Võlaõigus › Seltsingulepingud

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 12.05.2015 esitas ML (hageja) Harju Maakohtule hagi PV (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud tasu summas 19 790,13 eurot, viivise alates 01.08.2013 kuni hagi esitamiseni summas 2899,56 eurot ja hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindlas summas ja otsuse tegemisest kuni väljamõistetud summade tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja seltsinguvara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks 13 338,16 eurot ja tasunõude sissenõudmisega seotud kulu summas 2460 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.10.2010 autoriõiguste ja partnerluse lepingu tarkvara ärinimega „Techie“ arendamiseks ja müügiks. Seltsingulepingu punktis viis leppisid pooled kokku, et kõik tarkvara arendamiseks, muutmiseks ja müügiks tehtud kulud jaotatakse poolte vahel võrdselt. Lepingu punktis kuus lepiti kokku, et ka tarkavara müügist, rendist ja kasutusest saadud tulud kuuluvad jagamisele poolte vahel võrdselt. Lisaks lepiti punktis seitse kokku, et mõlemal lepingupoolel on õigus küsida teiselt poolelt kulude ja tulude ning tegevuste ülevaadet, millel on poolel kohustus vastata kolme tööpäeva jooksul. Enne seltsingulepingu sõlmimist sõlmisid hageja ja kostja 30.09.2010 ettevõtte asutamise lepingu, milles lepiti kokku W OÜ asutamises. Lepingu kohaselt kohustus kostja võõrandama hagejale viimase esimesel nõudmisel W OÜ osa, mis moodustab 50% äriühingu osakapitalist (lepingutingimus kuus) ja kohustus samas mitte võõrandama nimetatud osalust kolmandatele isikutele (lepingutingimus viis). Tarkvara eest maksti tarkvara arendajale kokku 21 062,28 eurot. Sellest 6645,42 eurot maksis hageja kostja isiklikule arvelduskontole. Lisaks on hageja teinud isiklikult kulutusi summas 4692,74 eurot ja isiklikult katnud tarkavara turundusega seotud Dubai komandeeringu kulud summas 2000 eurot. Seega on teinud hageja isiklikult tarkavara arendamiseks kulutusi summas 13 338,16 eurot. Tarkvara renditi W OÜ poolt perioodil 01.11.2010 kuni 30.06.2013 välja E Aktsiaseltsile, millest W OÜ teenis tulu ilma käibemaksuta 116 470,78 eurot. Nimetatud summast on hagejale tasutud 29 596,60 eurot. Maksed teostati kolmes osas. Maksete aluseks oli kostja koostatud ja saadetud tulude arvutuse fail. Hageja selgituse kohaselt tegi W OÜ väljamaksed C OÜ-le. Hageja palus kostjalt välja mõista seltsinglastele välja maksmisele kuuluva kasumi 19 790,13 eurot. W OÜ teenis tulu 116 470,78 eurot, millest W OÜ kaudu Tarkvarale tehtud kulutusi maha arvestades saadakse summa 107 085,31 eurot, mis kuulub hageja ja kostja vahel

võrdselt välja jaotamisele ehk 53 542,65 eurot kummalegi. Hagejale on tasutud vaid 29 596,60 eurot, seega on hagejal õigus nõuda täiendavalt 19 790,13 euro tasumist (arvestades maha W OÜ poolt tasumisele kuuluva tulumaksu). Seadusjärgset viivist nõudis hageja arvates kuupäevast 01.08.2013, mil hageja nõudis esmakordselt temale kuuluva tasu väljamaksmist. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hageja poolt tarkvara loomiseks tehtud panus 13 338,16 eurot. Hageja on esitanud nõude seetõttu, et alates 12.08.2013 ei saanud hageja tarkavara kasutada ega sellelt tulu teenida, kuivõrd kostja kustutas ära hageja kasutajakonto, mida hageja kasutas tarkvarale juurde pääsemiseks ja kostja ei ole käesoleva hetkeni juurdepääsu taastanud. Kohtuvälise õigusabikuluna palus hageja kostjalt välja mõista 2460 eurot. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et hageja ja kostja teostasid äritegevust läbi W OÜ. Poolte vahel ei olnud tegemist seltsinguga, vaid kõik äritegevuseks vajalikud õigused ja kohustused anti üle W OÜ-le. Lepingud tarkvara müügiks ja programmeerimiseks sõlmis W OÜ. Kõik tehingud ja toimingud, mida tegi kostja, tegi ta W OÜ juhatuse liikmena. Hageja ja W OÜ vahel oli vaikiva seltsingu õigussuhe ning VÕS § 610 lg 2 järgi läksid hageja tehtud panused W OÜ vara hulka. Hageja soovis enda osa W OÜ-s varjata, sest ta töötas E AS-s, omas ettevõtte siseinfot ja E AS või tema tütarettevõtete poolt W OÜ teenuste kasutamine oleks põhjustanud hagejale probleeme. Hageja ei ole põhjendanud, kas ta loeb seltsingu lõppenuks, millisel alusel ning millisest ajast või on hageja esitanud avalduse seltsingu lõpetamiseks. Hageja nõue tarkvara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks summas 13 338,16 eurot on põhjendamatu ja tõendamata. Väidetavalt isiklikult tehtud kulutuste kohta summas 4692,74 eurot tõendamiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit ning summat ei ole ka lahti kirjeldatud. Kostja leidis, et hageja nõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks on põhjendamatu. Hageja esitas kohtueelselt olulisemalt suuremas mahus nõudeid, seejuures õigusliku aluseta ning vastuolulistena, sh nõudis ka autoriõiguse rikkumise lõpetamist ning esitas füüsilisele isikule pankrotihoiatuse. Tänaseks on hageja loobunud niisugustest nõuetest nagu autoriõiguse rikkumise lõpetamise nõue, osaluse võõrandamise nõue, samuti nõue anda Techie tarkvaraõigused ja sellega seotud õigused üle W OÜ-le jm. Hageja on loobunud väitest, et hagejale kuuluvad Techie tarkvarale nii varalised õigused kui isiklikud õigused. Lisaks olid hageja poolt kohtueelselt kantud õigusabikulud seotud ka põhjendamatu ja alusetu pankrotihoiatuse tegemisega kostjale. Maakohtu otsus 29.02.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 19 790,13 eurot, viivise 3473,07 eurot ja alates 01.03.2016 võlgnevuse 19 790,13 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskuludest 56% jättis kohus kostja ning 44% hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel oli seltsinguleping või oli hageja ja W OÜ vahel vaikiva seltsingu leping. VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut

(seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 610 lg 1 sätestab, et vaikiva seltsingu lepinguga kohustub vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas seltsingu ja vaikiva seltsingu eristamise kohta oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14 p-s 20 järgmist: Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud sõiduki kasutamise ja majandamise korras. Kui pooled pidid sõidukit kasutama ning kasumit teenima ja jaotama ühiselt, võisid nad olla sõlminud seltsingulepingu (VÕS § 580 lg 1). Kui aga hageja pidi raha üle andma enda panusena ja seejärel pidi kostja korraldama nii sõiduki kasutamist ja majandamist kui ka kasumi jaotamist ning esinema väljaspool pooltevahelist suhet sõiduki omanikuna, viitab see pigem vaikivale seltsingule (VÕS § 610 lg 1), kus hageja on vaikiv seltsinglane ja kostja ettevõtja, kes korraldas teenuste osutamist sõidukiga. Pooltevahelise suhte kvalifitseerimisel arvestab kohus poolte vahel sõlmitud lepinguid (partnerluse leping ja ettevõtte asutamise leping), lepingu sõlmimise asjaolusid ja poolte käitumist lepingulises suhtes. Eelkõige tuleb kohtul hinnata, kas lepingupoolte kokkuleppe järgi pidi hageja roll piirduma eelduslikult ühekordse panuse üleandmisega W OÜ-le või nägid lepingupooled ette, et hageja säilitab kontrolli tarkvara kasutamise üle ja osaleb jätkuvalt tarkvara arendamises. Autoriõiguste ja partnerluse lepingu (tl 8) sõlmisid 01.10.2010 hageja ja kostja. Lepingu p 2.1 järgi asutavad pooled toote arendamiseks ja müügiks äriühingu W OÜ. Vaatamata kokkuleppele äriühingu asutamise kohta sisaldab leping kokkuleppeid, et toote kasutusest saadavad tulud jagatakse poolte vahel võrdselt (p 2.6), samuti sätestatakse vastastikune aruandluse kohustus (p 2.7). Seega leppisid pooled lepingus kokku nii äriühingu asutamises kui poolte jätkuvas koostöös toote arendamiseks ja müügiks. Kohus leidis, et kui pooled oleksid soovinud kogu kontrolli toote arendamise ja turustamise üle anda W OÜ-le, oleksid nad sõnastanud lepingu oluliselt teistsugusena. Koos partnerluse lepinguga sõlmiti ettevõtte asutamise leping (tl 11) ja Lisa 1 Toote tutvustus (tl 10). Partnerluse leping ja ettevõtte asutamise leping on sõlmitud üksteisele järgnevatel päevadel ning neid tuleb kohtu arvates käsitada ühtse lepingulise suhtena. Ebaloogiline oleks käsitlus, et ühelt poolt sõlmivad hageja ja kostja küll partnerluselepingu, kuid samal ajal (või tegelikult päev enne seda) lepivad kokku, et hagejast saab nö vaikiv partner W OÜ-s. Mõlemad lepingud koosvõetuna viitavad pigem, et pooled soovisid tegutseda võrdsete partneritena, kuid nägid ette, et osa ühisest äritegevusest teostatakse W OÜ kaudu. Asjaolu, et hageja töötas E AS-s, omas ettevõtte siseinfot ja E AS või tema tütarettevõtete poolt W OÜ teenuste kasutamine oleks põhjustanud hagejale probleeme, ei viita, et hageja ja W OÜ vahel oleks olnud vaikiv seltsing. Hageja sai oma seotust tarkvaraga varjata ka selliselt, et seltsingulepinguga anti W OÜ-le üle üksnes õigus tarkvara rentimiseks E AS-le või tema tütarettevõtetele, tarkvara arendus ja kontroll jäi aga seltsingulepingu pooltele. Kostja on 27.11.2015 seisukohale lisanud tõendid (lisad 1-6), mis kostja väitel tõendavad, et hageja ja W OÜ vahel oli vaikiva seltsingu leping. Esitatud tõendid viitavad valdavas osas sellele, et teatud kulutusi, mis võisid olla vajalikud tarkvara arenduseks, tegi W OÜ. Kostja 27.11.2015 seisukoha lisast 2 nähtub, et W OÜ on tasunud OÜ-le B 3221,15 eurot selgitusega Techie 3 etapp. Kostja 27.11.2015 seisukoha lisast 3 nähtub, et W OÜ on tasunud 1a.ee arvutikauplusele riistvara eest 94 eurot. Kostja 27.11.2015 seisukoha lisast 6 (Hageja 07.03.2013 e-kiri) nähtub, et hageja on E AS esindajatele esitanud erinevaid küsimusi W OÜ arvega seoses. Kohus leidis, et lisad 1-6 ei tõenda, et hageja ja W OÜ vahel oli vaikiva

seltsingu leping. Asjaolust, et teatud kulutusi, mis võisid olla vajalikud tarkvara arenduseks, tegi W OÜ, ei saa tõsikindlalt järeldada, et hageja ja W OÜ vahel oli vaikiva seltsingu leping. Hageja ei ole väitnud, et W OÜ ei ole ühtegi kulutust tarkvara arenduseks või turunduseks teinud. Pooltevahelise suhte kindlakstegemiseks on olulisem tuvastada, kas pooled soovisid ette näha tarkvara arenduse ja müügi üle ühist kontrolli. Asjaolu, et teatud kulutusi, mis võisid olla vajalikud tarkvara arenduseks, tegi W OÜ, ei välista, et pooltel oli tarkvara arenduse ja müügi üle ühine kontroll. Seejuures ei ole kõik lisades 1-6 viidatud kulutused tehtud tarkvara arenduseks, vaid osa neist on tegelikult varjatud kasumi väljavõtmine. Exceli tabeli töölehelt Kulude kirjad I makse tabelist nähtub, et hageja saadud hüveks arvestati muuhulgas kulutus, mille W OÜ tegi välise kõvaketta ostuks. Hageja ja kostja tegevus nii teenitud kasumi väljavõtmisel kui äritegevuse kooskõlastamisel viitab, et hageja ja kostja tegutsesid seltsinglastena. Hageja seletuse kohaselt võtsid pooled teenitud kasumi välja ettevõtte C OÜ kaudu. Hageja 06.01.2015 seisukohale lisatud konto väljavõttest nähtub, et: 18.11.2011 on W OÜ tasunud 24 300 eurot C OÜ kontole nr 10220032310017 selgitusega „Arve nr 211030“; 09.03.2012 on W OÜ tasunud 13 670 eurot C OÜ kontole nr 10220032310017 selgitusega „Arve nr 212007“; 16.04.2012 on W OÜ tasunud 14 500 eurot C OÜ kontole nr 10220032310017 selgitusega „Arve nr 212010“; 14.06.2012 on W OÜ tasunud 16 500 eurot C OÜ kontole nr 10220032310017 selgitusega „Arve nr 210013“. Kohtuistungil vaatles kohus kostja saadetud e-kirju hageja arvutis ning tuvastas, et veebruaris ja juunis 2012 kostja saadetud e-kirjade juures oli Exceli tabel tl 190-192. Tegemist on hageja 27.11.2015 seisukohale lisatud Exceli tabeliga ja see sisaldab 4 töölehte. See tabel oli veebruaris ja juunis 2012 kostja saadetud e-kirjade juures ning kostja täiendas tabelit aja möödudes. Tabelit väljamaksetega võrreldes ilmneb, et 09.03.2012 tehtud väljamakse 13670 eurot vastab tabelis töölehel Arvutused tulude jaotuseks kastile Teine tulude jaotuse arvutus, kus kajastub ka arve summa 13 670 eurot. 