G.T.i kaebus Tallinn Vangla vastu kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja põhinõudelt viivise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – G.T., volitatud esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov; Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes ajavahemikul 06.04.2012 – 21.08.2012 kaebaja hoidmises 39 päeva vahistatuna kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 isiku kohta. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista Tallinna Vanglalt G.T.i kasuks välja menetluskulu (riigilõiv) summas 11,61 eurot.
3.Mõista Tallinna Vanglalt G.T.i kasuks välja menetluskuluna (õigusabikulud) 117 eurot, mis tuleb kanda Advokaadibüroo Magnusson arveldusarvele EE287700771001196543 LHV pangas.
4.Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 02.11.2016 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.G.T. esitas Tallinna Vanglale 06.04.2015 kahju hüvitamise nõude alates 2010. aastast 18 kuu vältel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kahju tekkimise aluseks tõi kaebaja välja nõuetele mittevastavad kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas. Kaebaja taotles 300 euro suurust kahjuhüvitist iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest (toimiku lk 5, sh pöördel).
1.1.Taotluse kohaselt hoiti kaebajat õigusvastastes tingimustes, kuna tema isiklik ruum kambris oli alla Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) aktsepteeritud miinimumi (3 m2–4 m2). Tagatud ei olnud isegi minimaalsed hügieenistandardid (võimaldati vaid üks kord nädalas 20 minutit dušši, kusjuures kambris puudus soe vesi) ning õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallplaadid takistasid õhuvahetust. Kambri ventilatsioon oli puudulik, kuna kambris riiete pesemisest ja kuivatamisest oli kamber niiske ja rõske ning seintel võis kohata hallitust. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg 1 nõuetele ning kurnas silmi. Kinnipeetavatele mõeldud vanas osas asuvad tualetid koridoris ning on üldkasutatavad. Taotleja sai EIK lahendist asjas Tunis vs Eesti Vabariik (nr 429/12) teada, et kannatused ja ebameeldivused, mis said talle osaks Tallinna Vanglas, väljuvad VangS § 4 lg-s 1 lubatud piiridest ja rikuvad ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikliss 3 nimetatud õigusi.
2.Tallinna Vangla tagastas 03.06.2015 vastusega nr 5-37/15/110-2 kahjunõude riigivastutuse seaduses (edaspidi RVastS) sätestatud kolmeaastast tähtaega ületava ajavahemiku osas (17.02.2011–05.04.2012) ning jättis kahjunõude ajavahemiku 06.04.2012–21.08.2012 osas rahuldamata (toimiku lk 7–10 pöördel).
3.G.T. esitas 08.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 7 840 eurot (10 eurot 784 päeva eest) ning kaebuse esitamisest alatest viivist. Kaebus esitati ajavahemiku 17.02.2011–21.08.2012 osas (toimiku lk 2-3 pöördel).
4.Tallinna Halduskohtu 19.11.2015 määruse (toimiku lk 85–87 pöördel) resolutsiooni punktiga 1 tagastati kaebaja kahju hüvitamise nõue ajavahemiku 17.02.2011–05.04.2012 osas. Eelviidatud halduskohtu määrus jõustus 31.03.2016, kui Riigikohus tagastas G.T.i määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2016 määrusele, millega jäeti kaebaja määruskaebus halduskohtu 19.11.2015 määruse resolutsiooni punktile 1 rahuldamata. Ajavahemiku 06.04.2012–21.08.2012 osas jättis kohus kaebuse käiguta.
5.Seoses halduskohtu 19.11.2015 määruse jõustumisega täpsustas kaebaja 17.06.2016 kahjunõude suurust, mis ajavahemiku 06.04.2012–21.08.2012 eest on 1 380 eurot (10 eurot 138 päeva eest).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 380 eurot, millele lisanduks kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni viivis seadusjärgses määras. 6.1 Ajavahemikus 06.04.2012–21.08.2012 Tallinna Vanglas viibides tundis kaebaja end alandatuna ja allasurutuna, teda vaevasid stress, hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne.
