Korrakaitse › Vanglad

3-15-885 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-885 ole süüteokoosseis täidetud. Sarnaselt esitatud distsiplinaarmenetluse protokollis kirjeldatule ei kuulnud kaebaja valvuri korraldust.

3(7)

3-15-885 Ka kaebaja enda seisukohad kinnitavad kaudselt VangS § 67 p 1 rikkumises seisneva distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Kaebaja on kohtumenetluses tunnistanud teise vaidlustatud käskkirjas etteheidetud teo (TVK p 1.11.1 rikkumise) toimepanemist ega vaidlusta selle rikkumise eest määratud karistust. Kaebaja ei ole seega vastu vaielnud, et ta ütles laused: „Mul on pohui, kirjutage palju tahate!“ (lause 1) ja „Nii nagu sain P kätte, nii saan ka sinu kätte – võtku see pool aastat või aasta aega!“ (lause 2). Ka kaebaja 27.02.2015 vastuväitest distsiplinaarmenetluse protokollile selgub, et kaebaja tunnistab lause 2 ütlemist („...hiljem pakkus ta mulle seletuskirja, mille peale me väitlesime pisut ja seepeale ütlesin ma tahtlikult välja oma mõtte, kuid see ei olnud kindlasti ähvardus /../“). Kui kaebaja ei eita lausete 1 ja 2 ütlemist, siis ei ole usaldusväärne tema 27.02.2015 vastuväites esitatu, et söögi järele minnes ütles valvur kaebajale ainult „M, sa ju peaksid kodukorda tundma“ ja sellega vestlus lõppes. Sisuliselt on kaebaja TVK p 1.11.1 rikkumist mööndes näidanud, et tema 27.02.2015 vastuväites kirjutatu ei vasta tõele, sest kui EL oleks kaebajale vaid öelnud, et ta peaks ju kodukorda tundma, oleks arusaamatu, mille peale oleks kaebaja sel juhul valvurile vastanud lausega 1. Järelikult pidi valvuri ja kaebaja vahel olema pikem sõnavahetus ning on usutav, et selle käigus andis valvur kaebajale korduvad korraldused korrektseks riietumiseks ja hoiatas teda ettekande koostamise eest, mispeale kaebaja vastas talle: „Mul on pohui, kirjutage palju tahate!“. Söögiga naasmise järel pakkus valvur kaebajale aga seletuskirja kirjutamist põhjusel, et kaebaja ei allunud valvuri korraldustele ning seepeale kaebaja ähvardas valvurit. Isegi kui lähtuda sellest, et kaebaja tunnistab selgelt ainult lause 2 ütlemist, oleks kogu juhtumi konteksti arvestades usutav, et ta lausus varem söögi järele minnes ka lause 1. Vastasel korral oleks arusaamatu, mis teemal EL kaebajale söögiga kambrisse naasmise järel seletuskirja kirjutamist pakkus, mille üle nad väitlesid ja miks kaebaja EL ähvardas. TVK p 8.7.4 rikkumise tunnistamine ei tähenda küll automaatselt VangS § 67 p 1 rikkumise tunnistamist, kuid samas toetab see seisukohta, et EL ettekandes kirjeldatud asjaolud vastavad tõele ka muus osas ja et kaebajale korralduste andmine oli valvuri poolt loogiline käik distsipliinirikkumise lõpetamiseks. Vangla esitas kohtule videosalvestise kuupäeva 01.02.2015 kellaaegadest 17:51:32 – 17:53:56, millelt nähtub kambri nr 12 kinnipeetavate söögi järele ja kambrisse tagasi laskmine. Videosalvestis kinnitab juhtumi aset leidmist üldisemalt, sest sellelt on näha, et kambrist nr 12 väljusid kaks kinnipeetavat, kelle riietuse alt paistis soe pesu (esimene umbes 17:52:43 ja teine 17:52:51). Kuna kaebaja tunnistab, et rikkus TVK p 8.7.4, pidi üks neist olema kaebaja. Kumb distsipliinirikkujatest oli kaebaja, on raske tuvastada. Sellisel vaheteol ei oleks ka erilist tähtsust, sest salvestise kvaliteet, kambri asukoht kaamera suhtes ja asjaolu, et kinnipeetavad jäid kambrist väljumisel kambri avatud ukse varju, ei võimalda niikuinii tuvastada, kas ja kui pikalt EL kummagagi nendest kinnipeetavatest, kelle soe pesu riietuse alt paistis, rääkis (ei ole aru saada, kas valvuri huuled liiguvad). Küll aga pöörab valvur mõlema ebakorrektselt riietatud kinnipeetava väljumisel pead selliselt, et ta vaatab kinnipeetavatele järele, kui nad koridori lõpu poole suunduvad. Seega on videosalvestisest võimalik järeldada seda, et sündmuste käik EL selgitatud viisil ei ole ilmselgelt välistatud, sest salvestisel ei viita miski sellele, et valvur kindlasti ei saanud kaebajale korraldusi anda ja et kaebaja nende täitmisest ei keeldunud. Kaebaja suhtes läbi viidud teise distsiplinaarmenetluse lõpetamine ei tõenda seda, et EL ei andnud kaebajale 01.02.2015 korduvaid korraldusi korrektselt riietuda või et kaebaja neid ei kuulnud. Tulenevalt TVK p-st 8.7.4 olid EL korraldused seaduslikud ja põhjendatud ning kaebajal tuli neile alluda, sest keelduda oleks ta saanud vaid juhul, kui korraldused olnuks ilmselgelt tühised (nt Riigikohtu 30.05.2012 otsuse nr 3-3-1-14-12 p 10). Distsiplinaarmenetluse viis läbi ning distsiplinaarkaristuse määras kaebaja inspektorkontaktisik AS. Kaebaja hinnangul annab inspektor-kontaktisiku isiklik viha kaebaja vastu 4(7)

