Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. september 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1287
Haldusasi
MP kaebus Tallinna Vangla vastu ebapiisava põrandapinna tagamisega ja nõuetele mittevastavatesse kambritesse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – MP Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin Martisen
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-1287 osas, milles halduskohus rahuldas MP kaebuse.
Teha uus otsus, millega jätta MP kaebus täies ulatuses rahuldamata.
4.Jätta MP menetluskulu summas 317,86 eurot Eesti Vabariigi kanda ja summas 11 eurot tema enda kanda.
Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 31.10.2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-15-1287 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MP esitas 02.03.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega perioodil 20.10.2011–17.12.2013. Taotluse kohaselt ei olnud MP-le tagatud piisav põrandapind. Samuti alandasid muud kinnipidamistingimused tema väärikust: puudus privaatsus; puudus võimalus tegeleda spordiga; õues mängis liiga vali muusika, mis kostus ka kambritesse; kambri valgustus ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele; võimaldati ainult ühte 10-minutilist duši all käimise korda nädalas ja kambrites puudus soe vesi; kambrites oli pidevalt niiske ja rõske, seintel esines hallitust; ventilatsioon oli puudulik; õhuakendele paigaldatud metallist plaadid takistasid õhuvahetust; ööpäevas võimaldati üksnes ühetunnine jalutuskäik väljaspool kambrit jalutusboksis, mille suurus oli ebapiisav.
2.Tallinna Vangla tagastas 10.06.2015 vastusega kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutas kinnipidamistingimusi perioodil 20.10.2011–01.03.2012, ja jättis perioodi 02.03.2012– 17.12.2013 puudutavas osas taotluse rahuldamata.
3.MP esitas 20.05.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest seoses ebapiisava põrandapinna ning muude ebakohaste kinnipidamistingimustega perioodil 20.10.2011–17.12.2013. Tallinna Vanglas viibimise ajal rikkus vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3 ning alandas kaebaja inimväärikust, kuna ei taganud talle piisaval määral kambripinda ühe kinnipeetava kohta. Kambripinna arvestamisel tuleb selle üldpindalast maha arvestada mööbli ja WC alla jääv pind. Seega oli igal vanglas viibimise päeval talle tagatud kambripind alla 3 m2. Lisaks alandasid kaebaja inimväärikust muud ebakohased kinnipidamistingimused: kaebaja pidi viibima kambris 23 tundi ööpäevas, v.a ühetunnine jalutuskäik väljaspool kambrit; ei võimaldatud osaleda üheski huvialaringis ega spordiüritusel ega külastada spordisaali; jalutusboksi suurus oli ebapiisav ning seal puudus spordiinventar; puudus privaatsus; õues mängis liiga vali muusika, mis kostus ka kambritesse; kambri valgustus ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele; võimaldati ainult ühte 10minutilist duši all käimise korda nädalas ja kambrites puudus soe vesi; kambrites oli pidevalt niiske ja rõske, seintel esines hallitust; ventilatsioon oli puudulik; õhuakendele paigaldatud metallist plaadid takistasid õhuvahetust. Olukord tekitas kaebajas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit, meeleolu langust, abitust ja alandatust.
