Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. september 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-40
Haldusasi
PI kaebus Tallinna Vangla vastu ebapiisava põrandapinna tagamisega ja nõuetele mittevastavatesse kambritesse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3854,34 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – PI Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
PI ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna Vangla ja PI apellatsioonkaebused osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.11.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-40. Teha asjas uus otsus.
3.Lõpetada haldusasja menetlus nõude osas ajavahemikus 15.04.2011–15.05.2011 kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks.
Muus osas rahuldada PI kaebus osaliselt.
5.Mõista Tallinna Vanglalt PI kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 550 eurot.
Mõista Tallinna Vanglalt PI kasuks välja menetluskulud summas 33 (kolmkümmend kolm) eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 31.10.2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-15-40 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.PI esitas 17.10.2014 Tallinna Vanglale perioodil 15.04.2011–28.08.2012 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 3584,34 eurot. Kahju tekkis taotluse kohaselt viibimisel Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes (isiklik kambripind jäi alla 3 m2; võimaldati üksnes üks 20-minutiline dušš nädalas; kambrites puudus soe vesi; perforeeritud metallist plaadid akende ees takistasid õhuvahetust; kambrist väljaspool oli võimalik viibida üksnes üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal; jalutusboksi suurus ei olnud piisav).
2.Tallinna Vangla tagastas 04.12.2014 vastusega nr 5-18/14/28540-2 kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutas perioodil 15.04.2011–16.10.2011 tekitatud kahju, ning jättis ülejäänud osas kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.PI esitas 07.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3854,34 eurot seonduvalt ebapiisava põrandapinna ning ebakohaste kinnipidamistingimustega perioodil 15.04.2011–28.08.2012. Tallinna Vangla on ebaõigesti kohaldanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-t 3. Tallinna Vangla hoidis kogu vaidlusaluse perioodi kaebajat inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes. Enne 19.12.2013 Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendit Tunis vs Eesti oli kaebajal võimalik esitada õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise nõue ning pärast seda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue. Õiguspärase kahju hüvitamise nõude esitamine oleks aga olnud perspektiivitu. Kaebaja sai tekkinud kahjust teada 12.08.2012, kui ta viidi teise vanglasse. Pärast seda tutvus kaebaja dokumentide ja muude materjalidega, mis kahju tekkimise tunnet kinnitaksid. Kuna nõue on esitatud pärast 19.12.2013, tuleb seda lugeda õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeks. Kahjunõude koostamine võttis aega, kuna kaebajal puudub juriidiline haridus, kuid see on koostatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides. Kaebaja saabus 15.04.2011 vanglasse esmakordselt ja oli alles noor. Puudusid teadmised vangistust reguleerivatest õigusaktidest ning kaebaja eeldas, et kinnipidamistingimused peavadki sellised olema. Alles Viru Vanglasse saabudes tekkis privaatsus, oli õhku, valgust ja soe vesi pesemiseks. Eelvangistuse ajal oli võimalik mõelda üksnes eelseisvale kohtuistungile ning ruumipuudusele ei olnud aega tähelepanu pöörata. Samas tundis kaebaja ennast halvasti ning karm keskkond tekitas ängistust ja süvendas depressiooni. Siiski ei olnud võimalik endale teadvustada, et vangla on kahju tekitanud. Põhjendatud ei ole väita, et esmakordselt sellistes tingimustes viibides pidi kaebaja oma õiguste rikkumist koheselt mõistma. Kuni 19.12.2013 2(9)
