Korrakaitse › Vanglad

Asjaolud

1.1 11.05.2016 ning 23.05.2016 laekusid Tartu Halduskohtusse M. Matõgulini avaldused. 02.06.2016 laekus Tartu Halduskohtusse M. Matõgulini poolt esitatud menetlusabi taotlus kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. 1.2 06.06.2016 määrusega selgitas kohus M. Matõgulinile, et 11.05.2016 esitatud kaebuse näol on tegemist korduva kaebusega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 43 lg 2 mõttes ja jättis M. Matõgulini poolt esitatud korduva kaebuse käiguta ning andis talle täiendava tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 1.3 30.06.2016 laekus Tartu Halduskohtusse M. Matõgulini vastus 06.06.2016 kohtumäärusele, milles ta teatas kohtule muu hulgas, et soovib Tartu Vanglalt mittevaralise kahju väljamõistmist summas 40 000 eurot, kuna vanglas rikuti tema silmanägemine, ei väljastatud ravimeid, kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid ning määrati distsiplinaarkaristus õigusvastaselt. Kaebuse põhjendused ja taotlus

Silmanägemise halvenemine 3.2 Kaebajal puudub tervisest tulenev näidustus magada just ülemisel voodikohal ning seda on kaebajale ka Tartu Vangla 10.11.2015 vastuses nr 6-24/8661-1 selgitatud. Seetõttu ei saa magamiskoha määramist, mis ei kattu kinnipeetava enda eelistusega, pidada õigusvastaseks. Magamiskoht on mõeldud eelkõige magamiseks, puhkamiseks, pikutamiseks. Selliseks tegevuseks aga rohket valgust vaja ei ole. Kaebaja väidab üldsõnaliselt, et temale ei jagu alumisel magamisasemel valgust, kuid milleks temal just magamisasemel valgust vaja on, ei selgu vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ega ka kaebusest halduskohtule. Vastustaja mõistab kaebaja sellistest selgitustest, et tema soovib lugeda magamisasemel ning selleks on alumisel voodikohal vähem valgust kui ülemisel. Voodis lugemine on aga mugavusküsimus, mitte tervisest tulenev vajadus või õigusaktidega antud subjektiivne õigus. Siinjuures on oluline märkida, et pikali asendis lugemine kurnab ja väsitab silmi rohkem ning eelistatum on lugeda istuvas asendis laua taga. Kui kaebaja sai aru, et alumisel voodikohal lugemiseks valgust ei piisa, siis kahju tekkimise ärahoidmiseks oli temal võimalik selline tegevus lõpetada. Jätkates alumisel voodikohal lugemist asetas kaebaja end ise olukorda, mis võib kaasa tuua silmanägemise halvenemise. Ainuüksi alumisel voodikohal magamine silmanägemist ei halvenda, mistõttu puudub ka põhjuslik seos vangla tegevuse ja saabunud tagajärje vahel. Kui kaebaja on siiski otsustanud alumisel voodikohal tema jaoks ebapiisava valgustusega lugeda ning see on väidetavalt kaasa toonud silmanägemise halvenemise, siis ei saa sellist tagajärge pidada mitte vangla väidetava õigusvastase tegevuse vahetuks tagajärjeks, vaid kaebaja enda tegevuse tulemuseks. Ravimite väljastamata jätmine 3.3 Samuti nähtub tervisekaardist, et päev varem s.o 01.12.2015 kaebas kaebaja liigesevalu. Kaebajale anti koheselt vastuvõtul manustamiseks 1 tablett Ketoprofeni ning 5 tabletti viidi valvurite ruumi vajadusel tarvitamiseks. Meditsiiniõdede 02.12.2015 ettekandest nr 6375 nähtuvalt nõudis kaebaja ägestunult valuvaigisteid ning temale selgitati, et valuvaigistid on viidud valvuri ruumi vajadusel tarvitamiseks. Meedikute selgituste kohaselt kaebaja selgitusi ei kuulanud ja rääkis kogu aeg karjudes. Seega vastab tõele, et kaebajale määrati ravim ja see anti valvurite ruumi vajadusel küsimiseks. 3.4 Tervisekaardi 29.01.2016 sissekandest nähtuvalt on korduvalt kontrollitud seljavalu leevendamiseks valvuri ruumi viidud valuvaigisteid ning 29.01.2016 seisuga oli alles 4 tabletti. Tabletid on tagastatud meditsiiniosakonda. Viidatud sissekandest saab järeldada, et viiest väljastatud valuvaigistist on üks tablett ära tarvitatud. Seega on kaebajale ühel korral näidustatud ravim väljastatud ning kuna ravim määrati tarvitamiseks üksnes vajaduse korral mitte regulaarse kuurina, siis ei saa pidada tõendatuks ravimite väljastamisest keeldumist valvurite poolt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

