Rait Koka kaebus Tartu Vangla 14.03.2016 käskkirja nr 6-2/436 ja 22.03.2016 vaideotsuse nr 1-11/108-2 tühistamiseks
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja – Rait Kokk Vastustaja – Tartu Vangla
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata;
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. august 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Halduskohtusse laekus 28.03.2016 Rait Koka poolt esitatud kaebus, milles ta palub tühistada Tartu Vangla 14.03.2016 käskkirja nr 6-2/436. 1.2 Tartu Halduskohus jättis kaebuse 30.03.2016 määrusega käiguta, kuna kaebaja ei olnud märkinud, kas ta soovib asja arutamist kohtuistungil või kirjalikus menetluses. Samuti ei olnud kaebaja tasunud riigilõivu ega esitanud menetlusabi taotlust. Lisaks palus kohus kaebajal täpsustada, kas ta soovib tühistada ka Tartu Vangla 22.03.2016 vaideotsuse nr 1-11/108-2. Kaebaja täpsustused saabusid Tartu Halduskohtusse 05.04.2016 ja ka riigilõiv tasuti kaebaja eest 05.04.2016. 1.3 Tartu Halduskohus võttis 12.04.2016 määrusega kaebuse menetlusse ja andis vastustajale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.
1.4 Tartu Vangla palus 05.05.2016 kohtule esitatud kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata. Kaebuse põhjendused ja taotlus
2.Kaebaja väidab, et 12.02.2016 ta ei olnud suheldes vanglaametnikuga ebaviisakas ega kasutanud ebatsensuurseid väljendeid. Ta proovis selgitada vanglaametnikule, et tal puudub tungiv kohustus täita vanglaametniku korraldust ning milles seisneb vahe vajalikkuse ja kokkulepitud vajalikkuse vahel. Kaebaja kinnitusel tal puudus vanglaametniku poolt antud korralduse täitmise kohustus, sest korraldus ei olnud vajalik. Kaebaja on veendunud, et juhtumi kohta koostatud ettekandes on meelevaldselt muudetud tema poolt 12.02.2016 tegelikult öeldut ja seda on tõlgendatud kui ebatsensuurset ja ebaviisakat väljendit. Peale ettekandes kirjutatu ei ole distsiplinaarkaristuse määramise otsustamisel kasutatud rohkem ühtegi tõendit. Ühtlasi osutab kaebaja sellele asjaolule, et varem ei ole teda ebatsensuursete väljendite kasutamise eest karistatud. Lähtudes eeltoodust, palub kaebaja kohtult Tartu Vangla 14.03.2016 käskkirja nr 62/436 ja 22.03.2016 vaideotsuse nr 1-11/108-2 tühistamist. Vastustaja vastuväited
3.Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. 3.1 Vastustajal ei ole alust kahelda ametniku ettekandes. Ametniku teavitamiskohustus tuleneb VangS §-st 133 ning ettekande koostamisega aset leidnud sündmuste kohta täidab ametnik just seda kohustust. Ametnikul puudub igasugune põhjus märkida ettekandesse tõele mittevastavat teavet. Sellise fakti ilmsikstulekul riskiks ametnik distsiplinaarkorras karistamisega, mis võib päädida ka teenistusest vabastamisega. Olukorras, kus ettekandes kajastatu kattub osaliselt ka kaebaja seletusega, ei ole tõsiseltvõetav ega eluliselt usutav, et ametnik kajastaks ettekandes lisaks aset leidnud sündmustele ka väljamõeldist ja tõele mittevastavat teavet. Ametnikele on teada, et ettekande koostamisele järgnevalt võib tekkida vajadus täiendavate selgituste andmiseks distsiplinaarmenetluses, vaidemenetluses või isegi kohtumenetluses. Vastustajal ei ole alust kahelda ametniku ettekandes. Vanemvalvur on hiljem ka distsiplinaarmenetluse käigus jäänud kindlaks ettekandes märgitule ning kinnitanud 09.05.2016 e-kirjas, et kaebaja kasutas kindlalt ebatsensuurset väljendit. Seega on kaebajale etteheidetud tegu (s.h ebatsensuurse väljendi kasutamine) kinnitust leidnud vanemvalvur K. Vassili ütlustega. 3.2 Vastustaja kinnitusel ei viibinud sündmuse juures teisi isikuid, keda oleks menetluse käigus saanud tunnistajatena üle kuulata. Ka ei ole kinnipeetavate elukambrites kaameraid, mille kaudu võiks visuaalselt tuvastada kambris toimunut. Vestluse sisu ja öeldu kohta ei oleks ka kaamera olemasolu korral võimalik saada täiendavat teavet, kuna vanglas kasutusel olevad kaamerad ei salvesta heli. Seega on vastustajale arusaamatu, milliste täiendavate tõendite kogumata jätmist kaebaja ette heidab. 3.3 Vastab tõele, et varem ei ole kaebajat distsiplinaarkorras ebaviisaka käitumise või ebatsensuursete väljendite kasutamise eest karistatud. Peamiselt on kaebajat karistatud korraldusele allumatuse eest ning enne vaidlusaluse karistuse määramist oli kaebajal neli kehtivat distsiplinaarkaristust. Nimetatud asjaolu ei välista distsiplinaarkorras karistamist ega anna alust vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. 3.4 Sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
Kohtu seisukoht
4.Tartu Vangla 14.03.2016 käskkirjaga nr 6-2/436 määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks 6 ööpäevaks kartserisse paigutamine seoses sellega, et 12.02.2016 kasutas ta suheldes vanglaametnikuga ebaviisakat ja ebatsensuurset väljendit, millega rikkus Tartu Vangla kodukorra (TVK) punkte 1.6.3 ja 1.7.1.
