Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
3-16-829 22. september 2016 Eda Muts Martin Koidu kaebus Tartu Vangla 09.02.2016. a käskkirja nr 6-2/207 tühistamiseks. Kirjalik menetlus Kaebaja – Martin Koidu Vastustaja – Tartu Vangla
Resolutsioon
1.Jätta Martin Koidu kaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 10.05.2016. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse.
3.Jätta Martin Koidu menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24.10.2016. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Vangla 09.02.2016. a käskkirjaga nr 6-2/207 tunnistati kinnipeetav Martin Koidu süüdi vangistusseaduse § 67 p 4 rikkumises ning määrati talle distsiplinaarkaristuseks 5 ööpäevaks kartserisse paigutamine 3 kuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt on M. Koidu lõhkunud vangla poolt väljastatud madratsi ajavahemikul 27.08.2014 – 22.01.2016, tehes madratsisse sisselõike/rebendi.
M. Koidu esitas Tartu Vangla 09.02.2016. a käskkirja nr 6-2/207 peale vaide, mis jäeti Tartu Vangla 30.03.2016. a vaideotsusega nr 1-11/55-4 rahuldamata.
3.M. Koidu esitas 28.04.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 09.02.2016. a käskkirja nr 6-2/207 tühistamiseks.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 10.05.2016. a määrusega M. Koidu taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning peatas Tartu Vangla 09.02.2016. a käskkirja nr 6-2/207 kehtivuse kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas.
Kaebuse esitaja põhjendused
5.Kaebuse kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud alusetult järgmistel põhjustel:
5.1.Kaebaja kambris toimunud läbiotsimise käigus tuvastati, et kaebaja madratsi poroloon on vigastatud, tehtud sisselõige. Kaebaja ei ole midagi lõhkunud ega ka kahjustanud. Katkisest madratsist sai kaebaja teada esemete leidmise aktiga tutvudes. Ei ole võimalik kindlaks teha, missugune madrats anti kaebajale vanglasse saabumisel, et kontrollida, kas kaebajale anti saabudes terve või katkine madrats.
5.2.2016. a on toimunud olulised muudatused madratsite kontrollimises võrreldes 2014. aastaga, mil kaebajale madrats väljastati. Vanemvalvur A. Bronzovi selgitusel kontrolliti ajal, mil kaebaja vanglasse toodi, madratseid teistmoodi kui praegusel ajal.
5.3.Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks madratsit kahjustanud või rikkunud. Vastustaja vastuväited
6.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb oma 30.03.2016. a vaideotsuses nr 1-11/55-4 toodud seisukohtadele ning põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Vastustaja põhjendused:
6.1.On äärmiselt ebatõenäoline, et 27.08.2014 Tartu Vanglasse saabumisel väljastati kaebajale teise kinnipeetava poolt lõhutud madrats. Kuigi madratsid on korduvkasutatavad, siis kontrollitakse neid enne uuele kinnipeetavale väljastamist nii pesumajja saabumisel parandamisvajaduse kindlakstegemiseks kui ka väljastamiseelselt enne madratsikotti paigutamist. Arvestades, et poroloonmadratsitesse tehtud sisselõigete kasutamine keelatud esemete peitmiseks on vanglas levinud, pööratakse madratsi seisukorra kontrollimisel tähelepanu ka neis olevatele võimalikele sisselõigetele. Alles pärast madratsite kontrollimist, puhastamist ja parandamist väljastatakse madratsid kinnipeetavale.
6.2.Tartu Vangla vastuvõtuosakonna vanemvalvuri A. Bronzovi väite osas selgitab vastustaja, et kui varasemalt kontrolliti kinnipeetavate käest saadud madratsid esmakordselt alles pesumajas, siis käesoleval hetkel kontrollitakse madratseid lisaks pesumajale ka vastuvõtuosakonnas enne konkreetset madratsit kasutanud kinnipeetava vanglast lahkumist. Madratsite seisukorda on kontrollitud kogu aeg ning ühtegi olulist muudatust, mis võimaldaks arvata, et kinnipeetavale väljastati eelnevalt kontrollimata ning parandamata madrats, toimunud ei ole.