16.04.2012 tasutud 14 500 vastab kastile Kolmas tulude jaotuse arvutus - toimus koos teise jaotusega ja summale 14 500. 18.11.2011 väljamaks 24 300 vastab kastile Esimene tulude jaotuse arvutus ja arve summale 24 300. Hageja selgitas istungil, et kasumi välja võtmiseks W OÜ-st kasutati ka muid skeeme, mille eesmärgiks oli alati makse optimeerida. 27.11.2015 seisukohale lisatud Exceli tabelist nähtub, et kasumi väljavõtmisel arvestati, et kostja sai W OÜ-st erinevaid hüvesid, nagu transpordikompensatsioon, tasumine mobiilsideteenuste eest vms. Selliseid kulutusi on tabeli kohaselt arvestatud pooltele välja makstava kasumi määramisel (vt tööleht Kulude kirjad I makse tabeliks). Kostja 07.05.2013 e-kirjast hagejale (tl 115) nähtub, et kostja tunnistas, et dividendid makstakse välja osanike (hageja ja kostja) ühise otsuse alusel. Kostja 14.09.2011 e-kirjast hagejale nähtub, et kostja kooskõlastas hagejaga endale makstavad kontori kulud 87,15 eurot, komandeeringukulu 34,50 eurot ja transpordikompensatsiooni 08 255,65 eurot. Kostja märkis, et „Need kulud lähevad minu arvelt“. Seega järeldub kostja käitumisest, et kostja mõistis poolte kokkulepet selliselt, et pooled tegutsevad võrdsete partneritena. Viidatud tõenditest saab järeldada, et hageja ja kostja pidasid tulude ja kulude üle pidevalt arvestust Exceli tabelis ning kooskõlastasid üksteisega kulutuste tegemist ja kasumi jagamist. Seejuures tegutsesid pooled võrdsete partneritena, vaatamata sellele, et ühiselt loodud tarkvarast teenitud tulu laekus kostja kontrollitava W OÜ arvele.

Kokkuvõttes oli kohus seisukohal, et arvestades hageja ja kostja vahelisi lepinguid, lepingu sõlmimise asjaolusid ja poolte käitumist lepingulises suhtes, võib järeldada, et pooled tegutsesid võrdsete äripartneritena nii lepingu sõlmimisel kui pärast seda ja et poolte kokkuleppe kohaselt loodi kostja konttolli all olev W OÜ ja anti W OÜ-le üle piiratud osa äritegevusest. Pooltevahelisele õigussuhtele tuleb seega kohaldada seltsingulepingu sätteid. Kasumi jaotamise nõude osas tugines kohus VÕS §-le 591, mis sätestab, et seltsingu lõppemisel peavad seltsingut juhtima õigustatud seltsinglased koostama ja seltsinglastele esitama tegevusaruande ning tegema ettepaneku kasumi jaotamiseks või kahjumi katmiseks. Kui seltsing on loodud pikemaks ajaks kui üks aasta, eeldatakse, et aruanne tuleb koostada ja kasum jaotada pärast iga majandusaasta lõppemist. VÕS § 591 alusel saab esitada nõude seltsingu vastu ja nõude täitjaks on seltsingut juhtima õigustatud seltsinglased. Seltsinglase hagi alusel võib kohus raha välja mõista seltsinguvara valitsevalt seltsinglaselt. Kuigi VÕS § 591 näeb kasumi väljamaksmise eeldusena ette tegevusaruande ja kasumi jaotamise ettepaneku, siis võib jaotatava kasumi ja väljamaksmisele kuuluva osa määrata kindlaks ka kohus VÕS § 591 alusel esitatud raha maksmise nõuet lahendades kui asja lahendamisele on kaasatud kõik seltsinglased. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tarkvara renditi W OÜ poolt perioodil 01.11.2010 kuni 30.06.2013 välja E Aktsiaseltsile, millest W OÜ teenis tulu ilma käibemaksuta 116 470,78 eurot ja et nimetatud summast on ML-le tasutud 29 596,60 eurot. Kostja ei ole vastu vaielnud, et W OÜ kaudu on tarkvarale tehtud kulutusi 9385,47 eurot. Hageja väitel moodustas pärast tarkvarale tehtud kulutuste maha arvamist teenitud renditulu 107 085,31 eurot seltsingu kasumi. Hageja kasumiosaks oli 107 085,31/2=53 542,65 eurot, sellest on hageja saanud 29 596,60 eurot, seega nõuab hageja täiendavalt 19 790,13 euro tasumist (arvestades maha W OÜ poolt tasumisele kuuluva tulumaksu). Kostja vastuväite kohaselt seltsingul kasum puudus, sest W OÜ-l raamatupidamise järgi kasumit ei olnud. Hageja ei ole vastu vaielnud väitele, et W OÜ-l raamatupidamise järgi kasumit ei olnud, kuid on väitnud, et kasum võeti W OÜ-st välja varjatult. Eelmenetluses selgitas kohus (lk 107) kostjale, et kostjal on tõendamiskoormus tõendamaks, et W OÜ tehtud kulutused olid seltsinglaste huvides. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on sellise asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1173-12, p 17). Antud juhul ongi tegemist olukorraga, kus vaid kostja W OÜ juhatuse liikme ja omanikuna saaks tõendada, et W OÜ tehtud kulutused olid seltsinglaste huvides. Hagejal puudub juurdepääs tõendamiseks vajalikule infole ja tõenditele. Kostja nimetatud asjaolu kohta ühtegi tõendit esitanud ei ole, mistõttu luges kohus tõendatuks, et renditulust üksnes 9385,47 eurot oli seltsingu eesmärkide saavutamiseks vajalik kulutus, ülejäänud renditulu 107 085,31 eurot aga moodustas seltsinglaste kasumi. Kasumi jaotamise nõuet ei välista asjaolu, et W OÜ võib olla tarkvara rendist teenitud raha osaliselt ära kulutanud. Hageja ja kostja vahelise seltsingulepingu järgi valitses tarkvara rendist E AS-le saadud vahendeid kostja W OÜ vahendusel. Seltsingulepingu eesmärkide täitmiseks võis kostja kooskõlas lepinguga osa seltsinguvarast üle anda W OÜ-le ja pidi sel juhul W OÜ teenitud raha maksma kasumina seltsinglastele. Seltsingu eesmärkide saavutamiseks äriühingu kasutamine ei ole vastuolus seltsingule kohaldatava seadusega

