AT kaebus Tallinna Vangla tekitatud 70 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks (kinnipidamistingimused perioodil 13.03.2013– 20.03.2013)
Menetlusosalised
Kaebaja – AT Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.09.2015 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-51018 osas, milles halduskohus tunnistas Tallinna Vangla tegevuse õigusvastaseks ja kohustas Tallinna Vanglat AT ees vabandama. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda. AT-le antud menetlusabiga seonduvad kulud (riigilõiv halduskohtus) jätta riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.10.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-14-51018 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AT esitas 03.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebainimlike ja väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. AT nõudis kaebuses 70 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist perioodil 13.03.2013-20.03.2013 kambris nr 127 viibimise eest, kus oli vaba põrandapinda alla 2,5 m2 inimese kohta. Kaebaja nõudis lisaks 250 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist 25 päeva vältel kartserikambris nr 89 viibimise eest, kus samuti ei olnud piisavalt vaba põrandapinda inimese kohta. Tallinna Halduskohus tagastas 03.07.2014 määrusega AT kaebuse 250 euro nõudes kartserikambris nr 89 viibitud aja eest kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kaebuse kohaselt tõi ruumipuuduses viibimine kaasa kaebaja ebainimliku kohtlemise, alavääristamise ja solvamise. Vaba põrandapinna hulka ei tohi arvutada põranda külge kinnitatud mööbli alla jäävat põrandapinda ega WC-d. Nõude aluseks on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3, põhiseaduse (PS) § 18 lg 1 ja § 25 ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-d 1 ja 2. Kambris oli pidev hapnikupuudus, ventilatsioon töötas halvasti, õhk oli rõske ning täis ebameeldivaid lõhnu. See tekitas peavalu ja ajas südame pahaks. Kambris puudus soe vesi ning pesu pesemise võimalus, ka nõusid tuli pesta külma veega. Valgustus kambris oli praktiliselt olematu. Arvestades vangla ülerahvastatust, poleks olnud võimalik kahju ära hoida ka vangla poole pöördumisega.
2.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Kambri nr 127 põrandapind on 15,7 m2, mille hulgas on WC-alune pind suurusega 1,73 m2. 13.03.2013 oli kambrisse paigutatud viis kinnipeetavat, seega oli põrandapinda 3,14 m2 inimese kohta, 14.-20.03.2013 oli kambrisse paigutatud kuus kinnipeetavat, seega oli põrandapinda 2,62 m2 inimese kohta. WC asub kambris ning on eraldiseisev ruum, mille saab privaatsuse tagamiseks uksega sulgeda. WC ja mööblialuse pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. Ühegi vangistusalase või muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks olema valgustustihedus kambris. Kambris on olemas aken ja kunstlik valgustus. Seega on kinnipeetavale nimetatud kambris tagatud elutegevuseks vajalik valgus, vastates vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõudele. Kambris on loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Seega sai kaebaja ise täiendavalt reguleerida nii kambri õhutemperatuuri kui ka -niiskust. Tallinna Vangla lähtub kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kehtestatud „Eluruumidele esitatavate nõuete“ sätetest. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud seep. Kambris, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris. Vangistusseadusest ega vangla sisekorraeeskirjast ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. AT ei ole rakendanud esmaseid 2(6)
3-14-51018 õiguskaitsevahendeid. Vaidlusalusel perioodil (13.-20.03.2013) oli AT süüdimõistetu staatuses, seega oli talle lisaks jalutuskäikudele värskes õhus tagatud ka vähemalt neljatunnine vaba aeg väljaspool kambrit oma osakonna piires liikumiseks ja graafikujärgne spordisaali kasutamise võimalus. Kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Vähem kui 3 m2 põrandapinda oli kaebajale tagatud kõigest seitsmel päeval, mil tema kasutada oli põrandapinda 2,62 m2. See ei saanud tuua kaasa kvalitatiivset erinevust tema kinnipidamistingimustes ega iseenesest põhjustada kaebajale olulisi kannatusi. Kõrvalekaldumine Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevast isikliku ruumi miinimumnõudest on olnud väheoluline ja lühiajaline, mistõttu ei ole alust käsitada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastasena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 30.09.2015 otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla avatud sektsiooni kambris nr 127 7-päevase perioodi jooksul, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, ning kohustas Tallinna Vanglat AT ees kirjalikult vabandama. Kaebaja ei ole vaielnud vastu vastustaja seisukohtadele, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil eluosakonnas ning talle oli lisaks jalutuskäikudele värskes õhus tagatud vähemalt neljatunnine vaba aeg väljaspool kambrit oma osakonna piires liikumiseks, samuti graafikujärgne spordisaali kasutamise võimalus. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 sätestas kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vastustaja on välja toonud põrandapinna ühe isiku kohta ruutmeetrites, arvestades kambri pindala hulka WC. Kuna kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka. WC põrandapinda arvestamata oli ühe isiku kohta põrandapinda kuue kinnipeetava kambris viibimise ajal 2,33 m2 ja viie kinnipeetava kambris viibimise ajal 2,79 m2. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Kahjunõue on esitatud ajavahemiku 13.03.2013 kuni 20.03.2013 kohta. Sellest ajast kuuel päeval oli kaebajale tagatud 2,33 m2 ja ühel päeval 2,79 m2 vaba põrandapinda. Seega viibis kaebaja isegi alla enne 01.01.2014 kehtinud miinimumtasemega põrandapinnaga kambris 6 päeva. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei too alati kaasa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata kinnipeetava tegelikke liikumisvõimalusi ja muid kinnipidamistingimusi (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 44). Praegusel juhul oli kaebajale lubatud vabalt liikuda osakonna piires 4 tunni vältel ööpäevas ning tagatud spordisaali kasutamine üks kord nädalas. Kaebaja väljatoodud olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon, valgustus, hügieenitingimused) ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Vastustaja esitatud andmetest kogumis järeldub, et kinnipidamistingimuste kvaliteet tervikuna ei saanud raskendada ebapiisavas kambripinnas seisnevat õigusvastast tegu. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel vaidlusalusel perioodil oli õigusvastane, kuna kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. VSKE § 6 lg 6 oli vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja VangS § 41 lgga 1 ega muuda vastustaja käitumist õiguspäraseks. Kaebaja kinnipidamine neis tingimustes tuleb lugeda vastustaja süüliseks tegevuseks vähemalt raske hooletuse vormis. Arvestades kaebaja liikumisvõimalusi, olmetingimusi ning asjaolusid, et kaebaja pole kinnipidamistingimusi varem vaidlustanud ja on viibinud nõuetele mittevastavates tingimustes 3(6)
3-14-51018 üksnes lühiajaliselt, ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kaebajale inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks on antud juhul kohtuotsusega kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ja Tallinna Vangla kohustamine vabandada kaebaja ees kirjalikult. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 30.09.2015 otsus tühistada osas, millega kohus kaebuse osaliselt rahuldas, tunnistas õigusvastaseks kinnipidamistingimused 7 päeva jooksul, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 ja kohustas Tallinna Vanglat kaebaja ees vabandama, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti arvanud põrandapinna arvutamisel WC aluse pindala kambri üldpindalast välja. VSKE § 7 lg-st 1 tulenevalt tuleb WC-d pidada kambri osaks. WC-d kambris tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. See suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. EIK-i lahendites on WC pind enamasti arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris, on seinte ja uksega eraldatud ruumid, tagades kinnipeetavale privaatsuse. Kaebajale oli koos WC pinnaga kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,62 m2. Seega oli kaebaja paigutatud kambritesse, mis vastasid Eesti õigusaktides sätestatud põrandapinna nõudele, mistõttu ei ole kaebajat hoitud inimväärikust alandavates tingimustes. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 ei olnud põhiseadusevastaseks tunnistatud ning vangla tegevus vastas selle sätte nõutele. Halduskohus leidis valesti, et vangla käitumine oli süüliselt õigusvastane. EIK-i lahendid kambripinna minimaalse aktsepteeritava suuruse osas ei ole järjepidevad ning kambripinna aktsepteeritav suurus sõltub ka muudest teguritest. Eestis oli põrandapinna minimaalmääraks kehtestatud 2,5 m2, kuivõrd seda ei saanud tol ajal Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades pidada inimväärikust alandavaks ning seda oli reaalne kinnipeetavatele tagada. EIK-i lahendid seoses kinnipidamistingimustega on muutunud järjest karmimaks ning EIK-i viimase aja lahendid olid ka VSKE muutmise üheks ajendiks. VSKE muutmise seletuskirja kohaselt sooviti viia regulatsioon vastavusse EIK-i viimase aasta jooksul muutunud praktikaga, millest nähtub, et Eesti riik sai 2013. a teada, et kinnipeetavale võimaldatav põrandapind peab olema vähemalt 3 m2. Halduskohus on jätnud arvestamata EIK-i seisukohad, mille kohaselt ei ole alla 3 m2suurune ruum automaatselt EIÕK art 3 rikkumine (EIK 12.03.2015 otsus nr 7334/13: Muršić vs Horvaatia). Ka Riigikohtu seisukoha järgi ei saa üksnes asjaolust, et isikule oli tagatud ainult 2,5 m2 suurune põrandapind, järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist (Riigikohtu 15.06.2015 otsus nr 3-3-1-20-15). Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis. Halduskohus leidis, et muud vangistustingimused ei olnud õigusvastased, kuid ei põhjendanud ega kaalunud, miks ei kompenseerinud muud kinnipeetavale tagatud õigused vähest kambripinda. Eesti on astunud kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks mitmeid samme. Tallinna Vangla ei ole hoidnud kaebajat ühelgi päeval õigusvastastes kinnipidamistingimustes.
