Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon
Edasikaebamise kord
3-16-377 2. september 2016 Eda Muts Viktor Melnitšenko kaebus Tallinna Vangla vastu inimväärikust alandavates tingimustes hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kirjalik menetlus Kaebaja – Viktor Melnitšenko Vastustaja – Tallinna Vangla
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Mõista Tallinna Vanglalt Igor Melnitšenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 150 (ükssada viiskümmend) eurot ja menetluskulude katteks 4,5 eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 03.10.2016. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.V. Melnitšenko esitas 21.12.2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 500 eurot seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 12.04.2013 – 26.03.2014.a. Taotluse kohaselt oli kambrites ebapiisav põrandapind, kambrites puudus töökorras ventilatsioon, kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele, riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, puudus soe vesi ning kambris oli niiske ja rõske.
2.Tallinna Vangla 03.02.2016. a otsusega jäeti V. Melnitšenko mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
3.V. Melnitšenko esitas 21.02.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 14.03.2016 kaebuse täpsustuse, milles palus kohustada Tallinna Vanglat välja maksma mittevaralise kahjunõude hüvitise summas 500 eurot seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega.
Kaebuse esitaja põhjendused
4.Kaebaja märgib, et ta oli ajavahemikul 12.04.2013 kuni 26.03.2014 Tallinna Vanglas kambrites nr 126, 334 ja 430. Sel ajavahemikul koheldi teda ebainimlikult ja alandavalt tulenevalt kambri pinna suurusest. Kaebaja paigutati kuuekohalisesse kambrisse, kus koos temaga oli erinevatel aegadel 6, 5 või 4 kinnipeetavat kambris ning kus ühe isiku kohta oli vaba pinda alla 3 m2 (üldpindala koos sisutusega ühe kinnipeetava kohta oli 2,33 m2). Kaebaja pidi seetõttu olema kinnises kambris üldjuhul 23 tundi pikali asendis. Kaebaja on ka seisukohal, et WC pindala tuleb kambrite üldpindalast maha arvutada, kuna WC puhul on tegemist abiruumiga.
5.Kambrites puudus töökorras ventilatsioon, mis taganuks normaalse õhuvahetuse kambris. Kuigi kambris oleval aknal oli ka tuulutusava, mida sai avada, siis ei täitnud see oma eesmärki, kuna tuulutusavale oli väljastpoolt ette keevitatud metallplaat, millesse olid puuritud augud. Õhupuudus oli eriti tuntav suvekuudel, mille tõttu oli magamine raskendatud. Tallinna Vangla poolt väljastatud ventilaator ei taganud normaalset õhuringlust. Õhupuuduse osas kaebas ta korrapidamisteenistusele, mis võeti teadmiseks. Sellega on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artiklit 3.
6.Kambris olev kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele, mis kurnas silmi. Kaebaja soovis kambris lugeda, kirjutada ning teha riidehooldust. Kambris kunstliku valguse loomiseks kasutatavad kaks 75 W hõõgniidiga lampi ei andnud piisavalt kunstlikku valgust (vajalik 400 luksi). Puuduliku kunstliku valguse tõttu oli ta sunnitud pöörduma Tallinna Vanglas silmaarsti poole, kes väljastas talle prillid. Tallinna Vangla väide, et silmi võis kurnata pikaajaline teleri vaatamine, on kohatu, kuna televiisorit kambrites pidevalt ei olnud. Ka WC-s asuv 60 W pirn ei andnud valgust juurde, kuna pirn asus WC kaugemas nurgas. Vangla poolt märgitud näpitslambi ostmiseks puudus tal eeluuritavana vajalik raha. Valgustuse osas esitati nii tema kui teiste kambrikaaslaste poolt pidevalt suuliseid pöördumisi, kuid vastati, et võimsamaid lampe neil ei ole.
7.Lisaks tuli riideid ja ihupesu pesta ja kuivatada samas kambris, kus kinnipeetav viibis. Selle tõttu oli kambris alati niiske ja rõske. Kambrites puudus ka kuum vesi, veekeedukanne vangla poolt ei antud. Sooja vee mittevõimaldamisega on tegemist kaebaja õiguste rikkumisega ja vastuolus EIÕK artikliga 3. Vastustaja vastuväited
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, jäädes 03.02.2016. a otsuses toodud selgituste ning põhjenduste juurde.
