KK (pankrotis) pankrotihalduri hagi IK vastu alusetu rikastumise eest hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. veebruari 2016. a otsus
Kaebuse hind
116 862,40 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KK (pankrotis) pankrotihalduri apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja KK (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman, lepingulised esindajad vandeadvokaat Anton Sigal ja advokaat Kristiina Reinson Kostja IK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Lind
Kohtuistungi toimumise aeg
22. september 2016. a
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 12. veebruari 2016. a otsus ja teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada.
2.Välja mõista IK-lt KK (pankrotis) pankrotihalduri kasuks põhivõlana 104 530 eurot ning viivisena ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga 22 877,61 eurot ja sealt edasi viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras protsendina tasumata põhinõudest kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui väljamõistetud põhivõla summa.
Menetluskulud jaotus Jätta menetluskuludest 1,7% hageja ja 98,3% kostja kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.KK (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman (hageja) esitas 22. aprillil 2014. a Harju Maakohtule hagi IK (kostja) vastu alusetu rikastumise eest hüvitise väljamõistmiseks.
2.KK (võlgnik) pangakonto väljavõtte kohaselt kandis ta vahemikus 28. aprill 2011. a kuni 3. august 2011. a IK-le üle 104 530 eurot. Muuhulgas kandis võlgnik kostjale 8. juulil 2011. a ühe maksena 100 000 eurot selgitusega „vastavalt lepingule“, olles samal päeval saanud vastava summa laenuna Helix Holdings OÜ-lt. Helix Holdings OÜ kinnituse kohaselt soovis pankrotivõlgnik laenu selleks, et arendada pankrotivõlgnikule kuuluvaid kinnistuid Võrumaal, mitte selleks, et täita umbmääraseid kohustusi kostja ees. Seega on halduril tekkinud põhjendatud kahtlus, et pankrotivõlgnik kandis raha kostjale selleks, et teha see kättesaamatuks oma võlausaldajatele ning ilma tegeliku majandusliku aluseta.
3.Hageja saatis 21. jaanuaril 2014. a kostjale nõudekirja pankrotivõlgniku poolt ülekantu tagastamiseks või ülekantu õiguslike aluste selgitamiseks, millele kostja vastas, et ülekanne tehti „vastavalt kokkuleppele“ ja kokkuleppest tulenevad kohustused täideti sularahas. Kostja sellised väited on paljasõnalised, tõendamata ja ebausutavad. Vastupidiste tõendite puudumisel tuleks lähtuda eeldusest, et ülekanded tehti ilma õigusliku aluseta ja ülekantu kuulub seega alusetu rikastumise sätete kohaselt tagastamisele.
4.Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 104 530 eurot, intress 1582,27 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 2126,40 eurot ja viivise alates 23. aprillist 2014. a võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja sai raha õiguslikul alusel (laenuna) ja on laenu ka juba tagastanud.
6.Asjaolu, kust võlgnik laenuraha sai või mis eesmärgil kandis OÜ Helix Holdings võlgnikule raha, ei puuduta käesolevat tsiviilasja, sest hageja on vaidlustanud võlgniku ülekanded kostjale. Samuti ei tõenda võlgnikule antud laenu sihtotstarve võlgniku poolt kostjale tehtud ülekannete aluse puudumist.
7.Enamus ülekanded on tehtud vastavalt kostja ning võlgniku vahel sõlmitud suulisele laenulepingule ja 8. juuli 2011. a ülekande kohta sõlmiti kokkulepe nr 08/07/2011.
Kokkulepe nr 08/07/2011 allkirjastati küll alles 11. augustil 2011. a, kuid seda seetõttu, et pooltel puudus varasemalt ajanappuse tõttu võimalus kokkulepet kirjalikult vormistada. Nimetatud asjaolu, et summad on üle kantud vastavalt kokkuleppele, märkis kostja ka oma 3. veebruari 2014. a vastuses haldurile. Seega informeeris kostja hagejat, et ülekanded ei ole tehtud õigusliku aluseta, vaid vastavalt kokkuleppele.