eeldusel, et äriühingu kaudu teenitud raha võetakse välja kooskõlas maksuseadusandlusega. Selliselt kasumi välja maksmine poolte vahel praktikas ka toimus ja selliselt sai hageja kasumit sularahas kostjalt kolmel korral. Tasunõudest tuleneva viivisenõude osas märkis kohus, et VÕS § 94 ja 113 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult seadusjärgset viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab seadusjärgset viivist arvates kuupäevast 01.08.2013, kuna ta nõudis esmakordselt temale kuuluva tasu välja maksmist 31.07.2013. VÕS § 591 järgi tuleb aruanne koostada ja kasum jaotada pärast iga majandusaasta lõppemist. Majandusaastaks on kalendriaasta (RPS § 13 lg 3), seega võis hageja kasuminõude 2013. aastal teenitud tulude kohta esitada alates 01.01.2014. Alates 01.01.2014 kuni kohtuotsuse tegemise ajani on seadusjärgset viivist kogunenud 3473,07 eurot. Kohus märkis, et mõistab välja sissenõutavaks muutunud viivise kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning edasi põhisummalt 19 790,13 eurot kuni põhisumma tasumiseni. Hageja on esitanud kostja vastu nõude hüvitada hageja tarkvara loomiseks tehtud kulutused 13 338,16 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on keeldunud võimaldamast hagejale juurdepääsu tarkvarale. Kohus on hagejale selgitanud eelmenetluses, et VÕS § 1037 alusel ei saa hageja esitada nõuet seltsinguvara nõusolekuta kasutamise eest, sest seltsingulepingu sõlmimisel ei kuulu kohaldamisele lepinguväliseid suhteid reguleeriv VÕS § 1037. Lepingulist kahjunõuet ei ole hageja soovinud esitada ning esitatud asjaoludel oleks lepingulise kahjunõude rahuldamine välistatud ka seetõttu, et hagejal puudub lepingu rikkumisest tekkinud kahju. Hageja palub kostjalt välja mõista kohtuväline õigusabikulu 2460 eurot. VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3 järgi peab lepingut rikkunud pool hüvitama teisele poolele ka lepingu rikkumisega seotud kohtueelsed õigusabikulud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-5-13, p 50). Hageja on õigusabikulude kohta esitanud tõendina hagi lisa 11 (hageja konto väljavõte õigusabi eest tasumise kohta). Kostja on vastuses hagile p-s 3.3 leidnud, et nimetatust nähtub vaid makse saaja, arve nr ja summa ja seega ei ole tuvastatav, millist õigusabi, millises asjas, millal ja millises mahus osutati. Vaatamata kostja vastuväitele hageja õigusabi kohta täiendavaid tõendeid ei esitanud ega selgitanud, milles õigusabi seisnes. Asjaolude esitamise (TsMS § 4 lg 2) ja tõendite esitamise (TsMS § 230 lg 1) kohustus nõude osas oli hagejal. Hageja on küll esitanud kohtule dokumente hageja esindaja ja kostja esindaja kohtueelsest kirjavahetusest, kuid ei ole esile toonud kas ja millisel määral olid need dokumendid seotud hageja tehtud maksetega õigusabi eest. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb. (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-141-13). Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et õigusabi osutamine oli seotud seltsingulepingust tulenevate nõuete maksma panekuga ja selle jaoks vajalik. Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 jättis kohus menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määras kohus kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Apellatsioonkaebus 30.03.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 29.02.2016 otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja

kõik menetluskulud hageja kanda ja määrata kindlaks hageja poolt hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus vastavalt kostja poolt esitatavale menetluskulude nimekirjale, mõista kostja menetluskulud hagejalt välja ja kohustada hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivvist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kaebuse kohaselt on kohus otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse norme. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et pooltevaheline suhe ei vasta vaikiva seltsingu tunnustele. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja ja kostja oleksid ühiselt sõlminud kolmandate isikutega tehinguid seonduvalt tarkvaraprogrammiga Techie. Ei hageja kostja esindajana ega ka vastupidi ole olnud volitatud seltsinglaste nimel E AS-iga ega ka teiste kolmandate isikutega läbirääkimisi pidama ega tehinguid sõlmima. Selles vaidlus puudub. Varaks, mille alusel ettevõtja majandustegevus toimus, on tarkvaraprogramm Techie, mille kasutamiseks omandas varalised õigused W OÜ B OÜlt. Sellele asjaolule tugines hageja ise ning seda ta ka korduvalt rõhutas. Asjas kogutud tõendid, sh kuludokumendid (tlk I/43-I/146) kinnitavad, et W OÜ tellis oma majandustegevuse käigus B OÜ-lt ka serverihooldust, tarkvara täiendustöid, programmeerimistöid ja konsultatsiooni teenust seoses tarkvaraprogrammiga Techie. Hagiavalduse lisa 2 (tlk I/11) W OÜ asutamislepingust tuleneb poolte tahe, mille kohaselt on hageja olnud vaikivaks seltsinglaseks kuni kostja poolt hagejale 50% osaluse võõrandamiseni (st osaleb varjatud omapoolse panusega). W OÜ poolt tarkvaraprogrammi omandamiseks andis küll ka hageja oma panuse, kuid hageja andis selle vaikiva seltsinglasena W OÜ-le, sest viimane tasus tarkvaraprogrammi Techie varaliste õiguste omandamise ja programmi edasise arendamise eest programmeerijale. Seda on hageja ise 03.11.2015 eelistungil (protokolli lk 2, lõik 2, tlk I/106p) kinnitanud. Seega ei ole mingit alust rääkida hageja ja kostja võimalikest panustest nö tavalisse seltsingusse ega sellest, et hageja ja kostja panused moodustaksid nö tavalise seltsingu seltsinguvara ning et see moodustaks hageja ja kostja ühisomandi. Poolte vahel ei saanud samaaegselt olla kahte eraldi seltsingusuhet (nö tavaline seltsing ja seltsingu erivormina vaikiv seltsing). Kuna tarkvaraprogrammi Techie varalised õigused omandas kolmandalt isikult W OÜ, siis ka sellest tulenevalt ei saaks rääkida seltsinguvarast, vaid ettevõtja varast. Kohus on ekslikult ja tõenditele tuginemata järeldanud, et poolte kokkuleppe kohaselt loodi vaid kostja kontrolli all olev äriühing ning et äriühingule anti üle piiratud osa äritegevusest. Kohus ei ole põhjendanud, mida mõelda majandustegevuse piiratud osa all ning kuidas seda sisustada. Ühelegi tõendile ei ole viidatud ning asja materjalidest nähtuvalt seda asjaolu ka ei arutatud. Vaikiva seltsingu olemasolule võib ühe asjaoluna viidata panuse tegijale antud kontrolli- ja juhtimisõigused teise poole suhtes. Kaevatavast otsusest tuleneb, et