2.Jätta G.X 30.05.2026 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 29.04.2026 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud G.X kanda. J.R ja C.T ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse resolutsiooni p-i 1 peale ei saa määruskaebust esitada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 68 lg 4). Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.J.R (hageja I) ja C.T (hageja II) esitasid 12.01.2026 (täiendatud 19.01.2026) Harju Maakohtule G.X (kostja) vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt välja elatise alates 17.12.2025 409,14 eurot kuus ning tagasiulatuva elatise ajavahemiku 17.12.2024–16.12.2025 eest kokku 6843,94 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt on hagejad kostja alaealised lapsed. Kostja ei ela lastega koos ega osale nende igapäevases ülalpidamises alates 2024. a aprillist. Hagejate seaduslik esindaja pöördus korduvalt kostja poole elatise maksmise palvega, kuid regulaarset elatise tasumist ei toimunud. Laste igapäevased kulud kandis kogu perioodi vältel hagejate seaduslik esindaja, vältimaks laste heaolu kahjustumist. Seetõttu tekkis hagejatel kahju elatise mittemaksmise tõttu ajavahemikul 17.12.2024–16.12.2025. Hageja I igakuised kulud moodustavad kokku 702,50 eurot, sh eluasemekulud 50 eurot, kulutused toidule 200 eurot, kulutused transpordile 20 eurot, sidekulud 15 eurot, kulutused tervishoiule 37,50 eurot, kulutused hügieenitarvetele 20 eurot, kulutused lapse koolikohustuste täitmiseks 30 eurot, kulutused lapse huviharidusele ja muudele huvialadele 95 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 95 eurot, kulutused vabale ajale 60 eurot, muud vältimatud püsikulud 80 eurot. Hageja II igakuised kulud moodustavad kokku 797,50 eurot, sh eluasemekulud 50 eurot, kulutused toidule 200 eurot, kulutused transpordile 20 eurot, sidekulud 15 eurot, kulutused tervishoiule 37,50 eurot, kulutused hügieenitarvetele 20 eurot, kulutused lapse koolikohustuste täitmiseks 90 eurot, kulutused lapse huviharidusele ja muudele huvialadele 135 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 90 eurot, kulutused vabale ajale 60 eurot, muud vältimatud püsikulud 80 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja leidis, et kuni 2025. a juunini oli perekond, sh lapsed kostja ülalpidamisel. Alates 2025. a juulist on kostja vabatahtlikult osutanud lastele ülalpidamist, sh tasus täielikult kommunaalkulusid korteris, kus elasid hagejad ning nende seaduslik esindaja. Samuti on kostja tasunud igakuiselt internetiarveid 36 eurot Elisa AS-ile kuni 2025. a septembrini. 2024. a mais on kostja võtnud järelmaksuga mobiiltelefoni poja jaoks (sünnipäevaks), igakuine makse telefoni eest on 20 eurot (kuni 07.05.2027). Samuti tasub kostja hageja II sidekulusid 17 eurot kuus. Lisaks ei ole hagejad oma kulutusi tõendanud ning saavad lapsetoetust, mille arvelt on võimalik katta osa kuludest. Kostja nõustus tasuma mõlemale hagejale elatist miinimummääras. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 29.04.2026 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja I kasuks välja perioodi 17.12.2024–16.12.2025 tagasiulatuva elatise kokku 1000 eurot, alates 17.12.2025–31.03.2026 elatise 301,74 eurot kuus ning alates 01.04.2026 kuni hageja I täisealiseks saamiseni (s.o 03.02.2036) 318,62 eurot kuus. Maakohus mõistis kostjalt hageja II kasuks välja perioodi 17.12.2024–16.12.2025 tagasiulatuva elatise kokku 1000 eurot, alates 17.12.2025–31.03.2026 elatise 301,74 eurot kuus ning alates 01.04.2026 kuni hageja II täisealiseks saamiseni (s.o 11.05.2032) 318,62 eurot kuus. Maakohus märkis, et resolutsiooni p-des 4 ja 7 märgitud elatis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 01.04.2027), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse (PKS) §
2-25-130169 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitise seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Maakohus märkis mh, et juhul, kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejatele maksnud elatist, siis tasutud summad kuuluvad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
5.Maakohus hindas esmalt hagejate välja toodud igakuiste kulude suuruse mõistlikkust ja põhjendatust ning leidis, et käesoleval juhul ei ole hagejad tõendanud, et nende igakuised kulud oleksid miinimumist suuremad. Seega oli hagejate elatise nõue alates hagiavalduse esitamisest põhjendatud osaliselt, s.o miinimummääras. Ühtegi PKS §-s 102 märgitud asjaolu ei ole kostja esile toonud, mistõttu puudus alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära.
