JK kaebus Tallinna Vangla vastu kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7500 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – JK Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
JK ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta JK ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsuse haldusasjas nr 3-14-51424 resolutsioon muutmata. Muuta halduskohtu otsuse põhjendavat osa, asendades kambripinna ja hüvitise suuruse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta JK apellatsioonimenetluse kulu (riigilõiv) 208,83 eurot riigi kanda. Muud poolte apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.10.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-
3-14-51424 se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.JK esitas Tallinna Vanglale 25.02.2014 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Vangla andis 21.04.2014 kirjaga JK-le 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. JK esitas 23.04.2014 täpsustatud taotluse. JK taotles perioodil 09.09.2012-10.12.2013 väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 7500 eurot. Tallinna Vangla ei lahendanud taotlust tähtaegselt.
2.JK esitas Tallinna Halduskohtule 09.07.2014 kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7500 eurot. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes alates 11.09.2012. Tallinna Halduskohus võttis 13.01.2015 määrusega kaebuse menetlusse perioodi 11.09.2012-25.02.2014 osas.
3.Tallinna Vangla palus jätta tähelepanuta kohtueelses menetluses esitamata väited (probleemid valgustusega, kambris kuuma vee puudumine, vaid 20 minutit nädalas hügieenitoiminguteks, haigete kinnipeetavate isoleerimata ja antibiootikumide andmata jätmine, maitsetu toit ja selle alandav serveering, spordisaali puudumine, jalutusboksis sportimise võimaluse puudumine, eluosakonna läbisadav lagi, ebapiisaval arvul toole ja kohti laua taga, kõigi üleriigiliste päevalehtede tagamata jätmine) ja jätta kaebus rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2015 otsusega kaebuse perioodi 11.12.201325.02.2014 osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 2), mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 539 eurot ja jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 16,18 eurot (resolutsiooni p 4). 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 12.09.2012-10.12.2013 vahistatuna, 11.12.201314.01.2014 süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas ning 15.01.2014-25.02.2014 avatud osakonnas. Kuna kaebaja ei ole esitanud perioodi 11.12.2013-25.02.2014 osas enne kohtusse pöördumist vanglale kahju hüvitamise taotlust, st läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, tuleb kaebus jätta selles osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Puuduvad andmed, et kaebaja viibinuks Tallinna Vanglas 11.09.2012. Selles osas jääb kaebus rahuldamata, kuna vangla poolt kahju tekitamine pole tõendatud. 2) Kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses inimväärikuse alandamisega, mis seisnes selles, et kambrites oli ebapiisavalt põrandapinda, hügieenitingimused olid halvad ning kambrid olid halvasti ventileeritud ja ebasanitaarsed (torud lekkisid ning sanitaarsõlmes oli hallitus). Vangla taotlust ei lahendanud, mistõttu selgus alles kohtumenetluses, et halbade hügieenitingimuste all pidas kaebaja silmas kambrites sooja vee puudumist ning duši all käimise võimalust vaid kord nädalas. Kohus ei käsitle muid kaebuses toodud asjaolusid kaebuse alusena, sest kaebaja ei esitanud neid kohustuslikus kohtueelses menetluses. Kohtul on võimalik vaadata kaebus läbi samas ulatuses, nagu see on eelnevalt esitatud vanglale (Riigikohtu 11.11.2008 määrus nr 3-3-1-68-08).