8.Arvestades, et hageja viidatud ülekanded on tehtud vastavalt laenulepingutele, siis ei ole raha üle kantud ilma aluseta, vaid õiguslik alus tuleneb pooltevahelistest lepingutest. Ülekannete õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise.
9.Kuivõrd hagejal puudub kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, siis on alusetu ka hageja intressi- ja viivisenõue. Maakohtu otsus
10.Harju Maakohus jättis 12. veebruari 2016. a otsusega hagi rahuldamata.
11.Poolte vahel ei ole vaidlust, et võlgnik kandis kostjale vahemikus 28. aprill 2011. a kuni 3. august 2011. a üle 104 530 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab võlgnikule temalt saadud raha tagastama või on selle tagastanud.
12.Kostja esitas 8. juuli 2011. a sõlmitud laenulepingu, millega võlgnik kohustus andma kostjale laenu 100 000 eurot, intressiga 0% kuus, tagastamise tähtajaga 8. juuli 2014. a. Lepingu p 4 kohaselt loetakse laen tagastatuks ka kostja poolt raha kandmisega Automeka OÜ pangakontole (lisaks võlgnikule ehk laenuandjale raha kandmisele). Seejuures on nimetatud leping digiallkirjastatud võlgniku poolt 11. augustil 2011. a ehk rohkem kui aasta enne võlgnikule ajutise halduri määramist (5. septembril 2012. a) ja pankroti väljakuulutamist (15. oktoobril 2012. a), mis ei tekita kahtlusi lepingu tagantjärgi koostamisest. Seega tegi hageja kostjale makse 100 000 eurot laenulepingu alusel, mistõttu ei ole tegemist õigusliku aluseta saaduga.
13.Kostja väitis, et ülejäänud summa, s.o 4530 eurot, kandis võlgnik kostjale üle suuliste laenulepingute alusel. Võlgnik kui laenulepingu teine pool väitis kohtuistungil tunnistajana, et tema ei oska öelda, mis ülekanded need sellised on ning et tema mäletamist mööda andis ta kostjale laenu ainult ühe korra summas 100 000 eurot. Seega 4350 euro puhul õigusliku alust tuvastatud ei ole.
14.Tõendatud on, et kostja tasus 11. juulil 2011. a OÜ-le Automeka 57 000 eurot, millega loeti laen tagastatuks. Tunnistaja KK kinnitas oma ütlustega, et kostja tagastas laenu, kandes raha Automeka OÜ kontole KK palvel. Kostja tasus 12. juuli 2011. a - 21. september 2011. a KK-le 25 520 eurot, seega kokku 82 520 eurot (57 000 + 25 520). Tunnistaja KK kinnitas, et tegemist on kostja poolt laenu tagastamisega. 22. septembril 2011. a kinnitas KK 10 000 euro tasumist sularahas, seega on kokku tagastatud 92 520 eurot (82 520 + 10 000). Tunnistaja KK kinnitas, et ta allkirjastas 22. septembril 2011. a kinnituskirja seoses sellega, et kostja tagastas talle laenu 10 000 eurot. Kostja tasus
13.oktoobril 2011. a ülekandega 150 eurot, seega on kokku tagastatud 92 670 eurot (92 520 + 150). Tunnistaja KK kinnitas, et tegemist on kostja poolt laenu tagastamisega.