5.AT palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kambris asuva WC pindala ei saa kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvesse võtta, sest see ei ole kinnipeetava isiklik vaba pind. Tallinna Vanglal ei tohi tekkida karistamatuse tunnet.
4(6)
3-14-51018
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.
7.Halduskohus on põrandapinna arvestamisel kambripinna hulgast välja arvanud kambris olnud WC-aluse pindala. Riigikohus on 09.12.2015 lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 17) ning 27.05.2016 lahendis nr 3-3-1-21-16 (p 8) asunud seisukohale, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb arvesse võtta kambris oleva WC alune ja mööbli alune pind. Seega on halduskohtu otsus ekslik osas, milles halduskohus ei arvanud kaebajale tagatud põrandapinna arvutamisel WC-alust pinda kambripinna hulka. Eeltoodust tulenevalt ei viibinud kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul ühtegi päeva kambris, kus isiku kohta oli vähem kui 2,5 m2 põrandapinda. Võttes arvesse ka WC-alust pindala, oli kaebajale vaidlustatud perioodist ühel päeval (13.03.2013) tagatud isiklikku põrandapinda 3,14 m2 ning 7 päeval (14.-20.03.2016) 2,62 m2.
8.Asjaolu, et vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). Lisaks VSKE-le pidi vangla arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 41).
9.Riigikohus on selgitanud, et kui kinni peetava isiku käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu tugeva eelduse, et tegemist võib olla alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 11). Väiksemast kui 3 m2-sest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga leevendada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 15, 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 18).
10.Vangla poolt kohtule esitatud teabest nähtub, et kaebajat peeti tema kinnipidamise kestel alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris kinni kokku 7 päeval. Seejuures oli kaebajale tagatud 2,62 m2 suurune isiklik põrandapind. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil eluosakonnas ning talle oli lisaks jalutuskäikudele värskes õhus tagatud vähemalt neljatunnine vaba aeg väljaspool kambrit oma osakonna piires liikumiseks, samuti graafikujärgne spordisaali kasutamise võimalus. Ringkonnakohtus pole vaidlust ka selles, et kambri olmetingimustes ei esinenud muid minetusi kui põrandapinna vähesus ning isikule oli tagatud seaduses ettenähtud võimalus viibida päevas 1 tund vabas õhus. Sellest tulenevalt said kambri kitsikusest tulenevad negatiivsed tagajärjed avalduda eelkõige öisel ajal, millel ei saanud kaebajale olla aga ulatuslikku negatiivset mõju, sest magamistingimused olid nõuetekohased (vt ka Riigikohtu 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 19). Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel kompenseerisid kaebaja liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana.
5(6)
3-14-51018
11.Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 30.09.2015 otsuse osas, milles halduskohus tunnistas Tallinna Vangla tegevuse õigusvastaseks ja kohustas Tallinna Vanglat AT ees kirjalikult vabandama, ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab AT kaebuse rahuldamata.
12.Kuna ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Ulatuses, milles kaebaja oli vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumisest, jäävad menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Apellant oli riigilõivu tasumisest vabastatud (HKMS § 15 lg 2 ja § 104 lg 10) ega ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad Tallinna Vangla menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.