4.Tallinna Vangla palus lõpetada menetlus osas, mis puudutas perioodi 20.11.2011– 01.03.2012, ja jätta ülejäänud perioodi osas kaebus rahuldamata. Kahjunõue perioodi 20.10.2011–01.03.2012 osas ei ole tähtaegne. Kaebaja pidi kohe, kui ta 20.10.2011 taas Tallinna Vanglasse paigutati, aru saama, et Tallinna Vangla 2(9)
3-15-1287 kinnipidamistingimused võivad tema õigusi rikkuda ning talle kahju tekitada. Kaebajale tagatud isiklik põrandapind muutus kinnipidamise kestel, mistõttu pidi kaebaja kinnipidamistingimuste mõjust kohe aru saama. Kambris 455, kuhu kaebaja oli paigutatud perioodil 20.10.2011–30.01.2012, oli erinevatel ajavahemikel ühe kinnipeetava kohta kambripinda 2,65 m2 – 3,98 m2. Seega pidi kaebaja kambri põrandapinna väiksuse mõju tunnetama kohe, kuid hiljemalt 27.10.2011. Sellest hetkest hakkas kulgema ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Kaebus perioodi 02.03.2012–17.12.2013 osas tuleb jätta rahuldamata. Perioodil 20.02.2012– 12.03.2012 viibis MP lukustatud kambris. Alates 13.03.2012 paigutati kaebaja avatud eluosakonda, kus uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks. Kaebajale oli Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane, vähemalt tunniajane jalutuskäik värskes õhus ning alates 13.02.2013 ka iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Täiendavaid liikumisvõimalusi on andnud erinevad hõivetegevused, samuti lühiajalistel kokkusaamistel käimine. Vangla ei ole rikkunud EIÕK art-t 3. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,77 m2 põrandapinda (koos tualettruumi ja mööblialuse pinnaga). Vangla tegevus mitme kinnipeetava ühte kambrisse paigutamisel ei ole õigusvastane. Kambri 23, kus kaebaja viibis 98% vaidlusalusest perioodist, jalutusboksis ei mängi raadio. Seega ei saanud kaebaja kambris ega ka jalutuskäigu ajal vali muusika mängida. Kambri 129 jalutushoovis mängib raadio, sest vangla peab vangistusseadusest tulenevalt tagama kinnipeetavale võimaluse kuulata raadiot. Õigusaktidest ei tulene vanglale keeldu jalutusboksides muusika mängimiseks. Kambrite 129 ja 23 valgustus vastas seaduses sätestatud normidele. Kaebaja ei ole varem pöördunud vangla poole väidetava ebapiisava valgustuse probleemi lahendamiseks. Kaebaja väide, et tal võimaldati üksnes üks 10minutiline dušš nädalas, ei vasta tõele. Kinnipeetavatele tagatakse kord nädalas vähemalt 20minutiline dušš. Muu hulgas on kambris lubatud seep. Seega saab ennast vajalikul määral pesta ka kambris. Õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatele lubatud soetada veekeedukann. Alates 2013. a veebruarist annavad valvurid soovi avaldamisel kinnipeetavatele kambrisse veekeedukanne. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kütteperioodil tagab keskküte ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kambri 23 akna ees perforeeritud metallist plaate ei ole. Akna ees on vaid trellid ja aken on täielikult avatav. Julgeoleku tagamiseks on kambrite akendel ees piirded, kuid need ei takista õhu liikumist. Ajal, mil kaebaja oli paigutatud kambrisse nr 129, sai ta jalutada boksides, mille suurus oli 15 m 2. Võimalus viibida väljaspool kambrit üksnes ühe tunni vältel tuli asjaolust, et MP oli vahistatu staatuses. Alates 13.03.2012 paigutati kaebaja kolmanda üksuse sektsiooni, mille jalutushoovi suurus oli ca 190 m2. Kaebaja ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid oma õiguste rikkumise ärahoidmiseks. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla rikub tema õigusi, oli tal võimalik pöörduda sellekohase märgukirja või taotlusega vangla poole.
5.Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 määrusega lõpetati haldusasja nr 3-15-1287 menetlus osas, mis puudutas mittevaralise kahju hüvitamise nõuet perioodi 20.10.2011–01.03.2012 eest. Halduskohus leidis, et kahju hüvitamise taotlus nimetatud perioodi osas on Tallinna Vanglale esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes ning tähtaja ennistamiseks puudub alus.
