Eesistuja Gea Lepik, liikmed Kairi Piirisild ja Liis Arrak
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. märts 2025, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-8464
Kohtuasi
Factoreal SIA hagi VIP House Osaühingu vastu kahju ja võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. oktoobri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
VIP House Osaühingu apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
31 805,69 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Factoreal SIA (Läti registrikood 40203069889), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Sööt Kostja (apellant) VIP House Osaühing (registrikood 11206650), lepinguline esindaja Vjatšeslav Santašev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 31. oktoobri 2023. a otsuse tsiviilasjas nr 2-22-8464 resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud VIP House Osaühingu kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-22-8464 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Factoreal SIA (hagi) esitas 6. juunil 2022 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista VIP House Osaühingult (kostja) välja põhivõla 24 990,71 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4437,86 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise 24 990,71 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Ühtlasi palus hageja mõista kostjalt välja kahju hüvitise 360 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise sellelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid SIA Jola-D ja kostja 30. juunil 2018 lepingu nr JD 32018, millega SIA Jola-D kohustus valmistama ja tarnima kostjale viimase poolt tellitud kaupa. Täpsemad tingimused, sh kauba kogus, kvaliteet ja hinnad tuli poolte vahel kokku leppida kirjalikult või elektrooniliselt.
1.2.SIA Jola-D ja hageja sõlmisid 22. märtsil 2019 faktooringulepingu. Kostjale saadeti selle kohta teave ja paluti edaspidi täita kõik kohustused hageja pangakontole. Kostja kinnitas oma allkirja ja pitsatijäljendiga, et on lepingust ja sellest tulenevatest kohustustest teadlik.
1.3.Kostja tellis SIA-lt Jola-D 80 akent kogumaksumusega 24 990,71 eurot, mis tarniti kostja määratud asukohta 19. detsembril 2019. Tarnimise päeval esitas SIA Jola-D ka arve, mille kostja oma allkirjaga kinnitas. Vastavalt 30. juuni 2018. a lepingu p-le 8 tuli kauba eest tasuda 90 päeva jooksul kauba kohale toimetamisest. Arve tasumise tähtpäev oli seega 18. märts 2020 ja kohustus muutus sissenõutavaks 19. märtsil 2020. Kostja ei ole arvet tasunud. Hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt alates 19. märtsist 2020 ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivist. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 4437,86 eurot.
1.4.Kuna kostja jättis oma kohustuse täitmata, on hageja pidanud oma õiguste kaitseks pöörduma Larssen Legal OÜ poole, mistõttu hageja on kandnud otsest varalist kahju 360 eurot. Kostja vastuväited hagiavaldusele
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja väitel sõlmisid SIA Jola-D ja kostja 30. juulil 2018 lepingu nr JD 3-2018, mille kohaselt kostja sai vahendajana Läti firmalt „Jola“ pakettaknad. Kaup tarniti GK Trade Export OÜ (juhatuse liige ja omanik IP) lattu ja hoiustati aadressil Tallinn, Peterburi tee 53.
2.2.22. märtsil 2019 sõlmisid SIA Jola-D ja hageja faktooringulepingu. Lepingu tingimused tehti kostjale teatavaks ja kostja kinnitas, et on lepingust teadlik ja valmis SIA-lt Jola-D kvaliteetse kauba saamisel tegema väljamaksed hageja pangakontole. Kostja on seisukohal, et tema allkirjastatud dokumendil ei ole õiguslikku tähendust ja see ei anna õigust nõuda faktooringulepingu alusel kostjalt võlga sisse. Hagejaks saaks olla vaid lepingu järgne tarnija
2 (14)
2-22-8464 SIA Jola-D, kuid viimane esitas peagi pärast tarnimist pankrotiavalduse. Hageja võib faktooringulepingu alusel nõuda kahju hüvitamist SIA-lt Jola-D.
2.3.Kaup, mis saabus 20. detsembril 2019 vastavalt arvele JD2019-110 Peterburi tee 53, Tallinn lattu, osutus osaliselt praagiks. Kaupa kontrollis GK Trade Export OÜ esindaja VL. GK Trade Export OÜ saatis kontrolli põhjal kauba saatjale VL allkirjastatud pretensioonid 20. detsembril 2019, 6. jaanuaril 2020, 8. jaanuaril 2020, 10. jaanuaril 2020 ja 16. jaanuaril 2020. Kostja teavitas mitu korda (25. mail 2020, 28. septembril 2020) isiklikult hagejat kauba kvaliteediprobleemidest ja palus võtta tarvitusele abinõud praagi kõrvaldamiseks, kuna ta ei kavatsenud defektse kauba eest maksta. Kontrolli tulemuste põhjal koostati akt. Akende tootja juht AL kinnitas, et puuduolevad pakettaknad tarnitakse ja avastatud praak kõrvaldatakse. Müüja ja ostja juhid kinnitasid kostjale, et lahendavad kõik pretensioonis märgitud probleemid ise.