5.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 12.02.2016 kaebaja ei allunud vanglaametniku poolt temale antud korraldusele minna A kohale kambris. Pooltevaheline vaidlus käib selle üle, kas vastates vanglaametniku korraldusele, kasutas kaebaja ebatsensuurset väljendit, aga samuti selle üle, kas vastustaja kogus kõik distsiplinaarkaristuse määramise otsuse langetamiseks vajalikud tõendid. Samuti on pooled eri meelt distsiplinaarkaristuse määra proportsionaalsuses.
6.Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p-le 4 võib VangS, VSkE või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, muu hulgas kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. TVK p 1.6.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud muu hulgas täitma VangS, VSkE, kodukorda ja muid õigusakte ning alluma vanglaametnike ja -teenistujate seaduslikele korraldustele. TVK p 1.6.3 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Tulenevalt TVK p-st 1.7.1 on kinnipeetaval keelatud muu hulgas teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni.
7.Distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Vastavaks teokoosseisuks on seaduse säte, mida kinnipeetava tegevus (tegu või tegevusetus) rikkus, milles see tegevus seisnes ja kinnipeetava süü rikkumise toimepanemisel (RKHK 3-3-1-44-12, p 16).
8.Kaebaja väidab, et 12.02.2016 ei kasutanud ta suheldes vanglaametnikuga ebaviisakat ega ebatsensuurset väljendit. Peale ettekandes kirjutatu ei ole distsiplinaarkaristuse määramise otsustamisel enam kasutatud rohkem ühtegi tõendit. 8.1 Tulenevalt 12.02.2016 toimunu kohta vanglaametnik Kaur Vassili poolt koostatud ettekandest nr 951 ja sama vanglaametniku poolt esitatud kinnitustest koostatud ettekande kohta ütles kaebaja 12.02.2016 vastuses vanglaametniku korraldusele: „Mul on pohhui, ma ei lähe mitte kuhugile, et teil on seda vaja, kus te muidu oma palga saaksite“. Hiljem kinnitas vanglaametnik ettekandes kirjutatu kohta, et kaebaja kindlasti kasutas sellist väljendit, mis ettekandes esitatud on. Kohtul puudub alus kahelda ettekandes olemasolevate andmete õigsuses. Kohus leiab, et kaebaja etteheide distsiplinaarmenetluses muude tõendite kasutamata jätmise kohta on põhjendamata. Kaebaja ei andnud kohtule teada, mis tõend see olla võib. Kohtu arvates puuduvad käesolevas asjas vastupidised usaldusväärsed tõendid, mis tõendaksid veenvalt seda, et distsipliinirikkumist ei toimunud. Tähtsust ei oma asjaolu, et ka ametniku ettekannet kinnitavaid muid tõendeid ei ole. On ilmne, et teatud laadi distsipliinirikkumisi, kus rikkumise tunnistajaks on ainult vanglaametnik ja rikkumisest ei jää muid jälgi ega tõendeid, saabki tõendada vaid vanglaametniku ettekandega. Tuvastatud on, et 12.02.2016 viibisid kambris vaid kaebaja ja vanglaametnik, seetõttu teiste isikute küsitlus, kes viibisid väljaspool kambrit, ei oleks andnud asja õigeks lahendamiseks väärtuslikku infomatsiooni. Kohus nõustub
vastustajaga selles, et videokaamera salvestise läbivaatamine oleks tulemusetu, kuna salvestisel puudub heli. Sellest tulenevalt ei rikkunud vastustaja uurimisprintsiipi. Nii distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes, vaides, kaebuses kui ka kohtule esitaud vastuväites vastustaja vastusele (vastus kaebusele) vaidles kaebaja esmalt, et ta ei kasutanud üldse vaidlusaluses käskkirjas märgitud väljendit, kuid samas väitis ta seda, et selline väljend ei eksisteeri eesti keeles ebatsensuurse väljendina jne. Kohtu arvates selline vaidlustamise meetod viitab vaid sellele, et kaebaja siiski kasutas vaidlusaluses käskkirjas nimetatud väljendit. Lisaks sellele ei muuda kohtu hinnangut kaebaja ekslik ettekujutus, et kaebaja poolt 12.02.2016 kasutatud väljend ei olnud ebatsensuurne. Kohus märgib, et üldteada olevaks asjaoluks on, et venekeelse väljendi puhul, mida kaebaja on vaidlustatud käskkirja kohaselt kasutanud, on tegemist nii eesti kui ka vene keeleruumis ebatsensuurse väljendiga. Sellest tulenevalt nõustub kohus vaidlustatud käskkirjas toodud põhjendustega kaebaja poolt toime pandud teo kvalifitseerumisele TVK p 1.6.3 ja 1.7.1 rikkumises.