2(8)
3-14-51424 3) Kaebaja viibis 12.09.2012-10.12.2013 vahistatuna lukustatud kambris. Ta sai jalutada iga päev jalutusboksis ühe tunni ja tal oli üks lühiajaline kokkusaamine. Muud täiendavad liikumisvõimalused puudusid. Asjas ei ole tõendatud, et kambrid oleksid olnud muude tingimuste kui põrandapinna poolest ebaadekvaatsed. Kaebajale oli tagatud vangistusseaduses (VangS) ettenähtu. Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida ning tagas loomuliku valgustuse. Kunstliku valgusallikana olid kambrite laes kaks valgustit, lisaks seintel kaks lampi. Seega oli tagatud piisav valgustus. Kambrites oli ka sundventilatsioon. Kambris asus magamisruumist eraldatud WC ning kraanikauss, tagatud oli joogivee nõuetele vastav külm voolav vesi. Igal vahistatul oli oma voodikoht, voodipesu vahetus toimus reeglina kaks korda kuus. Nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem. Põhjalikum pesemise võimalus oli tagatud üks kord nädalas. Kaebajal oli elementaarsel määral võimalik ennast pesta ka kambris, kuhu oli lubatud soetada veekeedukann. Alates 2013. a veebruarist võimaldas vangla laenata veekeedukannu kambrisse. Kaebajal oli võimalus laenutada raamatuid ja saada ajalehti, kasutada lühiajalisi kokkusaamisi, omada raadiot, televiisorit, saada pakke, sooritada sisseoste, saada kokku kaplaniga, tagatud olid sotsiaaltöötaja, psühholoog ja meditsiinipersonal. Toitlustamine toimus kolm korda päevas. Torude ja sanitaarsõlme olukord vastas vähemalt minimaalsele korrastatuse tasemele. Vastustaja ei ole tõendanud vähest kambripinda oluliselt leevendavate meetmete kättesaadavust. Kaebaja veetis 23 tundi ööpäevas kambrisse suletuna. Ühetunnine jalutuskäik kord päevas ja duši kasutamine kord nädalas vastab VangS nõuetele, kuid ei kompenseeri vähest liikumisvõimalust. Raadio, raamatud, sotsiaalteenused jms küll leevendavad pisut vähese ruumi mõjusid, kuid ei ole piisavad asumaks seisukohale, et alla 3 m2 suurust põrandapinda kinnipeetava kohta võiks lukustatud kambri tingimustes ja pikema aja vältel pidada inimväärikust austavaks. Ka ühte lühiajalist kokkusaamist ei saa käsitada olulise leevendava meetmena. 4) Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb mööblialune pind lugeda kambripinna hulka. Kambri üldpinnast tuleb välja arvata tualeti pindala. Kaebaja viibis perioodil 12.09.2012-10.12.2013 vanglas kokku 453 päeva. Kohtupraktikas on analoogsetes asjades hüvitamisele kuuluva kahju hindamisel eristatud olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ettenähtud tingimus (vähemalt 2,5 m2 kambripinda kinnipeetava kohta), olukordadest, kus see nõue ei olnud täidetud. Ajal, mil kaebaja kasutuses oli kambripinda üle 3 m2 (78 päeva), ei saa pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks. Asja materjalidest ei nähtu, et oleks esinenud mingeid kaebaja isikust või muudest kumuleeruvatest kinnipidamistingimustest tulenevaid asjaolusid, mis võimaldaks usutavalt väita inimväärikuse alandamist. Ajal, mil põrandapinda oli ühe inimese kohta alla 2,5 m2 (164 päeva), tuleb kinnipidamistingimused lugeda õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks. Vastustaja ei rakendanud ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavaid meetmeid (pikem jalutuskäik, lisavõimalused pesemiseks vms). Sellised tingimused, mida tuli taluda piisavalt pika aja jooksul (kõige pikem järjestikune periood 78 ööpäeva), alandasid kaebaja inimväärikust. Seda hinnangut ei muuda asjaolu, et kirjeldatud tingimustele eelnesid või järgnesid ajavahemikud, mil pinda oli üle 3 m2 või peaaegu 3 m2. Selline õiguste rikkumine tuleb hüvitada rahas. Ajal, mil põrandapinda ühe inimese kohta oli üle 2,5 m2, kuid alla 3 m2 (211 päeva), olid kinnipidamistingimused samuti inimväärikust alandavad, sest kaebaja viibis neis tingimustes piisavalt pikaajaliselt (perioodide kestused olid 73, 26, 21, 20, 19, 12, 11 päeva ning ülejäänud kuni nädala pikkused). Talle oli tagatud igapäevase liikumisvõimalusena üksnes ühetunnine jalutuskäik, muud ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavad meetmed puudusid. Ka sellis3(8)