2.4.19. detsembril 2019 esitas SIA Jola-D arve nr JD2019-110, mille kohaselt kostja pidi tasuma pakettakende eest 24 990,71 eurot hiljemalt 18. märtsil 2020. See arve jäeti tasumata, kuna 31. detsembrini 2020 olid SIA Jola-D ja hageja lubadused praagi kõrvaldamise kohta täitmata. Kostjal oli õigus jätta kuni praagi kõrvaldamiseni pakettakende tarne eest tasumata ja neid oma bilanssi mitte kanda.
2.5.Praagi likvideerimise küsimuse lahendamiseks korraldas kostja 2020. a veebruari alguses kõigi asjast huvitatud isikute kohtumise Riias. Sellest võtsid osa AL (SIA Jola-D tegevdirektor), VL (GK Trade Export OÜ), IP (SIA Jola-D omanik ja BV Varad OÜ omanik), EN (hageja esindaja) ja I.U (kostja omanik). Koosoleku ajal lahkusid kostja ja AL koosolekult, kuna ülejäänud osalejad ütlesid, et nad otsustavad ise hagejale tasumise ja praagi lahendamise küsimuse. Kostjale ei ole teada, kuidas otsustati olukord parandada ja pakettakende defektid kõrvaldada. Koosolek lõpetati tunni aja jooksul ning kostjale ja ALle teatati, et kõik küsimused on lahendatud.
2.6.Kostja viis läbi kauba põhjaliku uurimise. Kindlaks tehti kõik tarne asjaolud, praagi olemasolu ja ka akende kvaliteedi kohta esitatud pretensioonide olemasolu. Selgus, et kõik pakettaknad müüdi 24 990,71 euro eest firmale Mitt&Perlebach OÜ ja raha kanti Mitt&Perlebach OÜ kontolt BV Varad OÜ kontole, mille juhatuse liige on IP. Mitt&Perlebach OÜ volitas alltöövõtjat Melten OÜ paigaldama pakettaknad Ehitajate tee 91/1 objektile. Sel moel realiseerisid GK Trade Export OÜ ja BV Varad OÜ (IP ja VL isikus) salaja kokkumänguga pakettaknad, raha aga võtsid endale. Raha saadi BV Varad OÜ pangakontole, millel lasti seejärel pankrotti minna. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus rahuldas 31. oktoobri 2023. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 24 990,71 eurot, viivise 5. juuni 2022. a seisuga 4426,92 eurot ning alates 6. juunist 2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise põhivõlalt (24 990,71 eurot) kuni põhivõla tasumiseni. Ühtlasi mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 360 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise sellelt alates 6. juunist 2022 kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
3.1.Maakohus luges tõendatuks järgmised asjaolud:
3 (14)
2-22-8464 -
-
-
SIA Jola-D ja kostja sõlmisid 30. juunil 2018 lepingu nr JD 3-2018 (30. juuni 2018. a leping), millega SIA Jola-D kohustus valmistama ja tarnima kostjale viimase poolt tellitud kaupa, s.o pakettaknaid; hageja ja SIA Jola-D sõlmisid 22. märtsil 2019 faktooringulepingu. SIA Jola-D poolt kostjale saadetud teate kohaselt on SIA Jola-D sõlminud hagejaga faktooringulepingu, mistõttu sisaldavad nende edasised arved loovutamise punkti, millega antakse nõuded üle hagejale; SIA Jola-D on esitanud kostjale arve nr JD2019-110 summas 24 990,71 eurot 80 akna eest märkega, et nõue on loovutatud ja tuleb tasuda hagejale.
3.2.Maakohus viitas VÕS § 208 lg-tele 1 ja 2 ning § 635 lg-le 1. 30. juuni 2018. a lepingu p 1.1 kohaselt kohustus SIA Jola-D tootma ja tarnima ostja poolt tellitud tooteid ning ostja kohustus toodete eest tasuma. Maakohus asus seisukohale, et 30. juuni 2018. a leping on suunatud toodete võõrandamisele. Puuduvad tõendid, et viidatud lepingu puhul oleks domineerinud töö tegemine. Samuti ei ole tõendatud, et kostja oleks SIA-le Jola-D üle andnud asja valmistamiseks vajaminevat materjali, vaid materjali akende valmistamiseks muretses müüja. Kahtluse korral loetakse valmistatava asja võõrandamisele suunatud lepingud müügilepinguteks. Sellest lähtuvalt leidis kohus, et SIA Jola-D ja kostja 30. juuni 2018. a leping on müügileping.
