2-25-21694 B2 Impact OÜ hagi R.R-i vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõlgnevuse 2912,75 euro, intressi 374,48 euro, sissenõudmiskulu 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 469,80 euro väljamõistmiseks hagimenetlus
Hagihind
3757,03 eurot
Kohtunik
Kadi Karting
Hageja
B2 Impact OÜ (registrikood: XXX)
Hageja lepinguline esindaja
Marie Tsine
Kostja
R.R (isikukood: XXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda.
3.Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostjale. Edasikaebe kord ja selgitused Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633). Arvestades hagihinda, mis ei ületa põhinõudelt 3500 eurot ning koos kõrvalnõuetega 7000 eurot, on kohus lahendanud asja TsMS § 405 lg 1 kohaselt õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kaldudes kõrvale üldistest menetlusreeglitest, s. o ilma kohtuistungi pidamiseta; menetlusosalistele on teatatud õigusest olla kohtu poolt ära kuulatud. Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks. See ei välista samas edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).
Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2).
ASJAOLUD
1.Kohus võib lihtmenetlusotsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (TsMS § 444 lg 1). Seega piirdub kohus käesolevalt üksnes olulisemate väidete ja asjaolude väljatoomisega.
2.Tartu Maakohtu menetluses on B2 Impact OÜ hagi R.R-i vastu. Hageja palub kostjalt välja mõista Multitude Bank p.l.c. (endise ärinimega Ferratum Bank plc) ja kostja vahel 27.05.2024 sõlmitud laenulimiidi lepingust tuleneva võlgnevuse 3757,03 eurot, millest põhivõlgnevus on 2912,75 eurot, intress 374,48 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 469,80 eurot ning sissenõudmiskulud 35 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud.
3.Hageja selgitas mh, et laenulimiidi põhimõtte kohaselt määratakse kliendile limiit, mille piires saab ta jooksvalt krediiti kasutada ja tagasimakstud põhiosa ulatuses krediiti uuesti kasutusele võtta. Kostja esitas 27.05.2024 krediidiandja iseteeninduskeskkonnas laenutaotluse ning samal kuupäeval edastas krediidiandja kostjale lepingu üldtingimused, eritingimused, hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Pärast iseteeninduskeskkonnas autentimist ja kinnituskoodi sisestamist loeti poolte vahel laenulimiidi leping sõlmituks. Lepingu kohaselt võimaldati kostjale krediidilimiiti kuni 3000 euro ulatuses ning leping sõlmiti tähtajatult. Hageja andmetel kasutas kostja krediidilimiiti kokku viiel korral ning krediidiandja teostas kostjale väljamakseid kokku 3581 eurot.
4.Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma krediidi kasutamise eest intressi 42,66% aastas ehk 0,1168892% päevas. Lepingu sõlmimisel kujunes krediidi kulukuse esialgseks määraks 52,08% aastas ja tagasimaksete kogusummaks 3693,30 eurot. Krediidi kulukuse määr ei olnud tühine.
5.Hageja leiab, et krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Enne lepingu sõlmimist kogus krediidiandja kostjalt andmeid tema majandusliku olukorra kohta, kontrollis kostja isikusamasust ja hindas tema krediidivõimelisust kostja esitatud taotluse, pangakonto väljavõtte ning maksehäireregistrist kogutud andmete põhjal. Hageja sõnul puudusid kostjal lepingu sõlmimise ajal aktiivsed maksehäired, kogutud andmete põhjal võis krediidiandja põhjendatult eeldada, et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi.
6.Kostja tasus krediidiandjale kokku 1674,62 eurot, millest põhivõla katteks arvestati 668,25 eurot, intressi katteks 978,94 eurot ja kulude katteks 27,43 eurot. Seetõttu on kostjal tagastamata krediidisumma 2912,75 eurot.
7.Kostja jättis tasumata 28.04.2025, 28.05.2025, 28.06.2025 ja 28.07.2025 sissenõutavaks muutunud osamaksed, rikkudes lepingut. Krediidiandja edastas 12.07.2025 kostjale lepingu lõpetamise meeldetuletuse ja andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, lõppes leping 27.07.2025 ja kogu võlgnevus muutus sissenõutavaks. Lisaks nõuab hageja kostjalt lepingu alusel tasumata intressi 374,48 eurot ajavahemiku eest 09.04.2025 kuni 27.07.2025 ja viivist 469,80 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnenud ajast kuni hagi esitamiseni. Samuti nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 35 eurot. Hageja märgib, et nõue on talle loovutatud ning kostjat teavitati nõude loovutamisest 04.08.2025.
8.Hagimaterjalid on kostjale isiklikult 14.02.2026 kätte toimetatud aadressile XXX-i. Kostja hagile vastust ei esitanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses võib põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 2).