13.oktoobril 2011. a kinnitas KK 2950 eurot tasumist, seega on kokku tagastatud 95 620 eurot (92 670 + 2950). Tunnistaja KK kinnitas, et ta allkirjastas 13. oktoobril 2011. a kinnituskirja seoses sellega, et kostja tagastas talle laenu 2950 eurot. Kostja tasus 14. oktoober 2011. a - 22. novembril 2011. a ülekandega 4400 eurot, seega on kokku tagastatud 100 020 eurot (95 620 + 4400). Tunnistaja KK kinnitas, et tegemist on kostja poolt laenu tagastamisega. 22. novembril 2011. a kinnitas KK nõuete puudumist. Tunnistaja KK kinnitas istungil, et ta allkirjastas 22. novembril 2011. a kinnituskirja seoses sellega, et kostja oli laenu tervikuna tagastanud ja tal puudusid kostja vastu nõuded.
15.Kokku olid 22. novembril 2011. a seisuga kirjalikust laenulepingust tulenevad kohustused täidetud järgmiselt: 57 000 eurot oli tasutud Automeka OÜ kontole, 12 950 eurot oli tasutud sularahas ja 30 070 eurot ülekannetega. Seega oli 22. novembri 2011. a seisuga kostja võlgnikule kõik kirjalikust laenulepingutest tulenevad kohustused täitnud. Kuivõrd kõik kohustused olid täidetud enne tähtaega, siis puudub hagejal kostja vastu vastavas ulatuses (100 000 eurot) nõue, sh intressi- ja viivisenõue.
16.Vaidlust ei ole, et Automeka OÜ tagastas 12. jaanuaril 2012. a kostjale 57 000 eurot. Samas asus kostja peale Automeka OÜ tagasimakse saamist teostama võlgnikule uuesti makseid, et tagasi tulnud 57 000 eurot ikkagi tagasi maksta (lisaks ka selleks, et tagastada 4350 eurot). Vastavat on kohtuistungil muuhulgas kinnitanud nii võlgnik kui ka kostja. Vaidlust ei ole, et esialgu pärast 22. novembril 2011. a antud võlgnikupoolset kinnitust kostjapoolsed maksed peatusid ja jätkusid alles pärast Automeka OÜ-lt saadud rahaülekannet (v.a 1. jaanuari 2012. a ülekanne 370 eurot) ning kostja on võlgniku kontole teinud 1. jaanuar 2012. a - 29. august 2012. a makseid kokku 86 170 eurot, mis katab tagasi saadud 57 000 eurot.
17.Samuti katavad eelviidatud maksed lisaks 57 000 eurole ära ka õigusliku aluseta kostjale tehtud maksed 4350 eurot, mistõttu on hageja nõue ka vastavas osas (4350 eurot) alusetu, ehk kostja on juba enne hageja poolt vastava nõude esitamist tagastanud võlgnikult alusetult saadud 4350 eurot. Seega puudub hagejal kostja vastu vastavas ulatuses (4350 eurot) nõue, sh intressi- ja viivisenõue.
18.Kostja konto väljatrükk kinnitab rahaliste vahendite olemasolu ning laenusaajal ei ole keelatud tagastada laenu saadud laenurahast (nt refinantseeritakse ühest pangast võetud laene teisest pangast võetud laenudega). Hageja on ka ise kinnitanud, et kostjal oli vaidlusalusel perioodil kontolt nähtuvalt sissetulekuid lisaks laenurahale ca 16 000 eurot. Nimetatud summa katab muuhulgas võlgnikule sularahas tasutud laenumaksed. Samuti nähtub konto väljatrükist, et kostja sissetulekud ületasid väljaminekuid. Seega olid kostjal piisavad sissetulekud raha tagastamiseks.
19.Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue täielikult põhjendamatu. Pankrotivara seisukohalt on kostjale välja läinud 104 350 eurot, kuid vähemalt 104 350 eurot on ka kostjalt tagasi saadud (kohtule esitatud kostja konto väljatrükiga on kinnitatud, et kostja on võlgnikule teinud ülekandeid 116 240 euro ulatuses. Samuti on võlgnik kinnitanud 12 950 euro saamist sularahas. Nimetatud tõenditega on tõendatud, et võlgnik on kostjalt saanud vähemalt 129 190 eurot ning isegi kui sularaha kõrvale jätta, on välja läinud 104 350 euro ulatuses kohustused tagasi täidetud).