3.3.Seoses kostja vastuväidetega, et hagi on esitatud vale kostja vastu ja kostjat ei ole nõude loovutamisest teavitatud, viitas maakohus VÕS § 256 p-le 1 ja §-le 257. Hageja on esitanud tõendina teate faktooringust, millest nähtub, et kostjat on faktooringulepingu sõlmimisest kirjalikult teavitatud. Teavitus sisaldab nii nõude loovutaja kui ka kostja seadusliku esindaja allkirja ja kostja templijäljendit. Kuna teatel on kostja seadusliku esindaja allkiri, saab järeldada, et kostja on teate kätte saanud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 2). Faktoor ei pea teavitama faktooringuvõlgnikku muudest faktooringulepingu poolte kokkulepetest ja faktooringulepingu tingimustest. Nõude loovutamisest teatamisel faktooringulepingu alusel loetakse nõue võlgniku suhtes üle läinuks, mis annab faktoorile õiguse esitada sissenõue oma nimel. Samuti ei sätesta seadus faktooringulepingu sõlmimisest teavitamise aega. Maakohus luges seega tõendatuks, et kostjat on teavitatud faktooringulepingu sõlmimisest ja asjaolust, et kõik edasised arved sisaldavad loovutamise punkti. Ka hageja nõude aluseks oleval arvel JD2019-110 on välja toodud järgnev: „Arve summa on loovutatud äriühingule Factoreal SIA (ühisregistri kood LV40203069889, ametlik aadress: 13-11 Lierlirbes tn, LV-1046, Riia, Läti), kes on nõude omanik ja kellele tuleb arvel märgitud vääringus teha kõik maksed“. Viidatud arve on samuti kostja seadusliku esindaja poolt allkirjastatud. Seega ei ole usutavad kostja väited selle kohta, et ta ei olnud loovutamisest teadlik. Lisaks on hageja esitanud menetluses tõendid selle kohta, et ta on sama faktooringulepingu alusel esitanud kostjale lisaks vaidlusalusele arvele veel kaks sisult samasugust arvet (JD2019-26 ja JD2019-261), mille kostja on tasunud. Viidatud arved on esitatud 21. märtsil 2019, s.o enne vaidlusaluse arve esitamist. Ka nimetatust võib järeldada, et vaidlusaluse arve esitamise ajaks pidi kostja olema faktooringulepingu sõlmimisest teadlik. Eelneva põhjal asus maakohus seisukohale, et SIA Jola-D ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevad nõuded kostja vastu on loovutatud faktooringulepingu alusel hagejale, mistõttu hagejal on õigus nõuda kostjalt arve JD2019-110 tasumist. Seega ei ole hagi esitatud vale kostja vastu.
3.4.Seoses kostja vastuväitega, et tarnitud kaup, s.o pakettaknad olid puudustega, selgitas maakohus, et VÕS § 171 lg 1 järgi säilitab faktooringuvõlgnik iseenesest lepingulised vastuväited ja nõuded ka faktoori vastu, kui need vastuväited olid olemas nõude loovutamise ajal. Maakohus viitas VÕS § 217 lg-le 1, § 219 lg-tele 1 ja 2, § 220 lg-tele 1 ja 3 ning § 221
4 (14)
2-22-8464 lg-le 1. Kohus luges hageja esitatud CMR-ga tõendatuks, et aknad on kostjale üle antud 19. detsembril 2019 aadressil Ehitajate tee 91/1. CMR lahtris nr 24 „Kaup saadud“ on kostja allkiri ja pitsatijäljend, mis kohtu hinnangul kattuvad faktooringuteatel oleva kostja allkirja ja pitsatijäljendiga. Kostja on küll esitanud tõendina VL kinnituse, et arvel nr JD2019-110 märgitud kaup saadi ja võeti ladustamiseks vastu 19. detsembril 2019 aadressil Peterburi tee 53F, kuid sellest tõendist ei nähtu, kes on kauba edastanud ja kes on selle vastu võtnud. Kostja ei ole väitnud, et CMR-l ei oleks tegemist kostja seadusliku esindaja allkirja või pitsatijäljendiga. Seega lükkab CMR ümber kostja väite, et kauba võttis vastu GK Trade Export OÜ esindaja. Kuna kostja on kinnitanud kauba vastuvõtmist aadressil Ehitajate tee 91/1, Tallinn oma allkirjaga, saab VÕS § 219 lg-te 1 ja 2 kohaselt eeldada, et kostjal oli võimalus kaup ka viivitamata üle vaadata.