3-15-40 olid kinnipidamistingimused seaduslikud. Ebakohastes kinnipidamistingimustes hoidmine oli jätkuv toiming ning asja lahendamisel tuleb arvestada Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohti 06.03.2014 otsuses nr 3-3-1-93-13. Õigusvastased olid ka muud kinnipidamistingimused peale ruumikitsikuse: kaebajal puudus privaatsus; kambris puudus soe vesi; valgustus ja ventilatsioon olid olematud; jalutamise ajal mängis vali raadio; jalutusboks oli liiga väike; puudus võimalus tegeleda kehakultuuriga; Tallinna Vanglas peab viibima aluspesu väel, on lämbe ja ei saa üldse liigutada; kambris on niiskus ning pesta saab ainult ühel korral nädalas 20 minuti jooksul. Ebaõiged on vangla etteheited esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise kohta. Kambri üldpindalast tuleb maha arvestada mööbli alla jääv pind.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebus perioodi 15.04.2011–16.10.2011 osas on esitatud tähtaega rikkudes. Olenemata kaebaja vanusest ja kogenematusest kinnipidamisasutuses viibimisel pidi ruumipuudus olema koheselt tajutav. Ruumipuuduse mõju ei saanud tekkida alles siis, kui kaebaja viidi Viru Vanglasse või ta sai teada EIK lahendist Tunis vs Eesti. Puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Väidete osas, mis puudutavad puudlikku valgustust, pidevat müra ja sportimisvõimaluste puudumist, tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, kuna selles osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,65 m2 põrandapinda (koos tualettruumi ja mööblialuse pinnaga). Kaebaja heaolu kambris ei oleks saanud olla 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem ja privaatsust ei oleks saanud olla oluliselt rohkem. Kinnipeetavatele võimaldati üks kord nädalas duši kasutamine. Kambris asus kraanikauss koos voolava veega. Seega sai ennast vajalikul määral pesta ka kambris. Õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatele kambrisse lubatud veekeedukann. Julgeoleku tagamiseks on akendel ees piirded, mis ei takista õhu liikumist. Metallplaat ei ole akna ees terves ulatuses. Kambrites on sundventilatsioon ning kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida õhutusava kaudu. Kuumadel suvepäevadel eemaldatakse osakondades koridoride aknad ja hoitakse kambrite ustel luuke avatuna. Eestis kehtestatud põrandapinna minimaalmäär 2,5 m2 oli kehtestatud seetõttu, et see oli määr, mida ei saanud tol ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks ning mida oli teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. 2013. aastal selgus, et alla 3 m2 suurust kambripinda peetakse EIK praktika kohaselt iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Kaebaja ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid oma õiguste rikkumise lõpetamiseks ega pöördunud eelnevalt vangla poole.
5.Tallinna Halduskohus jättis 15.06.2015 määrusega rahuldamata Tallinna Vangla taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu perioodi 15.04.2011–16.10.2011 osas ja luges kaebuse tervikuna kohtule esitatuks tähtaegselt. RVastS § 17 lg 3 kohaselt saab isik esitada kahju hüvitamise nõude 3 aasta jooksul arvates päevast, mil isik sai teada või pidi saama teada talle põhjustatud kahjust. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega perioodil 15.04.2011–28.08.2012. Nimetatud perioodil isiku kinnipidamise puhul on tegemist jätkuva toiminguga (Riigikohtu 06.03.2014 lahend nr 3-3-1-93-13 (p-d 13-14). Jätkuva 3(9)
3-15-40 kinnipidamise puhul on keeruline kindlaks määrata, millal kõigi tingimuste kumuleerudes pidi isik aru saama, et talle on tekitatud kahju. Eluliselt on usutav, et esmakordselt vanglas viibiv kinnipeetav ei pruugi koheselt aru saada, et talle on tekitatud kahju. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja sai teada kahju tekitamisest 28.08.2012.