3-14-51424 tes tingimustes hoidmise eest tuleb mõista välja rahaline hüvitis, kuid väiksemas määras, võrreldes kinnipeetava hoidmisega siseriiklikult ettenähtud normist väiksemal pinnal. 5) Vastustaja on viidanud, et probleem ei olnud operatiivselt kõrvaldatav, eelkõige finantsilistel põhjustel, kuid Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on olnud seisukohal, et riigi logistilised või rahalised probleemid ei õigusta kinnipeetute kohtlemist vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 3 nõuetega. Vähese kambripinna korral ei olnud välistatud muude leevendavate meetmete kasutamine, nagu täiendav pesemisvõimalus või pikem jalutuskäik. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista kahjunõude rahuldamist. Vastustaja süü vormina on tahtlus välistatud. Praegusel juhul on vastustaja käitunud kaebaja paigutamisel süüliselt vähemalt hooletuse vormis. Välistada ei saa ka rasket hooletust, sest vastustajale pidi juba 2005. aastal (asjast Alver vs Eesti) olema teada EIK kujundatud seisukoht väärikuse nõuetele vastava kambripinna suuruse kohta. Inimese põhiõiguse (õigus väärikale kohtlemisele) tagamata jätmine, eriti siseriikliku õiguse normi eirates, on raske rikkumine. Kaebaja nõutud hüvitise suurus ei ole kooskõlas ühiskonna õiglustunde ja väärtushinnangutega. Kinnipidamistingimustega, kus põrandapinda oli inimese kohta 2,5 m2 – 3 m2, tekitatud kahju on kohane hüvitada rahas suurusega 1 euro ööpäeva eest (211 eurot). Tingimustega, kus pinda oli alla 2,5 m2, tekitatud kahju on kohane hüvitada rahas suurusega 2 eurot ööpäeva eest (328 eurot). Kokku on hüvitise suuruseks 539 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis ja menetluskulu, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. 1) Arvestades Riigikohtu 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 seisukohti, on halduskohus ebaõigesti arvanud kambri üldpindalast välja WC pindala ja lähtunud kaebajale tegelikult tagatust väiksemast kambripinnast. Seetõttu tuvastas halduskohus valesti, et kaebajale oli 164-l päeval tagatud väiksem pind kui 2,5 m2 ning 211-l päeval pind, mis jäi vahemikku 2,5 m2 – 3 m2. Seega on halduskohus leidnud ka ebaõigesti, et kaebajale ei olnud tagatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 sätestatud määras põrandapinda. Kogu vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud vähemalt 2,7 m2 pinda. Vahemikku 2,5 m2 – 3 m2 jääva põrandapinna puhul pidas kohus kohaseks hüvitiseks 1 eurot päeva eest. Kohus ei selgitanud, kuidas saanuks 0,04 m2 suurem kambripind (ca 20 x 20 cm), mida on raske tajudagi, kaebaja heaolu parandada ja talle kahju tekkimist välistada. 2) Halduskohus ei võtnud arvesse, et kaebaja liikumispiirang tulenes sellest, et ta viibis vanglas vahistatuna. Kuna tema liikumispiirang tulenes õigusaktidest, pidanuks kohus sellega kaebaja liikumisvõimaluste hindamisel arvestama. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 90 lg 5 kohaselt on vangla kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. 3) Hüvitise nõue kuulub rahuldamata jätmisele ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. 4) Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et vangla käitumine on olnud süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Vastustaja ei saanud olla alates 2005. a-st teadlik, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Saades 2013. a-l teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK poolt iseenesest konventsiooni rikkumiseks, astus Eesti riik koheselt samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks.
4(8)
3-14-51424
6.JK palub vastuses jätta vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus arvestas õigesti kambri üldpinnast välja WC pindala. Tallinna Ringkonnakohus on varem selgelt väljendanud mittenõustumist halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb tualeti pind arvata kambripinna hulka. Seisukohale, et tualeti pinda ei saa arvesse võtta, on asunud ka Tartu Ringkonnakohus. Halduskohus leidis õigesti, et vangla käitumine on olnud süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Pole õige, nagu oleks Eesti riik saanud alles 2013. a-l teada, et alla 3 m2 suurust pinda peetakse EIK poolt iseenesest EIÕK rikkumiseks.
