Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagi JK ja S-ER vastu käenduskohustuse täitmise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.03.2016.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
159 779,12 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu, registrikood 11488826), tehinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): S-ER (XXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Katri Tomson
Kohtuistungi toimumise aeg
09.09.2016.a
Istungil osalenud isikud
Apellandi tehinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres, vastustaja tehinguline esindaja vandeadvokaat Katri Tomson
Teha tühistatud osas uus otsus, millega jäetakse S-ER ́i vastu esitatud Danske Bank A/S nõude puhul aegumine kohaldamata ja tsiviilasi saadetakse edasiseks menetlemiseks Harju Maakohtule.
3.Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte
1(9)
Tsiviilasi nr 2-15-1409 pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.29.01.2015.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus käenduslepingu alusel välja mõista kostjalt 159 779,12 eurot ja JK-lt 500 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja alates 01.06.2008.a AS Sampo pank (registrikood 10040839) üldõigusjärglane. Hageja ning OÜ Apollo Invest (likvideerimisel; edaspidi ka Apollo) sõlmisid 28.12.2006.a laenulepingu nr KL181206AP, mille alusel andis hageja Apollole laenu summas 3 253 889,02 eurot. 28.12.2006.a sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping, mille alusel vastutas kostja laenulepingust tulenevate Apollo kohustuste täitmise eest. Käenduse rahaline maksimumsumma oli 159 779,12 eurot. Kõnealuse käenduslepingu sõlmimisele järgnenud ajal on sõlmitud kolm lepingu muudatust, laenulepingu suhtes on sõlmitud kokku seitse muudatuskokkulepet. 16.06.2011.a sõlmisid hageja ja Apollo muudatuskokkuleppe nr 6, millega lepiti laenu tagastamise lõpptähtajaks kokku 16.06.2012.a ning sõlmiti ka uus graafik maksete tasumiseks, mida Apollo ei järginud. 23.12.2011.a saatis hageja Apollole laenulepingu täitmise ja leppetrahvi nõude ning laenulepingu ülesütlemise hoiatuse. Apollo ei täitnud kohustusi, mistõttu esitas hageja 18.01.2012.a laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate alates 26.01.2012.a. Ühtlasi saabus laenulepingu lõpptähtaeg ja maksetähtpäev 26.01.2012.a. Hageja nõue on muutunud sissenõutavaks, kuid nõue on käesoleva ajani täitmata. Kostjale edastati korduvalt nõudeid käenduskohustuse täitmiseks ühes pankrotihoiatustega, andes järjepidevalt täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks, kuid kostja seda teinud ei ole. Seejuures 18.01.2012.a edastas hageja kostjale kui Apollo juhatuse liikmele muuhulgas ka laenulepingu ülesütlemise teate alates 26.01.2012.a. Kostja ei ole käenduskohustust siiani täitnud. Vastusena kostja aegumise vastuväitele leidis hageja, et hageja käenduskohustuse täitmise nõue ei aegu koos põhikohustuse aegumisega. Kostjate käenduskohustused muutusid sissenõutavaks käenduslepingutes määratletud kohustuse täitmise tähtpäeva saabumisel. Pooled on käenduslepingus kokku leppinud käenduskohustuse täitmise tähtpäeva. Käenduslepingutes on pooled kokku leppinud, et kostja on kohustatud käenduslepingust tulenevad kohustused täitma 14 kalendripäeva jooksul arvates kostja poolt sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Hageja ei ole kunagi väitnud, et käenduslepingute p-s 2.1 oleks kokkulepe aegumistähtaja pikendamise kohta. Aegumistähtaeg on kolm aastat sissenõutavusest. Kostjale on kirjalik teatis saadetud 18.01.2012.a. Hagejale ei ole teada millal kostja kirjaliku teatise kätte sai, kuid ka juhul kui see toimus teatise saatmise päeval