6.2.Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpinda enamasti umbes 2,5 m2 või isegi vähem ning arvates maha mööbli ja inventari alla jäävat ruumi on kambris ühe kinnipeetava kohta
üldpinda vähem kui 1,5 m2. Ka suuremates kambrites jääb üldpind kinnipeetava kohta alla 4 m2 ning vanas osas jääb isikliku ruumi suurus samuti alla 3 m2. Seejuures tuleb välja tuua, et vanas osas on tualetid üldkasutatavad ja asuvad koridoris. Kui kambri uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemise ooteaeg olla enam kui tund.
6.3.Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tunniks ööpäevas. Ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Ettenähtud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus toimub alla 15 m2 suuruses boksis ning seda tuleb jagada kõigi kambrikaaslastega.
6.4.Riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu on kamber niiske ja rõske ning seintelt võib leida hallitust. Sellest võib järeldada ventilatsiooni puudulikkust. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt 2 duššikorda nädalas.
6.5.Kambrite kunstlik valgustus ei vasta VangS § 45 lg 1 nõuetele, mistõttu kurnas see kaebaja silmi.
6.6.Viiviste nõudmisel lähtub kaebuse esitaja mh Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-47-08 punktis 27 ja lahendi nr 3-3-1-83-10 punktis 22 esitatud seisukohtadest. Soovides vältida tarbetuid vaidlusi hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise üle, loeb kaebuse esitaja, et nõue muutus sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast.
7.Vastustaja leiab 03.06.2015 otsuse juurde jäädes, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
7.1.Tallinna Vangla kinnipidamistingimused on alati olnud vähemalt minimaalselt nõutaval tasemel ning kaebajale ei ole tekkinud kahju, mis võiks olla aluseks mittevaralise kahju hüvitamisel. Kaebaja ei ole toonud välja, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused oleksid olnud halvemad siseriiklikus õiguses nõutavast ja kohtupraktikas aktsepteeritavast tasemest. Vastustaja jääb 03.06.2015 otsuses toodud seisukohtadele ning palub need lugeda kaebuse vastuse osaks.
7.2.Kaebajale oli tualeti alust pinda arvestades tagatud vähemalt 2,78 m2 põrandapinda ning see oli kooskõlas kuni 31.12.2012 kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 6 lg-ga 6. Kaebaja kambrites muutus isikute arv pidevalt ning alla 3 m2 jäävad perioodid ei ole märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kaebajale oli tagatud 3 m2 ja enam põrandapinda. Päevadel mil kaebajale ei olnud 3 m2 põrandapinda tagatud, ei oleks kambris viibinud isikutel olnud võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites.
7.3.Kaebajale oli tagatud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud pesemisvõimalus ning kambris oli kraanikauss voolava veega. Seega sai kaebaja end elementaarselt pesta ka kambris olles. Ükski õigusakt ei kohusta varustama kambrit kuuma veega, mistõttu ei saa selle puudumine olla õigusvastane. Kaebajal oli võimalik soetada vee soojendamiseks veekeedukann. Kaebaja viidatud Euroopa Vanglareeglistiku normid on soovitava iseloomuga.
7.4.Tallinna Vangla kambrites on loomulik- ja sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimlik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Selliselt avatav aken võimaldab
ruume ventileerida ning julgeoleku- ja järelevalvekaalutlustel akende ette paigutatud piirded ei takista õhu liikumist. Kambrites on keskküte, mis tagab ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, mistõttu väited niiskusest ja rõskusest ei ole usutavad. Samuti on paljasõnalised väited hallitusest kambri seintel. Pesu pesemisest tekkivat niiskust on võimalik vältida vanglariietuse kasutamisega, mille pesemise eest hoolitseb vangla.
