Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. september 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-14-52571
Haldusasi
AZ kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. juuli 2015. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – AZ Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
AZ ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada AZ apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. juuli 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-52571 osas, milles kohus jättis Tallinna Vanglalt AZ kasuks välja mõistmata hüvitise mittevaralise kahju eest. Teha selles osas asjas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt AZ (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 500 (viissada) eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
AZ-le antud menetlusabiga seonduvad kulud (riigilõiv) jätta riigi kanda. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 24. oktoobril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-14-52571 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AZ esitas 18.06.2014 Tallinna Vanglale taotluse 7055,36 euro suuruse (16,96 eurot päeva kohta) mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega ajavahemikul 02.03.2012–05.06.2013, mis seisnesid ebapiisava suurusega põrandapinnas, ebapiisavates pesemistingimustes (kambrites puudus soe vesi, duši kasutamist võimaldati nädalas ühel korral 20 minutit), raskendatud õhuvahetuses (õhuakende perforeeritud katete tõttu) ja jalutuskäigu võimaldamises ainult üks tund päevas.
2.Tallinna Vangla jättis 24.09.2014 vastusega nr 5-18/14/17556-3 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. AZ-le oli Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud keskmiselt 3,69 m2 põrandapinda ja võimalus viibida väljaspool kambrit.
3.AZ esitas Tallinna Halduskohtule 23.10.2014 kaebuse Tallinna Vangla 24.09.2014 vastuse nr 5-18/14/17556-3 tühistamiseks ja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud 7055,36 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebajal puudus võimalus võimelda ja hoolitseda oma tervise eest. Ruumikitsikust ei leevendanud jalutamine ligikaudu 15 m2 suuruses jalutusboksis. Tallinna Vangla esitatud põrandapinna andmed ei arvesta, et kambris asuvad tualett, kraanikauss, magamiskohad, kapid, söögilaud ja istumiskohad, mistõttu on vaba põrandapinda oluliselt vähem. Vajalik on eristada kinnipeetava isiklikku ruumi, arvates vabast pinnast maha ühiskasutuses oleva pinna.
4.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebajale oli ajavahemikul 02.03.2012–05.06.2013 tagatud 321 päeval põrandapind vahemikus 2,70–2,90 m2 ja 135 päeval vahemikus 3,20–16,90 m2, mis oli kooskõlas kehtiva õigusega (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14). Kaebaja viibis kambrites, kus tualett ja kraanikauss olid magamisruumist eraldatud. Ruumide ventileerimist võimaldas sundventilatsioon ja osaliselt avatav aken. Kambrites olid piisavad valgusallikad (kaks laevalgustit, kambriukse kohal olev seinavalgusti ja tualetis olev seinavalgusti), oma voodikoht ja duši kasutamise võimalus. Tallinna Vangla suletud sektsioonis tuleb kambripinna hulka arvestada mööblialune pind ning justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg 1 p-st 8 tulenevalt ka kambris asetsev kuid uksega eraldatud tualettruumi pindala. Õigusaktidest ei tulene kohustust võimaldada kambrites sooja vett ja nädalas rohkem kui ühte dušikorda. AZ viibis vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatuna ja lisaks igapäevasele 1-tunnisele jalutuskäigule oli tal võimalik viibida kambrist väljaspool seoses osalemisega sotsiaalprogrammides (riigikeele õpe, suitsetamisest
