE v.r 6 lg-le 6, sest sel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1. Kuna WC puhul pole tegemist ruumiga, mis oleks inimväärikust austavalt kasutatav viibimiseks väljaspool selle põhilist otstarvet, oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Asjaolu, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, ei anna alust järelduseks, et vastustaja ei käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Vastustaja esitatud seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Vastustaja tegevus on süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale vanglas viibimise ajal 26.03.201328.04.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 rahalise kompensatsiooni maksmisega, v.a 296 päeva eest, mil pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem. Arvestades Eestis ja EIK poolt väljamõistetud hüvitise määrasid sarnastes asjades ning samas ka ühiskonna heaolu taset ja asjaolu, et kaebaja ei ole enne kahjunõude esitamist teinud midagi selleks, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest tulenenud kahjusid, on praegusel juhul põhjendatud mõista rahalise hüvitisena välja 3 eurot iga päeva kohta, mil kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,5-3 m2, seega kokku 309 eurot. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu (5,3 % ulatuses) tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja tasutud 75 euro suurune riigilõiv proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, so 3,96 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.11.2015 otsus tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 309 euro suuruse hüvitise ja menetluskulu 3,96 eurot, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti arvanud põrandapinna arvutamisel WC aluse pindala kambri üldpindalast välja. VSKE § 7 lg-st 1 lähtuvalt tuleb WC-d pidada kambri osaks. WC-d kambris tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. EIK lahendites on WC pind enamasti arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Kaebajale oli WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,75 m2. Seega oli kaebaja paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. VSKE v.r § 6 lg 6 oli põhiseadusega kooskõlas, õiguspärane ja kehtiv, seetõttu ei saanud sellega kooskõlas olev tegevus olla õigusvastane. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. Halduskohus jättis arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Halduskohus 4(6)
3-14-51825 ei põhjendanud, miks pidanuks apellant EIK seisukohti siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama olukorras, kus EIK seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole olnud järjepidevad. Halduskohus ei hinnanud tõendeid kogumis ning rikkus põhjendamiskohustust, jättes selgitamata, millist kaalu omasid kõik muud positiivsed tingimused, mis kaebajale tagatud olid. Kogumina ei saa vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel. Kuivõrd vangla tegevus kaebaja paigutamisel ei olnud ühelgi päeval õigusvastane, sest see lähtus kehtivast õigusest, on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu ja õigusvastane. Kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna ta ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Eestis on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astutud mitmeid samme. Väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult suur. Kohtuotsusest ei nähtu, kas halduskohus arvestas hüvitise määramisel Tartu Ringkonnakohtu 15.04.2015 kohtuotsuses nr 3-13-1610 õiglaseks peetud hüvitise määraga 2 eurot päeva kohta. Olukorras, kus apellant ühtegi õigusnormi ei rikkunud, pidanuks kohus põhjendama, mismoodi tekitas eeltoodud olukord kaebajale valu ja kannatusi. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav.
5.EG ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. EIK leidis 20.10.2016 otsuses nr 7334/13, Muršić vs Horvaatia, et kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala (p 114). Selles lahendis toonitas EIK, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad kumulatiivselt esinevad asjaolud (p 132): ruumikitsikust peab kannatama lühiajaliselt ja harva; tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks, kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest ning kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms (p 133); kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
7.Eeltoodud lahendist tulenevalt lähtus halduskohus vangla tegevuse õiguspärasust analüüsides õigesti eeldusest, et WC-d ei saa võtta arvesse kambripinna suuruse hindamisel. Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et kaebaja on viibinud ilma WC pindala arvesse võtmata 2,5 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga tingimustes perioodidel 01.08.2013-15.08.2013 (15 päeva), 21.08.2013-30.09.2019 (41 päeva), 02.10.2013-09.10.2013 (8 päeva), 15.10.2013, 17.10.201306.11.2013 (21 päeva) ja 15.11.2013-01.12.2013 (17 päeva). Sellest lähtudes tuvastas halduskohus õigesti, et vaidlustatud perioodist (26.03.2013-28.04.2014) 103 päeva jooksul oli kaebajale tagatud arvestuslikku põrandapinda ühe inimese kohta alla 3 m2 ning sel ajal olid kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastased.
8.Praeguses asjas oli kaebaja pikemate perioodide vältel sunnitud olema kambris, kus tema isiklik pind jäi alla 3 m2 isiku kohta. Seejuures ei ole vaidlust selles, et kogu kõnealuse perioodi jooksul viibis kaebaja lukustatud kambris, kus tema ainus liikumisvõimalus oli 1 tund päevas 5(6)
3-14-51825 värske õhu käes jalutamist ning osalemine 02.12-13.12.2013 toimunud suitsetamisest loobumise nõustamisel. Arvestades jalutusboksi väiksust (ca 15 m2) ja seda, et boksis viibivad üldjuhul korraga kõik kambri kinnipeetavad ehk kuni kuus kinnipeetavat, ei leevendanud jalutusvõimalus kaebaja olukorda. Samuti ei saa leevenduseks pidada kontsentreeritud ajavahemikul suitsetamisest loobumise nõustamisel osalemist, eriti kuna nõustamine toimus perioodil, mil kaebajale oli niigi tagatud isiklikku põrandapinda 3 m2. Kuna kaebaja kambrivälise liikumise ja suhtluse võimalused olid piiratud, ei saanud muud tegevused seega oluliselt mõjutada tema kinnipidamistingimusi ajal, mil ta viibis ruumikitsikuses, ega võimaldada talle ulatuslikumat liikumist väljaspool kambrit.
9.Asjaolu, et Tallinna Vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). Lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 41).
10.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul on kaebaja kinnipidamisega alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites täidetud EIK praktikast tulenev eeldus, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Halduskohus ei ole põhjendamiskohustust rikkunud, sest asjas ei nähtu eelkõige kambrivälise tegevuse võimaldamisega seonduvaid erandlikke asjaolusid, mis õigustanuks kaebajale alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinna tagamist. Samuti ei pidanud kaebaja ruumikitsikust taluma üksnes lühiajaliselt, vaid korduvalt ning pikemate perioodide kaupa.
11.Asjaolust, et kaebaja ei pöördunud eelnevalt märgukirjade või nõuete esitamisega vangla poole, ei saa tingimata järeldada, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline. Ka ei ole halduskohus seda asjaolu tähelepanuta jätnud. Riigi positiivne tegevus kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks ei saa välistada kahjunõude esitamise õigust või selle rahuldamist nende isikute puhul, kellele senise õigusvastase tegevusega kahju on tekitatud. Arvestades inimväärikust alandava kohtlemise kestust ja kõrvalekalde olulisust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust pidada halduskohtu määratud hüvitist 309 eurot põhjendamatult suureks. Sarnastes asjades (põrandapind alla 3 m2, täiendav liikumisvõimalus peale ühetunnise jalutuskäigu puudus, muid raskendavaid asjaolusid ei esinenud) on kohtud mõistnud välja sarnaseid hüvitisi. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks antud juhul kahju tekkimise ära hoidnud.
12.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad Tallinna Vangla menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. AG ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.