7.5.Kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibides pöördunud valgustuse probleemidega vastustaja poole. Kaebaja väidetav silmade kurnatus võib tekkida muudest asjaoludest ning see ei pea olema põhjustatud kambri kunstlikust valgustusest. Õigusaktidest ei tulene nõudeid kambri valgustusele ning arvestada tuleb eluruumile esitatavate nõuetega. Lisaks loomulikule valgusele oli kambris 2x75 W laepirn, tualetis asuv 60 W lamp ning ukse kohal asuv öölamp võimsusega 40 W. Seega vastas kambri valgusuts VangS § 45 lg 1 nõuetele ning kui kaebaja soovis tugevamat kunstlikku valgust, siis oli tal võimalik vangla poest osta näpitslamp.
7.6.Võttes aluseks Riigikohtu 27.11.2014 otsuse nr 3-3-1-66-14 ei ole kaebaja viivise nõue põhjendatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja väitel seisneb talle tekitatud mittevaraline kahju selles, et ta pidi ajavahemikul 06.04.2012–21.08.2012 viibima ebapiisava kambripinnaga kambris ning see alandas kaebaja väärikust. Lisaks puudusid piisavad pesemisvõimalused ja ventilatsioon, kambrite valgustus oli ebapiisav ning suletud kambrist tualetti pääsemist tuli oodata tund või enam.
9.Ehkki kaebuses on kaebaja toonud välja ühe väitena, et kinnipidamistingimusi halvendas veelgi asjaolu, et kaebaja pidi ootama öisel ajal tualeti järjekorras, siis kahjunõudes Tallinna Vanglale ei ole kaebaja seda asjaolu välja toonud. Seega on selles osas kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kuigi kambripinna vaidluses on võimalik arvestada kinnipidamistingimuste mõju kumulatiivselt, siis Tallinna Vangla vastusest nähtuvalt viibis kaebaja ajavahemikul 06.04.2012–21.08.2012 kogu aeg kambrites, milles asus tualett kambris sees (toimiku lk 155–156). Kaebaja ei ole kohtumenetluses ka vastupidist väitnud. Sellest tulenevalt jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited, mis puudutavad öiseid tualeti kasutamise ooteaegu. Kohus märgib, et tegemist on ilmselgelt pahatahtliku ja kohut eksitava väitega. Samuti jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited tavakinnipeetavate liikumisvõimalustest, kuna kaebaja viibis eelviidatud ajavahemikul Tallinna Vanglas vahistatuna.
10.Võttes aluseks kaebuse ja vastustaja vastuse sellele ning samuti asjas esitatud tõendid, ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: − kaebaja viibis ajavahemikul 06.04.2012–21.08.2012 Tallinna Vanglas vahistanuna; − kaebaja viibis ajavahemikul 06.04.2012–21.08.2012 kambrites nr 448, nr 440, nr 456 ja nr 416 ning nendes asus tualett; − kaebajale oli tagatud kord nädalas dušši kasutamise võimalus; − kaebajale oli tagatud liikumisvõimalused vastavalt tema kinnipidamise režiimile ja õigusaktides sätestatud miinimumi ulatuses.
11.Kaebaja lähtub põrandapinna arvestamisel eeldusest, et üldpinna arvestamisel tuleb maha arvata nii tualeti kui ka mööbli alla jääv pind.
Riigikohus on korduvalt tõhutanud, et isiku kohta kambris minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb võtta arvesse nii kambris asuva mööbli alune pind kui ka kambris oleva tualeti alune pind (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punkt 8; 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 17, 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, punkt 10). Kohus selgitab, et kambris olevate esemete loetelu on õigusaktiga kehtestatud (VSKE § 7), mistõttu on põhjendatud ka kambri sisustuselementide aluse pinna arvestamine põrandapinna arvutamisel.