6.Tallinna Halduskohtu 10.11.2015 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Tallinna Vanglalt PI kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 200 eurot ning menetluskulud summas 6 eurot. Ajavahemikul 15.04.2011 kuni 14.08.2012 oli kaebaja vahistatu staatuses ning viibis ööpäev läbi lukustatud kambris. Perioodil 15.08.2013 kuni 28.08.2012 rakendati kaebaja suhtes vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3 ja kaebaja viibis VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambrites. Kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna miinimumnõude täitmise hindamisel arvesse võtta, kuna WC ei ole kasutatav eluruumina ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pindala hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku eluruumi olemusega. Arvestada tuleb EIK praktikas kujundatud seisukohta, et kinnipeetava eluruumis võiks olla vähese põrandapinna korral inimväärikuse seisukohast kompenseerivaks muud positiivsed kinnipidamistingimused. Vaidlusalusel ajavahemikul võimaldati kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi 35 korral ja kaebaja viibis kambris üksi 12 päeval, millest kahel päeval oli kaebajale tagatud 8,4 m2 ning 10 päeval 7,8 m2 põrandapinda. Kaebajale oli tagatud alla 3 m2 põrandapinda 375 päeval, mille hulgas oli põrandapinda alla 2,5 m2 227 päeva. Kaebaja viibis 305 päeva kambrites koos viie teise kinnipeetavaga, kus kaebajale oli tagatud alla 3 m2 põrandapinda. Kambrites, kus kaebajal oli põrandapinda küll alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2, jäi isiklik põrandapind vahemikku 2,65–2,95 m2. Viibimist lukustatud kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 2,5 m2, võib pidada inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Ülejäänud perioodil ei koheldud kaebajat inimväärikust alandavalt. Akende ees olevad piirded ei takistanud õhu liikumist ning metallplaat oli ees üksnes kitsal õhutusaval, mitte terve akna ulatuses. Tallinna Vangla kambrites on sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kuumadel suvepäevadel tagatakse kambrites parem õhuliikuvus koridoride akende eemaldamisega ning hoides kambri uste luuke avatuna. Kaebajale oli tagatud ühel korral nädalas duši kasutamine, mis oli kooskõlas kehtiva seadusega. Põhjendusi, miks nimetatud asjaolu rikub kaebaja õigusi, PI kaebuses selgitanud ei ole. Samuti väidab kaebaja, et kambris puudus soe vesi. Kinnipeetaval on lubatud kambris kasutada elektrilist veekeedukannu, millega on võimalik vett soojendada. Kambritesse, kus isiklik veekeedukann puudub, annab vangla selle ajutiseks kasutamiseks, et kinnipeetavad saaksid toidunõude ja riiete pesemiseks sooja vett keeta. Kinnipeetavatele oli tagatud juurdepääs voolavale veele ning loodud võimalus vee soojendamiseks. Seega ei ole kaebaja õigusi rikutud. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajale oli tagatud võimalus viibida iga päev tund aega värskes õhus. Kaebaja viibis vaidlusalusel ajavahemikul mitmetel lühiajalistel kokkusaamistel ametnike ja lähedastega ning sai sel ajal olla täiendavalt kambrist väljas. Mõistlikuks rahaliseks hüvitiseks on 200 eurot. Rahalise hüvitise määramisel tuleb arvestada seda, et kaebaja on sattunud vanglasse oma õigusvastase käitumise tagajärjel ning vanglas 4(9)
3-15-40 viibitud perioodi pikkus sõltub kaebaja poolt toimepandud tegude süülisusest. Kaebaja viibimine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada temale kannatusi või ebameeldivusi tavapärasest suuremal määral. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.11.2015 otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus perioodi 15.04.2011–16.10.2011 osas läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata. Kaebus perioodi 15.04.2011–16.10.2011 osas tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kohtueelne menetlus ei ole nõuetekohaselt läbitud. Halduskohus kohaldas RVastS § 17 lg-t 3 ebaõigesti ja tugines Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-93-13 valesti. Riigikohus leidis 15.06.2015 lahendis nr 33-1-20-15, et õigeks ei saa pidada arusaama, mille kohaselt tuleb kogu kinnipidamist ühes vanglas pidada eelduslikult jätkuvaks toiminguks. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lugeda lõppenuks ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Kaebaja paigutati 15.04.2011 Tallinna Vanglasse saabumisel kambrisse 124, kus perioodil 15.–17.04.2011 oli 6 kinnipeetavat ja põrandapinda ühe isiku kohta 2,67 m2. 18.– 19.04.2011 oli kambris aga 5 kinnipeetavat ja pinda ühe isiku kohta 3,2 m2. Perioodil 21.– 29.04.2011 oli pinda ühe isiku kohta 5,33–8 m2. Kaebaja pidi kambri põrandapinna väiksuse mõju tunnetama koheselt, kui kambris kinnipeetavate arv muutus, s.t hiljemalt 19.04.2011, mil pinda oli ühe isiku kohta 3,2 m2. Kaebaja pidi endale kahju tekkimisest saama aru kohe, kui ta Tallinna Vanglasse paigutati. Seega ei ole kaebus perioodi 15.04.2011–16.10.2011 osas tähtaegne ning kohus leidis valesti, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks hakkas kulgema alles kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise lõppemisele järgnevast päevast. Halduskohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC aluse pindala. VSKE § 7 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustuse hulka võimaluse korral ka WC. Seega kui WC on kambri sees, on see kambri osa. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,65 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum. Seega ei ole vastustaja rikkunud siseriikliku õiguse norme ega hoidnud kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes. Halduskohus on jätnud arvestamata asjaoluga, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil vangistustingimustega seonduvalt Tallinna Vangla poole pöördunud ja on seega jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid.