kohtu arvates on ühine kontroll vaid tavaseltsingu tunnus. Kohus on järeldanud, et kuna hagejal puudus kontrolliõigus ettevõtja üle, siis ei olevat tegemist vaikiva seltsinguga. VÕS § 613 tuleneb üheselt, et ka vaikiva seltsingu puhul on vaikival seltsinglasel kontrolliõigus. Käesolevas õigussuhtes vaikivaks seltsinglaseks oleval hagejal oli ja on ka otse seadusest tulenev õigus kontrollida ettevõtja raamatupidamisdokumente, mis puudutavad majandustegevust, milles ta osaleb, ning saada ettevõtja majandusaasta aruande ärakirja. Pooled ei ole välistanud hageja kontrolliõigust, vastupidiselt - hagejal oli seaduses sätestatust suurem kontrolliõigus. Kohus on ekslikult hinnanud Lepingu p-des 3-10 hagejale antud kontrolliõigust viisil nagu oleksid pooled kokku leppinud jätkuvas koostöös toote arendamiseks ja müügiks, milline asjaolu on kohtu arvates hinnatav tavaseltsinguna. Samas on ka kohus ise möönnud, et pooled otsustasid asutada äriühingu. Otsusest tulenevalt on kohus seda asjaolu pidanud vaikiva seltsingu tunnuseks. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas hagejale seaduses sätestatust suurema kontrolliõiguse andmine välistab võimaluse rääkida vaikivast seltsingust. Lisaks eeltoodule

nähtub VÕS § 612, et vaikivale seltsinglasele võib olla antud (st ei pea olema antud) õigus osaleda ettevõtte juhtimises. Reeglina vaikiv seltsinglane aktiivselt ettevõtte juhtimises ei osale. Hageja ei olnud kunagi esitanud väidet nagu oleks kostja olnud õigustatud juhtima seltsingut. Maakohtus puudus vaidlus selles, et kostja oli ettevõtja juhatuse liige ning et W OÜ-le kuulusid varalised õigused tarkvaraprogrammile. Seega oli kostja juhatajana õigustatud juhtima W OÜ-d. See aga ei välistanud hageja kontrolliõigust ning kohtul puudus alus väita, et W OÜ oli vaid kostja kontrolli all. Kohus on küll viidanud, kuid ei ole arvestanud Riigikohtu 3-2-1-67-14 p-s 20 öeldut, et juhul, kui hageja pidi raha üle andma enda panusena ja seejärel pidi kostja korraldama nii sõiduki majandamist kui ka kasumi jaotamist ning esinema väljaspool pooltevahelist suhet sõiduki omanikuna, siis viitab see pigem vaikivale seltsinglasele, kus hageja on vaikiv seltsinglane ja kostja ettevõtja, kes korraldas teenuse osutamist sõidukiga. Käesolevasse vaidlusse ületooduna tuleneb vaikiv seltsing asjaoludest, et hageja andis rahalise panuse tarkvaraprogrammi omandamiseks, et selle summa tasus W OÜ äriühingust kolmandale isikule – programmeerijale, et tarkvaraprogrammi kasutamiseks sõlmis W OÜ litsentsilepingu E ASiga ja et hageja ei ole kunagi väljaspool poolte suhet esinenud tarkvaraprogrammi omanikuna ega õiguste omajana. VÕS § 610 kohaselt iseloomustab vaikivat seltsingut asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut. Käesoleva vaidluse asjaolude kohaselt see nii oli. Eeltoodud asjaoludele tuginedes on kostja arvates tegemist vaikiva seltsinguga, milles hageja suhtes kohustatud isikuks sai teoreetiliselt olla vaid W OÜ. Kohus on kostjalt ettevõtjale laekunud litsentsitasu (v.a. hagejale varasemalt tasutud kasumiosa) välja mõistnud nö tavaseltsinglaselt, näitamata õiguslikku alust. Kohustutud isikuks hageja ees sai olla W OÜ kui ettevõtja, kelle majandustegevuse aluseks oli tarkvaraprogrammi kolmandatele isikutele tasu eest kasutada andmine. Olenemata sellest, kas kvalifitseerida pooltevaheline suhe tavaseltsinguna või vaikiva seltsinguna, puudub hagejal alus nõuda tulu, mille litsentsiandja ettevõtjale tasus. VÕS §-dele 591 ja 615 viidates märgib kostja, et mõlemas viidatud õigusnormis räägitakse kasumist, mitte seltsinguvara kasutamise tulemusena saadud tulust või ettevõtja tulust. Kohus ei ole selgitanud, miks hagi osalisel rahuldamisel mõistab ta välja hageja poolt nimetatud tulu, mitte kasumi. Kohus on otsuses vastuoluline, sest samas on otsuse p-s 28 räägitud kasumi jagamisest. Oma nõude suurust peab tõendama hageja, mitte kostja. Hageja nõude aluseks oleva lepingu (tlk I/8-9) muus osas segadust tekitava 2.2.1 sõnastuse kohta on kostja seisukoha esitanud 31.10.2015 menetlusdokumendi (tlk I/97-102) p-des 2.12.3.3. Lepingu analüüsimisel ei pööranud kohus tähelepanu asjaolule, et lepingu p-s 1 oli märgitud W OÜ juba koos registrikoodiga XXXXXXXXXX. See asjaolu näitab, et nimetatud äriühing eksisteeris kindlasti juba 01.10.2010. Toimikus on registriosa väljavõte, milles on näidatud äriühingu esmakande kuupäevana 02.07.2010. See asjaolu lubab tõlgendada pooltevahelist lepingut viisil, et poolte tahteavaldused olid suunatud vaikiva seltsingu suhtele ning kostja esines sisuliselt ettevõtja esindaja rollis. Kohtuotsus on kostjale üllatuslik, seda eriti arvestades kohtu 04.09.2015 e-kirja (tlk I/55-56), milles kohus selgitab, et hageja esile toodud asjaolud võivad viidata ka sellele, et tervikuna oli poolte tahe sõlmida vaikiva seltsingu leping VÕS § 610 lg 1 mõttes. Üllatuslik on ka kohtu poolt mõistete tulu ja kasum võrdsustamine. Hageja oli kohustatud oma nõude suurust tõendama. Seda hageja ka mõistis, mida kinnitab hageja 06.01.2016 esitatud taotlus kohustada kostjat esitama W OÜ kõikide