12.Mis puudutab kaebaja viidet piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (edaspidi CPT) aruandes esitatud ettepanekutele, siis need ei ole riigile siduvad (vt Riigikohtu 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, punkt 19). Sellest tulenevalt tuleb kinnipeetavale võimaldatud isiklikku põrandapinda ning sellega tekitatud võimalikku mittevaralist kahju hinnata koosmõjus muude asjaoludega ning võtta seejuures aluseks muu hulgas EIK praktika.
13.Tallinna Vangla esitas kohtule andmed kaebaja viibimise kohta kambrites ning nende suurused (toimiku lk 155-156). Andmetest nähtub, et kaebajale tagatud põrandapind jäi alla 3 m2 kokku 39-päeval. Kuigi 03.06.2015 otsuses viitab vastustaja, et tema tegevust ei saa pidada õigusvastaseks põhjusel, et kaebajale tagatud põrandapind ei langenud kordagi alla tol ajal kehtinud siseriikliku miinimumi, siis on Riigikohus korduvalt märkinud, et kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel saavad olla asjakohased välislepingu sätted, mis võisid kohustada tagama VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtust suuremat põrandapinda ja millega vangla pidi põhiseaduse § 123 lg-st 2 tulenevalt arvestama, olenemata riigisisese õiguse kehtivusest (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punktid 10-11; 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, punkt 15). Et ratifitseeritud välislepingu võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega, selgitas Riigikohus juba 20.12.2003 otsuse nr 3-3-1-58-02 punktis 12. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 10) ning lisaks VSKE § 6 lg-le 6 pidi Tallinna Vangla arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-i 10 ja §-i 18 ning EIÕK artiklit 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, punkt 41).
14.EIK on leidnud hiljutises praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK artikli 3 tähenduses alandava kohtlemisega, juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine: a) igal kinnipeetaval peab kambris olema isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Samas on EIK leidnud, et ka alla 3 m2 suuruse kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs Venemaa, punktid 33-36, nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, punkt 79, nr 7334/13: Muršić vs Horvaatia, punkt 56). Et põrandapinna kitsikust kui artikli 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse olemasoluga ümber lükata, tuleb hinnata
liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09: Samaras jt vs Kreeka, p 63, otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs Venemaa, punkt 51). Ka on Riigikohus märkinud, et EIÕK artikli 3 rikkumisest tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis ning kohtlemise kestus (vt Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, punkt 11; 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punkt 9; 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, punkt 18; 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punktid 14, 15, 21).
15.Kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Hinnangu andmine sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). Ka siseriiklikus kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Hinnata tuleb tegelikke liikumisvõimalusi ja muid kinnipidamistingimusi. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, punktid 36, 44 ja 41). Oluline on ka tähele panna, kas esines ruumikitsikuses viibimisel pikki ajaperioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, punkt 25; Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punktid 14 ja 15 ja 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, punkt 18). Kambripinna suurus ja liikumisvõimalused
16.Kaebaja viibis ajavahemikul 06.04.2012–21.08.2012 Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ning oli paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, mistõttu oli tema liikumisvõimalus väljaspool kambrit piiratud üksnes tunniajase jalutuskäiguga (VangS § 90 lg 3). Et kaebajale ei oleks VangS § 90 lg-s 3 jalutuskäiku võimaldatud, seda kaebaja ei väida.
17.Tallinna Vangla esitatud kokkuvõtlikust tabelist (toimiku lk 155-156) nähtub, et kaebajat peeti ajavahemikul 06.04.2012–21.08.2012 alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites (kambripinna hulka on arvestatud kambris olnud tualeti pind) kokku 39-päeval 138-päevast. Seejuures oli kaebajale 15-päeval tagatud 2,93 m2, 20-päeval 2,87 m2 ja 4-päeval 2,78 m2 suurune isiklik põrandapind. Alla 3 m2 langes kaebajale tagatud põrandapind episoodiliselt ning suurema osa ajast viibis kaebaja tingimustes, kus talle oli tagatud põrandapind 3,44 m2–5,87 m2. Hinnates kaebaja kinnipidamistingimusi põrandapinnast lähtuvalt, siis on ilmne, et ajalises dimensioonis on ajavahemikud kui kaebaja kinnipidamistingimused vastasid nõuetele ulatuslikumad kui need millal kaebajale tagatud põrandapind jäi alla 3 m2.