2(7)
3-14-52571 loobumine), mida ta aga ei kasutanud. Kaebaja ei ole kaebuses toodud etteheidetega varem Tallinna Vangla poole pöördunud.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 14.07.2015 otsusega AZ kaebuse osaliselt ja tuvastas Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse kaebaja hoidmisel kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli väiksem kui 2,5 m2. VSKE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub WC võimalusel kambri sisustusse, kuid põrandapinna miinimumnõude täitmisel ei saa võtta arvesse tualettruumi pindala, kuna see ei ole kasutatav eluruumina väljaspool selle kasutusotstarvet. Samas tagab mööbel inimväärsemad elutingimused ja ka kohtupraktikast tulenevalt ei ole põhjendatud arvata kambripinnast maha mööblialust pinda (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013 otsus nr 429/12: Tunis vs. Eesti, p 46; Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2014 otsus nr 3-14-50078, p 10; Tallinna Halduskohtu 26.02.2015 otsus nr 3-14-52725). Ajavahemikul 02.03.2012–05.06.2013 (kokku 461 päeva) oli kaebaja kambris arvestuslik põrandapind (ilma tualettruumi pinnata) ühe kinnipeetava kohta 117 päeval suurem kui 3 m2, 145 päeval vahemikus 2,5–3 m2 ja 199 päeval vähem kui 2,5 m2. AZ oli vahistatu ning tema suhtes on liikumis- ja suhtlemispiirangutest (vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-d 3 ja 4, § 45 lg 1) tulenevalt ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju suurem. Kohtupraktikast (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 36; 15.06.2015 määrus 3-3-1-20-15; EIK 12.03.2015 otsus nr 7334/13: Muršić vs. Horvaatia; 19.03.2013 otsus nr 7910/10: Blejuşcă vs. Rumeenia; 10.01.2012 otsus nr 52525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa) tulenevalt saab väita, et õigusvastane on kaebaja kinnipidamine kambris, kus oli tagatud vähem kui 2,5 m2 põrandapinda siseriikliku õiguse kohaselt (199 päeva). EIK praktikast tulenev vähemalt 3 m2 põrandapinna nõue ei olnud vaidlusalusel perioodil täidetud kokku 344 päeval. Üksnes põrandapinna suuruse põhjal ei saa eeldada inimväärikuse alandamist, vaid arvestada tuleb kinnipidamistingimusi kogumis. Kaebaja oli 29.03.2012– 30.04.2012 hõivatud sotsiaalprogrammis „Eluviisi treening“. Seega oli vangla lisaks igapäevasele tunniajalisele jalutuskäigule organiseerinud tegevusi, mis võimaldasid vahistatul viibida väljaspool kambrit. Isik, kes vajab enam liikumist, peab kasutama kõiki pakutud tingimusi (sotsiaalprogrammid; igapäevane jalutuskäik; kohtumised kaplani, sotsiaaltöötaja, psühholoogi ja meditsiinipersonaliga) ning nende kasutamata jätmine ei tähenda, et vangla on jätnud liikumisvõimaluse tagamata. Muud kinnipidamistingimused (hõivetegevus, raamatute ja ajalehtede lugemise võimalus, loa alusel televiisori, raadio või muu meelelahutuseseme kasutamine, poekülastuse võimalus, suhtlus lähedastega ja lühiajalised kokkusaamised) olid normaalsed, mis vähendab ebapiisava kambripinna ja väheste liikumisvõimaluste mõju vahistatule. Tallinna Vangla kambrites on sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon (avatavad aknad), õhu liikumine ei ole takistatud ja kaebuses puuduvad viited konkreetsetele juhtumitele seoses ventilatsiooni puudulikkusega. Piisav valgustatus on tagatud akendest langeva loomuliku valguse ja kunstliku valguse koosmõjus. Tallinna Vangla ei ole VangS § 50 lg-st 2 tulenevalt kohustatud tagama kinnipeetavatele rohkem kui ühe korra nädalas sauna, vanni või duši kasutamist (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 34.1). Kambris sooja vee saamiseks oli lubatud veekeedukannu omamine ja alates 2013. aastast on võimalik kasutada ka vangla poolt antavaid veekeedukanne. Vähesele kambripinnale vaatamata ei ole alandatud kaebaja inimväärikust. Vangla julgeoleku huvides peab kinnipeetav taluma mitmeid piiranguid. Kaebusest ei nähtu asjaolusid või selgeid väiteid, mis annaksid alust arvata, et ületatud on kinnipidamisega kaasnev kannatuste vältimatu tase. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 ette nähtud kahju hüvitamise eeldus on täitmata. HKMS § 41 lg 5 ning 3(7)
