Korrakaitse › Vanglad

Tartu Vangla otsustusega 12.11.2015 nr 1-13/277-4 on jäetud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. 11.11.2015 on R. T. pöördunud kaebusega Tartu Halduskohtu poole. Kaebaja on nõudnud kaebusega kohustada vanglat tutvustama talle 2014.a. sügisel kehtestatud korda, mis puudutab televiisorite tagaküljel oleva HDMI ava katmist. R. T. on taotlenud tunnistada Tartu Vangla vastutavaks seonduvalt tema diskrimineerimisega ja tagakiusamisega ning mõista välja mittevaraline kahju 2000 eurot. Tartu Halduskohus on kohtumäärusega 17.11.2015 tagastanud R.T. kaebuse osas, mis puudutab Tartu Vangla kohustamisenõuet, kuna kohtueelne kohustuslik menetlus on selles osas läbimata. Sama määrusega on kohus teinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta käiguta jätmise määruse ning küsinud riigilõivu. Lisaks on märgitud, et kohus ei käsitle eraldiseisvana nõuet – tunnistada vastutavaks Tartu Vangla kaebaja tagakiusamises ja diskrimineerimises, kuna see nõue on hõlmatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Kaebaja on vaidlustanud 17.11.2015 kohtumäärust osas, mis puudutas kaebuse tagastamist, Tartu Ringkonnakohus on määrusega 16.12.2015 jätnud määruskaebuse rahuldamata. 19.01.2016 on Tartu Halduskohus võtnud menetlusse R.T. mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kaebuselt on tasutud riigilõiv 60 eurot. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Kaebuses on välja toodud, et tema teleri äraviimisega ja lattu paigutamisega on tekitatud kaebajale palju ebameeldivusi, kaebaja arvates on teda kiusatud ja diskrimineeritud. Vajalik oli televiisori tagaküljel asuva HDMI ava sulgeda turvakleepsuga ning see töö teostati 09.09.2015 loetud sekunditega, kuid enne seda - alates 23.03.2015 toodi ja viidi kaebaja televiisorit mitu korda lattu ja tagasi. Kaebaja arvates seisneb tema diskrimineerimine just selles, et teistel kinnipeetavatel ei võeta korduvalt telereid ära ja HDMI ava suletakse kleebisega esimesel korral. Kaebaja leiab, et haldusorgan on tema suhtes süüliselt käitunud ning kaebajal on õigus mittevaralise kahju nõudele, kaebaja on esitanud mittevaralise kahju nõude 2000 eurot ja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja on märkinud kaebuse täienduses, et ilma telerita oleku ajal on ta tundnud muret ja hirmu sellepärast, et teda võidakse karistada, et teleril puudus HDMI ava kleebis. Kaebaja kartis karistamist, mis tekitas talle pingeid ja ka tervisekahjustusi. Kaebaja on tunnetanud kõrget stressi ja unehäireid. Kaebaja märgib, et vangla on temasse suhtunud üleolevalt ning alandanud ja alavääristanud teda. Kaebaja kartis telerist ilma jääda pikemaks ajaks, kuna viibis üksikkambris, mis iseenesest oli ebameeldiv ja stressirohke; kaebaja arvates on alandav ka see kui vangla kaebaja omandi kasutamist piirab. Kaebaja viitab ka ühiskasutuses olnud telerivaatamise võimalusele, et seal tuleb arvestada teiste kinnipeetavate soovidega ja kuna tal on omal ostetud televiisor, ei pea ta ühiskasutuses olevat televiisorit vaatama. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vangla on tunnistanud, et R. T. televiisori HDMI avale turvakleebise paigaldamisel tekkis segadus ning vangla vabandas R. T. ees talle tekitatud ebamugavuste eest. Samas oli vangla seisukohal, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Ei ole eluliselt usutav, et R. T. oli 23.02.2015 – 09.09.2015 niivõrd suures stressis, et see võis põhjustada talle tervisekahtlustuse. Vangla meditsiiniosakonda R. T. närvilisuse ja sügeluse tõttu nimetatud ajavahemikul ei pöördunud. Samuti ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks seostada R. T. televiisori