18.Kui hinnata kaebaja viibimist alla 3 m2 põrandapinnaga kambrites, siis võib välja tuua kaks ajavahemikku. Esiteks ajavahemiku 23.05.2012–04.06.2012 (13 päeva), kui kaebajale tagatud põrandapind jäi vahemikku 2,78 m2–2,93 m2 ning üksnes 24.05.2012 oli kaebajale tagatud põrandapind 3,52 m2. Teiseks eristub ajavahemik 29.06.2012–14.07.2012, mida võib samuti käsitada ühtse perioodina, kui kaebajale tagatud põrandapinna suurus oli 2,87 m2 ning sel perioodil jäi ajavahemikul 03.07.2012–05.07.2012 (3 päeval) kaebajale tagatud põrandapind 3,44 m2– 4,30 m2 vahele. Muul ajal langes kaebajale tagatud põrandapind maksimaalselt neljaks päevaks alla 3 m2.
19.Kuigi kaebaja heidab ette, et jalutusboksi tuli kasutada koos teiste kinnipeetavatega, siis märgib kohus, et üheski õigusaktis ei ole sätestatud kaebaja õigust nõuda n-ö individuaalset jalutusvõimalust. Samuti ei tulene õigusaktidest, kuidas jalutusvõimalus tagada tuleb. Vaidlust selle üle, et kaebajale oli tagatud VangS § 55 lg-st 2 tulenev õigus 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus, poolte vahel ei ole. Et kaebaja oleks olnud hõivatud muu hõivetegevusega kaebuse vastusest või 03.06.2015 otsusest ei nähtu.
20.Seega oli kaebajale ajavahemikul 06.04.2012–21.08.2012 valdavalt tagatud 3 m2 ja enam kambripinda ja õigusaktides sätestatud liikumisvõimalus, kuid muud kambrivälised tegevused ei saanud oluliselt leevendada kaebaja kinnipidamistingimusi ajal, mil ta viibis kambris, milles kinnipeetava kohta jäi põrandapinda alla 3 m2. Muud kinnipidamistingimused
21.Kaebaja väidab lisaks napile kambripinnale, et kahju põhjustas või suurendas kambripinna ebapiisavusega tingitud probleeme ebapiisavad pesemisvõimalused, ventilatsiooni (sh niiskus, hallitus) ja valgustuse puuduslikkus. Kuigi kaebuses toob kaebaja välja ka tualeti kasutamise, siis selles osas jätab kohus kaebaja väited tähelepanuta, kuna kaebaja sai tualetti kasutada kambris viibides. Kohus märgib etteruttavalt, et nii ebapiisava valgustuse kui ka liigse niiskuse osas ei ole kaebaja vangla poole pöördunud. See aga viitab sellele, et õiguste riive kas puudus või ei olnud see märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena. Nii puuduliku kunstliku valguse kui ka liigse niiskuse korral oleks kohane õiguskaitsevahend olnud kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine.
22.Vahistatu kamber peab vastama vangla eripära arvestades VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg 4). Kohus ei ole tuvastanud, et kambrid milles kaebaja viibis, ei oleks vastanud VangS § 45 nõuetele.
22.1.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kambris tuleb tagada elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus ja temperatuur. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja 03.06.2015 otsuses, et lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sund- ja loomulikule ventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu ning selliselt avatav aken võimaldab ruume ventileerida. Kambrites on keskküte, mis tagab ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades toimiva ventilatsiooni kohta. Ka kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kambri ventilatsioon oli puudulik ja kambris oli pidevalt niiske ja rõske ning esines sellest tingitud hallitust.