9.Vastustaja lisab täiendavalt, et ta on taganud kinnipeetavale õigusaktidega ettenähtud põrandapindala. Lisaks on Riigikohus kohtuotsuses nr 3-3-1-42-15 välja toonud, et WC pindala ei tule isikliku ruumi arvutamisel üldpindalast välja arvutada. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 ja alates 01.01.2014 vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Arvestades alla 3 m2 perioodi vaheldumist perioodidega, mil kaebuse
esitajal oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m2, ei ole kaebajale põhjustatud kannatusi sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise välja mõistmise.
10.Tallinna Vangla võimaldas kinnipeetavale vaatlusalusel perioodil värskes õhus jalutamist igapäevaselt vähemalt üks tund. Suvekuudel võimaldati ka üks kord nädalas lisajalutuskäik. Lisaks osales kinnipeetav erinevates hõivetegevustes ning kaebajal toimus kokkusaamisi pereliikmetega ning ametnikega. Eelnevalt mainitud tegevused toimusid teistes ruumides, seega sai kinnipeetav täiendavalt kambrist väljas viibida
11.Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega. Kinnipeetavatel on lubatud kambrites kasutada elektrilisi veekeedukanne, millega saab sooja vett teha. Saab kasutada kas enda või kambrikaaslasele kuuluvat veekeedukannu.
12.Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole ette nähtud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega, mille kohaselt peab olema igal toal üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab ka piisava loomuliku valgustuse toas. Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli olemas aken ning valgustid. Lisaks on võimalik kinnipeetaval vangla vahendusel soetada endale näpitslamp. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded.
13.Mõõtmistulemused vangla ruumides näitavad, et õhuniiskus vastab kehtestatud normidele. Kinnipeetaval oli võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise eest hoolitses vangla.
14.Akendele lisatud metallplaadid on julgeoleku tagamiseks vanglas. Kaebaja väide, et ventilatsioon kambrites ei ole töökorras, on vale. Ventilatsioonisüsteemide hooldust teostatakse regulaarselt.
15.Kaebaja ei esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind ja muud vangistustingimused kaebajale kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustasid. Kohtu seisukoht
16.Viktor Melnitšenko on antud haldusasjas taotlenud vastustajalt välja mõista mittevaraline kahju summas 500 eurot tulenevalt EIÕK artikli 3 rikkumisega. Mittevaraline kahju on kaebuse järgi põhjustatud järgmiste asjaoludega: 1) ebapiisav põrandapind kambris; 2) ebapiisav ventilatsioon ja sellest tulenev õhupuudus ja niiskus kambris; 3) sooja vee puudumine kambris; 4) ebapiisav kunstlik valgustus kambris. Seejuures on kaebaja kogu mittevaralise kahju põhjustamise seostanud inimväärikuse alandamisega (tlk.27). Seega on vaidluse all, kas vastustaja on kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas järginud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklist 3 tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olmetingimuste tõttu.
17.Esmalt hindab kohus kaebuse väiteid puuduliku isikliku ruumi (I) osas, seejärel muude olmetingimuste osas (II), kaebuses esitatud nõuete (III) ja menetluskulude jaotuse osas (IV).
I
18.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Kaebaja taotleb hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on talle tekitatud inimväärikust alandavates kambri tingimustes kinnipidamisega ajavahemikul 12.03.2013 -26.03.2014, kokku 349 päeva eest. Nendes asjaoludes vaidlust ei ole.
19.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Vaidlusalune periood ulatub nii enne 01.01.2014 kehtinud kui alates 01.01.2014 kehtiva VSkE § 6 lg 6 mõjualasse.
20.Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevalt nõuetele, tuleb kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. Nii EIK lahendites kui ka VSkE § 6 lõikes 6 on räägitud vastavalt kas 3 või 2,5 ruutmeetrisest põrandapinnast iga isiku kohta, mitte kambri sisustusest vabast põrandapinnast. Kambris asuvate esemete olemasolule on EIK osundanud ilmestamaks vaba ruumi vähesust olukorras, kus on juba ilma mööblita tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2. Toodud seisukoht on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga, kus EIK on lähtunud isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetute jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit (EIK otsus asjas Tunis vs Eesti p-d 9, 11 ja 46; EIK otsus asjas Jevšik vs Sloveenia p-d 7, 21 ja 25). „Põrandapind“ ruumis ei tähenda jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Seega tuleb mööbli alune pind lugeda arvestamisele tuleva põrandapinna hulka.