PI palub jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
Halduskohus on õigesti lahendanud kaebuse terve vaidlusaluse perioodi osas. Kaebaja sai kahjust teada toimingu lõppedes. Kohus on õigesti jätnud kambri üldpinna arvestamisel välja WC aluse pinna. Ebaõiged on Tallinna Vangla seisukohad esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas, kuna kaebajal ei olnud võimalik nende kasutamisega tekkinud kahju kõrvaldada.
9.PI palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.11.2015 otsus ja teha uus otsus, millega tunnistada inimväärikust alandavaks kogu periood, mil kaebajale oli tagatud isiklikku põrandapinda alla 3 m2 või täpselt 3 m2 ja mõista kaebajale välja tekitatud kahjuga võrdväärne hüvitis.
5(9)
3-15-40 Halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis ei ole tekkinud kahjuga proportsionaalne. Kõik päevad, mil kaebajale tagatud isiklik kambripind jäi alla 3 m2, on inimväärikust alandavad. Mööblialune pind tuleb kambri üldpindalast välja arvata. Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasust ei saa hinnata üksnes VSKE § 6 lg 6 alusel, vaid järgida tuli ka rahvusvahelistest lepingutest ja EIK praktikast tulenevaid nõudeid. Kaebajal puudus tõhus vahend kahju ärahoidmiseks. Tallinna Vangla tähelepanu juhtimine ruumipuudusele ei oleks kaebaja olukorda parandanud. Ebaefektiivse õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei saa olla kahju hüvitise summa vähendamise aluseks. Lühiajalised kokkusaamised ei kompenseeri kaebajale ebapiisavat põrandapinda. Samuti oli kaebajal üksnes 15, mitte 35 lühiajalist kokkusaamist. Kompenseerivaks asjaoluks ei saa olla ka viibimine kartserikambris, kus kaebajale oli tagatud isiklikku kambripinda 7,8 m2 ja 8,4 m2, kuna kartserikambri tingimused on iseenesest väärikust alandavad. Kambrite valgustus ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele. Õhuriba on kaetud metallplaadiga ja see takistab õhu liikumist, aken ei ole avatav. Tallinna Vangla ei võimaldanud saada kambrisse veekeedukannu. Kord nädalas duši kasutamine on liiga vähe. Raskendavateks asjaoludeks olid halb ventilatsioon ja valgustus, vähene pesemisvõimalus sooja veega, külm vesi nõude pesemiseks ja nõudepesuvahendi mittevõimaldamine, väikesed jalutusboksid ja valjuhäälne raadio jalutusboksides. Tallinna Vangla kambrid on mõeldud neljale isikule, mistõttu ei vaja täiendavat tõendamist halva ventilatsiooni ja väikeste jalutusbokside olemasolu. Kambris puudus kohustuslik istekoht ja võimalus sinna vabaks ligipääsuks. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt peab kambris olema 2,5 m2 vaba põrandapinda. Laud, istekohad, keskküttetorud ja ribiradiaatorid tuleb kambri üldpindalast maha arvata.
10.Tallinna Vangla palub jätta PI apellatsioonkaebuse rahuldamata. Mööblialune pindala on õigesti jäetud kambri üldpindalast välja. Vangla ei ole rikkunud siseriikliku õiguse norme. Ka muud kinnipidamistingimused ei ole olnud kaebaja inimväärikust alandavad. Kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. Vangistustingimuste vastavust kehtestatud nõuetele sai vangla kontrollida ja muuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Tallinna Vangla ja PI apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada.
12.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus.
13.Riigikohtu halduskolleegium on 15.06.2015 otsuse nr 3-3-1-20-15 p-s 12 selgitanud, et isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Seega ei pruugi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama. Olukorras, kus kogu perioodi vältel toimub kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist, on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppeb kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine. Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppeb kahju tekitav toiming. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (viitega Riigikohtu halduskolleegiumi 06.03.2014 otsuse nr 3-3-1-93-13 p-dele 13 ja 14). Sama lahendi p-s 13 on Riigikohus märkinud, et õigeks ei saa pidada aga arusaama, mille 6(9)
3-15-40 kohaselt tuleb kogu kinnipidamist ühes vanglas pidada eelduslikult jätkuvaks toiminguks. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud.