Kuigi akendele on küll julgeolekukaalutustel lisatud piirded, siis ei nähtu kohtule, et need oleks välistanud õhuvahetust või et need oleks takistanud kambrisse sisenevat õhuhulka märkimisväärselt. Vastustaja selgituste kohaselt oli kambris ka toimiv keskküttesüsteem, mis tagas kambris ettenähtud temperatuuri ning ka kaebaja ei vaidle sellele vastu. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutavad kaebaja väited, et kambris, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, oli ventilatsioon ebapiisav ning esines hallitust.
22.2.Õigusvastaseks ei saa pidada ka vangla tegevust osas, mis puudutab pesu kuivatamise võimalusi, kuna puudub keeld kuivatada pesu kambris või alus vangla kohustamiseks sisustada pesu kuivatamiseks eraldi ruum. Kui kaebaja pidas kambris pesu pesemisega tekkivat paratamatut niiskust selliseks, et see rikub kaebaja inimväärikust, siis oleks kaebajal olnud võimalus kanda vangla poolt väljastatud riideid, millisel juhul tagab nende hoolduse vangla (toimiku lk 9 pöördel, punktid 29.3).
22.3.Kaebaja toob välja nii kaebuses Tallinna Vanglale kui ka kohtule probleemid kunstliku valgusega, mis on olnud väidetavalt ebapiisav. Ühtegi tõendit kaebaja selle kohta ei esita. VangS § 45 lg 1 sätestab, et aken ja kunstlik valgus koos peavad kindlustama ruumi piisava valgustatuse. Numbrilisi väärtusi, millele kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama peab, õigusaktid ei sätesta. Seega peab kinnipeetava kambris olema tagatud sellise kvaliteediga valgustatus, mis võimaldaks teha ilma silmade liigse pingutamiseta toiminguid, mille tegemine on kambris võimalik ja lubatav. Kuigi kaebaja väidab, et vähene valgustus kurnas tema silmi, siis ei ole kaebaja toonud välja, mida ta kambri valgustuse tõttu teha ei saanud. Et kaebajal oleks olnud nt õppimisest vms vajadus täiendava lisavalguse järele, kaebaja ei väida. Valgustuse osas on vastustaja märkinud, et kambrites oli loomulik valgustus, mis tuli läbi akna. Selle üle pooled ka ei vaidle. Kohus selgitab, et on üldteada, et kevadel suureneb aknast tuleneva loomuliku valguse hulk ning loomuliku valguse ajaline kestus ning ajavahemikul aprill–august jääb päiksetõus ajavahemikku ca 4.30–6.30 ja päikseloojang ajavahemikku ca 20.15–22.40. Samuti nähtub Tallinna Vangla 03.06.2015 vastusest, et lisaks aknast tulevale loomulikule valgusele oli kunstliku valgusallikana kambris 2x75 W valgustid, tualetis oli üks 60 W lamp ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Ka selle asjaolu üle menetlusosaliste vahel vaidlus puudub. Seega ei ole tõendatud, et valgustuse tagamisel esinenuks vangla tegevuses õigusvastasust, mistõttu ei saa pidada kaebaja etteheiteid valgustatuse osas põhjendatuks.
22.4.Lisaks ebapiisavale valgustusele ja ventilatsiooniprobleemidele on kaebaja välja toonud ka Euroopa Vanglareeglistikule mittevastavad pesemisvõimalused. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistik“ on soovitusliku iseloomuga, see ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (nt Riigikohtu 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, punkt 19). Kaebaja ei väida, et talle ei olnud tagatud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud pesemisvõimalus. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti see, et hüve on võimaldatud vähemalt kehtivas õiguses sätestatud minimaalses ulatuses. Ka Riigikohus on 31.12.2014 otsuse nr 3-4-1-50-14 punktis 34.1 märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei
tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama. Mis puudutab aga sooja vee kasutamist ning pesemisvõimaluste puudumist sel põhjusel, siis tõi Riigikohus 15.12.2011 määruse nr 3-3-1-57-11 punktis 13 välja, et kui kinnipeetavale on tagatud VangS §-s 50 ettenähtud võimalus käia kord nädalas duši all, puudub tal subjektiivne õigus nõuda igapäevaselt sooja vee kasutamist. Kohus nõustub vastustaja 03.06.2015 otsuses tooduga, et kraanist tuleva külma veega oli kaebajal võimalik elementaarseid hügieenitoiminguid teostada. Samuti nõustub kohus vastustaja väitega, et kambris sooja vee saamiseks oli kaebajal võimalik osta endale veekeedukann. Kaebaja ei väida, et seda oleks talle keelatud.