6.Teiseks hindas maakohus hagejate tagasiulatuva elatise nõude ajavahemikul 17.12.2024– 16.12.2025 põhjendatust. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et tasumisele kuuluva elatise miinimummääraks ajavahemikul 01.01.2024–31.03.2025 oli ühe lapse kohta 287,72 eurot kuus ning sellele järgneval ajavahemikul 01.04.2025–31.03.2026 301,74 eurot kuus. Seega oleks tulnud mõlemale hagejale tasuda elatist nõutud ajavahemikul 3818,62 eurot. Kuna nimetatu on aga suurem hagejate märgitust, sai maakohus lähtuda hagejate nõudest suuruses 3571,97 eurot. Kuigi kostja on selgitanud, et ta on nimetatud perioodil ülalpidamisena tasunud hagejate ja nende ema kommunaalkulusid ja internetiarveid, siis ühtegi konkreetset summat ega kuluarvestust ei ole kostja kohtule esitanud. Maakohus selgitas 18.02.2026 kirjas kostjale, et juhul, kui kostja on tasunud teatud hagejate kulude eest, siis tuleb nimetatu välja tuua ja esitada ka tõendid kulude kandmise kohta. Üksnes kostja konto väljavõte ei tõenda, et seal märgitud võimalikud kommunaalkulud või sidekulud oleksid seotud hagejatega (dtl 191– 256). Hagejad esitasid tõendina 02.05.2024, 06.08.2024, 17.08.2024 ning 01.01.2025–02.01.2025 kostja ja hagejate seadusliku esindaja peetud kirjavahetused (dtl 167–174), millest iseenesest nähtus, et pooled on arutanud laste ülalpidamise üle. Samas ei ole üheski kirjas konkreetselt elatist küsitud ning pärast 2025. a algust on hagejate seaduslik esindaja oodanud peaaegu terve aasta enne, kui on elatist kohtu kaudu nõudnud. Samuti nähtus viimasest kirjast, et kostja on ise tundnud huvi panustamise vastu, aga hagejate ema on vastanud, et ta ei oska summat öelda. Samas isegi, kui hagejad ei ole järjepidevalt elatist kostjalt nõudnud, ei tähenda see seda, et hagejad oleksid kaotanud õiguse ülalpidamist tagantjärele nõuda. Ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest ning kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks olnud suuteline elatist miinimummääras hagejatele tasuma. Kohtul tuleb aga vastavalt Riigikohtu praktikale järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmise asjaoluga arvestada nõude ulatuse määramisel. Seega oli maakohus seisukohal, et siinsel juhul on põhjendatud ja õiglane kostjalt PKS § 108 alusel hagejate kasuks tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust PKS § 102 lg 2 alusel vähendada mõlema hageja osas 1000 euroni. Maakohus võttis seejuures arvesse asjaolu, et kohtule ei nähtunud, et hagejate vajadused oleksid olnud tagasiulatuva perioodi jooksul täielikult katmata või kaetud ebapiisavalt ja sellega oleks kahjustatud laste huve. Samuti arvestas maakohus, et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel suuremas summas võib raskendada kostjal tasuda jooksvat elatist.
7.Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.
Apellatsioonkaebus
2-25-130169
8.Kostja esitas 30.05.2026 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-des 2 ja 5 tehtud otsustuste osas ning teha uus otsus, millega jätta hagejate tagasiulatuva elatise nõue rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hagejate kanda.
9.Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja tõendanud ülalpidamise kokkuleppe olemasolu ning seda, et see kokkulepe kehtib. Kostja esitatud kirjavahetusest selgub, et pooled ei leppinud kokku konkreetseid summasid igakuise elatisena, kuid kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma kogu eluasemekulud korteri eest, kus lapsed elasid, sidekulud ja teised väikesed kulud laste ülalpidamiseks. See kokkulepe on kooskõlas PKS § 100 lg-s 3 sätestatuga. Seega pidi maakohus jõudma seisukohale, et kostja ei ole tagasiulatuval perioodil ülalpidamiskohustust rikkunud. Hagejate vajadused olid kaetud poolte kokkuleppel, mitte elatise maksmise teel. Kostja leiab seejuures, et ta ei pidanud esitama kohtule kindlat ülalpidamise summat, kuna kokkulepe seisnes ülalpidamise andmises, mitte elatise maksmises.