3-14-52571 RVastS § 13 lg 1 p-dest 3 ja 5 tulenevalt on piisav tuvastada kinnipidamistingimuste õigusvastasus ajal, mil põrandapind kinnipeetava kohta oli vähem kui 2,5 m2.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.AZ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning mõista välja rahaline hüvitis 344 päeva eest, mil kaebaja kasutada olnud põrandapind kambris jäi alla 3 m2. Alla 3 m2 põrandapinna puhul on ülerahvastatus sedavõrd tõsine, et õigustab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise tuvastamist. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral eeldatakse kannatusi ja hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist ei pea tõendama (vt EIK 25.01.2011 otsus nr 38427/05: Elefteriadis vs. Rumeenia; 10.01.2012 otsus nr 16391/05: Shahanov vs. Bulgaaria). Tualettruumi alune pind tuleb arvata kambri pinnast maha (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2015 otsus nr 3-13-821, p 10; 28.05.2015 otsus nr 3-13-70245, p 12; 25.06.2015 otsus nr 3-14-52725, p 15). Samuti tuleb põrandapinnast maha arvata mööbli alune pind ja ruumi osa, mida ei ole võimalik kasutada. Minimaalset vaba pinda tuleb sisustada läbi isikliku ruumi mõiste. Ebapiisavat kambripinda ei saa piisavalt kompenseerida jalutamine ligikaudu 15 m2 suuruses jalutusboksis koos viie kambrikaaslasega. Kambrite kaks laevalgustit ei ületa koos päevavalgusega valgustatust 7080 luksi, mis on pikaajaliselt tervist kahjustav.
7.Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses AZ apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid õigusaktides sätestatud põrandapinna nõuetele. Igal juhul ei olnud olmetingimused vanglas sellised, mis suurendanuks ebapiisava põrandapinna mõju kaebajale.
8.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses (täiendatud 29.10.2015 ja 02.05.2016) tühistada halduskohtu otsus osas, milles AZ kaebus rahuldati, ja teha asjas uus otsus, millega jätta AZ kaebus rahuldamata. Halduskohus võttis põrandapinna arvestamisel ebaõigesti maha tualettruumi aluse pinna, lähtudes seega tegelikult tagatust väiksematest põrandapinna andmetest. VSKE § 7 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt juhul, kui WC on kambris sees, on see kambri osa. Kambris olev WC on vangistustingimuste kontekstis positiivne asjaolu ning suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 tulenevalt arvestatakse põrandapinda vastasseinte vahelise kauguse (ruumi üldpinna) järgi. Alla 3 m2 suurune põrandpind ei kujuta automaatselt EIÕK art 3 rikkumist (vt EIK 12.03.2015 otsus nr 7334/13: Muršić vs. Horvaatia). Kaebaja kasutas täiendavaid liikumisvõimalusi (29 kokkusaamist ametnike ja advokaatidega, 11 lühiajalist kokkusaamist lähedastega). Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja tuginenud kambri halvale valgustatusele, mistõttu tuleb sellega seonduvad väited jätta tähelepanuta. Mõningane ruumikitsikus ei põhjustanud kaebajale sedavõrd suuri kannatusi, et õigustada mittevaralise kahju hüvitamist rahas (vt Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-1014, p 12.2). Kaebaja ei ole kahju ärahoidmiseks kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.
AZ ei ole Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastanud.