7.JK palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada, rahuldada kaebus täies ulatuses ja mõista vastustajalt välja kahjuhüvitis 7500 eurot. Kaebajal on õigus saada õiglast hüvitist. Halduskohus, nii nagu ka vangla, ei võtnud arvesse, et kaebaja on invaliid, tal ei tööta hästi parempoolne kehapiirkond ja tal on raske liikuda. Ta pidi viibima sellistes tingimustes pika aja jooksul. Kohus määras hüvitiseks ebaõiglaselt väikese summa.
8.Tallinna Vangla palub vastuses jätta JK apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja ei väitnud vanglale esitatud taotluses ja halduskohtule esitatud kaebuses, et ta on invaliid ja tal on raske liikuda. Kuna kohtul on võimalik kaebust läbi vaadata samas ulatuses, nagu see on eelnevalt esitatud vanglale, tuleb jätta need väited arvestamata. Arvestades kambri pindala hulgast ebaõigesti maha WC pindala, lähtus halduskohus otsuse tegemisel väiksematest põrandapinna andmetest, kui kaebajale tegelikult tagati. Ruumis viibival inimesel on raske tajuda väikest erinevust (0,02-0,2 m2) 3 m2 suurusest pinnast. Kohus mõistis välja põhjendamatult suure hüvitise. Kaebaja õiguste rikkumist saab pidada väheintensiivseks. Isegi kui kaebajale on põhjustatud kannatusi, mis õigustavad rahalist hüvitamist, ei saa hüvitis olla kohtu põhjendustest lähtuvalt suurem kui 355 eurot (1 euro päeva eest, mil põrandapinda oli tagatud 2,5 m2 – 3 m2). Hüvitise nõue kuulub rahuldamata jätmisele ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Kummagi apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta lõppjäreldustes õige kohtuotsuse resolutsiooni, sh vähendada või suurendada halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist, kuid kohtuotsuse põhjendusi tuleb muuta.
10.Tallinna Vangla seisukoht, et kahjuhüvitise nõue tuleb jätta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu rahuldamata, ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga ega saa olla vangla apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Riigikohus on 27.05.2016 lahendis nr 3-3-121-16 (p 10) põhjalikult selgitanud, miks ei saa praegusega sarnases asjas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist kinnipeetavale ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada. Lisaks on Riigikohus 15.06.2016 lahendis nr 3-3-1-16-16 (p 14) kinnitanud mittenõustumist Tartu Ringkonnakohtu järeldusega, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine välistab kahju hüvitamise.
11.Halduskohus arvas põrandapinna arvestamisel kambripinna hulgast välja kambris olnud WC-aluse pindala. Riigikohus on 09.12.2015 lahendis nr 3-3-11-42-15 (p 17) ja 27.05.2016 lahendis nr 3-3-1-21-16 (p 8) asunud seisukohale, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb arvesse võtta kambris oleva WC alune ja mööblialune pind. Seega on halduskohtu otsus Riigikohtu praktikaga vastuolus osas, milles kohus ei arvestanud kaebajale tagatud põrandapinna arvutamisel WC-alust pinda kambripinna hulka. Ringkonnakohus toob välja põrandapinna ühe isiku kohta perioodil 12.09.2012-10.12.2013, kusjuures andmed lähtuvad kambripinnast koos WC-ga (tl 119-122). Olulise informatsiooni 5(8)
3-14-51424 jälgitavuse huvides ei märgi ringkonnakohus siinkohal konkreetseid kuupäevi, vaid päevade arvu, mil kaebaja kasutuses oli järjestikku isiklikku ruumi vähem kui 3 m2 (väljaspool sulge) ning nende perioodide vahele jäävate päevade arvu, mil ruumi oli rohkem kui 3 m2 (sulgudes). Need andmed on järgmised: (1), 40, (1), 19, (1), 11, (3), 2, (1), 7, (5), 78, (13), 7, (1), 19, (1), 12, (11), 26, (1), 73, (1), 1, (14), 4, (5), 3, (11), 21, (3), 11, (3), 1, (1), 20, (22). Seega oli kaebaja kasutuses 454-päevase perioodi kestel isiklikku ruumi 355 päeval alla 3 m2 ja 99 päeval üle 3 m2. Valdav ruumikitsikus on vaheldunud lühiajaliste viibimistega n-ö normaalse suurusega pinnal, tingituna kambrites vahistatute arvu muutumisest ja kaebaja kartseris viibimisest.