20.Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda ja kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 3030 eurot. Vaidlust ei ole, et kostja õigusabi kasutas ja õigusabi kasutades kulu kandis ning vastav kulu tuleb hagejal kostjale ka hüvitada. Kostja esindaja poolt õigusabi andmiseks kulutatud aeg 25,25 tundi on põhjendatud ja õigusabi tunnihind 120 eurot/tund mõistlik. Apellatsioonkaebus
21.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud jätta kostja kanda.
22.Maakohus leidis, et raha tagastamine on tõendatud, kuid jättis seejuures mitmed tõendid hindamata ja andis mitmetele asjaoludele ebaõiged hinnangud.
23.Kostja esitas menetluse kestel raha tagastamise kohta mitmeid erinevaid ja vastuolulisi väiteid. Kostja väitis, et laen tagastati sularahas, kuid alternatiivselt tagastati see maksega Automeka OÜ-le või pangaülekannetega. Kostja esitas ka tõendeid, mis kinnitavad tema hinnangul laenu tagastamist kõigil kolmel viidatud viisil ja seega on
omavahel ületamatus vastuolus. Sellises olukorras oleks kohus pidanud jätma kostja tõendid kõrvale nende ilmselge ebausaldusväärsuse tõttu.
24.Kostja ei ole tõendanud laenu tagastamist ühelgi tema väidetud viisil.
25.Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise üheks võimaluseks raha maksmine Automeka OÜ-le. Kostja tasuski Automeka OÜ-le 11. juulil 2011. a 57 000 eurot, kuid Automeka OÜ tagastas selle raha 12. jaanuaril 2012. a kostjale. Juhul, kui 11. juuli 2011. a makse Automeka OÜ-le oli tõepoolest mõeldud selleks, et tagastada laen võlgnikule, siis ei oleks Automeka OÜ sama raha kostjale tagastanud. Tegemist sai olla ainult uue laenuga kostjalt Automeka OÜ-le, mis ei mõjutanud kuidagi kostja ja võlgniku suhteid. See on kooskõlas ka võlgniku enda ütlustega, kes kinnitas 14. detsembri 2015. a istungil, et Automeka OÜ tagastas kõnealuse 57 000 eurot kostjale ja kostja omakorda jätkas oma laenu tagastamist võlgnikule – seega kostja kohustus võlgniku ees ei vähenenud Automeka OÜ-le tehtud makse võrra.
26.Maakohtu seisukoht viidatud küsimuses on aga vastuoluline ning otsusest ei selgu, millisele kahest võimalikust seisukohast kohus lõppkokkuvõttes asus. Esialgu leidis kohus, et makse Automeka OÜ-le vähendas kostja kohustusi 57 000 eurot võrra. Samas leidis kohus vastupidiselt, et kuna Automeka OÜ tagastas kostjale nimetatud summa, siis makse Automeka OÜ-le ei vähendanud kostja kohustusi, sest raha tuli ikkagi tagasi maksta. Seega võib järeldada, et kohus luges raha tagastatuks pangaülekannetega otse kostjalt võlgnikule, mitte maksega Automeka OÜ-le.
27.Maakohus leidis, et raha tagastati 12. juuli 2011. a – 29. august 2012. a pangaülekannetega. See on aga vastuolus tõenditega, mille hulgas on ka kostja kirjalik kinnitus. Tõendite kohaselt tegi kostja viidatud ülekanded temale kuuluva äriühingu Laena OÜ nimel ja seega ei soovinud ta tagastada ega tagastanud nimetatud ülekannetega enda laenu. Kostja kiri haldurile ning vastuses esitatud selgitused ja lisana esitatud võlgniku kinnitused näitavad, et laen tagastati sularahas, mitte ülekannetega. Samuti kinnitas kostja sõnaselgelt, et ta tegi vaidlusalused 12. juuli 2011. a – 29. august 2012. a pangaülekanded Laena OÜ eest laenu väljastamiseks võlgnikule. Laena OÜ on oma majandusaasta aruandes kinnitanud, et kostja poolt võlgnikule ülekantud raha on Laena OÜ laen võlgnikule. Laena OÜ, keda esindas juhatuse liikmena kostja, esitas võlgniku pankrotimenetluses hagi nõude tunnustamiseks justnimelt viidatud ülekannete alusel (tsiviilasi 2-13-9676).