10.Tallinna Vangla leidis 02.05.2016 seisukohas, et AZ kaebus ei ole tähtaegne ja kohus ei saanud seda läbi vaadata. Kuna taotlus esitati vanglale 18.06.2014, pidanuks AZ RVastS § 18 lg-st 2 tulenevalt pöörduma kaebusega halduskohtusse hiljemalt 17.09.2014, kuid kaebus esitati alles 23.10.2014. AZ taotles 03.06.2016 ja 20.07.2016 seisukohtades kaebetähtaja ennistamist. Tallinna Ringkonnakohus luges 29.08.2016 määrusega AZ kaebuse esitatuks
4(7)
3-14-52571 seaduses sätestatud kaebetähtaega rikkudes, kuid ennistas AZ 18.06.2014 kahju hüvitamise taotluses esitatud hüvitamisnõudega halduskohtusse pöördumise tähtaja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I AZ apellatsioonkaebus
11.Ringkonnakohus leiab, et AZ apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus ei hinda apellatsioonimenetluses nende kinnipidamistingimuste õiguspärasust, mille osas AZ ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud (s.o ebapiisavad pesemisvõimalused, sooja vee puudumine kambris, ebapiisav ventilatsioon). Tallinna Vangla on põhjendatult viidanud, et AZ ei ole vanglale 18.06.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluses (I kd, tl 8-12; I kd, tl 66-68) tuginenud kambri ebapiisavale valgustatusele. VangS § 11 lg 8 kohaselt peab kinnipeetav enne vangla tekitatud kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse pöördumist olema esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla peab olema taotluse tagastanud või jätnud selle rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata. Nimetatud säte tähendab seda, et vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja halduskohtule esitatava hüvitamiskaebuse esemed peavad kattuma (s.o kokku langevad nii nõue kui ka alus – nt Riigikohtu 02.10.2014 otsus nr 3-3-1-47-14, p 20). Eeltoodust tulenevalt jäävad AZ väited seoses kambri vähese valgustatusega asja lahendamisel tähelepanuta.
12.EIK praktikast tulenevalt juhul, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, kuid sellest tulenevaid negatiivseid asjaolusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, samuti on oluline kohtlemise kestus (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 9; 15.06.2016 otsus nr 33-1-16-16, p 11; 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 18; 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14, 15, 21). Kui kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3‒4 m2, saab rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui kinnipidamisega paratamatult seotud kannatusi raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr 33-1-16-16, p 11; 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15).
13.Vaidlus puudub selles, et AZ viibis kogu kaebuses toodud ajavahemiku kestel Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil päevas 1-tunnine viibimine vabas õhus. Spordisaali kasutamise õigus vahistatul puudub. Kohtupraktikast tulenevalt ei ole võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.3). Lühiajalised kokkusaamised ametnike, kaitsjate ja lähedastega (I kd, tl 69-71) ning ligikaudu kuu jooksul sotsiaalprogrammis osalemine (I kd, tl 77-78) ei saanud nende ajaliselt vähest kestust arvestades samuti omada ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavat mõju. Muid vangla viidatud lisavõimalusi vaba aja sisustamiseks (lähedastega suhtlemine, ajalehtede lugemine, raamatute ja ajakirjade laenutamine, meelelahutuslike esemete kasutamine, sisseostude tegemine, pakkide saamine, toitlustamine) ei ole võimalik arvestada kinnipidamistingimusi leevendava asjaoluna, sest need ei ole ruumipuudust vähendava iseloomuga.