arvelduskontode väljavõtted perioodist 28.04.2013 kuni 06.01.2016. Kohus selgitas juba 04.09.2015 hagejale, et hageja peab põhjendama, miks hageja nõuab tulu, mitte kasumit. Hageja oma 18.09.2015 menetlusdokumendis seda arvestataval viisil ja mahus ei teinud. Hageja esitatud varem saadud kasumi arvestus ja hageja selgitused tema koostatud tabelites tõendavad, et hageja aktsepteeris ja mõistis seadusest tulenevat alust teoreetiliselt nõuda vaid kasumit, mitte aga litsentsitasu. Lisaks sellele, et kostja oli seisukohal, et kohustatud isikuks on ettevõtja, vaidles kostja vastu ka hageja nõude suurusele. Kohtul puudus alus hinnata hageja arvestuses seisuga kuni aprill 2012 näidatud kulusid ainsate kuludena. Summa 9385,47 eurot oli seotud kasumi arvestusega kuni aprill 2012, milles vaidlust ei olnud. Hageja nõudis seltsingulepingu täitmisena pärast 16.04.2012 teenitu väljamaksmist, millise arvestus saaks olla – arvates maist 2012 saadud litsentsitasud - kulud = kasum. Ettevõtja majandusaasta kasum kajastatakse majandusaasta aruannetes. W OÜ 2012. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu kasumi suuruseks 424 eurot ja 2013.aasta majandusaasta aruande kohaselt kasumi suuruseks 5880 eurot. Kohese ülevaate saamiseks esitab kostja aastate 2012 ja 2013 majandusaasta aruanded apellatsioonkaebuse lisadena ja palub need võtta asja materjalidesse. Hageja ei ole esitanud väidet nagu oleks kokku lepitud selles, et vaid kuni 16.04.2012 jaotatud kasumi puhul võetakse arvesse kulud, kuid edaspidi mitte. Lisaks sellele, et niisugust väidet hageja ei esitanud, ei tulene selline põhimõtteline kokkulepe ka asjas kogutud tõenditest. Millisel õiguslikul alusel jääksid kulud vaid äriühingu või siis käesoleval juhul koguni füüsilisest isikust kostja kanda, seda ei ole hageja põhjendanud ning kohus ei ole seda analüüsinud. Puudub mistahes alus eeldada, et pärast 2012. aasta aprillikuud ettevõtjal kulusid ei olnud. Kostja rõhutas varasemate kuludokumentide osalisel esitamisel seda, et kohtu selgitusest lähtuvalt pidi ta tõendama, et tegemist ei olnud ühekordse projektiga ning et W OÜ äriühing ei teinud kulutusi kostja isiklikes huvides. Kostja poolne tõendite esitamise vajadus tulenes sellest, et hageja väitel oli äriühing loodud kostja isiklikes huvides nö kostja käepikendusena ning ühekordseks projektiks. Lisaks rõhutas kostja, et tal puudub õigus esitada asjas menetlusosaliseks mitteoleva isiku kogu raamatupidamisdokumentatsiooni, seda olenemata sellest, et kostja kui füüsiline isik on samaaegselt äriühingu juhataja. Hageja sellele kostja väitele vastu ei vaielnud ning kohus oma varasemat tõendamiskoormuse selgitust täiendavalt ei sisustanud. Seega ka sellest menetluslikust minetusest tulenevalt oli kohtuotsus kostjale üllatuslik. Hageja nõude suuruse tõendamiskoormust ei saa suunata kostja kanda. Hagejal oli õigus nõuda ettevõtjalt vaid osa kasumist. Hagejal oli võimalus esitada avalikult kättesaadavatena nii 2012.aasta kui 2013.aasta majandusaasta aruanne. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga nagu poleks hagejal olnud võimalik esitada tõendeid, millistele tuginedes oleks hageja saanud oma nõude suurust tõendada. Hageja esitatud tabelid (sh tlk I/33-36 jm analoogilised tabelid) ei ole hinnatavad nõude suurust tõendavate dokumentidena, vaid hageja seletustena. Poolte kirjavahetuses olnud arvestused näitavad vaid põhimõtet, mille alusel kasum arvestati ja jaotati. Lisaks käsitlevad kõik need materjalid perioodi, mille osas hagejal nõuet ei ole. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta kostja esitatud taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks rahuldamata ning jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja kõik apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 29.02.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o hageja saamata jäänud tasu nõude summas 19 790,13 euro ja nimetatud summalt viivise väljamõistmise osas. Kostja on kaebuses esiletoodud asjaoludele tuginedes seisukohal, et tegemist oli vaikiva seltsinguga, milles hageja suhtes kohustatud isikuks sai olla vaid W OÜ. Lisaks vaidleb kostja apellatsioonkaebuses vastu ka hageja nõude suurusele. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu kostja väidetele seoses vaikiva seltsingu lepinguga ja teeb kindlaks, millisest lepingulisest suhtest hageja tasunõue tuleneb ning seejärel analüüsib hageja nõude suurusele esitatud kostja vastuväiteid. Kostja, osundades Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-67-14 p-s 20 avaldatule, on kaebuses seisukohal, et käesoleval juhul tuleneb vaikiv seltsing asjaoludest, et hageja andis rahalise panuse tarkvaraprogrammi omandamiseks, et selle summa tasus W OÜ äriühingust kolmandale isikule – programmeerijale, et tarkvaraprogrammi kasutamiseks sõlmis W OÜ litsentsilepingu E AS-ga ja et hageja ei ole kunagi väljaspool poolte suhet esinenud tarkvaraprogrammi omaniku ega õiguste omajana. Ka heidab kostja apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et kohus ei ole pooltevahelise autoriõiguste ja partnerluse lepingu analüüsimisel pööranud tähelepanu asjaolule, et lepingu p-s 1 oli poolte osavõtul asutatav äriühing W OÜ märgitud juba koos registrikoodiga. Kostja hinnangul lubab eeltoodu ja asjaolu, et registri väljavõttest nähtuvalt oli äriühingu esmakande kuupäev 02.07.2010, tõlgendada pooltevahelist lepingut viisil, et poolte tahteavaldused olid suunatud vaikiva seltsingu suhtele ning kostja esines sisuliselt ettevõtja esindaja rollis. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse eeltoodud väited ei anna alust vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamiseks. Põhjendused, mille alusel kohus vastavale järeldusele jõudis, esitab kohus järgmiselt. Ringkonnakohtu arvates ei saa asjaolu põhjal, et pooltevahelises autoriõiguste ja partnerluse lepingus oli poolte osalusel äriühinguna loodav osaühing märgitud registrikoodiga ja et nimetatud äriühingu esmakande kuupäev on äriregistri kohaselt 02.07.2010, määratleda hageja ja W OÜ vahelist suhet vaikiva seltsinguna. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on osanike 01.08.2010 otsuse alusel usaldusühing B ümberkujundatud osaühinguks ärinimega W OÜ. Äriühingu registrikoodiga XXXXXXXXXX õigusliku vormi kui osaühingu alguseks on registri andmetel 07.10.2010. Seega ei olnud ei pooltevahelise 01.10.2010 autoriõiguste ja partnerluse lepingu ega ka 30.09.2010 ettevõtte asutamise lepingu sõlmimise kuupäeval kokkuleppe kohaselt poolte osavõtul loodavat osaühingut veel olemas. Asjaolu, et nimetatud äriühing usaldusühinguna eksisteeris alates 02.07.2010, ei võimalda tõlgendada poolte hilisemaid tahteavaldusi selliselt, et tegemist oli vaikiva seltsinguga hageja ja asutatava osaühingu vahel. Ka ei võimalda kostja väidetud järeldusele, et poolte tahteavaldused olid autoriõiguste ja partnerluse lepingu sõlmimisel suunatud vaikivale seltsingule, kus kostja esines ettevõtja rollis, jõuda lepingus kokkulepitu, millest nähtub poolte selge soov tegutseda võrdsete partneritena. Üksnes asjaolu, et pooled otsustasid osa äritegevusest teostada poolte osalusel asutatava äriühingu vahendusel ja nimetatud äriühingu esmakande kuupäev ei võimalda teha järeldusi pooltevaheliste lepinguliste suhete olemuse osas, st kvalifitseerida lepingulist suhet seltsinguna VÕS § 580 lg 1 mõttes või vaikiva seltsinguna VÕS § 610 lg 1 mõttes. Maakohus