ehk 18.01.2012.a oli käenduskohustuse täitmise tähtpäev 01.02.2012.a ja nõue muutus seetõttu sissenõutavaks 02.02.2012.a. Seega ei saanud hageja kostja vastu aeguda mitte varem kui 02.02.2012.a. Lisaks on hageja kostjale määranud korduvalt täiendavaid 14 kalendripäeva pikkuseid tähtaegasid käenduskohustuse täitmiseks, vastavatel perioodidel oli aegumine peatunud. Aegumine oli peatunud perioodil 09.10.2012.a 23.10.2012.a. Hageja saatis kostjale 03.04.2012.a tähitud postiga omakäeliselt allkirjastatud pankrotihoiatuse. Kiri saadeti XXX ja tagastati postiteenuse osutaja poolt hoiutähtaja möödumisel. Pankrotihoiatus peatas aegumise 14 päevaks alates 08.04.2012.a kuni 22.04.2012.a. Kostja alustas hagejaga nõude üle läbirääkimisi, mis päädisid 08.05.2012.a
2(9)
Tsiviilasi nr 2-15-1409 kokkuleppega, et esialgu ei esita hageja kostja suhtes pankrotiavaldust, kui viimane astub tagasi AS Infragate Eesti nõukogust. Seega toimusid poolte vahel läbirääkimised alates 08.04.2012.a kuni 08.05.2012.a ja sellel ajal oli aegumine peatunud. Hageja on kostjaga kohtunud ja arutanud nõudega seotud asjaolusid, sh nõude sissenõudmise viisi ja selle võimalikku edasilükkamist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud. Kostja nõustub, et laenulepingust tulenevad rahalised nõuded muutusid põhivõlgniku vastu sissenõutavaks alates 26.01.2012.a. Seega muutus hageja laenulepingu ülesütlemisest tulenev rahaline nõue kostja vastu käenduslepingu alusel sissenõutavaks samuti alates 26.01.2012.a ja seega hageja laenulepingu ülesütlemisest tulenev rahaline nõue kostja vastu käenduslepingu alusel sissenõutavaks samuti alates 26.01.2012.a. Käenduslepingu p 2.1 on käendaja kaitseks ja huvides ning sellega ei ole pooled soovinud reguleerida hageja nõuete aegumistähtaja algust. Punkti 2.1 sõnastusest nähtuvalt on selles reguleeritud mitte seda ajamomenti, millisest hetkest võis hageja käendaja vastu nõude esitada (ehk millisest hetkest muutus hageja nõue sissenõutavaks), vaid seda ajaperioodi, hiljemalt millise aja jooksul oli käendaja oma käenduskohustuse täitma, kui ta hagejalt sellekohase nõude sai. Seega on nimetatud sättes antud käendajale sisuliselt võimalus mõistliku aja jooksul oma käenduskohustuse täitmiseks vajalike korralduste tegemiseks puhuks, kui käendaja ei olnud neid toiminguid juba varem tegema asunud ja/või vajas käenduskohustuse sissenõutavaks muutumisest teadasaamisel oma kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikku aega. Aegumistähtaja kulgema hakkamine ei saa sõltuda sellest, kas ja millal pank otsustab käendaja vastu nõude maksma panna. Kui käenduslepingu p-s 2.1 on siiski kriteeriumeid käendaja vastu esitatavate nõuete sissenõutavaks muutumise küsimuses, tuleb see regulatsioon jätta aegumistähtaja arvestamise küsimuses hea usu põhimõttest lähtuvalt kohaldamata. Tegemist on ebamõistlikult kahjustava ja seetõttu tühise tüüptingimusega. Hageja seisukoht käendaja vastu suunatud nõuete aegumise peatumise kohta on samuti ekslik ning tõendamata. Pärast käendaja vastu suunatud nõude sissenõutavaks muutumist (s.o pärast 26.01.2012.a) ei ole hageja edastanud kostjale ühtegi teadet ei käenduskohustuse täitmise nõudes ega täiendava tähtaja andmise küsimuses nõutaval viisil ega vormis. Kostjal oli ajavahemikul 2012.a detsember kuni 2014.a mai lõpuni nii isiklikult kui ka äriühingute kaudu, kelle juhtorganitesse ta sel perioodil kuulus hagejaga (või tema õiguseellasega) erinevaid kehtivaid lepingud, alates arvelduskontoja väärtpaberikonto lepingutest, lõpetades muude tagatis- ja laenulepingutega. Seetõttu ei ole välistatud, et toimikus sisalduvad e-kirjad võisid olla hageja poolt kostjatele saadetud ka muude õigussuhete raames. Hageja viidatud e-kirjadest ei nähtu mingil moel kostja tahet hagejaga läbirääkimisi pidada. Kostja ei ole hagejaga käenduslepingust tulenevate nõuete või nende aluseks olevate asjaolude üle läbirääkimisi pidanud. Edasine menetluse käik