3.5.Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ostetud pakettaknad oleksid olnud puudustega. Kostja esitas kohtule tõendina 20. detsembri 2019. a, 6. jaanuari 2020. a, 8. jaanuari 2020. a, 10. jaanuari 2020. a ja 16. jaanuari 2020. a reklamatsioonid, mis peaksid kostja hinnangul tõendama, et tarnitud aknad olid puudusega ja kostja on SIA-d Jola-D sellest teavitanud. Reklamatsioonidest nähtub, et GK Trade Export OÜ on saatnud kostjale teavitused, milles on palunud kõrvaldada puudused kostja poolt tarnitud tellimusel. 7. septembri 2023. a kohtuistungil selgitas tunnistaja VL, kes on kõnealused pretensioonid allkirjastanud, et nemad tellisid aknad kostjalt ja kostja poolt üle antud aknad olid puudustega, mistõttu koostati reklamatsioonid ning anti need kostjale paberkandjal üle. Samas ei mäletanud tunnistaja puudusi detailselt ega kinnitanud, millise objekti kohta reklamatsioonid käisid või et need olid seotud just 20. detsembril 2019 tarnitud pakettakendega. Lisaks selgitas tunnistaja, et tema ei võtnud aknaid isiklikult vastu, vaid allkirjastas ettevõtte esindajana reklamatsioonid, mis olid koostatud kellegi teise poolt. Maakohus asus seisukohale, et kostja esitatud reklamatsioonid ja tunnistaja VL ütlused ei kinnita konkreetsete puuduste olemasolu ega ka seda, et vastavad reklamatsioonid oleks saadetud hagejale. Kohtu hinnangul ei vastanud reklamatsioonid ka VÕS § 220 lg-st 3 tulenevale nõudele kirjeldada asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt.
3.6.Maakohus märkis, et GK Trade Export OÜ ei ole siinsel juhul kauba ostja. Akende ostumüügilepingu sõlmisid kostja ja SIA Jola-D. Seega on kauba ostjaks kostja ja tal tuli täita kõiki VÕS-is sätestatud ostja kohustusi, mh kaup üle vaadata ja puuduste olemasolul müüjat neist mõistliku aja jooksul teavitada. Kuna ostja näol on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga, tuli tal puudusi ka piisavalt täpselt kirjeldada. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks oma kohustusi täitnud, ei saa ta VÕS § 220 lg 3 järgi väidetavatele puudustele tugineda. OÜ GK Trade Export poolt SIA-le Jola-D esitatud reklamatsioone ei saa pidada kostja kohustuse täitmiseks.
3.7.Eelneva põhjal asus maakohus seisukohale, et mitte ühegi kostja esitatud tõendiga ei ole tõendatud puuduste olemasolu pakettakendel. Kostja on küll välja toonud, et lisaks reklamatsioonidele on GK Trade Export OÜ koostanud kauba ülevaatamise akti, kuid kostja pole seda esitanud. Ka tunnistaja JK ei osanud 7. septembri 2023. a kohtuistungil midagi öelda 20. detsembril 2019 tarnitud pakettakende kvaliteedi kohta. Isegi kui eeldada, et pakettaknad olid puudustega, puuduvad menetluses tõendid, et kostja oleks hagejat või SIA-d Jola-D neist mõistliku aja jooksul teavitanud. Kostja on oma vastuse p-s 2.1 välja toonud, et teavitas hagejat kaubal esinenud puudustest 25. mail 2020 ja 28. septembril 2020, st u 5 kuud pärast kauba tarnimist ja u 2 kuud pärast tasunõude sissenõutavaks muutumist. Maakohus leidis, et tegemist ei ole mõistliku ajaga puudustest teavitamiseks ning kostja on seega kaotanud õiguse lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Samuti puuduvad kostja viidatud kirjades puuduste täpsed kirjeldused. Neid ei nähtu ka kostja 29. juuli 2021. a kirjast 5 (14)
2-22-8464 hagejale, BV Varad OÜ-le ja GK Trade Export OÜ-le seoses vastuväidete esitamisega arvele nr JD2019-110. Kuna kostja ei ole tõendanud akendel puuduste olemasolu ega ka seda, et ta oleks hagejat puudustest mõistliku aja jooksul teavitanud, ei ole kostjal õigust arve nr JD2019-110 tasumisest keelduda.
3.8.Maakohus viitas VÕS § 82 lg-tele 1, 2 ja 7 ning § 108 lg-le 1. SIA Jola-D ja kostja 30. juuni 2018. a lepingu p-s 8.1 on lepingupooled kokku leppinud, et ostja kohustub tasuma saadud kauba maksumuse 90 kalendripäeva jooksul pärast tellitud kauba kättesaamist. Kuna kostja sai kauba kätte 19. detsembril 2019, tuli selle eest tasuda hiljemalt 18. märtsil 2020. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks kauba eest tasunud. Seega on hageja nõue 24 990,71 euro saamiseks põhjendatud ja tuleb rahuldada.
3.9.Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude osas viitas maakohus VÕS § 127 lg-le 2 ning § 128 lg-tele 1, 2 ja 3. Kohus leidis, et kui kostja ei oleks lepingut rikkunud, ei oleks hageja pidanud advokaadi poole pöörduma. Seega on kahjunõue 360 eurot põhjendatud ja see summa tuleb kostjalt välja mõista.