on vaidlustatud otsuses pooltevahelise suhte kvalifitseerimisel õigesti arvestanud poolte vahel sõlmitud lepinguid, lepingu sõlmimise asjaolusid ja poolte käitumist lepingulises suhtes. Vaikiva seltsingu regulatsiooni eesmärgiks on fikseerida selline olukord, kus üks isik osaleb teisele isikule kuuluvas ettevõttes, ilma et ta oleks vastava ettevõtte osanik või aktsionär. Poolte vahel 30.09.2010 sõlmitud ettevõtte asutamise lepingust nähtub, et tarkvara, mille arendamise ja müügi teostamiseks luuakse poolte poolt osaühing W OÜ, autorlus jagunes poolte vahel võrdselt, s.o kummalegi poolele kuulus 50% autorlusest. Asjaolu, et pooled otsustasid asutatava osaühingu osakapitali kuuluvuses leppida asutamislepingus kokku selliselt, et kostja omab 50% osakutest ja valdab 50% hagejale kehtivat osakute müügioptsiooni, ei anna veel alust järeldada, et hageja ja asutatud osaühingu vaheline õigussuhe vastab vaikiva seltsingu tunnustele. Mõlemaid poolte vahel sõlmitud lepinguid koosvõetuna analüüsides saab järeldada, et hageja roll poolte kokkuleppe järgi ei piirdunud mitte panuste üleandmises W OÜ-le, vaid poolte koostöös ja ühiste panuste tegemises toote arendamiseks ja müügiks. VÕS § 610 kohaselt iseloomustab vaikivat seltsingut asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut. Tõendeid, mis kinnitaksid kostja väidet, et hageja ei ole kunagi väljaspool poolte suhet esinenud tarkvaraprogrammi omaniku ega õiguste omajana, asja materjalidest ei nähu. Vastupidiselt kostja väidetule on hageja 18.09.2015 menetlusdokumendis kinnitanud, et hageja osales tarkvara kirjutamisel ja tegi kolmanda isikuga tarkvara loomiseks koostööd. Samuti on hageja nimetatud menetlusdokumendis selgitanud, et osales Dubai ja Omaani komandeeringutel, mis seisnesid tarkvara täiendavate müügivõimaluste otsimisel asjakohasel messil ja kohtumistel erinevate firmadega. Ka apellatsioonimenetluses on hageja avaldanud, et pidas ainuisikuliselt läbirääkimisi E AS-ga tarkvara rendi hinna üle ning esines toote omanikuna Omaanis/Dubais toimunud toote esitlusel ning viis esitlusi ka läbi. Ringkonnakohtu hinnangul saab kohtu ette toodud asjaolude alusel ning pooltevahelise autoriõiguste ja partnerluse lepingu ja ettevõtte asutamise lepingu koostoimes tõlgendamise tulemusena järeldada, et hageja ja kostja vaheline suhe vastab seltsingu tunnustele VÕS § 580 lg 1 tähenduses. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on maakohtu otsus üllatuslik osas, milles kohus on võrdsustanud mõisted tulu ja kasum. Kostja leiab, et hagejal oli õigus nõuda ettevõtjalt vaid osa kasumist ja hagejal puudub sõltumata pooltevahelise suhte kvalifitseerimisest alus nõuda tulu, mille litsentsiandja ettevõtjale tasus. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaatamata kostja viidatule, et nii VÕS § 591 kui ka § 615 reguleerivad kasumi jaotamist, on maakohus käesoleval juhul põhjendatult mõistnud hageja kasuks välja osa E AS-lt tarkvara rentimisest saadud tulust. Nagu ka kostja on kaebuses viidanud, palus kohus 04.09.2015 e-kirjas (kd I tl 55) hagejal selgitada, miks ta peab kogu E AS-lt saadud renditasu ettevõtte kasumiks ning miks ta ei lähtu raamatupidamislikust kasumist. Vastuseks kohtu nõudele on hageja selgitanud, et antud asjas on tegemist seltsinguga, mis oligi suunatud tarkvarast tulu teenimisele ja sellega seotud kulude jagamisele ning kuna kostja tegi oma kulutusi W OÜ kaudu, mida hageja teha ei saanud, on loogiline ja kooskõlas poolte kokkuleppega, et hageja tasu arvestatakse välja W OÜ tulust, mida viimane teenis E AS-le renditud tarkvarast, millest on maha arvatud tulumaks. Erinevalt kostja väidetust saab kohtu hinnangul hageja eelnimetatud selgitust lugeda piisavaks ning hageja selgituse ja kohtu ette toodud asjaolude põhjal on maakohus põhjendatult leidnud, et W OÜ poolt E AS-le tarkvara rentimisest saadud renditulust 107 085,31 eurot moodustas seltsinglaste kasumi. Ka nägi poolte vahel sõlmitud autoriõiguste ja partnerluse lepingu punkt 6 ette, et toote müügist,

rendist ja kasutusest saadud tulud kuuluvad jagamisele poolte vahel võrdselt. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti selgitanud, et seltsingulepingu eesmärkide täitmiseks võis kostja kooskõlas lepinguga osa seltsinguvarast anda W OÜ-le ja pidi sel juhul W OÜ teenitud raha maksma kasumina seltsinglastele. Selliselt kasumi välja maksmine poolte vahel praktikas ka toimus ja selliselt sai hageja kasumit sularahas kostjalt kolmel korral. Toodust tulenevalt ei ole maakohus mitte võrdsustanud mõisteid kasum ja tulu, vaid on põhjendatult leidnud, et tulu, mille seltsingu eesmärkide saavutamiseks kasutatav äriühing teenis, moodustaski seltsinglatse kasumi. Kasumi jaotamise nõuet ei välista asjaolu, et W OÜ-l raamatupidamise järgi kasumit ei olnud. Maakohus on arvestades pooltevahelist praktikat kasumi jaotamisel ja asjas esitatud tõendeid hinnates õigesti järeldanud, et tarkvara rentimisest saadud renditasu on seltsinglaste vahel jaotamisele kuuluvaks kasumiks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtu tuvastatuga, et arvestades hageja ja kostja vahelisi lepinguid, lepingute sõlmimise asjaolusid ja poolte