3.Harju Maakohus jättis 28.08.2015.a otsusega hagi kostja ja JK vastu rahuldamata aegumise tõttu. Kostja ja JK esitasid nimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes see tühistada. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10.11.2015.a otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Esimese astme kohtu otsus
3(9)
Tsiviilasi nr 2-15-1409
4.Harju Maakohus tegi 23.03.2016.a otsuse, millega jättis hagi kostja osas rahuldamata aegumise tõttu. Maakohus jättis JK taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja jätkas tema osas menetlust. Maakohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt jättis kohus kostja taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. Asjas ei ole pooltel vaidlust selles, et põhivõlgniku laenulepingust tulenevad rahalised nõuded muutusid põhivõlgniku vastu sissenõutavaks 26.01.2012.a. Seega muutus Apolloga (põhivõlgnik) sõlmitud laenulepingu ülesütlemisest tulenev hageja nõue kostja vastu käenduslepingu alusel sissenõutavaks samuti alates 26.01.2012.a. Hagi esitati kohtusse 29.01.2015, mis on pärast aegumistähtaega. Seaduse kohaselt saab käendaja vastu nõudeid esitada samast hetkest, kui need on sissenõutavaks muutunud põhivõlgniku suhtes. Käendaja ja võlausaldaja vahel sõlmitud kokkulepet ei saa tõlgendada viisil, mis otseselt või kaudselt pikendab käendaja vastu nõuete esitamise tähtaega ning on seetõttu seadusega võrreldes käendaja suhtes ebasoodsam. Kostja 08.10.2012.a e-kirjast ei nähtu, millise käenduskohustuse täitmise nõude kättesaamist kostja kinnitab. Kohtu hinnangul saab käenduslepingu p 3.3 alusel lugeda, et hageja on tõendanud kostjale tähitud kirjade saatmist 03.04.2012.a ja 18.01.2012.a. Kuigi mõlemad kirjad on tagastatud hoiutähtaja möödumisel. 08.05.2012.a kinnituskirjast hageja ja kostja vahel nähtub, et pooled on leppinud kokku tingimused, mille saabumisel hageja ei esita kostja vastu pankrotiavaldust käenduslepingu nr KÄ-281206AP alusel. Kostja ei ole hageja nõuetele ja pöördumistele reageerinud, kuigi hageja on saatnud kostjale vähemalt viis nõuet. Kohtu hinnangul ei tõenda kostja ja hageja vahel 08.05.2012.a sõlmitud kinnituskiri, et pooled oleks pidanud läbirääkimisi nõude või asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Hageja ei ole kinnituskirja kohaselt loobunud ühestki oma nõudest vaid vastupidi, on jäänud oma käenduskohustuse täitmise nõude juurde. Hageja on vaid kinnitanud, et ei esita teatud tingimuste saabumisel pankrotiavaldust kostja vastu. Kostja ei ole kinnituskirjas ühtegi käenduskohustusest tulenevat kinnitust andnud. Riigikohus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lg 1 tõlgendamisel selgitanud, et aegumist peatavateks läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks (RKTKo 3-2-1-10-11). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostja ja hageja vahel selliste läbirääkimiste pidamist. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (RKTKo 3-2-1-162-13, p 32; 3-2-1-53-15). Kohtu ette ei ole toodud tõendeid selle kohta, et kostja oleks avaldanud soovi nõude ja selle aluste üle läbirääkimisi pidada. Kohtu arvates on alusetu lugeda aegumine peatunuks ka siis, kui võlausaldaja esitab alusetu pankrotihoiatuse. 09.03.2016.a istungil selgitas hageja, et kostjad on rikkad ning seda mitte tavapärase heal järjel Eesti ärimehe tasemel, vaid kaugelt üle selle. Seega oli hagejale teada, et kostjatele pankrotihoiatuste edastamine on põhjendamatu. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja ei ole kostjate vastu pankrotiavaldust esitanud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue kostja vastu on aegunud ja see ei ole olnud peatunud ei TsÜS § 167 lg 1 ega lg 2 alusel. Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 23.03.2016.a otsuse osas, milles kohus kohaldas aegumist hageja nõudele kostja vastu ning teha uue otsuse, millega jäetakse taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja saadetakse asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus ei pööranud tähelepanu käenduslepingutes kokkulepitud tingimustele, mis selgelt määratlesid käenduskohustuse sissenõutavuse (ja sellest tulenevalt aegumistähtaja alguse) teisiti. Kohus leidis ekslikult, et kuna põhivõlgniku laenulepingust tulenevad rahalised nõuded
4(9)
Tsiviilasi nr 2-15-1409 muutusid sissenõutavaks 26.01.2012.a, muutusid käenduslepingutest tulenevad nõuded sissenõutavaks samal ajal. Seeläbi on kohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS §-e 146, 147 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 82. Käenduslepingu kohaselt ei olnud enne nõude esitamist panga poolt käendajal üldse rahalist kohustust ja kohustuse tekkimisel ei saanud pank selle täitmist nõuda (hagi esitada) enne, kui nõude esitamisest käendajale on möödunud 14 päeva. Kohus leidis õigesti, et käenduslepingu p 2.1 ei pikenda aegumistähtaega ega peata aegumise kulgemist, seda hageja ka ei väitnud maakohtu menetluses. Hageja väitis hoopis seda, et p 2. määratleb üldreeglist erinevalt üksnes selle, millal nõue muutub sissenõutavaks. Hageja esitas maakohtu menetluses tõendid, et kirjalik teatise käenduskohustuse täitmise kohta saadeti vastustajale 18.01.2012.a, mis käenduslepingu p 3.3 kohaselt loeti kätte saaduks viie päeva möödumisel ehk 23.01.2012.a. Kohus tuvastaski kaevatava otsuse p-s 37, et vastustajale edastati 18.01.2012.a teade käenduslepingu p-s 3.3 toodud viisil ja see tuleb lugeda kätte saaduks. Hageja nõustus sellega. Sellest tulenevalt saabus vastustaja käenduskohustuse täitmise tähtpäev 07.02.2012.a ja nõue ei saanud aeguda enne 07.02.2015.a. Hagi esitati aga 29.01.2015.a ehk aegumistähtaja sees. Kohtu seisukoht, et VÕS § 142 lg 6 kohaselt on käendaja kahjuks VÕS-is sätestatust kõrvale kalduvad kokkulepped tühised, ei ole käenduslepingu p 2.1 kontekstis asjakohane. Käenduslepingu p 2.1 on käendaja VÕS-ist tulenevate õiguste ja kohustuste tasandil täiesti neutraalne, kuivõrd see määratleb kohustuse sissenõutavuse aja ning on seaduses sätestatuga võrreldes käendaja suhtes isegi leebem. Kui üldjuhul tuleb käendajal täita täitmata kohustus samaaegselt põhivõlgnikuga, siis käenduslepingu p 2.1 mõjul ei teki see kohustus enne, kui võlausaldaja kohustuse täitmist nõuab ning selgi juhul annab selleks käendajale mõistliku 14 päevase tähtaja. Selles ei ole käendaja suhtes midagi kahjustavat. Ainuüksi asjaolu, et see ühtlasi lükkab edasi aegumistähtaja alguse, ei anna alust pidada tingimust käendajat kahjustavaks. Ka juhul, kui selline kokkulepe pikendaks mõne nädala võrra aegumistähtaega (nagu väidab kostja), ei oleks see vastuolus VÕS § 142 lg-st 5 tuleneva keeluga, kuna aegumistähtaega ja tähtaja kulgemist ei reguleeri VÕS, vaid TsÜS. VÕS § 142 lg 6 ei piira TsÜS-i reguleerimisala puudutavaid kokkuleppeid. Samuti jättis kohus põhjendamatult tähelepanuta hageja ning kostja vahel peetud läbirääkimised ja asjaolu, et hageja määras kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, jättes selliselt ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 167 lg 1-2. Aegumine oli peatunud vähemalt 14 päevaks. Kohus tuvastas, et hageja toimetas