5(7)
3-14-52571
14.Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada nii kambri sisustus (mööbel) kui ka kambris asuv WC (nt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-121-16, p 8; 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 10 ja selles viidatud varasemad lahendid) ning mööblialuse pinna mahaarvamine saaks olla põhjendatud vaid erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist väga olulisel määral (nt kambrist asuv magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest üle ronida vmt – nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Selliste erandlike asjaolude esinemist praegusel juhul ei nähtu. AZ ei viibinud ajavahemikul 02.03.2012–05.06.2013 ühtegi päeva kambris, kus isiku kohta olnuks põrandapinda (koos mööbli ja tualettruumi aluse pinnaga) vähem kui 2,5 m2 (s.o alla kuni 01.01.2014 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud miinimumnõude). Kaebaja viibis 324 päeva kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi 2,70–2,90 m2, ja 137 päeva kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi 3–16,90 m2 (I kd, tl 72-76p; I kd, tl 90). Kaebaja viibis ajavahemikul 02.03.2012–09.04.2012 sisuliselt järjest tingimustes, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,9 m2 (üksnes nelja päeva vältel oli põrandapinda rohkem kui 3 m2). Ajavahemikul 10.04.2012–19.06.2012 oli kaebajal isiklikku ruumi järjepidevalt rohkem kui 3 m2 (v.a 11.06.2012, mil põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,72 m2). Ajavahemikul 20.06.2012–05.06.2013 viibis kaebaja pikkade ajavahemike kestel pidevalt kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta jäi üldjuhul vahemikku 2,7–2,8 m2 (pikim järjestikune periood, mil isikliku ruumi oli enam kui 3 m2, oli 12 päeva). Ringkonnakohtu hinnangul olid kaebaja kinnipidamistingimused viidatud perioodide lõikes õigusvastased ja RVastS § 9 lg-s 1 märgitud mittevaralist kahju tekitavad kõigil neil päevadel, mil talle oli isiklikku ruumi tagatud vähem kui 3 m2 (kokku 324 päeva). Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis oleksid kaebaja olukorda märkimisväärselt leevendanud, kuid samas ei esinenud ka tema olukorda raskendavaid tingimusi. Seetõttu puudub alus lugeda õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist neil päevadel, mil tema kasutuses oli põrandapinda vähemalt 3 m2 (kokku 137 päeva).
15.RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega (nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Ringkonnakohus võtab arvesse, et AZ viibis Tallinna Vanglas niigi piiratud liikumisvõimalustega vahistatu staatuses ning kaebaja õiguste rikkumine toimus enamasti järjest küllaltki pikkade perioodidena (02.03.2012–09.04.2012; 20.06.2012–24.10.2012; 03.11.2012–07.02.2013; 13.02.2013–17.03.2013; 31.03.2013–29.05.2013), mille sisse jäid reeglina lühiajalised (1–12 päeva) perioodid, mil ruumikitsikus leevenes. Arvestades muu hulgas senises kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suurusi (nt lahendid nr 3-3-1-21-16, p 12; nr 3-3-1-16-16, p 15; nr 3-3-1-42-15) on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata hüvitise suuruseks 500 eurot. II Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
16.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. AZ kaebuse tervikuna rahuldamata jätmiseks puudub alus, vaatamata asjaolule, et halduskohus jättis kinnipeetavatele tagatud põrandapinna arvestamisel kõrvale kambris asuva tualettruumi aluse pinna.
17.Vastuseks Tallinna Vangla väitele, et kahju hüvitamine ei ole põhjendatud, kuna AZ ei ole kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid, märgib ringkonnakohus, et kaebajale ei saa heita ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ja teisalt ei peetud alla 3 m 2 6(7)
3-14-52571 jäävat põrandapinda varem õigusvastaseks, mistõttu ei oleks kaebaja käsutuses olnud õiguskaitsevahendite kasutamine saanud kahju tekkimist ära hoida, kahju kõrvaldada ega selle ulatust vähendada (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.1-10.2). III Menetlusosaliste taotlused
18.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb AZ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 14.07.2015 otsuse osas, milles halduskohus jättis AZ kasuks Tallinna Vanglalt kahjuhüvitise välja mõistmata ning teeb selles osas asjas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt AZ kasuks välja kahjuhüvitise 500 eurot. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. AZ on Tallinna Halduskohtu 06.11.2014 määruse alusel olnud menetlusabi korras vabastatud riigilõivu (kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt kokku 423,32 eurot) tasumise kohustusest. Tallinna Vangla on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel samuti vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad AZ-le antud menetlusabiga seonduvad kulud riigi kanda. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.