Korrakaitse › Vanglad

3-14-52959 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

3-14-52959 Kambri põrandapinna suuruse arvestamisel ei tule lähtuda üksnes kambri vabast põrandapinnast. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VSkE § 6 lg 6 (kehtiv alates 01.01.2014) sätestab, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites on enamasti WC-alune pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla kambrites nr 121, 144, 210 asub WC aga kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus (vt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 4). WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi (esemetega), mida kinnipeetav ei saa kasutada ja mis seetõttu võtab põhjendamatult kambripinda. Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Kaebajale oli tagatud kinnises osakonnas põrandpind suurusega 4,08 ‒ 8,35 m2. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid põhjustanud kaebajale kaebuses märgitud kannatusi. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kinnises osakonnas kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnises osakonnas oli kambrites, milles kaebaja viibis, magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Tal oli umbes iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid jms. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning kaebuse esitaja käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Kaebajale võimaldati sotsiaalprogrammis osalemist. Vangla tagas toitlustamise kolm korda päevas. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega olid kaebaja vangistustingimused Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuulub toa või kambri sisustusse võimaluse korral WC. Täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab olema tualett. Kinnises sektsioonis kambrites nr 84, 121, 144, 210 ei ole küll tualettpotti, kuid ihulisi vajadusi oli kaebajal kambris võimalik rahuldada Aasia tüüpi WC-s. Tallinna Vangla kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. 3(7)

3-14-52959 Kinnipeetavale on kambris lubatud muu hulgas seep. Kinnises sektsioonis kambrites nr 84, 121, 144, 210 asub kambris kraanikauss koos voolava veega. Kuna kinnipeetavatele olid lubatud veekeedukannud (isiklikud või siis alates 2013. a kevadest ka vangla poolt väljastatud veekeedukannud), olid loodud võimalused sooja vee saamiseks. VangS-st ega VSkE-st ei tulene, et kambris peab olema pesemiskoht ning see peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kinnises osakonnas on jalutusboksid keskmiselt suurusega 15 m2. Perioodil, mil kaebaja suhtes rakendati VangS § 14 lg-t 3 ning § 69 lg 2 punkte 1, 3 ja 4, viibis ta VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud sektsioonis ning tal ei olnud ettenähtud vaba aega oma osakonnas liikumiseks. Samas osales kaebajal perioodil 21.05.2014 ‒ 14.07.2014 sotsiaalprogrammis, mis võimaldas tal eelnimetatud perioodil ühel korral nädalas ca 120 minuti jooksul täiendavalt viibida väljaspool kambrit. Vastustaja on kaebaja paigutamisel lähtunud kehtivast õigusest ning vangla tegevus oli õiguspärane. Lukustatud kambrisse paigutati kaebaja tema enda soovil. Kaebaja ei ole täiendavate julgeolekuabinõude käskkirju 30.04.2014 nr 396 ja 29.07.2014 nr 1179 vaidlustanud, mille alusel paigutati ta eraldatud lukustatud kambrisse, piirati tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelati kehakultuuriga tegelemine. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitatavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