käenduslepingus kokkulepitud viisil kostjale kätte 03.04.2012.a pankrotihoiatuse. Nimetatud pankrotihoiatusega andis hageja kostjale täiendava 14 päevase tähtaja kohustuse täitmiseks. Kohus asus üllatuslikult seisukohale, et kui pankrotihoiatus ise on „põhjendamatu“, ei saa selle alusel nõude aegumine peatuda, analoogselt pankrotiavaldusega, mille menetlemiseks puuduvad alused. Hageja leidis, et selles osas on maakohus oluliselt rikkunud TsÜS § 167 lg-t 2, jättes selle praktiliselt kohaldamata meelevaldsel alusel. Aegumine peatub nii pankrotiavalduse esitamise korral kui ka pankrotihoiatuse tegemisega, ent kohtu poolt leitud analoogia nende juhtumite vahel on otsitud. Esiteks rajaneb kumbki aegumistähtaja peatumise alus erineval õigusnormil – pankrotiavalduse esitamise korral peatub aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 3 järgi, sest tegemist on avaldusega hagita asjas aga pankrotihoiatuse esitamise korral peatub nõude aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi, kuna pankrotihoiatuses sisaldub alati võlgnikule täiendav tähtaeg oma kohustuse täitmiseks. Tegemist on täiesti erinevate ja võrreldamatute instituutidega. Teiseks, pankrotihoiatuse esitamiseks ei pea esinema muud asjaolu, kui et võlasumma on olnud sissenõutav üle 30 päeva ja seda ei ole kohaselt täidetud. Sellises olukorras ei saa pankrotihoiatust pidada „põhjendatuks“ ega „põhjendamatuks“, vaid selle esitamine on pankrotimenetluse algatamise eeldus. Kas hoiatuses sisalduv nõue on piisavalt põhistatud ja selge või mitte, selgubki alles pankrotiavalduse läbivaatamise käigus. Kolmandaks, pankrotihoiatuse esitamisega ei peatu nõude aegumine TsÜS § 167 lg 2 mõjul mitte seetõttu, et tegemist on pankrotihoiatusega, vaid
5(9)
Tsiviilasi nr 2-15-1409 pankrotihoiatuses sisalduva täiendava tähtaja määramise tõttu. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt peatub aegumistähtaeg ka siis, kui võlausaldaja ei hoiata võlgnikku kavatsusest esitada täiendava tähtaja tulemusteta möödumisel pankrotiavaldus. Tähtsust omab üksnes täiendava tähtaja andmine iseenesest, kas koos pankrotihoiatusega või ilma. Neid asjaolusid ei ole kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 rikkumisega otsuses hinnanud, mis viis TsÜS § 167 lg 2 ebaõige kohaldamiseni ja lõppkokkuvõttes vastustaja osas ka ebaõige lahendini. Isegi, kui kohtu poolt rakendatud analoogia oleks põhjendatud, on samuti väär kohtu seisukoht, et aegumine „põhjendamatu pankrotiavalduse“ korral ei peatu. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei sõltu aegumist peatav toime sellest, kas pankrotiavaldus on põhjendatud või põhjendamatu, vaid sellest, kas esinevad selle menetlusse võtmise alused (RKTKm 3-2-1-4712, p 15). Riigikohus selgitas, et pankrotiavalduse esitamine ei peata TsÜS § 160 lg 2 p 3 järgi aegumist siis, kui pankrotiavaldust ei oleks tohtinud pankrotiseaduse § 14 lg 1 alustel menetlusse võtta. Kui pankrotiavaldus menetlusse võetakse, peatab see aegumise menetluse ajaks ka juhul, kui pankrotiavaldus jäetakse rahuldamata ja pankrot välja kuulutamata. Kohus asus ka seisukohale, et täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes saab pretensioon aegumise peatada üksnes juhul, kui isik ei olnud juba varem selgelt kohustuse täitmisest keeldunud (RKTKo 3-2-1-44-11) ning kostja ei ole hageja nõuetele ja pöördumistele reageerinud, kuigi hageja on saatnud kostjale vähemalt viis nõuet. Kohus ei ole välja toonud, millisele täiendavale tähtajale eelnes kostjapoolne kohustuse täitmisest keeldumine Riigikohtu lahendi 3-2-1-44-11 mõttes. Sellist avaldust ei ole kostja teinud ega kohus tuvastanud – kostja on alles kostja vastuses selgelt teatanud, et