21.Vastustaja on 03.02.2016 kahju hüvitamisest keeldumise otsuses arvestanud kambri põrandapinna hulka ka kambris asuva WC aluse pinna. Ka kohtule esitatud vastuses on vastustaja senisel järjekindlal seisukohal, et WC alune pind tuleb põrandapinna sisse arvestada. Kohus on seisukohal, et kambri põrandapinna suuruse määramisel tuleb lähtuda nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt välja toodud kriteeriumitest. EIK on vanglakambri pindala arvestamisel esitanud erinevaid seisukohti. Nii on EIK vanglakambri põrandapinna kaasustes mõnedel juhtudel arvestanud vaba pinda tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Seega EIK praktikast ei tulene üheselt, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandapinda arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või
et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitavalt 4 m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel. Seega, vastupidiselt kaebaja seisukohale, tuleb antud juhul lisaks mööblialusele pinnale ka WC alla jääv pind kambri põrandapinna sisse arvestada ehk arvestada tuleb kambri kogupindalaga.
22.Täpsemad andmed kaebaja kinnipidamise ning temaga samas kambris viibinud isikute arvu kohta nähtuvad Tallinna Vangla 03.02.2016 otsuses ning vastusele lisatud tabelis (tlk.3842). Nende andmete järgi oli kogu perioodi jooksul kaebajale tagatud põrandapind vahemikus 2,72 – 8,9 m2. Seejuures viibis kaebaja kambrites, kus vaba pinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2 kokku 145 päeval (31 päeval pind 2,72 m2 ja 114 päeval 2,88 m2), ja üle 3 m2 kokku 204 päeval (vahemikus 3,22 – 8,9 m2 ). Alla 2,5 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambris kaebaja vaidlusalusel perioodil ei viibinud. Seega kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas on talle olnud tagatud VSkE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud miinimumtasemena 2,5 m2 põrandapinda ning pärast uue VSkE redaktsiooni jõustumist 01.01.2014 miinimumtasemena 3 m2 põrandapinda kambris.
23.Nagu märgitud, ei ole EIK võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Ka Riigikohus on lahendi 3-4-19-14 p-des 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse ps 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).
24.Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m2 isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada. Vastustaja on välja toonud rea tingimusi, mida tuleks põrandapinna suurusest tingitud õiguste rikkumise hindamisel arvestada, milleks oli asjaolu, et alla 3 m2 pinnal ei olnud kaebaja pidevalt, samuti oli kaebajal lisaks 1 tunnisele jalutamisele täiendavad liikumisvõimalused (kokkusaamised pereliikmetega ja ametnikega, osavõtt hõivetegevusest). Kohus on seisukohal, et määrav on siin asjaolu, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kogu perioodil vahistatu staatuses, millega kaasnesid liikumispiirangud. Arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda üldiselt üks tund päevas jalutusboksis, ei saa vastustaja poolt välja toodud muid tingimusi pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega on kohus
seisukohal, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, olid õigusvastased.
II
25.Kaebaja on lisaks põrandapinna vähesusele osundanud ka teistele puudustele Tallinna Vangla tingimustes, mida vastustaja on käsitlenud otsuse punktis 13.