10.Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
11.Kohus tuvastab, et kostja sõlmis krediidiandjaga tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 tähenduses ja kasutas ka lepingu alusel väljastatud krediiti. Kohus leiab, et leping oli sõlmitud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (VÕS § 410 lg 1), krediidi kulukuse määr vastas VÕS § 4062 nõuetele ning leping sisaldas seaduses nõutud andmeid muu hulgas intressimäära, krediidi kulukuse määra, viivise ning krediidi kogukulu kohta (VÕS §§ 404 ja 405). Samuti on tõendatud, et kostjale anti krediit kasutusse (VÕS § 408 lg-d 1 ja 2) ning nõude loovutamisest teavitati kostjat nõuetekohaselt (VÕS § 170, § 412 lg 1). VÕS § 4034 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja arvesse võtma kõik krediidiandjale teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sealjuures tuleb krediidiandjal lähtuda ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. VÕS § 403 4 lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Seega erineb tõendamiskoormus tarbijakrediidilepingutest tuleneva vaidluse puhul oluliselt TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest. See tähendab, et tarbija ei pea esitama menetluses vastavat vastuväidet ega seda sisustama.
Kohtupraktika kohaselt on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks minimaalselt vajalik nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ tarbijakrediidi direktiivi preambuli p-s 26-28 on rõhutatud, et kuigi tarbijatel on kohustus oma finantskohustusi vastutustundlikult täita, lasub krediidiandjal siiski peamine kohustus veenduda, et laenuandmine on põhjendatud. Krediidiandjal ei ole lubatud tugineda pelgalt tarbija enda esitatud andmetele, vaid ta peab neid ka kontrollima. Kui krediidiandja ei ole rakendanud vajalikke meetmeid, et tagada laenuvõtja tegelik maksevõime, ei saa hilisemaid makseraskusi pidada ainult tarbija vastutuseks.
14.Kohus ei nõustu hageja väitega, et krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4034 tähenduses. Hageja väitel tugines krediidiandja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud andmetele, maksehäireregistri andmetele ja pangakonto väljavõttele. Samas ei tähenda pangakonto väljavõtte olemasolu iseenesest vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, vaid krediidiandja peab kogutud andmeid sisuliselt analüüsima ja nende põhjal hindama tarbija tegelikku võimet krediidikohustusi täita. Hageja esitatud kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et juba enne krediidilepingu sõlmimist tehti kostja kontolt regulaarselt makseid erinevatele krediidiandjatele
ja laenukohustustega seotud isikutele. Muu hulgas nähtub väljavõttest mitmel korral laenu pikendamisega seotud makseid (www.svea.com/EE), samuti makseid Holm Bank AS-ile ja Bondora AS-le. Lisaks sisaldab väljavõte mitmeid muid regulaarseid ning arvestatava suurusega väljaminekuid, sealhulgas 07.03.2024 summades 258,62 eurot ja 150,33 eurot, 04.04.2024 summas 288,63 eurot ning 09.04.2024 summas 138,19 eurot. Kuigi kõigi nimetatud maksete saaja või alus ei nähtu väljavõttest üheselt, viitavad need koos krediidiandjatele tehtud maksetega sellele, et kostjal lasusid juba enne vaidlusaluse krediidilepingu sõlmimist mitmesugused finantskohustused ja arvestatav maksekoormus. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millisel viisil jõudis krediidiandja vaatamata pangakonto väljavõttest nähtuvatele olemasolevatele krediidikohustustele ja regulaarsetele maksetele järeldusele, et kostja on võimeline võtma endale täiendava kuni 3000 euro suuruse krediidikohustuse. Neil asjaoludel ei saanud krediidiandja piirduda üksnes maksehäireregistri kontrollimisega, vaid pidi põhjalikumalt hindama kostja tegelikku majanduslikku olukorda, olemasolevaid kohustusi ning võimet võtta endale täiendavaid krediidikohustusi. Seetõttu leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist VÕS § 4034 lg-te 1, 6 ja 7 tähenduses. Krediidiandja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (RKTKm 2-21-13098, p 24). Kohus tegi hagejale 16.12.2025 ettepaneku esitada oma nõuete ümberarvestus juhuks, kui kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise. VÕS § 403 4 lg 7 toimel muutuvad lepingus tühiseks üksnes intressimäära ja muude tasude kokkulepped, muus osas jääb leping kehtima. See tähendab, et tagasimaksete uuesti määramisel peavad uuesti määratud tagasimaksed järgima kõiki muid lepingutingimusi, sh lepingu tähtaega, tagasimaksete arvu, kuupäevi jm. Kuna hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele esitanud ümberarvestus nõutud teavet, jätab kohus hagi rahuldamata. Vastava nõude rikkumise tõttu hagi rahuldamata jätmist on jaatanud ka kõrgem kohus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2025 otsus nr 2-23122204, p 9).
16.TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluses aktiivselt ei osalenud, seega kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.