ta keeldub kohustuse täitmisest. Kohus tuvastas, et hageja saatis pärast nõude sissenõutavaks muutumist kostjale 03.04.2012.a dateeritud pankrotihoiatuse, mis tuli lugeda kättetoimetatuks käenduslepingu p 3.3 alusel. Selle kirjaga andis hageja kostjale 14 päevase täiendava tähtaja, mis samaks ajaks peatas aegumise. Kuna kohus ei ole tuvastanud, et sellele eelnevalt või ka järgnevalt oleks kostja kunagi keeldunud oma kohustuse täitmisest, ei ole Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-44-11 asjakohane. Kostja hoidis kõrvale kohustuse täitmisest ja hiljem ka igasugusest suhtlusest võlausaldajaga, tegeledes aktiivselt enda peitmisega isegi kirju kätte toimetada üritanud kohtutäituri eest. Seda ei saa pidada heauskseks käitumiseks. Kuna selleks, et nõue ei oleks aegunud, piisab aegumise peatumisest kolmeks päevaks, ei oma tähtsust, kas hageja esitas kostjale nõudeid korduvalt või mitte – tähtsust omab käesoleva asja kontekstis see, et aegumine peatus 14 päevaks vähemalt esimese 03.04.2012.a dateeritud pankrotihoiatusega. Kohus asus vastuolulisele ja sisuliselt motiveerimata seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei peetud läbirääkimisi. Kohus tuvastas, et 08.05.2012.a andis hageja kinnituskirja, mille kohaselt ta ei esita kostja vastu pankrotiavaldust, kui kostja täidab teatud tingimused ning samal päeval andis kostja korrespondeeriva kinnituskirja nende kohustuste täitmise kohta. Kohtuotsuses puudub TsMS § 442 lg 8 rikkumisega analüüs sellest, miks ei saa kinnituskirja andmise asjaolusid siduda läbirääkimistega nõude üle. Kokkuleppele eelnenud läbirääkimised said alguse 08.04.2012.a ning kestsid kuni 08.05.2012.a kokkuleppe sõlmimiseni ehk jällegi enam kui kolm päeva, mis on vajalik selleks, et nõude aegumine välistada. Kokkuleppe alusel loobus hageja pankrotiavalduse esitamisest käenduslepingust tuleneva nõude alusel, kui kostja loobub panga kasuks juhtivast rollist äriühingutes, mille aktsiad panditi apellandi kasuks Apollo kohustuse tagamiseks. Läbirääkimisi peeti käenduslepingust tuleneva nõude üle, kusjuures hageja kinnituskirjas on nõude alusena märgitud just vaidlusalust käenduslepingut. Läbirääkimiste tulemusena lepiti kokku tingimustes, mis juhul hageja ühte õiguskaitsevahendit – pankrotiavaldust - ei kasuta. Seega pidasid pooled nõude üle läbirääkimisi, sellel ajal oli aegumine peatunud vastavalt TsÜS § 167 lg 1. Maakohus ei ole kaevatavas otsuses neid
6(9)
Tsiviilasi nr 2-15-1409 tõendeid TsMS § 442 lg 8 rikkumisega sisuliselt arvestanud, analüüsinud ega hageja seisukohtadele vastanud, mis viis ebaõige lahendini. Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jäetakse aegumine apellandi poolt vastustaja suhtes esitatud nõude osas kohaldamata ja tsiviilasi saadetakse edasiseks menetlemiseks Harju Maakohtule.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et käendatud põhikohustus muutus sissenõutavaks 26.01.2012.a. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et käendajate suhtes esitatud nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema samast kuupäevast alates. Käendajal on lisaks käendussuhtes tulenevatele vastuväidetele õigus esitada ka põhivõlgnikuga samu vastuväiteid. Seadusest tulenevalt aegub nõue käendaja vastu käendatud nõudega samal ajal. Apellandi ja vastustaja vahelises käenduslepingus ei viita mitte miski sellele, et lepingu pooled oleksid soovinud reguleerida käendaja suhtes esitatava nõude aegumisega seonduvat seaduses sätestatust erinevalt. Vaidlusalune käenduslepingu p 2.1. reguleerib mitte seda, millal võis võlausaldaja käendajalt kohustuse täitmist nõuda, vaid seda, mida pidasid pooled rahalise kohustuse täitmise kohaseks ajaks.