28.Nõudest loobumine Laena OÜ poolt ei tähenda, et samu ülekandeid saab lugeda kostja laenu tagastamiseks. Faktiliselt on tuvastatud, et kostja kandis raha võlgnikule Laena OÜ eest ning raha ülekandmise ajal oli poolte tahe suunatud sellele, et kostja jääks võlgnikule võlgu ning laenu ei loetud tagastatuks ning kostja äriühingul Laena OÜ tekiks nõue võlgniku vastu. Võlgnik, Laena OÜ kui ka kostja ise jäid selle versiooni juurde ka tsiviilasjas 2-13-9676 (kuni selle lõppemiseni) ning käesolevas asjas kuni selle hilise staadiumini. Asjaolu, et Laena OÜ otsustas oma nõudest loobuda (tegemata seejuures mingeid uusi avaldusi faktiliste asjaolude kohta), ei muuda kuidagi kostja positsiooni käesolevas menetluses.
29.Eeltoodust tulenevalt on ainuke võimalik raha tagastamise viis kogu laenu tagastamine sularahas, millele kostja käesolevas menetluses ka läbivalt tugines. Samas on laenu tagastamine sularahas tõendamata. Maakohus jättis tõendite hindamisel tähelepanuta Riigikohtu juhised, mille kohaselt ei saa laenu tagastamist tõendada üksnes lepingupoolte endi kinnitustega. Kostja kontoväljavõttest ja tuludeklaratsioonidest nähtub, et tema sissetulek (võlgnikult saadud laenu ületavas osas) oli ca 16 000 eurot, so ca 7 korda väiksem, kui väidetavalt tagastatud laen. Kostja ei esitanud mingeid täiendavaid tõendeid sissetuleku või raha olemasolu kohta. Laenu tagastamine sularahas
on seega tõendamata. Ükski tõend ei näita, et kostja võttis oma kontolt sularaha ning kostja ei selgitanud, kust ta väidetava sularaha võttis. Vastus apellatsioonkaebusele
30.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Kolleegium ei nõustu maakohtu lähenemisega asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele ja tõendite hindamisele. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele, hagi tuleb osaliselt rahuldada.
32.TsMS § 436 lg-le 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 2, mille kohaselt tuleb kohtuotsus rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 otsuses taas põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta.
33.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai perioodil 28. aprill 2011. a - 3. august 2011. a pankrotivõlgnikult KK-lt laenuna 104 530 eurot ning pidi saadud raha tagastama. Pooled on eri meelt selles, kas kostja on raha tagastamise kohustuse täitnud või mitte.