26.Kaebaja on seisukohal, et kambrite ventilatsioon oli ebapiisav, kambrites oli õhupuudus, seda just suvel, samuti oli ventilatsiooni puudusest kambrites niiske. Tallinna Vangla on kaebaja kahjunõude läbivaatamise lahendis andnud täpse vastuse kõikidele kaebaja poolt esitatud etteheidetele. Vastustaja tunnistab, et kambrite akende ees on metallplaadid, seda vangla julgeoleku tagamise eesmärgil. Kuid vastustaja kinnitusel ei takista akende ees olevad piirded õhuliikumist. Kambrites on lisaks sundventilatsioon, samuti on võimalik kinnipeetavatel kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Vastustaja väitel oli ventilatsioon töökorras, mille korrasolekut regulaarselt kontrollitakse. Arvestatavad on seejuures vastustaja selgitused, et palavate suveilmadega on vastustajal võimatu tagada hoonetes samasugust temperatuuri kui jahedamatel aastaaegadel, arvestades hoonete vanust, samuti turvalisusest lähtudes. Samas tuleb arvestada, et ka tavaeluruumides, väljaspool vanglat, on tavaliselt suvekuudel ruumide temperatuur erinev muude perioodide temperatuuriga võrreldes. Vastusaja selgitustest nähtuvalt on vastustaja pidevalt tegelenud värske õhu ja palavusest tingitud probleemidega. Nii on välja toodud, et alates 2012 aastast eemaldab vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodidel üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, hoiab toiduluugid kambri jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, annab igasse kambrisse ventilaatori, võimaldab üks kord nädalas kambritele lisajalutuskäigu, lubab võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett, annab üks kord nädalas igale kinnise kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett. Sellega on tõendatud, et vastustaja on omapoolselt otsinud igati lahendeid võimaliku õhupuuduse või palavuse leevendamiseks. Suvisel ajal on tavalisest palavam mitte ainult vangla siseruumides, vaid ka väljaspool vanglat. Samas on ka märgitud, et 2013 suvekuudel ei olnud õhutemperatuur kõrge. Samas on arvestatav ka asjaolu, et otsuse kohaselt ei ole kaebaja varasemalt kordagi pöördunud vangla poole väitega, et ventilatsioon ei töötanud või et kambrisse antud ventilaatorist ei piisanud. Kaebaja on küll märkinud, et ta esitas korduvalt suulisi kaebusi korrapidamisteenistusele, kuid kaebused võeti ainult teadmiseks. Kuna kaebaja kirjalikult avaldusi vastustajale ei esitanud, siis saab järeldada, et tingimused olid siiski talutavad, kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, ehk ei pöördunud õigeaegselt avaldusega vastustaja poole, et koheselt olukorda parandada ja võimalikku kahju ära hoida.
27.Kaebaja on lühidalt kaebuses välja toonud, et riideid ja ihupesu tuli pesta ja kuivatada samas kambris, mille tõttu oli kambris alati niiske ja rõske. Vastustaja on kaebaja kahju nõudele esitatud vastustes märkinud, et kambrites on osaline sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon, kambrite õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu, samuti on kambrites kütteperioodil keskküte. Kõik need vahendid peaksid tagama optimaalse õhuniiskuse kambrites. Õigusaktides ei ole keelatud pesu kambris kuivatada ega vastustajal kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruumi sisustada. Kohus ei pea ka usutavaks, et kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal olid kambrid, kus kaebaja viibis, pidevalt niisked ja rõsked. Vastustaja selgituse kohaselt ei ole regulaarsed temperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmised normist suuremat
õhuniiskust näidanud. Arvestatav on vastustaja väide, et kaebajal oli võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemine toimus vangla poolt. Seega oli kaebajal endal võimalik kambris liigne niiskus ära hoida.
28.Kaebaja on kaebuses pikemalt käsitlenud nõudeid kambri kunstliku valgustuse suhtes. Kaebaja toob välja, et puudulik kunstlik valgustus kurnas silmi, mille tulemusena oli ta sunnitud pöörduma arsti poole, kes kirjutas talle prillid. Samas on vastustaja märkinud, et vanglale kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluses ei põhjendanud kaebaja taotlust halva silmanägemisega. Kuna kaebaja selles osas kahju nõuet vanglale esitatud taotluses ei esitanud, siis jätab kohus kaebaja vastavad väited tähelepanuta. Samuti osundab kohus, et kaebaja kinnitas oma 14.03.2016 kohtule laekunud avalduses (tlk.37), et tema mittevaralise kahju nõue on tulenenud väärikuse rikkumisest, mitte tulenevalt tervise kahjustamisest. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et õigusaktidega ei ole kehtestatud kambritele valgustuse osas erinõudeid. Milline peab olema eluruumis kunstlik valgustus, ei määra ka Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“. Vastustaja väitel on kambrites kaks laepirni võimsusega 75 W, tualetis lamp võimsusega 60 W ja ukse kohal öövalgus võimsusega 40 W. Seega vastas kambrite kunstlik valgustus VangS § 45 nõuetele, mis näeb ette, et kinnipeetava kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus. Nähtuvalt kohtu infosüsteemi andmetele, on kohtu menetluses V. Melnitšenko kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks tulenevalt samal perioodil kambrite ebapiisavast valgustusest (haldusasi nr 3-16-896). Nimetatud kaebuses on kahju hüvitamise taotluse aluseks tervise kahjustamine. Tartu Halduskohus on 28.07.2016 otsusega jätnud kaebuse rahuldamata. Kaebuse ühe rahuldamata jätmise põhjusena on kohus välja toonud, et kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, ehk vaatamata väidetavale ebapiisavale valgustusele kambris, ei pöördunud kaebaja kirjalikult vangla poole. Seega, kui ka olemasolev kunstlik valgustus oli kaebajale ebapiisav, ei olnud see sellise intensiivsusega, mille puhul saaks järeldada väärikuse alandamist.