3.10.Seoses hageja viivisenõudega viitas maakohus VÕS § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367. Asja materjalidest nähtuvalt tuli kostjal kauba eest tasuda hiljemalt 18. märtsil 2020. Seega muutus tasu maksmise kohustus sissenõutavaks 19. märtsil 2020. Kuna kostja ei ole kauba eest õigeaegselt tasunud, on hagejal õigus nõuda sellest kuupäevast põhivõlgnevuselt ka viivist. Hageja on arvestanud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivist alates 18. märtsist 2020 kuni 6. juunini 2022. Maakohus pidas põhjendatuks mõista viivis välja ajavahemiku 19. märts 2020 kuni 5. juuni 2022 eest summas 4426,92 eurot. TsMS § 367 alusel on põhjendatud ka hageja viivisenõue alates hagiavalduse esitamisest nii põhivõlalt kui ka kahjuhüvitiselt.
3.11.Vaatamata hagi osalisele rahuldamisele jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lgle 1 ja § 163 lg-le 1 viidates kostja kanda. Kohus arvestas sellega, et osalise rahuldamise tingis üksnes paaripäevane erinevus viivise arvestuses. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
4.1.Kostja ei vaidlusta 30. juuni 2018. a lepingu sõlmimise fakti, kuid ei nõustu maakohtu seisukohaga lepingu olemuse kohta. Kostja leiab, et tegemist oli töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 järgi. Leping oli suunatud tulemuse saavutamisele, s.o pakettakende valmistamisele ja tarnimisele. Maakohtu seisukoht vaidlustatud otsuses on vastuolus kohtu 17. augusti 2022. a selgitava kirjaga, kus kohus märkis, et esitatud materjalidest nähtuvalt on tegemist töölepingu tunnustele vastava lepinguga.
4.2.Seoses hageja ja SIA Jola-D vahel 22. märtsil 2019 sõlmitud faktooringulepinguga märkis kostja, et ta sai küll teavituskirja, kuid faktooringulepingut hageja ei esitanud. Maakohus jättis tähelepanuta kostja kohtuistungil esitatud suulise taotluse ning ei nõudnud hagejalt tõendina välja faktooringulepingut. Sellega rikkus maakohus kostja õigust tõendite esitamisele ja asja õiglasele arutamisele (TsMS § 229 lg 1). Kostja leiab, et hageja eksitas teda teavituskirja esitamisega, millest tulenevalt kostja jäi faktooringulepingu olemasolu uskuma.
6 (14)
2-22-8464 Hageja pettust saab järeldada sellest, et ta ei suutnud lepingut esitada. Hagejaga toimunud koostöö käigus selgus, et faktooringulepingut ei eksisteeri. Kostjale esitatud teatis on valekiri, mille abil SIA Jola-D välistas enda vastutuse ebakvaliteetselt valmistatud aknaraamide eest ja alustas end millegagi koormamata likvideerimisprotsessi. Arved JD2019-26 ja JD2019-261 olid küll tasutud, aga kostja ei osanud sel hetkel arvata, et ta täidab SIA Jola-D ja hageja nõuet 2019. aastal saadud teatise alusel ja ilma faktooringulepingu olemasoluta.
4.3.Hageja ei ole tõendanud, et just kostja müüs aknaraamid (80 tk) ja sai selle eest raha. Järelikult ei ole kostjal kohustust tasuda aknaraamide eest 19. detsembril 2019 esitatud arve nr JD2019-110, mistõttu hagi on esitatud vale kostja vastu. Aknaraamid said BV Varad OÜ töötajate abiga remonditud ja müüdud Mitt&Perlebach OÜ-le. Kostjal ei olnud sellega midagi pistmist. Seda kinnitab 13. aprilli 2020. a kirjavahetus, milles VL kinnitas, et aknad läksid objektile Ehitajate tee 91/1. Aknaraamide ostu-müügitehingu toimumist kinnitas 7. septembri 2023. a kohtuistungil Mitt&Perlebach OÜ juhataja JK, kelle sõnul osteti Ehitajate tee 91/1 objektile paigaldatud aknaraamid BV Varad OÜ-lt. BV Varad OÜ töötaja VL koges tunnistajana ütlusi andes ootamatult mälukatkestust ja unustas, et vaatas lattu saabunud aknaraamid isiklikult üle ning allkirjastas ja saatis isiklikult reklamatsioonid kaubal esinevate defektide kohta. Ühtlasi ei suutnud tunnistaja meenutada seda, kellele aknaraamid müüdi. Päras reklamatsioonide näitamist meenus VLle aga kohe, et ta oli need pärast kauba ülevaatust allkirjastanud.