14.Kaebaja on märkinud, et sai tekkinud kahjust teada 28.08.2012. Kohtule esitatud tabelist (tl 140-144, kd I) nähtub, et perioodil 15.04.2011–15.05.2011 on kaebaja viibinud kambrites, kus põrandapind ühe isiku kohta varieerus vahemikus 2,67–8,00 m2. Selle perioodi lõpus on kaebaja viibinud kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi 3,48 m2. Seega on kinnipidamine toimunud oluliselt erinevates tingimustes ning kaebaja pidi talle tekitatud kahjust saama teada varem. Ajavahemikul 16.05.2011–21.10.2011 viibis PI enamiku ajast kambrites, kus põrandapind ühe isiku kohta jäi vahemikku 2,70–2,90 m2. Üksnes 18 päeval võimaldati kambrites isiklikku põrandapinda 3,24 m2 ja 3,48 m2. Seega ei muutunud kinnipidamistingimused nimetatud perioodil selliselt, et oleks põhjendatud käsitleda seda iseseisva ajavahemikuna ning kahju hüvitamise taotlus oli selles osas esitatud vanglale tähtaegselt. Perioodi 15.04.2011–15.05.2011 osas tuleb aga menetlus lõpetada, sest kaebaja ei läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ega esitanud tähtaegselt vanglale kahju hüvitamise taotlust.
15.Halduskohus on ebaõigesti jätnud kambripinna arvestamisel WC aluse pinna välja. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kinnipeetavale minimaalse nõutava kambripinna arvestamisel tuleb arvesse võtta ka WC alune pind (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p 10; 27.05.2016 otsuse nr 33-1-21-16 p 8; 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 17). Seega ei viibinud kaebaja vaidlusaluse perioodi (16.05.2011–28.08.2012) jooksul kordagi kambris, milles talle tagatav isiklik kambripind oleks jäänud alla 2,5 m2. Mööblialuse pinna mahaarvamine kohtupraktika kohaselt põhjendatud ei ole.
16.Õige on kaebaja seisukoht, et vangla ei saanud vaidlusalusel perioodil järgida üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud regulatsiooni. Asjaolu, et vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2002 otsuse nr 3-3-1-58-02 p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsuse nr 33-1-42-15 p 10). Lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014 otsuse nr 3-41-9-14 p 41).
17.Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, et kaebajale oli etteheidetav esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Riigikohtu halduskolleegiumi hilisema praktika kohaselt oli Tallinna Vangla ruumikitsikus tingitud objektiivsest paratamatusest ning esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.2016 otsuse nr 3-3-1-21-16 p 10.2; 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p 14).
7(9)
3-15-40
18.EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56). Selleks, et põrandapinna kitsikust kui art 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse olemasoluga ümber lükata, tuleb hinnata liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09: Samaras jt vs. Kreeka, p 63; otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51). Ka Riigikohtu halduskolleegium on 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 15, 27.04.2016 otsuse nr 3-3-1-6815 p-s 18 ja 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p-s 11 kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast isiku kohta, võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires.
19.Vaidlusalusel perioodil viibis PI Tallinna Vanglas vahistatuna 16.05.2011–14.08.2012 ja vastuvõturežiimil 15.08.2012–28.08.2012. Nimetatud perioodist 299 päeva oli kaebajale tagatud isiklik kambripind alla 3 m2.
20.Kaebajat peeti vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites erinevate ajavahemike kaupa. Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et pikemad perioodid, mil kaebaja viibis alla 3 m2 isikliku põrandapinnaga kambrites, olid 20.09.2011–20.10.2011 (31 päeva); 09.12.2011–16.01.2012 (39 päeva); 15.04.2012–20.05.2012 (36 päeva); 11.07.2012–13.08.2012 (34 päeva). Ka perioodil 16.05.2011–06.09.2011 (108 päeva) oli enamikel päevadel PI-le tagatud alla 3 m2 suurune isiklik kambripind ning üksnes kuuel päeval oli isiklikuks kambripinnaks 3,24 m2. Samas jäid nimetatud perioodide vahele ka ajavahemikud, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2 isiklikku põrandapinda, mh pikem 88-päevane periood (18.01.2012–14.04.2012).