9.Kaebaja väidab, et kuna varem ei ole teda ebatsensuursete väljendite kasutamise eest karistatud, ei nõustu ta määratud karistuse liigiga. Tulenevalt vaidlustatud käskkirjast määrati kaebajale TVK p 1.6.3 ja 1.7.1 süülise rikkumise eest kartserisse paigutamine 6 ööpäevaks. Distsiplinaarkaristuse liigi valikut põhjendati vaidlustatavas käskkirjas sellega, et oli eesmärgipärane anda kinnipeetavale distsiplinaarkaristusega märku, et selline negatiivne suhtumine kehtivasse korda ning ametnikesse ei ole õige. Vastustaja selgitusel on kaebaja näol tegemist isikuga, kes tegutseb enda arusaamadest lähtuvalt, ning tegelik olukord tema käitumist ei mõjuta ega muuda. Kaebaja selline suhtumine ning selle väljendus sellisel viisil avaldab negatiivset mõju ka kaaskinnipeetavatele ning nende suhtumisele kehtivasse korda ning ametnikesse. 9.1 VangS § 63 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristuseks 1) noomitus; 2) isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; 3) ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine; 4) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 5) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Toodud karistuste loetlemise järjekord ei ole distsiplinaarkaristuse määramisel siduv. Kinnipeetavale on võimalik määrata raskeim distsiplinaarkaristus juba esmakordsel distsiplinaarsüüteo toimepanemisel (RKHKo 3-3-1-91-11, p 14). Distsiplinaarvõimu rakendamisel on vanglal kaalutlusruum ning karistuse saab kohus tühistada vaid siis, kui see on ilmses vastuolus rikkumise asjaolude ja rikkuja isikuga (TlnRnKm 3-14-50005, p 16). 9.2 Kohus tutvus vaidlusaluses käskkirjas tehtud kaalutlustega ning leiab, et võttes arvesse kaebaja poolt toimepandud distsiplinaarsüütegu (ebaviisaka ja ebatsensuurse väljendi kasutamine) on talle määratud karistus - 6-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine - toime pandud rikkumisega proportsionaalne. Kohus nõustub vaidlustatavas käskkirjas öelduga, et seoses ebaviisaka ja ebatsensuurse väljendi kasutamisega oli vaja anda kaebajale märku, et selline käitumine ei ole vanglas ega muus kohas aktsepteeritav. Käskkirjas on põhjendatult viidatud kaebaja varasemale karistatusele distsiplinaarsüütegude eest ning distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valimisel kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestada. Kohus märgib, et selles väljendis ta kasutas ebatsensuurset sõna ning tegu oli agressiivse väljendusega, mis oli suunatud vanglateenistuse autoriteedi õõnestamisele, ja selles vaidles ta vastu kohatul moel vanglateenistuse poolt antud korraldustele. Vastustaja on õigesti arvestanud varasemate kehtivate distsiplinaarkaristuste
olemasolu vastutust raskendava asjaoluna ning esile toonud, et üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimine kinnipeetava poolt ohustab vangla sisekorda. Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Kohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne, arvestades toime pandud rikkumist ja kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. 9.3 Kohus leiab, et Tartu Vangla 14.03.2016 käskkiri nr 6-2/436 on piisavalt selge ja üheselt mõistetav ning kohtu poolt kontrollitav, selles ei esine kaalutlus- ega vormivigu. Kuna kohus on tuvastanud, et rikkumine leidis aset ja kaebajat karistati õiguspäraselt ning vaidlustatud käskkiri on nii faktiliselt kui õiguslikult õiguspärane, siis puudub alus Tartu Vangla 14.03.2016 käskkirja nr 6-2/436 ning 22.03.2016 vaideotsuse nr 1-11/108-2 tühistamiseks. Esitatud kaebuses ei ole kaebaja viidanud sellele, et vaidemenetlus oli läbi viidud rikkumistega, seega jätab kohus sellel põhjusel ka tühistamata Tartu Vangla 22.03.2016 vaideotsuse nr 1-11/108-2.
10.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
11.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu, tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.