käitumist lepingulises suhtes saab järeldada, et pooled tegutsesid võrdsete äripartneritena ning pooltevahelisele suhtele saab seega kohaldada seltsingulepingu sätteid. Seega on hageja suhtes kohustatud isikuks kostja ning kasumi jaotamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 591 sätestatust. Kostja on apellatsioonkaebuses vaielnud vastu ka hageja nõude suurusele, leides, et kohtul puudus alus hinnata hageja arvestuses seisuga kuni aprill 2012 näidatud kulusid summas 9385,47 eurot ainsate kuludena. Kaebusest nähtuvalt on kostja seisukohal, et kuna hageja nõudis seltsingulepingu täitmisena pärast 16.04.2012 teenitu väljamaksmist, saaks kasumi arvestus olla selline, et arvates maist 2012 saadud litsentsitasudest tuleks maha arvata kulud. Ringkonnakohus leiab, et kostja eeltoodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks hageja tulu jagamise nõude suuruse osas. Ebaõige on kostja väide, et hageja nõuab seltsingulepingu täitmisena pärast 16.04.2012 teenitu väljamaksmist. Hagiavaldusest tuleneb üheselt, et hageja palub välja mõista talle maksmata jäänud tulu, mille W OÜ teenis tarkvara rentimisest E AS-le perioodil 01.11.2010 kuni 30.06.2013. Seejuures lähtus hageja summa arvutamisel kostja poolt koostatud ja saadetud tulude arvestuse tabelist. Kohtule esitatud 27.11.2015 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et viimane tulude arvutus toimus 16.04.2012 seisuga ja alates 17.04.2012 kostja arvutusi ei koostanud ega jaganud vaatamata hageja korduvatele pöördumistele teenitud tulusid. Arvestades asjaolu, et kostja oli W OÜ juhatuse liige ja ainuosanik ning omas kontrolli äriühingu raamatupidamise üle, leidis maakohus põhjendatult, et seega saaks üksnes kostja tõendada, millised olid W OÜ kaudu tarkvarale seltsinglaste huvides tehtud kulutused. Kuivõrd kostja nimetatud asjaolu kohta ühtegi tõendit ei esitanud, luges maakohus õigesti tõendatuks, et renditulust üksnes 9385,47 eurot oli seltsingu eesmärkide saavutamiseks vajalik kulutus. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mis vääraksid vaidlustatud maakohtu otsuses toodud seisukohti. Kostja viited W OÜ 2012. ja 2013. aasta majandusaasta aruannetele ja neist nähtuvale äriühingu kasumile ei võimalda määrata jaotamisele kuuluva kasumi suurust maakohtu tuvastatust erinevalt ega tõendada seltsingu eesmärkide saavutamiseks tehtud kulutuste suurust, arvestades seejuures, et poolte kokkuleppeid silmas pidades saab jaotamisele kuuluvaks kasumiks antud juhul lugeda mitte raamatupidamislikku kasumit, vaid W OÜ tarkvara rendist saadud renditulu. 21.09.2016 kohtuistungil jättis ringkonnakohus kostja taotluse W OÜ majandusaasta aruannete asja menetluse juurde võtmiseks rahuldamata, leides, et tegemist ei ole asjakohaste tõenditega. Öeldu tõttu ei saa nõustuda ka kaebusest nähtuva kostja seisukohaga, milles kostja eelnimetatud majandusaasta aruannetele ja nende avalikult kättesaadavusele viidates leiab, et hagejal oli seega võimalik esitada tõendid oma nõude suuruse tõendamiseks.

Kostja esitas Tallinna Ringkonnakohtule 26.09.2016 taotluse ringkonnakohtu 21.09.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kostja palub esitatud taotluses teha kohtuistungi protokollis parandus ettevõtte W OÜ 2012. aasta majandusaasta kasumi osas, millena kostja apellatsioonkaebuses ekslikult märkis 22 970 euro, mis oli tegelikult 2011. aasta kasum. Tegelik 2012. aasta kasum oli 424 eurot. Samuti taotles kostja paranduse tegemist kostja esindaja sõnastuses seoses sellega, miks ettevõtte 2012. majandusaasta kasum oli väike. Hageja esitas ringkonnakohtule 29.09.2016 taotluse ringkonnakohtu 21.09.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Taotlusest nähtuvalt palub hageja kohtuistungi protokolli täiendada kostja esindaja ütluse osas seoses üritustega sõlmida kompromiss ja palub märkida, et isegi kui kostja oleks mingisuguse kompromissiga nõus, siis puuduvad kostjal varalised vahendid, et seda kompromissi täita. Samuti palub hageja täiendada protokolli hageja esindaja ütluse osas seonduvalt apellatsioonkaebuse vastuse põhiseisukohtadega. Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil toimunut ja asja lahendamise seisukohast olulisi esindajate seisukohti ning vastab TsMS § 50 lg 1 nõuetele. Pidades silmas, et pooled ei saavutanud käesolevas asjas kompromissi, ei pea ringkonnakohus vajalikuks hageja taotlusel täiendada kohtuistungi protokolli kostja esindaja ütluste osas seoses viimase varalise seisundiga võimalikul kompromissiga nõustumisel. Samuti ei pea ringkonnakohus, arvestades, et menetlusosaliste õiguslikud seisukohad on kohtule esitatud menetlusdokumentides piisaval määral juba kajastatud, vajalikuks täiendada protokollis märgitud hageja esindaja ütlusi seoses apellatsioonkaebuse vastuse põhiseisukohtadega. Seoses kostja taotlusega kohtuistungi protokolli parandamiseks märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist. Ringkonnakohus, arvestades asjaolu, et ringkonnakohus jättis 21.09.2016 kohtuistungil kostja taotluse W OÜ majandusaasta aruannete asja menetluse juurde võtmiseks rahuldamata, leides, et tegemist ei ole asjakohaste tõenditega, samuti arvestades asjaolu, et 21.09.2016 kohtuistungi protokollis ei ole kajastatud ettevõtte 2012. aasta majandusaasta kasumi suurust, ei pea kohus vajalikuks kohutistungi protokolli selles osas täiendada. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks parandada kohtuistungi protokolli kostja soovitu kohaselt seoses kostja esindaja sõnastusega, mis puudutab selgitust ettevõtte 2012. majandusaasta kasumi suuruse põhjuste kohta. Menetlusosalise esindaja iga mõtte ebaõnnestunud sõnastus ei vaja protokolli parandamise korras muutmist. Protokoll ei ole stenogramm. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hageja ja kostja taotlused ringkonnakohtu 21.09.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.