23.Jättes välja olukorrad kus kaebaja põrandapind jäi alla 3 m2, siis ei saa väita kaebaja ülejäänud elutingimused vanglas oleksid olnud vastuolus VangS § 45 nõuetega või sellised, mis vähese põrandapinna mõju kaebajale oleks suurendanud ning mille puhul saaks väita, et need oleks põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Hinnang kinnipidamistingimustele kogumis ja kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendamine
24.Riigikohtu lahendistest võib järeldada, et 2,5 m2–3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui kaebaja õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel. Kui isik oli vanglas 2,5–3 ruutmeetrises kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele. Hüvitise määramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid (Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16 punktid 10.3 ja 12). Seejuures on Riigikohus kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, punkt 9). Kuigi hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus, siis tuleb arvestada ka kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi olla kogu aeg samasugused ja ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, punktid 21, 23). Vahelduvates tingimustes kinnipidamise korral tuleb tähele panna ruumikitsikuses viibitud perioodide pikkust, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (nt kuudepikkune) ruumikitsikuse talumine (Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, punkt 25). Kohus lähtub eelviidatud seisukohtadest ka käesoleva kaebuse lahendamisel.
25.Praegusel juhul ei nähtu kohtule, et kaebaja õigusi oleks täiendavalt piiratud ning kohus ei ole tuvastanud, et kaebaja kamber ei oleks vastanud VangS § 45 lg 1 nõuetele ning et muud olemtingimused kogumis oleks võinud kaebaja olukorda halvendada ja kumuleeruvalt kambripinna suurusega tekitada väärikust alandavad kinnipidamistingimused. Kaebaja liikumispiirangud ajavahemikul 06.04.2012–21.08.2012 tulenesid tema vahistatu staatusest ning kaebaja ei väida, et talle ei ole olnud tagatud õigusaktidest tulenevad vahistatu õigused. Samuti ei väida kaebaja, et talle ei olnud tagatud õigusaktidega nõutavad pesemistingimused ja jalutusvõimalused.
26.Mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on haldusorgani õigusvastane tegevus. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane 39 päeva ulatuses, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla EIK praktikas aktsepteeritud 3 m2 sätestatud miinimumi. Samas ei tuvastanud kohus, et selle 39 päeva osas oleks esinenud muid minetusi kaebaja kinnipidamistingimuste osas.
27.Kuigi õigeks saab pidada vastustaja 03.06.2015 otsuses toodud väidet EIÕK ja EIK praktika dünaamilise iseloomu kohta, siis on vastustaja jätnud tähelepanuta, et juba 11.02.2010 on EIK otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Arvestades asjaolu, et kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb aastasse 2012, siis on kaebaja kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud vastustaja teadlik valik, mistõttu tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Seega ei saa vastustaja 39 päeva osas tugineda VSKE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis, kuna see oli põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK artikliga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1.