34.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja poolt raha tagastamine on tõendatud ja hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
35.Kolleegiumi arvates on hageja juhtinud põhjendatult tähelepanu sellele, et kostja on esitanud raha tagastamise kohta menetlust läbivalt vastuolulisi väiteid. Esmalt on kostja väitnud, et laenuks saadud raha tagastati sularahas. Sellisele väitele on kostja tuginenud
3.veebruari 2014. a e-kirjas (I kd, tl 10); 25. septembri 2014. a menetlusdokumendis (I kd, tl 196), milles on viidatud võlgniku vastavatele kinnitustele, mille järgi on võlgnik kinnitanud, et laen tagastati sularahas (I kd, tl 220-224). Samadele kinnitustele on kostja tuginenud ka 20. aprilli 2015. a seisukohas (II kd, tl 23). Pärast seda, et kui maakohus kogus 13. mail 2015. a tehtud määruse (II kd, tl 51-53) alusel tõenditena kostja vaidlusaluse perioodi tuludeklaratsioonid ja kontoväljavõtted (II kd, tl 78-81 ja 87-107), millest selgus, et kostjal ei olnud sissetulekut, millest laenu tagastada, on kostja 20. oktoobri 2015. a menetlusdokumendis laenu sularahas tagastamise väitele lisaks asunud alternatiivselt tuginema sellele, et võlgnik on nõudest loobunud või et laen tagastati pangaülekannetega (II kd, tl 146-149). Alates 4. novembri 2015. a menetlusdokumendist asus uuele alternatiivsele seisukohale, mille järgi on laen tagastatud 57 000 euro ulatuses OÜ Automeka kontole tehtud ülekandega. Samas menetlusdokumendis on kostja lisanud, et ka juhul, kui Automeka OÜ-le tehtud ülekandega ei saa lugeda laenu tasutuks ning tõendamist ei leia laenuraha tagastamine sularahas, siis on laen tagasi makstud perioodil 8. juuli 2011. a - 29. august 2012. a kostja kontolt pankrotivõlgniku kontole tehtud ülekannetega (II kd, tl 156-157).
36.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus kostja esitas menetluses alternatiivseid väiteid faktiliste asjaolude kohta, oleks maakohus pidanud mõistma, et
kostja käsitlus faktide kohta peab olema vähemalt osaliselt eksitav ning suhtuma seepärast kostja väidetesse ja esitatud tõenditesse oluliselt kriitilisemalt. Ühte ja sama rahasummat ei saa lugeda tagastatuks üheaegselt nii sularahas, ülekandega kui tasumisega kolmanda isiku kontole ning samaaegselt lugeda ka võlasuhet lõppenuks nõudest loobumisega.
37.Ringkonnakohus jagab hageja seisukohta ka selles, et isegi juhul, kui jätta kostja poolt faktide lubamatu alternatiivne esitamine tähelepanuta ja käsitelda kõiki kostja poolt pakutud laenu tagastamise võimalusi eraldivõetuna, ei anna ükski neist alust lugeda laen pankrotivõlgnikule tagasi makstuks.
38.Laenu tagastamine sularahas on tõendamata. Nagu eespool märgitud, ei ole kostja poolt laenu sularahas tagastamine usutav, sest kostjal puudusid selleks vaidlusaluse perioodi kohta käivate tuludeklaratsioonide ja kostja pangakonto väljavõtete järgi piisavad vahendid (II kd, tl ). Maakohus jättis tõendite hindamisel tähelepanuta Riigikohtu juhised (korduvalt viidatud, nt tl 13, II köide), mille kohaselt ei saa laenu tagastamist tõendada üksnes lepingupoolte endi kinnitustega. Asjakohane on Riigikohus selgitas, et kui raha puudumisele tuginev pool tõendab raha puudumist, tuleb raha olemasolule tugineval poolel esitada tõendid (kogu) raha olemasolu kohta. Kostja kontoväljavõttest (II kd, tl 87-107) ja tuludeklaratsioonist (II kd, tl 78-81) nähtub, et tema sissetulek (võlgnikult saadud laenu ületavas osas) oli ca 16 000 eurot, st ligi 7 korda väiksem, kui väidetavalt sularahas tagastatud laen. Õige on hageja märkus, et kostja ei ole esitanud mingeid täiendavaid tõendeid sissetuleku või raha olemasolu kohta, samuti ei nähtu kontoväljavõttest, et kostja oleks võtnud oma kontolt välja märkimisväärses ulatuses sularaha, samuti väidetava sularaha muu päritolu kohta.