3-14-52959 võimalus, siis on tegemist oluliselt soodsama olukorraga võrreldes sellega, kui kambris WC-d ei ole. Kaebaja ei ole vangla arsti poole pöördunud sellises küsimuses, nagu vajaks ta tualeti kasutamiseks istepotti. Alusetu on ka duši kasutamise ja sooja vee puudumisega seotud etteheide. VangS § 50 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebaja ei ole väitnud, et ta poleks saanud vähemalt ühe korra nädalas duši all käia. Ühestki õigusaktist ei tulene, et dušš peaks asuma kambris. Lisaks asus kambrites, kus kaebaja viibis, kraanikauss voolava (külma) veega. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele kambris sooja vee kasutamise võimalust. Kaebaja ebapiisava ventilatsiooni ja akende avamatusega seotud etteheitest ei saa järeldada Tallinna Vangla õigusvastast tegevust. Vastustaja on kinnitanud, et kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning tuulutusavadega aken, mille kaudu on kinnipeetavatel võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. Õhutusavad on näha ka kohtule esitatud fotodelt ning on eluliselt usutav, et sellisel viisil on võimalik kambrit tuulutada. Kaebaja on ise kohtuistungil kinnitanud, et talveperioodil piisas õhust, kuid suvel esines palavust. Suveperioodil võis kambrites tõesti pisut palavam olla, kuid see ei tähenda, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane. Kaebaja ei ole välja toonud, et kuumus oleks olnud talumatu. Vangla on kirjeldanud muid meetmeid (koridoride aknaklaaside eemaldamine, kinnistesse kambritesse ventilaatori andmine, jalutuskäikude ajal kambrite tuulutamine jne), kuidas kinnipeetavate olukorda leevendati. Lisaks on vangla taganud lisajalutuskäike, joogivee eraldamist jalutuskäikude ajaks 1,5 l pudelites, teostatud on hoonete sisetemperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmisi jne. Riigikohtu praktika (21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8) kohaselt reguleerib VangS § 45 lg 1 ammendavalt nõudeid kambri aknale ning selle sätte kohaselt ei pea see olema avatav. Kuivõrd kehtiv õigus ei kohusta vanglat tagama kinnipeetavatele akna avamise võimalust ning kaebusest ei nähtu, et sellega oleks kaebajale mõni kahjulik tagajärg saabunud, ei ole kaebaja etteheide ka selles osas põhjendatud. Kaebaja viibis lukustatud kambrites enda soovil. Seda on kaebaja ka ise kinnitanud. Kaebaja ei ole vaidlustanud täiendavate julgeolekuabinõude käskkirju 30.04.2014 nr 396 ja 29.07.2014 nr 1179, mille alusel ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse ning piirati tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust. Kaebajale oli vaatamata lukustatud kambris viibimisele tagatud igal päeval ühe tunni jooksul võimalus värskes õhus jalutada. Seega ei ole vangla tegevus õigusvastane. Ajavahemikul 21.05.2014 – 14.07.2014 osales kaebaja sotsiaalprogrammis, mis andis talle võimaluse viibida sel perioodil kord nädalas u 120 minuti jooksul täiendavalt väljaspool kambrit. Isegi kui värskes õhus viibimise ajal ei olnud jalutusboksid eriti suured, ei ole kaebaja märkinud, et tal jäi seetõttu värskes õhus viibimata. Seadus ei reguleeri jalutusbokside pindala. Harjutuste tegemiseks ei ole vajalik eraldi suurt ruumi. Kaebaja ei ole nimetanud, et talle oli ette nähtud eriti aktiivne liikumine. Seega ei selgita üksnes boksi suurusele viitamine kuidagi kaebaja õiguste rikkumist. Põhjendamatu on kambri remonti puudutav etteheide. Iseenesest on tõene, et kambrites, kus kaebaja viibis, ei ole suuremaid remonttöid tehtud. Samas ei tähenda see, et vangla oleks käitunud õigusvastaselt. Pelgalt sellest, et Tallinna Vangla kambrite seisukord erineb Tartu või Viru Vangla kambrite seisukorrast, ei saa järeldada tegevuse õigusvastasust. Seni, kuni kambrite tingimused piirduvad vaid selliste ebamugavustega, mis on käsitatavad paratamatult vangistusega kaasnevatena, puudub vangla tegevuses õigusvastasus. Kohtule esitatud fotod ei viita sellele, et kambritingimused oleks inimväärikust alandavad. Kaebaja kasutada olnud kamber võimaldas igati tema normaalse elutegevuse.

5(7)

3-14-52959 Kaebajale olid eluliselt vajalikud hüved tagatud ning ei üksi ega kogumis ei ole kaebaja nimetanud asjaolusid või õiguste rikkumist, mis võiks näidata, et oleks ületatud piir, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused oleks läinud üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Kaebajale olid Tallinna Vanglas tagatud vähemalt elementaarsed tingimused ning asjaolusid, millest tuleks järeldada, et kaebaja kinnipidamine oleks olnud inimväärikust alandav, ei ilmne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6(7)

3-14-52959

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.