3(9)
3-15-1287
6.Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 otsusega rahuldati kaebus osaliselt perioodi 02.03.2012– 17.12.2013 osas ning mõisteti Tallinna Vanglalt MP kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 37 eurot. Lisaks tunnistas kohus õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla avatud sektsioonis 496 päeva jooksul ajavahemikul 02.03.2012–17.12.2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m 2, kuid rohkem kui 2,5 m2. Tallinna Vanglalt mõisteti MP kasuks välja menetluskulu 1,1 eurot. Olukorras, kus kambri juurde kuulub tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka. Tualetti ei saa pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. Mööblialuse pinna mahaarvamine ei ole põhjendatud, kuna see on kambri kui eluruumi oluliseks osaks. Perioodil, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, ei saa pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks. Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3m2. Neist seitsmel päeval viibis kaebaja ööpäev läbi suletud kambris vastuvõturežiimil. Samas viibis kaebaja neli päeva ka tingimustes, kus kambri pindala ühe inimese kohta oli alla 2,5 m2. Ajal, mil kaebaja viibis vastuvõturežiimil lukustatud kambris, v.a. ühetunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus, ei osalenud ta tööhõives ega olnud hõivatud õppimisega. Kaebajal oli 02.03.2012 lühiajaline kokkusaamine. Kuni 12.03.2012 ei olnud tal võimalik kasutada spordisaali. Samas sai kaebaja jalutada märksa suuremates jalutusboksides (suurusega ca 190 m2) kui on avatud osakonna jalutusboksid (ca 15 m2). Alates 13.03.2012 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni. Kaebajal oli vastavalt päevakavale neli tundi vaba aega, mille jooksul ta sai tulenevalt VSKE § 8 lg-st 1 osakonnas vabalt ringi liikuda. Lisaks sellele võimaldati kaebajale igapäevane ühetunnine jalutuskäik. Samuti oli ta hõivatud muude tegevustega. Ajavahemikul 13.03.2012–17.12.2013 oli kaebajale tagatud spordisaali kasutamine üks kord nädalas. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tal vastav võimalus puudus. Kui kaebajal ei olnud spordisaali kasutamine tagatud sarnaselt teistele avatud osakonnas viibivatele kinnipeetavatele, pidanuks kaebaja juhtima sellele tähelepanu. Eeltoodu põhjal ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet tema hoidmisest kogu vaidlusaluse perioodi jooksul 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris. Seega kompenseerisid lühiajalised viibimised väljaspool kambrit õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralist kahju. Kambris, kus kaebaja viibis 98% vaidlusalusest perioodist, ei mänginud jalutusboksis raadio, mistõttu ei saanud kaebaja kambris ega ka jalutuskäigu ajal vali muusika mängida. Kambris 129 mängib jalutushoovis raadio ning muusika ei olnud terviskahjustavalt vali. Kaebaja ei ole eelnimetatud vastustaja selgitustele vastuväiteid esitanud, mistõttu ei saa kaebaja esitatud väiteid pideva sunnitud raadio kuulamise kohta kambris ja jalutuskäikude ajal pidada usutavaks. Ühetunnise jalutuskäigu ajal raadio mängimist ei saa pidada kinnipeetava inimväärikust riivavaks, kui raadio ei ole vali. Kambris nr 23 on aknal ees vaid trellid ja aken on täielikult avatav. Kaebaja ei ole sellele vastuväiteid esitanud, mistõttu ei pea kohus kaebaja vastavaid väiteid põhjendatuks. Vangla on taganud kaebajale kambri valgustatuse kooskõlas õigusaktidega. Kaebajal oli soovi korral võimalus soetada vangla kauplusest näpitslamp. Nii puuduliku kunstliku valguse kui ka ventilatsiooni mittetoimimise korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole. Vastustaja seisukohtades ventilatsiooni toimivuse osas ei ole alust kahelda. Alust ei ole kahelda ka selles, et kütteperioodil tagab kambrites ühtlase temperatuuri ja kuiva õhu keskküte. Õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Sooja vett on võimalik teha kiirkeedukannuga. Selle puudumisel antakse veekeetja valvurite poolt vastava soovi 4(9)