28.Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muude kriteeriumite hulgas ka õiguste rikkumise raskust (punkt 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (punkt 5). HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Käesoleval juhul tuleb kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel kohtu arvates silmas pidada järgmisi tegureid: − Kaebajale olid tagatud vahistatu õigused; − Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon ja muud olmetingimused) oleksid olnud vastuolus vangistusseaduse nõuetega ning sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist; − Kaebaja viibis oludes, kus kambripind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni lühiajaliselt ning perioodid, kus kambripind jäi vahemikku 2,78–2,93 m2 vaheldusid perioodidega, kus kaebajale oli tagatud põrandapind 3,44 m2 ja enam; − Vaidlusalusel ajavahemikul oli kaebajale tagatud põrandapinda ulatuses, mis vastas kehtivale siseriiklikule õigusele; − Kaebajale oli tagatud VangS § 55 lg-s 2 sätestatud liikumisvõimalus.
29.Riigikohus leidis 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 punktis 19, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Et vanglas viibimisega kaasnevad mõningased ebamugavused on eluline paratamatus, millega isik peab arvestama. Kohtule ei nähtu kaebusest ja kahju hüvitamise nõudest selliseid erilisi asjaolusid, mis võiks anda aluse väita, et kaebajale tekitatud ebameeldivused tuleks hüvitada rahas. Kohus peab asjaolusid arvestades piisavaks hüvitiseks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist ajavahemikus 06.04.2012–21.08.2012 kokku 39 päeva vältel, mil kaebaja viibis kambrites (kambrid nr 448, nr 440, nr 416), kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2. Ajal, mil kaebajale oli tagatud 3 m2 ületav põrandapind, ei ole põhjust pidada õigusvastaseks ka nende kogumis, kuivõrd kohtule ei nähtu, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas oleks ületanud künnise, millisel juhul saaks väita nende õigusvastasust.
Sellega tuleb lugeda hüvitamisnõue 39 päeva osas täielikult rahuldatuks ning kaebus tuleb rahuldada osaliselt.
30.Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt viivise väljamõistmist kahjuhüvitise väljamaksmisega viivitamise eest alates kaebuse esitamisest nõude rahuldamiseni. Riigikohus on 27.11.2014 otsuse nr 3-3-1-66-14 punktis 19 sedastanud, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes võlaõigusseaduse §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Vaatamata eelviidatud Riigikohtu lahendile ei pea kohus kaebaja viivise nõuet põhjendatuks, kuna alust viivise nõudmiseks pole tekkinud (vastustajal pole olnud kohustust avalik-õiguslikus suhtes, mille täitmisega ta oleks viivitanud, ta ei ole hilinenud raha väljamaksmisega ega ole ka alusetult isiku raha kinni pidanud). Menetluskulud
31.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
31.1.Kaebuse kohaselt on kahju kaebajale tekkinud ajavahemikul 06.04.2012–21.08.2012 kokku 138 päeva ulatuses. Kohus tunnistab vastustaja tegevuse õigusvastaseks 39 päeva osas, seega rahuldab kaebuse 28,26% osas. Kaebaja on tasunud asjas riigilõivu 41,10 eurot (toimiku lk 148). Kuna kohus rahuldab kaebuse 28,26% osas, tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud (riigilõiv) summas 11,61 eurot. Riigilõivu osas ei ole kaebaja määratlenud, millisele kontole see kanda tuleb (toimiku lk 160).
31.2.Kaebaja esindaja esitas taotluse välja mõista vastustajalt 13.09.2016 tasutud õigusabikulud summas 414 eurot ning kanda need Advokaadibüroo Magnusson arveldusarvele (toimiku lk 160162, sh pöördel). Kuna kaebus rahuldati 28,26% ulatuses, siis on põhjendatud mõista vastustajalt välja õigusabikulud proportsionaalselt rahuldatud kaebusele, s.o 117 euro ulatuses.
31.3.Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele ei piira VangS § 44 käsutusõigust ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada talle haldusorganilt välja mõistetavat hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 31 ja seal viidatud lahendid). Kohtupraktikas on võimaldatud kanda ka kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele arvelduskontole või kolmanda isiku arvelduskontole. Kaebaja on palunud menetluskuludest õigusabikulud kanda Advokaadibüroo Magnusson kontole (toimiku lk 160).
32.Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja, mistõttu vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.