Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Kostja ei kinnitanud elatise tasumise kokkuleppe sõlmimist, kuid võttis omaks hagejate väited tasutud rahasummade kohta. Erinevalt hagejate arusaamast tasus kostja hagejatele detsembris 2022. a elatist 500 eurot detsembri ja sellele järgneva perioodi eest, mitte septembrikuu elatisena. Kostjal ei ole ega olnud kohustust tasuda hagejatele igakuiselt 500 eurot. Kostjal ei ole 2022. a eest elatisvõlgnevust. Pole vaidlust, et hagejate ema saab lasterikka pere toetust, mille suurus 2022. a detsembris oli 300 eurot ja alates 1. jaanuarist 2023 650 eurot kuus. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 7 kohaselt, kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Hagejate vanuse vahe on vähem kui kolm aastat. Seega oli kostja kohustus detsembris 2022. a tasuda elatist hagejatele kokku 234,89 eurot (125,64+109,25); 2023. a jaanuaris mõlemale hagejale 0 eurot; veebruaris 2023. a kokku 301,88 eurot (161,47+140,41). Seega, perioodil 1. veebruar 2023 kuni 21. veebruar 2023 (s.o enne hagi esitamist) pidi hageja tasuma H.W-le 121,10 eurot (161,47/28x21) ja B.B-le 105,31 eurot (140,41/28x21), s.o kokku 226,41 eurot. Hagejate ema pangakontode väljavõttest nähtub, et perioodil 2022. a august-september tasus kostja kokku 1300 eurot. Arvestades ettemaksena tasutud 1300 eurot ja igakuist kohustust 234,89 eurot, on summaga 1300 eurot täidetud ülalpidamiskohustus viie ja poole kuu eest (1300 eurot/234,89=5,5 kuud). Seega, kostja on täitnud hagejate suhtes ülalpidamiskohustuse ning see annab alust tagasiulatuva nõude rahuldamata jätmiseks. Kuna kostja tasus 2022. a detsembris 500 eurot detsembri 2022. a ja sellele järgneva perioodi eest, kuid kostja kohustus oli tasuda perioodil 1. detsember 2022 kuni 21. veebruar 2023 kokku 461,30 eurot (234,89+0+226,41), siis puudub alus tagasiulatuva elatise nõudmiseks. Samuti viidatud arvestuse järgi on kostjal ettemaks edasiulatuva perioodi eest (s.o alates 22. veebruarist 2023) summas 38,70 eurot (500-461,30 eurot). Arvestades kostja kehva majanduslikku seisu, põhjustab tagasiulatuva nõude rahuldamine kostjale kahju, kuna kostja ei suuda seda nõuet täita ning täitemenetlus piirab kostja võimalust anda ülalpidamist oma perekonnale. PKS § 101 lg 1 järgi ei saa maksmisele kuuluva elatise summa hagi esitamise ajal, s.o 22. veebruar 2023, olla hageja I osas suurem kui 161,47 eurot ja hageja II osas suurem kui 140,41 eurot kuus. Seetõttu tuleb viidatud summasid ületavad edasiulatuvad ülalpidamisnõuded jätta rahuldamata. Kostjal on veel üks laps, B.B. (ik XXXXXXXXXXXX), kes osutuks hagi rahuldamise korral varaliselt vähem kindlustatuks kui kumbki hageja. Kostja on tasunud hagejatele elatise katteks ajavahemikul 29. oktoober 2024 kuni 31. oktoober 2025 kohtutäituri vahendusel (täitedokument on 20. märtsi 2024. a määrus käesolevas asjas) 2226,81 eurot, mida tuleb arvestada asja lahendamisel. Hageja H.W sai 17. septembril 2025 täisealiseks, mistõttu elatisperiood tema suhtes lõpeb viidatud kuupäeval.