12.Asjaolu, et vangla järgis kaebaja paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda, ei tähenda seda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). Lisaks VSKE-le pidi vangla arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 41).
13.EIK on leidnud, et 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs Venemaa, p-d 33-36; nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79; nr 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 56). Selleks, et põrandapinna kitsikust kui EIÕK art 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse olemasoluga ümber lükata, tuleb hinnata liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09: Samaras jt vs Kreeka, p 63; otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs Venemaa, p 51). Ka Riigikohtu halduskolleegium on 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 15 ja 27.04.2016 otsuse nr 3-3-1-68-15 p-s 18 kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta, võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Sealjuures on oluline, et kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused.
14.Halduskohus on arvestanud sellega, et kaebaja kui vahistatu vanglasisese liikumise piirangud tulenesid seadusest. See ei muuda aga kuidagi olematuks asjaolu, et kaebajal puudusid kambrivälised liikumisvõimalused, mis võiksid väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast tulenevaid negatiivseid mõjusid tasandada ja väärikuse alandamise välistada. Igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ja üks lühiajaline kokkusaamine ei ole sellised ruumikitsikust leevendavad liikumisvõimalused, mis lubaksid EIÕK art 3 rikkumist eitada. VangS § 90 lg 3 näeb tõepoolest ette, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sellest ei saa aga järeldada, et vangla ei oleks saanud ruumipuuduse korral ebapiisavat kambripinda kompenseerida nt minimaalsest ühetunnisest värskes õhus viibimisest pikema värskes õhus viibimisega. Kuna väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast tingitud mõjusid tasandavad kambrivälised liikumisvõimalused puudusid, leidis halduskohus õigesti, et kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad ja sellistes tingimustes hoidmise eest tuleb välja mõista rahaline hüvitis.
15.Halduskohtu otsus ei sisalda vangla apellatsioonkaebuses väidetud seisukohta, et vangla käitumine on olnud süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus leidis, et vastustaja
6(8)
3-14-51424 on käitunud kaebaja paigutamisel süüliselt vähemalt hooletuse vormis. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga.
16.Halduskohus on küll erinevalt Riigikohtu hilisemast praktikast arvestanud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambripinna hulgast välja WC-aluse pinna ja lähtunud seetõttu kaebajale tegelikult tagatust mõnevõrra väiksemast pinnast, kuid see ei ole lõpptulemusena toonud kaasa hüvitise määramist, mida tuleks muuta, sest halduskohus pole võtnud arvesse kaebaja terviseseisundit. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna. Isikul ei ole kohtumenetluses õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (vt Riigikohtu 02.10.2014 lahendi nr 3-3-1-47-14 p 20 ja selles viidatud varasemaid lahendeid). Kaebuse aluseks saab seega olla kahju hüvitamise nõudes kirjeldatud vangla tegevus ehk kinnipidamistingimused ning kahjulikuks tagajärjeks on sellistes tingimustes viibimine. Halduskohus on põhjendatult jätnud vanglale esitatud kahjunõudes märkimata vangla tegevuse kaebuse alusena kõrvale, kuid nõustuda ei saa vangla apellatsioonkaebuse seisukohaga, et kohtul tuleks jätta tähelepanuta ka vanglale esitatud taotluses märkimata jäetud, kuid vanglale vaidlustatud kinnipidamise ajal teada olnud asjaolu, et kaebaja on invaliid. Kannatanu isiku eritunnused (sh tema