3-15-1287 avaldamisel. Kaebaja ei ole nimetatud seisukohtadele vastu vaielnud. Järelikult oli tal võimalik kasutada sooja vett hügieeni tagamiseks. Vastustaja on kinnitanud, et kaebajale võimaldati kord nädalas duši kasutamine vähemalt 20 minuti vältel. Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud võimalused päevakava järgselt nelja tunni vältel liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, tegeleda vähemalt mingil määral kehakultuuriga, osaleda töös ja õppetööl ning erinevates grupilistes tegevustes, viibida kokkusaamistel. Kaebaja ei ole varasemalt vaidlustanud oma kinnipidamistingimusi. Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada rikkumist. Kaebusesse puutuval ajaperioodil viibis kaebaja üksnes neljal päeval kambrites, kus polnud tagatud miinimummääras isiklikku põrandapinda. Oludes, kus kambripind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, on kaebaja viibinud võrdlemisi pikka aega. Samas on nende ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem ning kambripinna suurus nõuetekohane. Kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust kahju tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka vangistusseaduse (VangS) § 4 1 lg-ga 1. Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale kinnipidamise ajal 02.03.2012–17.12.2013 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega, välja arvatud 142 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem. Põhjendatud ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine olukorras, kus kaebaja viibis vangla avatud osakonnas ja vaba põrandapinda oli küll vähem kui 3 m 2, kuid rohkem kui 2,5 m2. Selles osas on piisavaks hüvitiseks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. Perioodi eest, mil kaebaja viibis vangla avatud osakonnas oludes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli küll alla 3 m 2, kuid rohkem kui 2,5 m2, on piisavaks hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise õigusvastasus. Perioodi eest, mil kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m 2 kuni 3 m2, on kohaseks hüvitiseks summa kolm eurot päeva kohta, kokku 21 eurot. Perioodi eest, mil kaebaja viibis tingimustes, kus ei olnud täidetud isegi 2,5 m2 nõue, on kohaseks hüvitiseks neli eurot päeva kohta, kokku 16 eurot. Kokku on väljamõistetava mittevaralise kahju summaks 37 eurot. Kaebus rahuldatakse ca 10% ulatuses, seega on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja tasutud riigilõiv summas 1,1 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 otsus osas, milles kohus rahuldas kaebuse, ning uue otsusega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud MP enda kanda. Halduskohus on ebaõigesti arvutanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC aluse pinna. VSKE § 7 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustuse hulka võimaluse korral ka WC. Seega kui WC on kambri sees, on see kambri osa. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale kambris 129 vähemalt 2,77 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum. Seega ei ole vastustaja rikkunud siseriikliku õiguse norme ega hoidnud kaebajat inimväärikust alandavates 5(9)
3-15-1287 tingimustes. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et vastustaja ei saa oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel tugineda VSKE § 6 lg-le 6. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 tuvastanud VSKE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega. Eestis kehtestatud põrandapinna minimaalmäär 2,5 m2 oli kehtestatud seetõttu, et see oli määr, mida ei saanud tol ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks ning mida oli teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. 2013. aastal selgus, et alla 3 m2 kambripinda peetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Halduskohus on jätnud kaebaja liikumisvõimaluste tuvastamisel hindamata asjaolu, et kaebaja sai ööpäevas väljaspool kambrit liikuda 16 tundi, mitte 4 tundi. Kamber 23 asub avatud eluosakonnas, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks. Halduskohus on hüvitise suuruse määramisel jätnud hindamata, kas muid kannatusi isikule tegelikkuses kaasnes või mitte. Kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla 3 m 2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mistõttu ei saanud kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne. Kohus on hüvitise määramisel jätnud arvestamata kaebaja paiknemise lühiajalisuse Tallinna Vanglas alla 3 m2 põrandapinnal. Arvesse tuleb võtta Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohti otsustes nr 3-3-1-21-16, 3-3-142-15 ja 3-3-1-68-15. Vaidlusaluse perioodi vältel viibis kaebaja üksnes 11 päeva vältel vahistatuna lukustatud kambrites ja nendest kõigest neljal päeval oli talle tagatud põrandapind alla 3 m2. Selles osas ei ole põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine, vaid piisab kinnipidamistingimuste õigusvastaseks tunnistamisest. Ülejäänud vaidlusaluse perioodi vältel viibis MP avatud eluosakonnas, kus kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks. Kaebajale oli tagatud iganädalane spordisaali kasutamise võimalus ja ta osales abitöölisena vangla majandustöödel ning muus hõivetegevuses. Seega kompenseerisid ulatuslikud liikumisvõimalused kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjusid.