39.Võimalus, et laen tagastati Automeka OÜ-le 11. juulil 2011. a tehtud ülekandega, nii nagu näeb ette 8. juuli 2011. a sõlmitud ja pankrotivõlgniku poolt 11. augustil 2011. a digiallkirjastatud laenulepingu p-s 4 (I kd, tl 217), on ära langenud, kuna vaidlus puudub selles, et Automeka OÜ tagastas kostjale üle kantud 57 000 eurot 12. jaanuaril 2012. a. Ülekantud raha tagasi maksmine ei ole kooskõlas kostja poolt 11. juuli 2011. a tehtud maksele antud tähendusega, sest juhul, kui Automeka OÜ-le tehtud ülekanne oli mõeldud selleks, et tagastada osa laenust võlgnikule, siis ei oleks Automeka OÜ sama raha kostjale tagastanud. Põhjendatud on hageja hinnang, et tegemist sai olla üksnes kostja antud uue laenuga Automeka OÜ-le, mille kostja tagasi sai ning mis ei mõjutanud kuidagi kostja ja pankrotivõlgniku vahelisi laenusuhteid. Hageja selline käsitlus on kooskõlas ka pankrotivõlgniku ütlustega, kes kinnitas 14. detsembril 2015. a toimunud kohtuistungil, et Automeka OÜ tagastas kõnealuse 57 000 eurot kostjale ja kostja omakorda jätkas oma laenu tagastamist võlgnikule (II kd, tl). Seega ei saanud kostja kohustus Automeka OÜ-le tehtud makse võrra väheneda.
40.Alternatiiv, et kostja tagastas pankrotivõlgnikule laenu 12. juulist 2011. a - 29. augustini 2012. a tehtud pangaülekannetega, ei tule ringkonnakohtu hinnangul samuti kõne alla. Kolleegium nõustub hagejaga, et nimetatud pangaülekannete sisustamisel tuleb tähele panna kostja ühemõttelist kinnitust, mille kohaselt on kõnealused ülekanded tehtud Laena OÜ nimel, et täita Laena OÜ kohustust, mis tulenes pankrotivõlgniku ja Laena OÜ vahelisest laenulepingust (II kd, tl 181). Et kinnitus käib just 12. juulist 2011. a –
29.augistini 2012. a tehtud ülekannete kohta, millele kostja soovib tugineda ka väites, et tegemist oli hoopis ülekannetega kostja laenu tagastamiseks, kinnitab ülekannete summa ja kinnituses märgitud summade täpne kattuvus (II kd tl 179-180 ja 181). Võlasuhte olemasolu pankrotivõlgniku ja Laena OÜ vahel tõendab lisaks kostja enda kinnitusele (II kd, tl 181) ka äriregistris nähtuv asjaolu, et Laena OÜ on oma majandusaasta aruandes kinnitanud, et kostja poolt pankrotivõlgnikule ülekantud raha on Laena OÜ laen võlgnikule. Kostja on seejuures Laena OÜ osaniku ja juhatuse
liikmena majandusaasta aruande õigsust kinnitanud. Lisaks eeltoodule ei ole vaidlust selles, et Laena OÜ, keda esindas juhatuse liikmena kostja, esitas võlgniku pankrotimenetluses hagi nõude tunnustamiseks samade ülekannete alusel (tsiviilasi nr 2-13-9676). Kolleegium nõustub hagejaga, et nimetatud tsiviilasja lõppemine kompromissiga, mille raames Laena OÜ loobus oma nõudest, ei tähenda, et samu ülekandeid saab sellest alates pidada kostja poolt oma laenu tagastamiseks. Õige on hageja seisukoht, et Laena OÜ nõudest loobumine iseenesest ei muuda mingil viisil kostja positsiooni käesolevas menetluses, kuna fakte ei saa tagantjärgi kujundada.