9.Kuna käendaja suhtes esitatud nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 26.01.2012.a ja kuna hagi esitati kohtusse 29.01.2015.a, oleks nõue aegunud, välja arvatud juhul, kui aegumine oli vähemalt kolme päeva vältel peatunud. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tuleb lugeda tõendatuks, et apellant määras vastustajale vaidlusaluse kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja ja sellega seoses oli aegumine peatunud vähemalt kolme päeva vältel, mistõttu ei saa vaidlusalust nõuet aegunuks pidada. Tsiviilasja materjalidest (t I kd lk 88 ja lk 87) nähtuvalt saatis apellandi töötaja vastustajale 27.08.2012.a e- kirja, millest nähtub, et kirja manusena oli lisatud vastustaja käenduskohustuse täitmise nõudekiri. Vastava e- kirja kohta on vastustaja 08.10.2012.a e- kirja teel kinnitanud, et ta on kirjad kätte saanud. E- kirjale lisati apellandi 27.08.2012.a kiri, mis oli adresseeritud vastustajale ja milles viidati käesoleva vaidluse esemeks olevale käenduslepingule. Kirjas on selgelt, eristatavalt ja rõhutatult esile toodud, et apellant annab vastustajale käenduskohustuse täitmiseks täiendava 14 päevase tähtaja. Seejuures viidati VÕS §-le 114. Seega andis apellant vastustajale vaidlusaluse käenduskohustuse täitmiseks täiendava 14- päevase tähtaja ja selle perioodi jooksul oli käendatud nõude aegumine TsÜS § 167 lg 2 alusel peatunud.
10.Kuigi apellant ja vastustaja olid vaidlusaluse käenduslepingu p-s 3.3. kokku leppinud, et apellandi teade loetakse vastustaja poolt kätte saaduks juhul, kui see on saadetud tähitud kirjaga või antud üle allkirja vastu, ei tähenda see, et eespool viidatud tähtaja andmist e- kirja teel ei saa arvestada. Käenduslepingu p-i 3.3. mõte ja eesmärk on anda käendajale kindlus selles, et teateid, mille kättesaamine ei ole tõendatud, ei saa kätte saaduks lugeda. Kokkuleppe sisu ja eesmärk ei saanud olla see, et käendaja saaks vabaneda nendest õiguslikest tagajärgedest, mis tulenesid apellandi teadetest, mille vastustaja on küll kätte saanud, kuid mille kokku lepitud vormikohast kätteandmist ei suuda apellant tõendada. VÕS § 13 lg 3 analoogiast tulenevalt võis apellant vastustaja käitumisest järeldada ja uskuda ning tugineda sellele, et vastustaja on kõnealuse e- kirja kätte saanud ja vastustaja teate saatmise vorminõuete rikkumisele ei tugine.
7(9)
Tsiviilasi nr 2-15-1409 Vastustaja kinnitas apellandile e- kirja teel, et on apellandi e- kirja kätte saanud. Juhul, kui vastustaja oleks soovinud jääda käenduslepingu p-s 3.3. määratletud teadete rangete saatmise reeglite juurde, oleks vastustaja pidanud apellandile teatama, et apellandil ei ole mõtet vastustajale e- kirju saata, sest sellisel viisil kirjade saatmist ei pea vastustaja aktsepteerima. Toimikus olevast vastustaja e- kirjast nähtub aga selgesti, et vastustaja sai apellandi e- kirja kätte, kinnitas kirja kättesaamist ja ei esitanud kirja saatmise viisi osas mitte mingisuguseid vastuväiteid. Kõnealuse e- kirja teel saadetud teate mittekättesaaduks lugemine põhjusel, et see ei vasta käenduslepingu p-s 3.3. sätestatud teadete saatmise nõuetele, oleks hea usu põhimõtte vastane ja konkreetseid asjaolusid arvestades tuleks sellisel juhul jätta käenduslepingu p 3.3. VÕS §-st 6 tulenevalt kohaldamata. Vastustaja sai e- kirja kätte ja kinnitas selle kättesaamist. Vastustaja ei esitanud kirja kättesaamisel ja kättesaamiskinnituse andmisel mitte ühtegi pretensiooni ega etteheidet selle kohta, et kirja ei saadetud kokku lepitud vormis. Selliseid etteheiteid ei esitanud vastustaja ka mõistliku aja jooksul peale kirja saamist. Esmakordselt tugines vastustaja sellele, et vastava e- kirjaga saadetud kirja kättesaamist ei saa arvestada põhjusel, et kirja ei saadetud kokku lepitud formaalsusi järgides, alles käesoleva kohtumenetluse raames, st siis, kui vastustajale sai selgeks, et kirja kättesaamisest võib sõltuda vaidlusaluse nõude aegumine. Juhul, kui võlgnik saab õiguslikku tähendust omava teate kätte ja kinnitab teate kättesaamist ning ei tugine sellele, et poolte kokkuleppest tulenevalt tuli teated saata kindlaid formaalsusi järgides, annab võlgnik võlausaldajale oma käitumisega põhjuse uskuda, et võlausaldajal ei ole vaja teateid kokku lepitud formaalsusi järgides uuesti saata. Juhul, kui võlgnik hiljem, peale kirjade kätte saamist, pelgalt sellele tuginedes, et teate saatmisel ei ole järgitud kõiki kokku lepitud formaalsusi, soovib vabaneda teate saamisega kaasnevatest negatiivsetest õiguslikest tagajärgedest, oleks see hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu.