4.4.Maakohus rikkus menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1 ja § 5 lg 1) sellega, et jättis rahuldamata kostja taotluse nõuda Mitt&Perlebach OÜ-lt välja finantsdokumendid, mille abil oleks võimalik tõendada aknaraamide ostu-müügitehingu toimumist, ning keeldus vande all küsitlemast kostja taotletud isikuid, rahuldades kaheksast inimesest taotluse vaid kahe (VL ja JK) osas. Neid taotlusi rahuldamata jättes ei viinud maakohus asjas läbi seadusele vastavat ja täielikku eelmenetlust (TsMS § 347 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ja § 398) ega andnud kostjale võimalust õigeaegselt ja täielikult avaldada arvamust kõigi asjas oluliste asjaolude kohta (TsMS § 351). Kostja leiab, et nende rikkumistega rikkus maakohus oluliselt õigusliku ärakuulamise põhimõtet TsMS § 656 lg 1 p 1 tähenduses, samuti TsMS § 5 lg-s 2, §-s 7 ja § 199 lg 1 p-s 5 sätestatut. Kui maakohus oleks rahuldanud kostja taotlused isikute vande all ülekuulamiseks, oleks saanud täpselt kindlaks teha, kuidas kõik toimus, kes müüs kauba ja kes sai selle eest raha. Sellega oleks kostjal tekkinud võimalus tõendada, et tema ei ole õige kostja. Pole välistatud, et pärast kõigi asjaolude väljaselgitamist oleks kohus andnud asja materjalid üle prokuratuurile seoses kostja suhtes toime pandud kelmusega (karistusseadustiku § 209 lg 2).
4.5.Maakohtu seisukoht, et hageja esitatud CMR tõendab akende üleandmist kostjale 19. detsembril 2019 aadressil Ehitajate tee 91/1, Tallinn, jäi kostjale arusaamatuks. CMR-l on kirjas, et kaup saadeti Daugavpilsist (Läti) SIA-lt Jola-D ja toimetati aadressile Peterburi tee 53, kus selle võttis vastu VL. Kostja esindaja viibis samuti laos ja tegi CMR-le märke kauba lattu vastuvõtmise kohta (andis allkirja ja pani kostja pitsatijäljendi), kuna ladu rendib BV Varad OÜ. Kostja kavatses müüa aknaraamid oma klientidele, eelkõige BV Varad OÜ-le, kuid neil esinesid olulised defektid. VL koostas kauba kontrollimisel reklamatsioonid ja edastas need kostjale. Kostja allkiri CMR-l ei kinnita, et kostja võttis kauba vastu aadressil Ehitajate tee 91/1. Kaup võeti füüsiliselt vastu aadressil Peterburi tee 53, misjärel see pidi paigaldatama Ehitajate tee 91/1 objektile, kuid seda defektide puudumisel või puuduste kõrvaldamisel ning kauba vastuvõtmisel kostja ja SIA Jola-D vahel sõlmitud vastuvõtuakti alusel. Tunnistaja JK ei öelnud kohtus, et kaup saabus otse Ehitajate tee 91/1 asuvale objektile. Ta ütles, et kaup osteti firmalt BV Varad OÜ ja kinnitas, et see saabus Tallinn, Peterburi tee 53 asuvasse lattu. Sealsamas laos koostas VL pärast puuduste avastamist 7 (14)
2-22-8464 reklamatsioonid ning edastas need hagejale ja SIA-le Jola-D. Keegi ei ole kunagi rääkinud, et kaup saabus aadressile Tallinn, Ehitajate tee 91/1.
4.6.Seoses maakohtu seisukohaga, et tasu maksmisest vabanemiseks peab kostja lisaks puuduste tõendamisele tõendama ka seda, et ta on müüjat puudustest mõistliku aja jooksul teavitanud, märkis kostja järgmist. Kauba ülevaatus algas samal päeval, mil VL (GK Trade Export OÜ ja BV Varad OÜ esindaja) selle 20. detsembril 2019 Tallinnas Peterburi tee 53 asuvas laos vastu võttis. Reklamatsioonid kaubal esinenud puuduste kohta koostati ja edastati SIA-le Jola-D, hagejale ja kostjale ajavahemikus 6.–16. jaanuar 2020. See oli kauba puudustest teavitamiseks igati mõistlik aeg. Hageja ja SIA Jola-D ei reageerinud teavitustele ega kõrvaldanud puudusi, vaid andsid üksnes alusetuid lubadusi puudused kõrvaldada. Nagu selgus 13. ja 14. aprillil 2020 toimunud kirjavahetusest, oli kaup juba eelnevalt maha müüdud, kuid SIA Jola-D ja hageja püüdsid seda kostja eest varjata.
4.7.Kostja ei kirjutanud alla kauba vastuvõtuaktile ega kandnud kaupa oma bilanssi, mistõttu vastavalt 30. juuni 2018. a lepingu p-le 4.1 jäi kauba omanikuks SIA Jola-D. Jättes kauba oma bilanssi kandmata, loobus kostja defektsetest aknaraamidest. Kooskõlas VÕS § 111 lg-tega 1 ja 4 ei ole kostjal kohustust tasuda arvet, mis on esitatud defektse ja vastu võtmata jäänud kauba eest. Kuna kaup jäi kostja poolt üleandmis-vastuvõtmisakti alusel vastu võtmata, puudub ka kinnitus VÕS § 637 lg-tes 3, 4 ja 5 nimetatud sündmuste toimumise kohta.