41.Erinevalt maakohtu seisukohast ei ole pankrotivõlgniku seletus (II kd, tl 182-183) ja antud kinnitus (I kd, tl 185) selle kohta, et kostja on pankrotivõlgnikule raha tagastanud, ringkonnakohtu hinnangul kaalukad tõendid. Nimetatud tõendite usaldusväärsuse hindamisel tuleb kolleegiumi arvates pidada silmas pankrotivõlgniku ja kostja vahelisi sõbrasuhteid, mis võisid kallutada pankrotivõlgnikku andma kostjale soodsaid ütlusi ja kinnitusi. Samuti tuleb arvestada võimalusega, et pankrotivõlgnikul on varjatud huvi seni kostja käes oleva raha pankrotipessa mitte jõudmise vastu.
42.Pooled on jõudnud menetluse kestel üksmeelele, et pankrotivõlgnikult kostjale tehtud ülekannete näol oli tegemist laenuga ning eeltoodut arvestades tuleb kostjal saadud 104 530 eurot pankrotivõlgnikule VÕS § 396 lg 1 alusel tagastada. Hageja on palunud kostjal raha tagasta 21. jaanuaril 2014. a saadetud nõudekirjaga (I kd, tl 10). Vaatamata sellele, et nimetatud nõudekirjas on hageja märkinud, et talle ei ole teada, millisel alusel on pankrotivõlgnik kostjale pangaülekandeid teinud, oli ülekannete alus siiski kostjale teada ja seetõttu saab hageja nõudekirja pidada laenulepingu ülesütlemiseks VÕS § 398 lg 2 tähenduses, mille kohaselt võib laenuandja intressita laenulepingu igal ajal ilma ette teatamata üles öelda.
43.Lisaks põhivõla väljamõistmisele on hageja nõue osaliselt põhjendatud ka kostjalt viivise välja mõistmiseks. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, millest üks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni viivist.
44.Kuna viivisemäära osas kokkuleppe sõlmimise kohta tõendid puuduvad, on hageja palunud mõista viivise välja VÕS § 113 lg-s 1sätestatud seadusjärgses määras alates 22. jaanuarist 2014. a. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja määratud viivise arvestamise alguse tähtpäev õige, sest hageja on andnud kostjale 21. jaanuaril 2014. a saadetud nõudekirjas võla tasumiseks tähtaja 10 päeva (I kd, tl 10). Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta on 21. jaanuari 2014. a nõudekirja samal päeval kätte saanud ja seetõttu tuleb viivist arvestada alates 1. veebruarist 2014. a. Kuna kostja ei ole võlgnevust tänaseni tasunud, on ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga kogunenud seadusjärgse viivise summaks 22 877,61 eurot. periood 01.02.2014-30.06.2014 01.07.2014-31.12.2014 01.01.2015-30.06.2016 01.07.2016-14.10.2016
viivisemäär 8,25% 8,15% 8,05% 8%
viivitatud päevade arv
viivis
4294,61 12 610,47 2428,53
45.Alates kohtuotsuse tegemisest kuulub vastavalt hageja TsMS § 367 järgsele taotlusele kostjalt välja mõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras protsendina
tasumata põhinõudest kuni põhinõude tasumiseni. Ringkonnakohus juhindub seejuures Riigikohtu seisukohast, mille järgi tuleb lugeda ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõla ja intressi suurust (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 19) ning peab seetõttu õigeks piirata edasiulatuva viivise suurust põhivõla suurusega.
46.Kuna hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja sõlmis pankrotivõlgnikuga laenulepingu oma majandus või kutsetegevuse raames, ei pea kolleegium VÕS § 397 lg 1 järgi võimalikuks rahuldada kostjalt intressi välja mõistmise nõuet. VÕS § 94 rakendamine eeldab intressikokkuleppe olemasolu.
47.Arvestades seda, et intressi nõue jääb rahuldamata ja viivist tuleb mõista välja 10 päeva jagu vähem, tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskuludest 1,7% hageja ja 98,3% kostja kanda.
48.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel ja seepärast peab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt Riigikohtu 20. aprill 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21).
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.