HDMI avale turvakleebise paigaldamise käigus tekkinud segadust tema päritolu või religiooniga. Tegemist ei olnud kaebaja diskrimineerimise, vaid elektroonikale turvakleebiseid paigaldavate töötajate eksimusega, mis leidis aset 23.03.2015 ning 06.07.2015– 05.08.2015. Vangla märgib, et mitte ükski asjas tuvastatud asjaolu ei võimalda järeldada, et kaebaja televiisori HDMI avale turvakleebiste paigaldamise käigus tekkinud segadus oleks kuidagi olnud seotud kaebaja päritolu või tema religioossete vaadetega. Kuigi kaebaja heidab vastustajale ette uurimispõhimõtte rikkumist, selgitas vastustaja juba Tartu Vangla 11.09.2015 vastuskirja nr 624/5912 koostades välja, millest oli kaebaja televiisori HDMI avale turvakleebise paigaldamisel tekkinud segadus põhjustatud. Selgunud põhjusest ei nähtunud ühtegi viidet sellele, et kaebajat oleks kuidagi diskrimineeritud. Ainuüksi kaebaja arvamus, et turvakleebise paigaldamisel tekkinud segadus võis olla põhjustatud tema religioonist või päritolust, ei tähenda, et see ka tegelikkuses nii on. Vastustaja nendib, et kõne all olevad sündmused võisid tõesti kaebajale teatud pahameelt ning ebamugavust põhjustada. Siiski ei ole eluliselt usutav, et kaebajal kui täiskasvanud inimesel esineb nende sündmuste tõttu niivõrd suur stress, et tal tekib tervisekahjustus. Mitte igasugust end halvasti tundmist ei ole võimalik käsitleda tervisekahjustusena. Samas ei ole ilma televiisorita viibimine saanud tekitada nii suuri ebameeldivusi , mis tooks kaasa rahalise hüvitise. Tartu Vangla taotleb jätta kaebuse rahuldamata. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. 2.Asja materjalid kohaselt esitas R. T. 23.02.2015 vanglale taotluse turvakleebise paigaldamiseks oma televiisori tagaküljel asuva HDMI avale, kuna kinnipeetavate seas leviva kuulduste kohaselt pidi televiisori HDMI ava olema turvakleebisega kaetud. 23.03.2015 võeti kaebajalt televiisor ära, kuid tagastati talle sama päeva õhtul ilma HDMI ava katva turvakleebiseta. 06.07.2015 toimunud läbiotsimise käigus võtsid vanglaametnikud televiisori selle HDMI aval puudunud turvakleebise tõttu siiski ära. 05.08.2015 tagastati televiisor talle samal kujul. Turvakleebis paigaldati alles 09.09.2015. Kokku oli televiisor kaebajalt ära võetud 31 päevaks. 3.R. T. selgitas, et tema taotluse üheks osaks on võimatus kasutada televiisorit 23.03.2015 ja 06.07.2015 – 05.08.2015. Kartus jääda televiisorist ilma teadmata ajaks olukorras, kus ta oli ilma televiisorita suletud sektoris ja üksinda kambris, oli äärmiselt ebameeldiv. Kui televiisor kaebajalt 23.03.2015 ära võeti ja samal päeval ilma HDMI-ava katva turvakleebiseta tagastati, hakkas kaebaja kahtlustama pahatahtlikkust ning tal tekkis hirm karistuse ees, kaebaja kannatas ja viibis pidevas stressis. 4.Kohus nõustub vanglaga, et televiisorita viibimine kambris ei saanud põhjustada R. T. selliseid kannatusi, mida tuleks rahaliselt kompenseerida. R. T. viibis avatud sektoris ning tal oli televiisorile ligipääs nii üldkasutatava kui ka kambrikaaslase televiisori kaudu. Isegi kui kaebaja viibis mõnda aega üksikkambris ilma televiisorita, ei saanud see põhjustada kaebajale niisugust stressi ja kannatusi, et selle eest tuleks nõuda mittemateriaalset hüvitist ning ajutiselt televiisori äravõtmine ei saa ka kellegi väärikust alandada.