MAAKOHTU LAHEND

2023 igakuiselt 175,24 eurot; 1. jaanuar 2024 – 31. märts 2024 igakuiselt 189,41 eurot; 1. aprill 2024 – 31. märts 2025 igakuiselt 212,69 eurot; ajavahemiku 1. aprill 2025 – 1. oktoober 2025 eest (kuna H.W sai 17. septembril 2025 täisealiseks, siis hagejate pere ei ole enam lasterikas pere) 224,60 eurot; alates 1. oktoobrist 2025 kuni B.B täisealiseks saamiseni (20. august 2027) 225 eurot kuus. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada I.R-i poolt tasutud elatisega Viru Maakohtu 20. märtsi 2024. a hagi tagamise määruse alusel. Kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Viru Maakohtu 20. märtsi 2024. a määrusega kohaldatud hagi tagamine. Maakohus jättis muud nõuded rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Hagejad on J.L-i ja kostja ühised lapsed, hagejatel on kostja vastu PKS §-dest 96 ja 97 tulenev nõue ülalpidamise saamiseks. Hagejate vanemad lahutasid abielu 2017. aastal. Sellest ajast elavad hagejad koos emaga. Maakohus ei tuvastanud kostja ja hagejate seadusliku esindaja kokkulepet elatise tasumiseks 500 eurot kuus. Hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõttest ei nähtunud kostja maksed 2021. a septembris, 2022. a veebruarist maini, juunist augustini ning septembris. 2021. a juulis oli tasutud 470 eurot, oktoobris 400 eurot, novembris 240 eurot; 2022. a jaanuaris oli tasutud 200 eurot, mais 50 eurot, novembris 300 eurot. Pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja tasus elatist ebaregulaarselt ja erinevas suuruses. Hagejate täpsustatud nõudeks oli tagasiulatuva elatise nõue ajavahemikul septembrist 2022 kuni 21. veebruarini 2023 PKS § 108 lg 1 alusel. Hagejad nõuavad elatise võlgnevuse väljamõistmist 2022. a septembri- ja novembrikuu eest (kummalegi hagejale vastavalt 250 ja 100 eurot). Kohus tegi kostjale ettepaneku selgitada, kas ja millises ulatuses ta hagejatele ülalpidamist andis alates 2022. a septembrist. Kostja selgitas, et on tasunud hagejatele elatist kohtutäituri vahendusel ajavahemikul 29. oktoober 2024 kuni 31. oktoober 2025 kokku 2226,81 eurot (täitedokumendiks 20. märtsi 2024. a hagi tagamise määrus). Kostja seisukoha järgi on ta ettemaksena tasutud 1300 euroga (august–detsember (maakohtu otsuses ekslikult märgitud september) 2022) katnud ülalpidamiskohustuse viie ja poole kuu eest, lähtudes oma hagi vastuses esitatud igakuisest kohustusest summas 234,89 eurot mõlemale hagejale kokku. Kohus selle käsitlusega ei nõustunud. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt kuu esimeseks kuupäevaks (vt ka Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-2-1-35-17, p 13.5). Kuna vanemate vahel puudub tõendatud kokkulepe elatise tasumise viisi kohta, luges kohus 29. augustil 2022 tasutud 500 eurot septembrikuu elatiseks ning 1. novembril 2022 tasutud 300 eurot novembrikuu elatiseks. Kuivõrd seadus ei keela elatist tasuda PKS § 101 alusel arvutatud summast suuremas ulatuses, ei anna kokkuleppe puudumine alust käsitada ülemäärast makset ettemaksuna järgnevate kuude eest. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagejate nõuded 2022. a septembri- ja novembrikuu elatise võlgnevuse väljamõistmise osas rahuldamata, kuna kostja on nende kuude eest ülalpidamiskohustuse täitnud. Maakohus tuvastas, et kostja ei ole täitnud hagejate ülalpidamiskohustust alates 1. jaanuarist 2023; hagejad ei viibi kostja juures PKS § 101 lg-s 6 sätestatud määras; hagejate vanusevahe on väiksem kui kolm aastat (PKS § 101 lg 7); hagejate ema saab lapsetoetust ja lasterikka pere toetust; hagejate ema ülalpidamisel on ka kolmas laps, poeg A.S.. Kostjal on Eesti Töötukassa 21. juuli 2022. a otsusega TVT/22/036902 (tl 143–144) tuvastatud osaline töövõime ja määratud töövõimetoetuse maksmise perioodiks 23. juuni 2022 – 22. juuni 2027. Ajavahemikul 2023. a veebruarist kuni 2025. a novembrini sai kostja

Eesti Töötukassalt kokku 11 649,49 eurot, mis teeb keskmiselt 342,63 eurot kuus (11 649,49/34). Kostja töötab XXXX osaühingus autolukksepana alates 1. augustist 2017. Maksuja Tolliameti teatise (tl 83) kohaselt tehti ajavahemikul 1. aprill 2023 – 31. märts 2024 pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete maha arvamist kostjale väljamakseid 7098,26 eurot. Asja materjalide juurde lisatud deklaratsioonidest nähtub, et kostja sai 2022. aastal palka (neto) 6588,28 eurot, mis teeb keskmiselt 549 eurot kuus, 2023. aastal 5467,36 eurot, mis teeb keskmiselt 455,61 eurot kuus; 2024. aastal 7941,53 eurot, mis teeb keskmiselt 661,79 eurot kuus; 2025. aastal 7073,93 eurot, mis teeb keskmiselt 707,39 eurot kuus. Seega on kostja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks (töötasu