4.8.Kostja leiab, et eeltoodud asjaoludel on hageja õiguste rikkumine TsMS § 423 lg 2 p 1 järgi võimatu. Hagil ei ole õiguslikku alust. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostja kanda.
6.Ringkonnakohus lahendas kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotlused tõendite kogumiseks 13. veebruaril 2025 tehtud määrusega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2 1 järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul jättis maakohus hageja viivisenõude põhivõlalt 24 990,71 eurot rahuldamata 18. märtsi 2020 eest, pidades põhjendatuks arvestada viivist alates 19. märtsist 2020 (otsuse põhjenduste p-s 9 on maakohus märkinud aastaarvuks 2020 asemel selgelt ekslikult 2022). Selles osas ei ole hageja maakohtu otsust vaidlustanud, mistõttu otsus on nimetatud osas TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud. Osas, millega maakohus hagi rahuldas, on kostja maakohtu otsuse apellatsioonkaebusega vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust hagi rahuldamise osas.
9.Kooskõlas TsMS § 652 lg 1 p-ga 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks praeguse otsuse p-s 3.1 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud, mille
8 (14)
2-22-8464 üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle. Neist asjaoludest on kostja vaidlustanud vaid hageja ja SIA Jola-D vahel 22. märtsil 2019 faktooringulepingu sõlmimise.
10.Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole menetluses pooltega arutanud ega vaidlustatud otsuses käsitlenud vaidlusele kohaldatava õiguse küsimust. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja Läti äriühing, kelle asukoht on hagiavalduse kohaselt Lätis; samuti on vaidlusaluse kauba müüa SIA Jola-D Läti äriühing, kelle asukoht on asja materjalide kohaselt (sh CMR-d) Lätis. Kostja on Eesti äriühing, kelle asukoht on Eestis. Kuna nii praeguse vaidluse kui ka 30. juuni 2018. a lepingu osapoolte asukohad on erinevates riikides, tõusetub küsimus, millise riigi õigust tuleb poolte lepingulisele suhtele kohaldada. Eelnevast lähtuvalt täiendab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.
10.1.Arvestades, et 30. juuni 2018. a leping ja selle raames sõlmitud leping vaidlusaluste pakettakende (80 tk) tarnimiseks on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009, tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määrusele (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (vt Rooma I määruse art 28). Selle määruse art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingule lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse. Lõike 2 kohaselt võivad pooled igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas art 3 alusel tehtud valiku või muude Rooma I määruse sätete alusel. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et tsiviilkohtumenetluses kehtivast dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt on pooltel õigus ka kohtumenetluse vältel leppida kokku vaidluse lahendamisele kohaldatava õiguse suhtes (vt RKTKo 16.02.2005, 3-2-1-16504, p 17). Ringkonnakohus on seisukohal, et ka Rooma I määruse art 3 võimaldab pooltel ka kohtumenetluse ajal vaidluse lahendamisele kohaldatavas õiguses kokku leppida, kui seda tehakse sõnaselgelt või see nähtub selgelt juhtumi asjaoludest.
10.2.Siinsel juhul on mõlemad pooled menetluses algusest peale tuginenud Eesti võlaõigusseaduse sätetele; ka kohtueelses kirjavahetuses oli hageja tuginenud Eesti võlaõigusseaduse sätetele (nt hageja 16. juuni 2021. a nõudekiri kostjale (dtl-d 28–30); kostja oma vastustes õigusnormidele ei viidanud, v.a karistusseadustiku § 209 lg 2 p 1); kumbki pool pole menetluses väitnud, et vaidlusele tuleks kohaldada mõne muu riigi kui Eesti õigust, ning kumbki pool pole ka apellatsioonimenetluses tuginenud sellele, et maakohus oleks Eesti õigust kohaldades eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel. Kolleegium on seisukohal, et nendest asjaoludest saab järeldada, et pooled on nõus, et nende lepingulisele võlasuhtele ja siinse vaidluse lahendamisele kohaldatakse Eesti õigust. Sellega on pooled teinud Rooma I määruse art 3 lg 1 kohase valiku Eesti õiguse kohaldamiseks (valik nähtub selgelt juhtumi asjaoludest), arvestades ka sama artikli lõiget 2. Ühtlasi nähtub sellest poolte soov välistada 1980. a ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) kohaldamine (vastavalt CISG art-le 6).