11.Ringkonnakohus märgib, et kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtudokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut ei saa kohaldada kohtuvälisele, käibeosaliste vahelisele teadete edastamisele, sest tsiviilkohtumenetluses kehtivad reeglina rangemad kättetoimetamise reeglid, on ka TsMS-is säte, mille kohaselt loetakse kättetoimetamise korda rikkudes adressaadini jõudnud teade adressaadile kätte toimetatuks alates sellest, kui teade tegelikult adressaadini jõudis (TsMS § 307 lg 3).
12.Ringkonnakohus leiab, et toimikus olevate tõendite (t I kd lk 88 ja 87) alusel saab lugeda tõendatuks, et vastustaja sai kätte just ülalviidatud kirja, millega apellant andis vastustajale täitmiseks täiendava 14- päevase tähtaja ning vastustaja vastuväited teistsuguse järelduse tegemiseks alust ei anna. Toimikust nähtuvalt kinnitas vastustaja e- kirja teel, et ta sai kätte apellandi poolt saadetud käenduskohustuse täitmise nõude (t I kd lk 88). Toimikust nähtuvalt (t I kd lk 87) kandis kiri pealkirja „Korduv nõue käenduskohustuse täitmiseks“. Kirja kuupäev kattub e- kirja saatmise ajaga. Vastustaja väitis, et temal ja tema äriühingutel oli tollel ajal apellandiga mitmeid erinevaid lepingulisi suhteid ja seetõttu ei saa tõendatuks lugeda, et talle just see kiri saadeti. Ringkonnakohus leiab, et selline vastustaja vastuväide ei saa tingida tõendite pinnalt teistsuguse järelduse tegemist. Vastustaja ei esitanud kohtule mitte ühtegi muud kirja, ega e- kirja, mida ta sellel ajal oleks apellandilt saanud. Vastustaja ka ei viidanud konkreetselt mitte ühelegi muule lepingule, mille täitmist oleks apellant just sellel ajal nõudnud. Vastustaja ei muutnud ka mitte ühelgi muul moel eluliselt usutavaks, et kiri, mille saatmist apellant toimikus olevate tõenditega (t I kd lk 88 ja lk 87) tõendada soovib, vastustajani tegelikult ei jõudnud. Seevastu toetavad apellandi väidet, et 27.08.2012.a saadeti vastustajale just see kiri, muud toimiku materjalid ja tõendid. Nimelt on apellant tõendanud, et tal oli kostjaga konkreetne käendussuhe, millest tulenev nõue oli muutunud sissenõutavaks ja millega
8(9)
Tsiviilasi nr 2-15-1409 seoses üritas apellant vastustajalt korduvalt kohustuse täitmist nõuda ja kohustuse täitmise nõudeid kätte toimetada.
13.Ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt vastustajale adresseeritud 27.08.2012.a kirja tuleb käsitleda täitmiseks täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 tähenduses ja see peatas 14ks päevaks aegumise, mistõttu ei ole vaidlusalune nõue aegunud.
14.Eespool toodust tulenevalt tuleb vaidlustatud maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jäetakse aegumine kohaldamata. Tsiviilasi tuleb saata edasiseks menetlemiseks maakohtule.
Menetluskulude jaotus tuleb otsustada vastavalt asja sisulise lahendamise tulemustele.
Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt)
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.