21.Vaidlusalusel perioodil oli kaebajal võimalik väljaspool kambrit viibida tunniajase jalutuskäigu vältel. Puudus võimalus tegeleda kehakultuuriga ning kaebaja ei olnud hõivatud töö ega õppimisega. Kaebajale võimaldati lühiajalisi kokkusaamisi pereliikmete, tuttavate ja ametnikega 30.08.2011; 13.07.2011; 21.06.2011; 12.07.2011; 09.06.2011; 24.05.2011; 21.02.2012; 25.01.2012; 21.12.2011; 20.12.2011; 18.10.2011; 21.09.2011; 18.08.2012; 27.07.2012; 13.06.2012; 31.05.2012; 09.05.2012; 28.04.2012; 21.03.2012; 06.03.2012. Nendest neljateistkümnel päeval viibis kaebaja ka kambrites, kus talle oli tagatud alla 3 m2 isiklikku kambripinda.
22.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et muid täiendavaid puudusi kaebaja kinnipidamistingimustes ei esinenud ega korda selles osas halduskohtu põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Vangla on kaebaja kinnipidamistingimuste tagamisel järginud seaduses sätestatud nõudeid. Kaebaja väited seonduvalt ebapiisava valgustuse, puudustega nõudepesemise tingimustes ning valjuhäälse raadioga tuleb aga jätta tähelepanuta, kuna neid väiteid ei ole kaebaja kohtueelses menetluses esitanud. Samuti jäävad tähelepanuta kaebaja väited seoses kartserikambri tingimustega. Sel perioodil oli kaebajale tagatud isiklik kambripind üle 3 m2, mistõttu ei ole see ajavahemik käesoleva vaidluse esemega hõlmatud.
8(9)
3-15-40
23.Ka perioode, kus kaebajale tagatav isiklik kambripind jäi vahemikku 2,5–2,99 m2, on põhjendatud pidada inimväärikust alandavateks. Kaebajal oli tõepoolest võimalik viibida täiendavalt väljaspool kambrit lühiajaliste kokkusaamiste vältel, kuid muude täiendavate kambriväliste tegevustega PI hõivatud ei olnud. Üksnes mõnetunnised võimalused viibida väljaspool kambrit ajal, mil kaebajale oli tagatud alla 3 m2 isiklikku põrandapinda, ei saanud olla piisavad, et kompenseerida ruumikitsikust. Samuti ei kompenseeri ruumikitsikust muud elementaarsed kinnipidamistingimused ning asjaolu, et PI ei pidanud sellistes tingimustes viibima järjestikulistel perioodidel. Kaebaja on siiski märkimisväärse osa vaidlusalusest perioodist viibinud alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites.
24.Kuivõrd kaebaja ei viibinud vaidlusaluse perioodi jooksul kordagi kambris, kus talle tagatav isiklik põrandapind oleks jäänud alla 2,5 m2 ja ringkonnakohus luges inimväärikust alandavaks ka perioodid, mil kaebaja viibis kambrites, kus isiklik põrandapind jäi vahemikku 2,5–2,99 m2, tuleb muuta väljamõistetud kahju hüvitise suurust. Riigikohtu halduskolleegium on 10.10.2013 otsuse nr 3-3-1-38-13 p-s 21 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise ning kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, võttes arvesse kõiki asjaolusid. Tallinna Vanglalt on põhjendatud mõista PI kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 550 eurot. Ringkonnakohus on hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse ajavahemikke, mil kaebaja viibis alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites, liikumisvõimalusi väljaspool kambrit ning muid kinnipidamistingimusi kogumis.
25.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla ja PI apellatsioonkaebused osaliselt, tühistab Tallinna Halduskohtu 10.11.2015 otsuse ja teeb uue otsuse, millega lõpetab menetluse perioodi 15.04.2011–15.05.2011 osas, rahuldab PI kaebuse osaliselt ning mõistab Tallinna Vanglalt PI kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 550 eurot ja menetluskulud summas 16,50 eurot.
26.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. PI on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 109,60 eurot. Ringkonnakohus mõistab Tallinna Vanglalt PI kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud summas 16,50 eurot. Muus osas jäävad PI menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.