8.MP palub jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja on endiselt seisukohal, et tema õigusi on rikutud perioodil 02.03.2012–17.12.2013, mil talle oli tagatud alla 3 m2 suurune põrandapind. Halduskohus on võtnud korrektsel arvesse seda, et kambris nr 23 viibimise ajal olid uksed lukustatud üksnes öörahu ajaks. Kambris nr 23 puudus WC. Kuna öörahu ajaks lukustati kambri uksed, oli tualetis käimine oluliselt raskendatud. See tekitas kaebajas alaväärsustunnet, füüsilist ja vaimset valu ning unehäireid. Avatud osakonnas viibides puudus väljaspool kambrit sotsiaalseteks tegevusteks ettenähtud ruum. Üldkasutatavas koridoris viibis korraga palju kinnipeetavaid, mis tekitas konflikte. Need tingimused olid rõhuvad ja hirmu tekitavad ning alandasid kaebajat. Ühiskambris olemine tekitas kaebajal abituse tunde. Puudus võimalus üksiolemiseks. Pidevad võitluslikud olukorrad tekitasid depressiooni. WC alune pindala on õigesti jäetud kambri üldpindalast välja. WC-d ei saa pidada ruumiks, mis võimaldab vabalt liikuda. Apellandi viited kohtulahenditele ei ole asjakohased. Halduskohus ei ole jätnud tähelepanuta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukohta 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14. Kaebaja jätkuv hoidmine tingimustes alla minimaalselt vajaliku põrandapinna on olnud vastustaja teadlik valik. Kohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja sai ööpäevas väljaspool kambrit liikuda 4 tundi. 3 m 2 suuruse miinimumnõude täitmine oleks oluliselt parandanud kaebaja elukvaliteeti. Välja mõistetud hüvitis ei ole põhjendamatult suur. 6(9)
3-15-1287 Mööblialune pind tuleks kambri üldpindalast maha arvestada, kuna kinnipeetavale peab olema tagatud 2,5 m2 põrandapinda vabaks liikumiseks. Seda seisukohta toetab vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne. Seetõttu on VSKE § 6 lg 6 vastuolus VangS § 4 1 lg-ga 2. Asja lahendamisel ei saa tugineda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014 otsusele nr 3-4-1-9-14, kuna selles otsuses ei analüüsinud kolleegium VSKE § 6 lg 6 vastuolu vangistusseaduse või mõne muu seadusega. Kui ringkonnakohus leiab, et uut normikontrolli VSKE § 6 lg 6 kontrollimiseks ei ole vaja, siis tuleb viidatud sätet kohaldada selle õigest tõlgendusest lähtuvalt. Tallinna Vangla peab vaidlusaluse perioodi eest hüvitama mittevaralise kahju terves ulatuses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohus on ebaõigesti jätnud kambripinna arvestamisel WC aluse pinna välja. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kinnipeetavale minimaalse nõutava kambripinna arvestamisel tuleb arvesse võtta ka WC alune pind (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p 10; 27.05.2016 otsuse nr 3-3-1-21-16 p 8; 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 17). Seega nähtub vangla poolt kohtule esitatud kokkuvõtlikust tabelist (tl 51-56p), et kaebaja ei ole vaidlusaluse perioodi (02.03.2012– 17.12.2013) jooksul viibinud kordagi kambris, mil talle tagatav isiklik kambripind oleks jäänud alla 2,5 m2.
10.Ebaõige on apellandi seisukoht, et vangla pidi vaidlusalusel perioodil järgima üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud regulatsiooni. Asjaolu, et vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m 2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2002 otsuse nr 3-3-1-58-02 p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 10). Lisaks vangla sisekorraeeskirjale pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 p 41).
11.EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m 2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa, pd 3336; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56). Selleks, et põrandapinna kitsikust kui EIÕK art 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse olemasoluga ümber lükata, tuleb hinnata liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09: Samaras jt vs. Kreeka, p 63; otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51). Ka Riigikohtu halduskolleegium on 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 15, 27.04.2016 otsuse 7(9)
3-15-1287 nr 3-3-1-68-15 p-s 18 ja 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p-s 11 kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast isiku kohta, võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires.
12.Perioodil 02.03.2012–12.03.2012 kohaldati kaebaja suhtes vastuvõturežiimi VangS § 14 lg 3 ja VSKE § 8 lg 4 alusel. Nimetatud perioodil oli kaebajale üksnes neljal päeval tagatud alla 3 m2 suurune isiklik põrandapind (2,77 m2). EIÕK art 3 rikkumisega ei ole tegemist siis, kui esinevad kinnipeetava olukorda leevendavad tingimused. Üheks selliseks asjaoluks võib olla kinnipidamise lühiajalisus. EIK praktika kohaselt sõltub alla aasta või mõnekuulise kinnipidamise puhul art 3 rikkumisele hinnangu andmine kinnipidamistingimustest. Näiteks 07.07.2014 lahendi Chebotarev v Venemaa (nr 61510/09) p-s 45 leidis EIK, et kinnipidamistingimused (4 m2 põrandapinda, üks tund päevas värskes õhus liikumise võimalust, külm vesi, pesuruumide kasutamise võimalus kord nädalas) ei ületanud minimaalset raskusastet art 3 rikkumise tuvastamiseks kinnipidamise lühiajalisuse tõttu, milleks oli ca 4 kuud. 17.01.2012 lahendi Fetisov jt vs Venemaa (nr 43710/07) p-des 134 ja 138 leidis EIK, et kinnipidamine 19 päeva jooksul isikliku põrandapinnaga 2 m 2 ei ületanud minimaalset raskusastet rikkumise tuvastamiseks.