10.Kostja märkis apellatsioonkaebuse esitamisel, et ei saanud tähtaegselt apellatsioonkaebust ringkonnakohtule esitada tehniliste probleemide tõttu. Kostja oli apellatsioonkaebuse samal päeval kell 19.20 digitaalselt allkirjastanud, kuid ootamatult läks tema arvutiekraan mustaks. Kuna oli reede õhtu, sai kostja pöörduda tehniku poole järgmisel päeval arvutist andmete taastamiseks ja ootamatu arvuti rikke lahendamiseks. Remondi käigus kanti arvuti kõvakettalt andmed mälupulgale. Kostja palub neid asjaolusid ringkonnakohtul arvestada ning võtta apellatsioonkaebus menetlusse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg tuleb TsMS § 67 lg 1 alusel ennistada, kuid on üksmeelsel seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
12.Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kostjale toimetati vaidlustatud maakohtu otsus kätte 29.04.2026, s.o apellatsioonkaebus tuli esitada hiljemalt 29.05.2026 kell 23.59. Kostja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule 30.05.2026. Seega esitas kostja apellatsioonkaebuse hilinenult. Kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel TsMS § 66 kohaselt õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Ringkonnakohtu hinnangul saab kostja esitatut (dtl 297) käsitada tähtaja ennistamise avaldusena, mis on esitatud TsMS § 67 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides. TsMS § 67 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja siinsel juhul
2-25-130169 tõendanud, et ta ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel, s.o tehniliste probleemide tõttu. Kostja on näidanud olenemata menetlustoimingu tegemise jätmisest apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäevale üles hoolsust tähtaja järgimiseks ega ole teadlikult hoidunud menetlustoimingu tähtaegselt tegemisest. Kostja on viinud järgmisel päeval, s.o 30.05.2026 kell 09.08 arvuti remonti, sai andmed arvutist kätte 30.05.2026 kella 11.43 paiku (dtl 298) ning edastas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule 30.05.2026 kell 13.49 (dtl 297). Seega rahuldab ringkonnakohus kostja tähtaja ennistamise taotluse ning ennistab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja.
13.Ringkonnakohus ei võta aga TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKo 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKo 03.04.2018, 2-1618835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
14.Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja rikkus ajavahemikul 17.12.2024–16.12.2025 ülalpidamiskohustust. Samuti leiab kostja, et ta ei pidanud esitama kohtule nimetatud ajavahemiku kohta konkreetseid andmeid elatise maksmise kohta, kuna poolte kokkuleppe kohaselt andis ta lastele ülalpidamist, mitte ei tasunud elatist.
15.Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust järeldada, et maakohus oleks tõendeid hinnates ekslikult tuvastanud kostja ülalpidamiskohustuse rikkumise. Maakohus on hinnanud poolte kirjavahetust ning leidnud põhjendatult, et sellest ei nähtu poolte kokkulepet ülalpidamise andmise viisi ega ajavahemike kohta. Asjaolu, et kostja tasus vaidlusalusel ajavahemikul hagejate ja nende ema kommunaal- ning sidekulusid, ei välista iseenesest seadusest tuleneva elatisnõude esitamist (PKS § 100 lg 3 teine lause). Maakohtu otsusest nähtub, et kohus selgitas 18.02.2026 kirjaga kostjale vajadust esitada andmed ja tõendid selle kohta, milliseid hagejate ülalpidamisega seotud kulusid ta vaidlusalusel ajavahemikul kandis. Kostja ei esitanud kohtule konkreetseid summasid ega kuluarvestust. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja selliseid andmeid esitanud, vaid on leidnud, et nende esitamine ei olnud vajalik. Kolleegium nõustub maakohtuga, et üksnes kostja pangakonto väljavõte ei tõenda, et sellel kajastuvad kommunaal- või sidekulud olid seotud hagejate ülalpidamisega. Seejuures on maakohus tagasiulatuva elatise suuruse määramisel juba arvestanud, et hagejate vajadused ei olnud vaidlusalusel perioodil täielikult katmata ning vähendanud sellest tulenevalt mõlema hageja kasuks väljamõistetud tagasiulatuva elatise summat oluliselt.
16.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
17.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda. Kuna vastustajatel (hagejatel) ei ole
2-25-130169 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hagejatele apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
18.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust hagejatele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.