hakkas kaebaja ärritunult nõudma valuvaigisteid. Meedikute selgitusega, et valuvaigistid on viidud valvuri ruumi vajadusel tarvitamiseks, ei jäänud kaebaja rahule ning tema sõnul ravimeid valvuriruumis ei olnud. Kaebaja karjus kogu aeg vihaselt: „Kas ma pean kellegi ära tapma?“ Seepeale manustas kaebaja metadooni, viskas žestikuleerivalt topsi lauale ning väljus ruumist. Meditsiiniosakonna õed tundsid end kaebaja käitumisest häiritult ning ohustatuna. Kaebaja sellisest käitumisest tekkis vanglal põhjendatud kahtlus, et kaebajast võib tuleneda oht teistele isikutele ning vangla ei saanud jääda äraootavale seisukohale ega jätta sellist avaldust tähelepanuta. Kuivõrd võimalike kehavigastuste tekitamine teisele isikule on raske õigusrikkumine, ei saa vangla jääda ära ootama kahjuliku tagajärje saabumist ning peab käituma ennetavalt. Sellises olukorras on vajalik teostada tõhusamat järelevalvet ähvarduse esitanud isiku suhtes. Seega tekkis vanglal põhjendatud kahtlus teise isiku tervise kahjustamises ning esines nii õiguslik kui ka faktiline alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, mistõttu ei ole alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks. Distsiplinaarkorras karistamine

6.2 Võttes arvesse eespoolnimetatut, aga samuti kaebuse põhjendusi ja selle nõuet, tuleb kohtul tuvastada: 1) kas kaebaja kasutas nõuetekohaselt esmaseid õiguskaitsevahendeid väidetava kahju ärahoidmiseks, 2) kas vangla tegevus on olnud õigusvastane ja süüline, mis on kaasa toonud kaebaja subjektiivse õiguse rikkumise ja kahju tekitamise ning 3) kas esineb põhjuslik seos tekitatud mittevaralise kahju ja õigusvastase teo vahel. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldusest on täitmata, ei kuulu hüvitamiskaebus rahuldamisele. Sellest tulenevalt kontrollib kohus mittevaralise kahju hüvitamise eelduse täitmist vastustaja toimingu või haldusakti kohta eraldi. Silmanägemise halvenemine seoses alumisel voodikohal paiknemisega

pelgalt tuginedes asjaoludele, et kaebaja vajas lugemisprille. Iseenesest on mõistetav, et lugemiseks on parem voodi ülemine koht, kuna seal on parim valgustus kui voodi alumisel kohal. Samas, voodi on ette nähtud magamiseks või puhkamiseks mitte lugemiseks, kirjutamiseks jne. Selleks tegevuseks on vanglas ette nähtud laud, mis on valgustatud päevasel ajal loomuliku valgusega ja õhtusel ajal kunstliku valgustusega. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et kaebajal esineksid probleemid kambrilaua kasutamisega. Seega, miski ei takistanud kaebajal lugeda või tegeleda oma asjadega laua taga. Kohus leiab, et vastustaja tegevus seoses kaebaja paiknemisega voodi alumisel kohal oli kooskõlas TVK p-ga 3.6 ja sellega ei ole rikutud kaebaja õigusi. Sellest tulenevalt ei pea kohus vastustaja poolt kaebaja paiknemist voodi alumisele kohale õigusvastaseks. Kuna vastustaja tegevus seoses kaebaja paiknemisega alumisel voodikohal ei olnud õigusvastane, ei pea kohus vajalikuks peatuda järgmistel mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustel (RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, kahju olemasolu, põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine). Ravimite väljastamata jätmine