29.Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega sooja vee puudumise osas kambris. VSkE § 7 lg 7 sätestab, et kambri sisustuses on pesemiskoht võimalusel. Seega spetsiaalne pesemiskoht kambris on küll soovituslik, kuid spetsiaalse sooja veega pesemiskoha puudumine kambris ei ole käsitatav kaebaja õiguste piiramisega. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele sooja vee kasutamise võimalus kambris. Euroopa Vanglareeglistikus toodud seisukohad on soovituslikud, mitte täitmiseks kohustuslikud. Vangla selgituste kohaselt on kambrites veekeedukannu kasutamine lubatud. Seega on kannu omamisel võimalik kambris sooja vett vajadusel saada kas isikliku või kambrikaaslase veekeedukannu abil. Vastustaja väitel antakse vajadusel kambrisse veekeedukannu ka vangla poolt. III
30.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 500 eurot. Kohtupraktika kohaselt hindab kohus mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust diskretsiooni alusel ning teeb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Kohtupraktikas on leitud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14).
31.Antud juhul on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest. Riigikohus on EIK lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13). Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste kohus (10.01.2012 otsus asjas nr 60800/08 Ananyev jt. vs Venemaa).
32.Kahju all mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid saab isik tajuda ainult isikliku kogemuse kaudu. Seega sõltub rikkumise intensiivsus suuresti sellest, millisena kaebaja olukorda tajus. Kohus leiab, et kaebaja kannatused ei olnud rasked. See nähtub asjaolust, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole.
33.Kohus on seisukohal, et rahaliselt kuulub hüvitamisele ainult periood, millal kaebaja viibis kambrites päevadel, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus alla 3,0 m2 ja kus kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Selliseid päevi oli kokku 145 (arvestatud on ka WC alune pind kambri pinna hulka). Kohtu hinnangul on siin tegemist kaebaja õiguste sellise riivega, mille puhul ei saa piirduda üksnes vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, vaid tuleb välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi.
34.Arvestades praeguses asjas õigusvastaselt väikese põrandapinna tingimustes viibimise aega ning selle osakaalu kinnipidamisajast tervikuna, samuti eelnevalt käsitletud olmetingimusi tervikuna ning liikumis- ja suhtlemisvõimalusi, peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena kokku summas 150 eurot. Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel sellega, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, on kinnipeetavate arv muutunud. Kõige pikem periood, kus kaebajal oli vaba põrandapinda isiku kohta alla 3,0 m2 on olnud 35 päeva (kamber nr 430 perioodil 26.07.2013 – 29.08.2013). Samas ei ole alla 3,0 m2 Kohus arvestab seejuures ka sellega, et kohtulahendites, mis puudutavad kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas aastatel 2013-2014, on välja toodud, et ka vahistatutel oli Tallinna Vanglas tagatud teatud meelelahutus, neil oli võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid, lugeda ajalehti, samuti väljastati nende kambritesse isiklikke raadioid ja televiisoreid, võimalus oli saada pakke. Sisseoste oli võimalik sooritada kaks korda kuus, võimaluste piires võimaldati ka vahistatule hõivetegevust. Vahistatute käsutuses olid vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Nagu märgitud, ei tuvastanud kohus eelnevalt muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kohus arvestab ka senist riigisisest kohtupraktikat analoogsetes asjades.
35.Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal. Vastustaja ei ole tõendanud süü puudumist. Asjaolu, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest, ei takista hüvitusnõude rahuldamist.
36.Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt Viktor Melnitšenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 150 eurot. Ülejäänud oas jääb
kaebus rahuldamata.
IV Menetluskulud
37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul rahuldab kohus kaebuse osaliselt. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldab kaebuse 30% ulatuses. Seega kuulub vastustajalt välja mõistmisele kaebaja poolt kantud menetluskulud (riigilõiv 15,0 eurot) samas proportsioonis, ehk 4,50 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.