terviseseisund) võivad ruumikitsikusest tingitud kannatusi raskendada ja mõjutada seega ka hüvitise suurust. Vangla poolt edastatud kaebaja terviseandmetest nähtuvalt on kaebajal kaasasündinud tervisekahjustus, mille tagajärjel tema parem käsi ei liigu ja ta lonkab. Ta on taotlenud vangla meditsiiniosakonnalt tõendit jalutusaja lühendamiseks 30 minutini ja talle on väljastatud tõend pingiga jalutusboksi võimaldamiseks. Neist asjaoludest järeldab ringkonnakohus, et kaebaja terviseseisund ei raskendanud kuigi oluliselt ruumikitsikuse mõju. Tervisekaardilt ei nähtu, et kaebaja oleks kasutanud kõndimisel abivahendeid ja tal oleks olnud seetõttu väikeses kambris raskem liikuda. Ka ei ole talle antud soovitusi teha terviseseisundi parandamiseks füüsilisi harjutusi, mida ruumikitsikus saanuks takistada. Ehkki kaebaja terviseseisundi tõttu võis kinnipidamistingimuste talumine olla tema jaoks mõnevõrra raskem, ei too see siiski kaasa halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurendamist, sest halduskohus tuvastas 454-päevase perioodi kestel alla 3 m2 suurusel põrandapinnal viibitud päevade arvu 20 võrra tegelikust suuremana (355 asemel 375). Lisaks saab arvestada asjaolu, et perioodil 14.08.201310.12.2013 olid kinnipidamistingimused leebemad. Kambripinna suurus oli sel ajal kas üle 3 m2 (119 päevast 59 päeval pinda 3,58-9,58 m2) või sellest marginaalsel määral (0,02 m2) väiksem (119 päevast 60 päeval pinda 2,98 m2), mis aga ei tähenda, et sel perioodil olid tingimused õiguspärased ega tekitanud kaebajale mittevaralist kahju. Kaebaja vahistatu staatust, kohtlemise kestust, ülerahvastatud kambris viibimise perioodide pikkust, nende vahele jäävate ajavahemike lühidust ning kaebaja terviseseisundit kogumis arvestades on halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurus lõpptulemusena põhjendatud ning kooskõlas kohtupraktikaga sarnastes asjades.
18.Kaebaja viitab EIK otsusele asjas TT vs Eesti ja leiab, et hüvitis on ebaõiglaselt väike. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kaebajale suurema hüvitise väljamõistmine ei oleks kooskõlas rikkumise raskuse, ühiskonna heaolu taseme ja ühiskonna õiglustundega. EIK lahendis TT vs Eesti vaadeldud juhtum erineb praegusest, mistõttu ei saa kaebajale väljamõistetavat hüvitist kõrvutada EIK poolt väljamõistetud hüvitisega. Kaebaja ja TT kinnipidamistingimused olid sarnased (mõlemad viibisid vanglas vahistatuna), kuid kõrvutatav ei ole kohtlemise kestus. TT pidi sellistes oludes viibima üle kahe aasta ja kümne kuu, välja arvatud lühi7(8)
3-14-51424 kesed viibimised muudes vanglakambrites ja vanglahaiglas. Lisaks märkis EIK, et TT-l olid selja- ja kaelavalud ning tal oli raskusi ettenähtud harjutuste tegemisega, mis raskendas kitsaste elutingimuste mõju. Praeguses asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja terviseseisund oleks kitsaste elutingimuste mõju märkimisväärselt raskendanud.
19.Eeltoodud põhjustel jääb halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu põhjendusi tuleb muuta, asendades kambripinna ja hüvitise suuruse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
20.Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest HKMS § 15 lg 2 ja § 104 lg 10 alusel vabastatud. Kaebaja pidanuks apellatsioonkaebuse ulatust arvestades tasuma selle esitamisel riigilõivu 208,83 eurot. Tallinna Ringkonnakohus vabastas kaebaja 23.12.2015 määrusega menetlusabi korras täielikult apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Riigilõiv, mille tasumisest ringkonnakohus kaebaja vabastas (208,83 eurot), jääb HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Muude menetluskulude kohta ei ole pooled ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad poolte muud võimalikud apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.