koos töövõimehüvitisega) ligikaudu 1000 eurot kuus. Täiendavalt nähtuvad kostja pangakonto väljavõttest sissetulekud AS-ilt Kuusakoski, mis viitab lisasissetulekule vanametalli üleandmise eest. Transpordiameti liiklusregistri andmetel on kostja omandis seitse sõidukit. Kostja on ka hooneühistu liige ning talle kuulub korteriomand XXXXXXXX linnas. Kohus ei nõustunud kostja väitega, mille kohaselt osutuksid hagejad elatise väljamõistmise korral paremini kindlustatuks kui kostja kolmas laps. Kostja peres kasvab kolm last ning tagatud on lapsetoetused ja lasterikka pere toetus. Kohtu hinnangul on kostja sissetulek piisav, et tasuda hagejatele elatist PKS §-s 101 sätestatud ja kohtu poolt välja arvutatud suuruses. Samuti on kostjal piisavalt vara, mille müügist või rendile andmisest on võimalik saada täiendavaid rahalisi vahendeid hagejatele ülalpidamise andmiseks. Kuna maakohtu menetluse ajal sai hageja I täisealiseks, mõistis maakohus hagejale I välja elatise ühekordse summana perioodi 1. jaanuar 2023 – 16. september 2025 eest 6953 eurot 34 senti. Hageja II kasuks mõistis maakohus välja ühekordse maksena tagasiulatuva elatise perioodi 1. jaanuar kuni 21. veebruar 2023 eest 240 eurot 19 senti; ajavahemikul 22. veebruarist 2023 kuni 30. septembrini 2025 elatise PKS §-s 101 arvutatud määras ning alates

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Maakohus on jätnud asjas olulised tõendid hindamata ning kohaldanud ebaõigesti nii materiaal- kui ka menetlusõigust. Vastavad rikkumised on kaasa toonud ebaõige lahendi. Kostja vaidlustab maakohtu seisukohta, et tema poolt suuremas ulatuses tasutud elatis ei kujuta endast ettemakset. Kostja hinnangul kohaldas maakohus seadust valesti ega arvestanud elatise nõuet osaliselt täidetuks. Kostja tugineb sellele, et kuigi PKS § 101 lg 1 sätestab elatise miinimummäära, ei keela seadus elatise tasumist suuremas ulatuses. Kui kostja on katnud lapse ülalpidamiskulud ulatuses, mis ületab talle PKS § 105 lg 3 järgi langevat osa, ning lapse vajadused on seeläbi rahuldatud, tuleb enammakstud summad lugeda elatise ettemakseks. Selliselt tõlgendab olukorda ka Riigikohus, selgitades, et suuremas ulatuses ülalpidamist andnud vanemal võib tekkida tagasinõudeõigus teise vanema vastu (Riigikohtu 12. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.2). Seega leiab kostja, et varasemalt makstud suuremad elatissummad ei ole käsitatavad alusetu sooritusena, vaid need tuleb arvestada elatise ettemaksena, mis vähendab kostja hilisemat elatise maksmise kohustust vastavas ulatuses. Kostja vaidlustab ka maakohtu hinnangu oma majanduslikule seisundile. Kohus tugines sõidukite osas aegunud andmetele ega kogunud otsuse tegemise ajaks ajakohaseid tõendeid, kuigi kostja omandis on tegelikult ainult üks kasutuskõlblik sõiduk – 1998. aasta MercedesBenz reg.nr XXXXXXXX (evakuaator). Lisaks arvestas kohus AS-ga Kuusakoski seotud sissetulekuid ja ülekandeid Rahakogujasse, kuigi kostja ei ole vanametalli loovutamisega juba pikka aega tegelenud. Kostja tegelik sissetulek koosneb üksnes töötasust XXXX OÜ-lt ning töövõimetoetusest, mis on määratud psüühikahäire tõttu ja mis piirab oluliselt tema töövõimet. Samuti ei ole kohus arvesse võtnud kostja ülalpidamiskohustust kolmanda lapse B.B.i suhtes: PKS § 102 lg 2 kohaselt on tegemist mõjuva põhjusega elatise vähendamiseks, kuna hagi täielikul rahuldamisel osutuks B.B. varaliselt vähemkindlustatuks kui kumbki hageja, mis on vastuolus laste võrdse kohtlemise põhimõtte ja lapse parimate huvidega. Eeltoodust tulenevalt ei saa maakohtu järeldusi kostja maksevõime kohta pidada põhjendatuks. Maakohus rikkus menetlusnorme, tehes lõpliku lahendi olukorras, kus hagejatelt ei olnud saadud kõiki 4. novembri 2025. a määrusega nõutud andmeid. Kohus oleks pidanud kas esitama hagejatele korduva nõude puuduvate andmete esitamiseks või koguma vajalikud andmed omal algatusel. Kuna andmete esitamise kohustus lasus hagejatel, ei saanud ega pidanud kostja neid esitama. Kostja esitab ringkonnakohtule uued kohtutäituri andmed, mis saadi 22. jaanuaril 2026 ning mille esitamata jäämine maakohtu menetluses tulenes kohtu menetluslikust veast, mitte kostja tegevusetusest. Seetõttu ei ole maakohtu otsus tehtud nõuetekohaselt tuvastatud asjaolude pinnalt ning see rikub kostja õigust õiglasele ja õiguspärasele menetlusele. Kostja loobus lõplikes seisukohtades apellatsioonkaebuses esitatud ekslikust väitest, et maakohus kohaldas valesti PKS § 101 lg-t 5, arvestades lasterikka pere toetust elatise vähendamisel üksnes neljandiku ulatuses, kuigi seadus näeb ette poole ulatuses arvestamise (tl (tl 193).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.