kujutanud meditsiinitöötajale mingisugust ohtu. Täiendavast vee joomisest keeldumine oli seotud kaebajal esinenud tursega. 9.1 Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (RKHKo 3-3-1-32-02, p 25).Vastustaja teatas kohtule, et kaebaja ei ole vaidlustanud ei Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirja nr 6-1/1497 ega Tartu Vangla 06.01.2016 käskkirja nr 6-2/17 vaidemenetluse korras. Seega jättis kaebaja kasutamata RVastS § 3 lg-s 1 sätestatud esmase õiguskaitsevahendi. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus esmase õiguskaitsevahendi kasutamine ei oleks kaebaja jaoks tulemuslik. Juhul, kui kaebaja tõepoolest 02.12.2015 ei käitunud käskkirjas kirjeldatud viisil ning seetõttu ei kujutanud mingisugust ohtu meditsiinitöötajatele ning 10.12.2015 oli tal mõjuv põhjus keelduda täiendavast vee joomisest oleks ta pidanud esitama vastustajale eelpoolnimetatud käskkirjade peale vaided. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja ei teadnud käskkirjade vaidlustamise korrast või muudest asjaoludest, mille esinemisel oleks kaebaja poolt Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirja nr 6-1/1497 ja Tartu Vangla 06.01.2016 käskkirja nr 6-2/17 vaidlustamine raskendatud. Järelikult on täitmata mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus – esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine vastavalt RVastS § 7 lg-le 1. Kohtu hinnangul ei ole alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Meditsiiniosakonna õdede J. Hrapova ja M. Irmaku 02.12.2015 ettekandest nr 6375 ( tl 24) nähtuvalt kaebaja ärritunult nõudis valuvaigisteid, ei kuulanud nende selgitusi, et valuvaigistid asuvad valvuriruumis, karjus vihaselt „Kas ma pean kellegi ära tapma?“, viskas topsi. Ettekande sisus kohus ei kahtle ja seega on tõendatud kaebaja käitumine, mille pärast olid kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud. Selline kaebaja käitumine oli õigustatult hinnatud põhjendatud kahtlusena raske õiguserikkumise sooritamise võimalikkusena ja selle ärahoidmiseks olid kasutatud täiendavaid julgeolekuabinõud kui preventiivne abinõu. Kohus piirdub ülal nimetatuga ja ei pea vajalikuks analüüsida järgmisi mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi seoses Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirjaga nr 6-1/1497 (kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega) ja seoses Tartu Vangla 06.01.2016 käskkirjaga nr 6-2/17 (kaebajale distsiplinaarse karistuse määramisega) väidetava mittevaralise kahju tekitamise osas. 9.2 Tartu Vangla 06.01.2016 käskkirja nr 6-2/17, millega karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla kodukorra p 20.8 nõuete rikkumises noomitusega, ei ole kaebaja vaidlustanud vaidemenetluse korras ja seega ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid võimaliku kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Kaebaja leidis, et ta ei pidanud jooma nii palju vett peale metadooni võtmist. Meditsiiniosakonna õe K. Juhanson ettekandes nr 6542 (tl 28) on tõendatud, et kaebaja keeldus peale metadooni manustamist ettenähtud kogust vett ära joomast ja seega rikkus ettenähtud ravimi manustamise kriteeriumite täitmist. Seega nimetatud käskkirja ei saa pidada õigusvastaseks tõendamatuse tõttu, nagu arvas kaebaja. 9.3 Seoses kaebaja poolt kaebuses esitatud väitega, et kuna Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirja nr 6-1/1497 tutvustati kaebajale alles 02.12.2015 kell 15.00 ning seetõttu ta närveeris ja ta oli turses ja tekkisid probleemid WC-s käimisega, selgitab kohus, et vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on

taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Seega on oluline, et kaebuse aluseks olnud faktilised asjaolud, millega seoses esitatakse kahjunõue oleksid samad, mis kaebaja esitas kahjunõudes vanglale vastavalt VangS § 11 lg 8. Ka Riigikohtu Halduskolleegium on rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHKo nr 3-3-1-41-10, p 12). Kohus tuvastas, et kaebaja ei ole vastustajale 07.03.2016 esitatud kahjunõudes nõudnud talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et tema sai Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirjast nr 6-1/1497 teada alles kell 15.00 ning seetõttu ta pidi närveerima. Seega ei ole kaebajal nimetatud faktilise asjaolu osas läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le 8. Sellest tulenevalt ning juhindudes HKMS § 151 lg 1 p-st 1 ja § 121 lg 1 pst 4, jätab kohus kaebuse osas, milles kaebaja väidab, et ta pidi 02.12.2015 alates kella 10.30st kuni kella 15.00-ni närveerima ning seetõttu tal tekkisid probleemid näonahaga ja WC-s käimisega, läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.