6.3.Seoses kaebaja poolse madratsi vigastamise tõendamisega märgib vastustaja, et vanglal ei ole võimalik tõendada asjaolu, mille tegemise viisi ja aega teab ainult kaebaja ise. Tuvastatud on, et kaebajale väljastati madrats, mille seisukorda oli pesumajas eelnevalt mitmes jaos kontrollitud. Kohtu seisukoht
7.Kohtu menetluses on kaebus Tartu Vangla 09.02.2016. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6-2/207 tühistamiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja kasutuses olnud poroloonist madratsi seest leiti ava, mis selle asukohta, välimust ja mõõtmeid arvestades (vt foto tl 54) oli tekitatud sinna tahtlikult. Vaidluse all on, kas madratsi lõhkumine kaebaja poolt on tõendatud.
8.Kohus nõustub vastustaja poolt vaidlusaluses distsiplinaarkaristuse käskkirjas ja vaideotsuses toodud seisukohtadega ning jätab vastavad põhjendused HKMS § 165 lg 2 alusel kordamata. Kohus esitab vastuseks kaebusele järgnevalt üksnes olulisemad põhjendused.
9.Distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud, et kaebajale Tartu Vanglasse saabumisel väljastatud madrats võis olla kasutatud ja varasemalt parandatud, kuid mitte katki. Arvestades vastustaja poolt kirjeldatud madratsite kontrollimise töökorraldust (mitmekordne kontroll nii pesumajja saabumisel kui ka väljastamiseelselt enne madratsikotti paigutamist) ning võimalike peidukohtade avastamise tähtsust vanglas, ei pea kohus usutavaks, et kaebajale 27.08.2014 väljastatud madrats võinuks olla vigastatud juba selle üleandmise hetkel.
10.Seoses vastuvõtuosakonna vanemvalvur A. Bronzovi väidetud muudatustega madratsite kontrollimises on vastustaja selgitanud, et varasemalt toimus madratsite kontrollimine pesumajja saabumisel ning väljastamiseelselt, kuid käesoleval aastal kontrollitakse madratseid täiendavalt ka vastuvõtuosakonnas enne konkreetset madratsit kasutanud kinnipeetava vanglast lahkumist. Asjaolu, et 2014. aastal, mil kaebajale madrats väljastati, kontrolliti madratsit kolme korra asemel kaks korda, ei tähenda, et väljastatavad madratsid oleksid vähema põhjalikkusega üle vaadatud. Kohus mõistab muutunud töökorralduse eesmärki selliselt, et madratsit kasutanud kinnipeetava vanglast lahkumisele eelnev kontroll aitab võimalikud madratsi vigastused seostada konkreetse kinnipeetavaga, kelle valduses olles vastavad vigastused on tekitatud. Samas ei nähtu, et madratsite kontrollimises oleks toimunud muudatusi kontrollimehhanismis või põhjalikkuses. Kohtu hinnangul ei mõjuta täiendava kontrollimise korra lisandumine kontrolliprotsessi sedavõrd, et oleks alust arvata parandamata madratsi väljastamist kaebajale.
11.Kaebaja väitel puuduvad tõendid, et tema on madratsit vigastanud. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest nähtub, et kaebajale väljastatud madrats pidi olema kontrollitud, desinfitseeritud ja vajadusel parandatud. Ühtlasi on vastustaja vaidlusaluses käskkirjas veenvalt põhjendanud, et madratsi vigastamine kellegi teise poolt ei ole tõenäoline. Arvestades, et distsiplinaarmenetluses kogutud materjalidega on tõendatud vigastuse tekitamine ajavahemikul 27.08.2014-22.01.2016, mil madrats oli kaebaja kasutuses, on ühtlasi piisavalt tõendatud, et kaebaja on rikkunud VangS § 67 p-s 4 nimetatud kohustust suhtuda heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse. Kohus selgitab, et arvestades vaatlusaluse rikkumise asjaolusid, on piisav süü tõendamine kaudsete tõenditega, kuna otseseid tõendeid ei pruugi salajaselt toime pandud madratsi vigastamise korral eksisteerida.
12.Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus viidud läbi õiguspäraselt. Käskkiri on antud pädeva isiku poolt kooskõlas kehtiva õigusega. Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumise toimepanemine kaebaja poolt on tõendatud. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks ning ta on esitanud vastuväited 02.02.2016 ja 09.02.2016 (tl 41 ja tl 49-50). Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vorminõuetele vastav.
13.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et Tartu Vangla 09.02.2016. a käskkiri nr 6-2/207 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Eeltoodud põhjustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
14.HKMS § 253 lg 3 kohaselt tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Seetõttu tühistab kohus Tartu Halduskohtu 10.05.2016. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on riigilõivu tasumisest kohtumäärusega vabastatud. Vastustaja ei ole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Kaebaja vabastati 03.05.2016. a määrusega kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest nõutavast riigilõivust. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv 30 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.