13.Kaebaja liikumisvõimalusi väljaspool kambrit kitsendasid küll seadusest tulenevad piirangud, kuid need olid tingitud asjaolust, et kaebaja viibis vastuvõturežiimil. Hinnangus kaebaja muudele kinnipidamistingimustele nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4. Eeltoodust tulenevalt ei saa nelja päeva pikkust perioodi, mil kaebaja viibis alla 3 m 2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambris, pidada inimväärikust alandavaks.
14.Perioodil 13.03.2012–17.12.2013 viibis kaebaja avatud eluosakonnas. Sel ajal oli talle 496 päeval tagatud isiklik põrandapind alla 3 m2 (2,78 m2). Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et pikemad perioodid, mil kaebaja pidi viibima alla 3 m 2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambris, olid 13.03.2012–24.07.2012 (134 päeva); 27.07.2012–09.09.2012 (45 päeva); 18.10.2012–27.11.2012 (41 päeva); 26.02.2013–05.05.2013 (69 päeva); 19.06.2013– 19.07.2013 (31 päeva); 21.07.2013–27.09.2013 (69 päeva); 29.09.2013–06.11.2013 (39 päeva); 08.11.2013–17.12.2013 (40 päeva). Samas jäid nimetatud perioodide vahele ajavahemikud, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m 2 isiklikku põrandapinda, sh ka pikem 71päevane ajavahemik (11.12.2012–25.02.2013). Lisaks oli avatud eluosakonnas viibides kambriuks suletud üksnes öörahu ajal, st kaebaja sai ülejäänud aja jooksul viibida väljaspool kambrit ning osaleda erinevates hõivetegevustes. Perioodil 02.05.2012–01.06.2012 (tl 47) ja perioodil 02.06.2012–01.12.2012 (tl 47p) oli kaebaja rakendatud täiskoormusega abitöölisena majandustöödele (tl 47). Perioodidel 06.05.2013–05.06.2013 (tl 48) ja 06.06.2013–05.09.2013 (tl 48p) ning 06.09.2013–05.12.2013 (tl 49) ja 06.12.2013–05.03.2014 (tl 49p) oli kaebaja rakendatud osalise koormusega abitöölisena majandustöödele (tl 48). Lisaks on kaebaja vangla kinnitusel käinud lühiajalistel kokkusaamistel 16.11.2012 ja 04.10.2013 ning perioodil 24.09.2013–12.11.2013 osalenud sotsiaalsete oskuste treeningprogrammis (tl 41). Eeltoodust nähtub, et enamikul perioodil, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus talle oli tagatud alla 3 m2 isiklikku kambripinda, oli kaebaja hõivatud ka muude kambriväliste tegevustega. Samuti oli kaebajale üks kord nädalas tagatud võimalus tegeleda kehakultuuriga. Isegi kui kaebajal faktiliselt igal korral ei õnnestunud spordisaalis käia, vähenes sel ajal kinnipeetavate arv eluosakonnas tervikuna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga muudele kinnipidamistingimustele ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Seega kompenseerisid täiendavad liikumisvõimalused väljaspool kambrit ja vähemalt elementaarsed kinnipidamistingimused ruumikitsikuses viibimist, mistõttu ei olnud vangla tegevus nimetatud perioodil õigusvastane. 8(9)
3-15-1287
15.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab MP kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kaebaja on esimeses astmes tasunud riigilõivu 11 eurot ja on 317,86 euro ulatuses vabastatud selle tasumisest. Seega jääb kaebaja menetluskulu 317,86 euro ulatuses Eesti Vabariigi kanda ja muus osas jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.