5.Asja materjalide kohaselt on vangla tunnistanud, et R. T. televiisori HDMI avale turvakleebise paigaldamisel tekkis segadus ning vangla on vabandanud R. T. ees talle tekitatud ebamugavuste eest. Eluliselt ei ole usutav, et R. T. oli 23.02.2015 (alates avalduse esitamisest) kuni 09.09.2015 (kleebise panekuni) niivõrd suures stressis, et see võis põhjustada talle tervisekahjustuse. Vastustaja tunnistab, et kaebaja televiisori HDMI avale turvakleebise paigaldamisel tekkinud segadus on kahetsusväärne ning ei oleks pidanud juhtuma. Vangla tunnistab, et televiisori HDMI ava oleks tulnud kleepida kinni juba 23.03.2015. 6.Vangla on kontrollinud, et ajavahemikul 23.02.2015-09.09.2015 ei ole kaebaja meditsiiniosakonda pöördunud ei väidetavalt tekkinud stressi pärast ega muu terviseprobleemi tõttu, mistõttu ei ole alust arvata, et kaebajal oli teleri äravõtmisega tekkinud terviseprobleeme, rääkimata tervisekahjustusest. Tervisekaardi andmetel oli kaebaja pöördunud meditsiiniosakonda 15.10.2015 muul põhjusel. 7.Tartu Vangla kodukorra p 8.4.1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kasutada isiklikke elektriseadmeid, mis on tehase toodang, muutmata või ümber ehitamata, töökorras, varustatud vangla turvakleebisega. Vangla on märkinud, et enne 2014. aasta sügist paigaldati turvakleebis vaid kinnipeetavate televiisorite USB avadele. 2014. aasta sügisel asuti siiski seisukohale, et turvakleebised tuleks paigaldada ka televiisorite HDMI avadele. 8.Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et teda on diskrimineeritud, kuna antud asjas ei viita ükski asjaolu sellele, et kaebaja televiisori HDMI avale turvakleebiste paigaldamise käigus tekkinud segadus oleks olnud seotud kaebaja päritolu või tema religioossete vaadetega. Samuti ei ole kaebaja suhtes rikutud televiisori ajutise äravõtmisega omandi kaitse põhimõtet, kuna antud juhul on tegemist vanglaga, kus kehtivad teatud piirangud, mis on reguleeritud vangistust puudutavate aktidega, samas on televiisor kaebaja valduses tagasi. 9.Kaebaja viited veeanuma, imaamiga suhtlemisvõimaluse ning religiooni eripärast tuleneva erimenüü mittevõimaldamise kohta on asjakohatud. Vangla on õigesti leidnud, et tegemist on asjaoludega, mis ei ole kuidagi seotud tema televiisori HDMI avale turvakleebise paigaldamisega. Samal põhjusel on asjakohatu ka kaebaja kohtule 22.12.2015 esitatud täpsustustes viide tema suhtes teostatud täielikule läbiotsimisele ning põhjendamatu on kaebaja kohtule esitatud taotlus nõuda vastustajalt välja tema 13.11.2015 Tartu Vanglale esitatud märgukiri ja selle vastus. 10.Kaebaja on märkinud, et ilma televiisorita viibimine 23.03.2015 talle tegelikkuses ebamugavust ei põhjustanud. Samuti tunnistab kaebaja kaebuse täienduses, et ajavahemikul 06.07.2015 – 05.08.2015 ei paiknenud ta tõepoolest kinnises sektoris ega üksinda kambris, mistõttu oli üldkasutatava televiisori ja kambrikaaslase televiisori vaatamine võimalik. Kaebaja märgib, et viibis üksinda kambris 23.02.2015 – 13.05.2015, mille kohta kohus märgib, et nimetatud ajavahemikul ei olnud kaebajalt televiisorit selle turvakleebise puudumise tõttu ära võetud ning kaebaja sai kasutada oma televiisorit. 11.Vastustaja rõhutab veelkord, et kaebajal oli võimalik vaadata nii üldkasutatavat kui ka kambrikaaslase televiisorit. Kuigi kaebajal tuli tõepoolest arvestada televiisori vaatamisel teiste kinnipeetavate ja oma kambrikaaslasega, oli tal ligipääs televiisorile siiski olemas ning midagi alandavat ega alavääristavat sellega ei saanud kaasneda. 12.Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vangla on tunnistanud, et väike segadus oli kaebaja televiisori turvakleebise paigaldamisega ning vangla on ka selle eest kaebaja ees vabandanud.

Kuid selline väike arusaamatus ei saa olla kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Kaebajat ei ole diskrimineeritud ega alandatud, kaebajale ei ole tekitatud terviskahjustusi. See, et mõni aeg tuli kaebajal olla ilma televiisorita, võis olla küll kaebajale ebameeldiv, kuid mitte rahalise kompensatsiooni väljamõistmise aluseks. 13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Viidatud sättele tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas. Kohus märgib, et antud juhul ei ole vangla käitumises sellist süülist tegevust, mis tooks kaasa mittevaralise kahju hüvitamise. Inimväärikust alandavaks saab RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Antud juhul ei ole tegemist selliste kannatustega. Kohus leiab, et kuna R.T. viibib kinnipidamisasutuses kuriteo toimepanemise eest, ei saa olla usutavad tema hirm ja kannatused turvakleebise mittepaigaldamise eest võimaliku distsiplinaarkaristuse saamise ees.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.