3-15-885 põhjust kahelda tema erapooletuses. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja taotles 01.04.2015 kohtult esialgse õiguskaitse korras inspektor-kontaktisik AS vahetamist mõne teise inspektor-kontaktisiku vastu (haldusasi nr 3-15-831). Kaebaja põhjendas taotlust sellega, et neil on inspektor-kontaktisikuga omavahelised probleemid ning nad ei saa koos töötada. Kaebajal olevat nendest probleemidest tekkinud juba depressioon ning ta käib psühholoogi ja psühhiaatri juures. Tallinna Halduskohus jättis 10.04.2015 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus nõustus samas asjas halduskohtuga ja märkis muuhulgas, et ükski HM taotluses esitatud asjaolu ei viita tema väite, et inspektor-kontaktisikul on kinnipeetava vastu isiklik viha, põhjendatusele. Ka praeguses asjas viitab kaebaja samadele asjaoludele, et tal on AS-ga probleemid ning ta on pöördunud psühholoogi, psühhiaatri ja kohtu poole. Kaebaja ei põhjenda ega selgita, miks ta arvab, et inspektor-kontaktisik tunneb tema vastu viha, seega on väide isikliku viha olemasolust ja menetleja erapoolikusest alusetu. Lisaks juhib kohus tähelepanu, et inspektor-kontaktisik võis küll ka vaidemenetluses menetleja olla, kuid vaideotsusele kirjutas siiski alla kolmanda üksuse juht KH, kes pidi distsiplinaar- ja vaidemenetluses kogutud materjalide pinnalt kujundama sõltumatu seisukoha (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015 otsus asjas nr 3-13-1616, p 16). Kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-11-745 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2012 otsuse p-s 12 nõustus ringkonnakohus halduskohtuga, et lubamatu on jätta menetlusaluse isiku osutatud tõendid kogumata ja uurimata üksnes sel põhjusel, et sündmuse kohta seletuse andjaks oleks kaaskinnipeetav, kes on suure tõenäosusega menetlusaluse isikuga solidaarne. Samas nõustus ringkonnakohus halduskohtuga selles, et kaaskinnipeetava seletus tulnuks võtta hiljemalt vaidemenetluses. Praegusel juhul võeti vaidemenetluses 06.04.2015 selgitused kaebaja kahelt kambrikaaslaselt, kes ei teadnud või mäletanud 01.02.2015 intsidendist midagi. Vaidlustatud käskkirja lk-lt 4 nähtub, et vastustaja ei põhjendanud distsiplinaarmenetluses kaebaja kambrikaaslastelt ütluste võtmata jätmist üksnes sellega, et need ei oleks niikuinii usaldusväärsed, vaid leidis eelkõige, et tõendeid on piisavalt kogutud ja kogutud tõenditega on distsipliinirikkumine tõendatud. Seega ei ole distsiplinaarmenetluses kaebaja kambrikaaslastelt seletuste võtmata jätmise näol tegemist rikkumisega, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja p 2 tühistamise, kuna arvestades muude tõendite piisavust ja kahelt kambrikaaslaselt tunnistuste võtmist vaidemenetluses ei viinud see haldusorganit väärale tulemusele. Vanglale ei saa ette heita videosalvestise lahti kirjutamata jätmist, kuna tegemist olnuks asjatult ressursimahuka tööga. Kohus on videosalvestist vaadanud ning eespool põhjendanud, et sellest ei saa kaebaja ja EL vahelise juhtumi kohta muud välja lugeda, kui see, et juhtumi aset leidmine EL kirjeldatud viisil ei ole ilmselgelt välistatud. Õige on ka vaidlustatud käskkirjas ja vangla 06.04.2015 vaideotsuses selgitatu, et kuna distsipliinirikkumised olid piisavalt tõendatud, siis puudus vajadus koguda lisatõendeid. Samuti on õigustatud vaidlustatud käskkirja lk-l 3 selgitatu, et haldusmenetluses, sh distsiplinaarmenetluses, ei ole ette nähtud vastastamise läbiviimist. Vastustaja ei teinud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel selliseid vigu, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-15-885 andis valeütlusi vastutusest vabanemise eesmärgil – kui kaebaja soovinuks nii toimida, poleks ta omaks võtnud teisi talle ette heidetud rikkumisi. Isegi kui vangla on tuvastanud rikkumise, peab ta veel kaalutlusõiguse alusel otsustama, kas karistuse määramine on vajalik (Riigikohtu 22.10.2012 otsus asjas nr 3-3-1-46-12). Praegusel juhul seisneb kaalumisviga selles, et sama teo eest ühte kinnipeetavat karistati, teist mitte.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6(7)

3-15-885

(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.