10.3.Seega on maakohus kokkuvõttes õigesti lähtunud vaidluse lahendamisel Eesti riigisisesest õigusest.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Kolleegium nõustub hageja nõuete rahuldamise osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi täies ulatuses ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
9 (14)
2-22-8464
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ja SIA Jola-D vahel sõlmitud leping 80 pakettakna tarnimiseks oli müügileping. Maakohus leidis põhjendatult, et 30. juuni 2018. a leping oli suunatud toodete (pakettakende) võõrandamisele ja selle lepingu puhul ei olnud domineerivaks töö tegemine (vt viidatud otsuse p-d 4–4.3). Sisuliselt oli 30. juuni 2018. a lepingu näol tegemist raamlepinguga, milles lepiti kokku SIA Jola-D ja kostja vahel edaspidi konkreetsete tellimuste alusel sõlmitavate müügilepingute tingimused. Maakohtu kvalifikatsiooni õigsust ei mõjuta kostja apellatsioonkaebuses viidatud asjaolu, et maakohus oli pooltele 17. augustil 2022 saadetud kirjas märkinud, et kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on tegemist töövõtulepingu tunnustele vastava lepinguga. Selles kirjas esitatud seisukoht oli esialgne, mida kinnitab see, et kohus palus juhul, kui pooled selle käsitusega ei nõustu, teada anda, kas tegu võis olla mõne muu lepinguga, nt müügilepinguga. Hageja on kogu menetluses, sh pärast maakohtu 17. augusti 2022. a kirja olnud seisukohal, et tegemist oli müügilepinguga (vt nt hageja 21. septembri 2022. a seisukoha p-d 2.1.1 ja 2.1.2). Seega oli lepingu kvalifikatsioon asjas vaidluse all ja maakohus pidigi selle küsimuse lahendama alles kohtuotsuses, kusjuures kostjale ei saanud lepingu müügilepinguks kvalifitseerimine ka üllatuslik olla.
13.Seoses hageja ja SIA Jola-D vahel sõlmitud faktooringulepinguga tuvastas maakohus õigesti, et kostjat teavitati kirjalikult nii faktooringulepingu sõlmimisest (dtl 17, tõlge dtl 18) kui ka konkreetselt vaidlusalusest arvest nr JD2019-110 tulenevate nõuete loovutamisest hagejale (dtl 19, tõlge dtl 21). Nii teavitus faktooringulepingu sõlmimise kohta kui ka arve nr JD2019-110, millel oli esitatud teave nõude loovutamise kohta, on kostja seadusliku esindaja poolt allkirjastatud ja neile on lisatud kostja pitsatijäljend, mis kinnitab nende kättesaamist. Ühtlasi tuvastas maakohus, et sama faktooringulepingu alusel esitatud kaks varasemat arvet oli kostja hagejale tasunud (dtl-d 81, 83 ja 86). Nimetatud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Seega oli SIA Jola-D täitnud oma VÕS §-st 257 tuleneva kohustuse teatada kostjale (kui faktooringuvõlgnikule) nõude loovutamisest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et faktoor ega faktooringu klient ei pea esitama faktooringuvõlgnikule faktooringulepingut. Sellekohast kohustust seadusest ei tulene. VÕS §st 170 tuleneb, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kuna kostjat oli mh arvest nr JD2019-110 tulenevate nõuete hagejale loovutamisest teavitatud, loetakse loovutamine kostja suhtes igal juhul toimunuks. Seega ei ole kostja väidetel, et faktooringulepingut ei pruugi tegelikult eksisteerida, asja lahendamisel tähtsust. Samal põhjusel ei olnud faktooringulepingul siinsel juhul ka tõendina tähtsust, mistõttu maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis selle hagejalt välja nõudmata (6. detsembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:10:05). Kokkuvõttes saab järeldada, et hagejal oli õigus esitada arve nr JD2019-110 tasumise nõudmiseks kostja vastu hagi.
14.Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatult, et vaidlusalused 80 pakettakent anti kostjale üle 19. detsembril 2019 aadressil Ehitajate tee 91/11. See nähtub hageja esitatud CMR-lt (dtl 20, tõlge dtl 22), mis sellele märgitud andmete kohaselt puudutab arve nr JD2019-110 alusel müüdud kaupa. CMR-lt nähtuvalt on saatjaks SIA Jola-D, saajaks kostja, kaubaks plastaknad (80 tk), maksumuseks 24 990,71 eurot; kaup on laaditud peale Daugavpilsis, kauba mahalaadimise kohana on märgitud Ehitajate tee 91/1, Eesti ja kauba saamist on kinnitanud kostja, lisades oma allkirja ja pitsatijäljendi. Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, et CMR-i kohaselt toimetati kaup aadressile Peterburi tee 53, kus selle võttis vastu VL. Sellist teavet 19. detsembri 2019. a CMR-lt ei 10 (14)
2-22-8464 nähtu. Kostja võib silmas pidada 21. märtsil 2019 koostatud CMR-e, mis seondusid varasema tellimusega, mis tarniti tõepoolest aadressile Peterburi tee 53F, Tallinn (dtl-d 82 ja 84). Kostja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et vaidlusalune, arve nr JD2019-110 esemeks olev kaup saabus SIA-lt Jola-D algselt aadressile Peterburi tee 53 (GK Trade Export OÜ lattu), s.o CMR-l märgitud mahalaadimise kohast erinevasse kohta. Seda ei saa järeldada VL kinnitusest, et arvel nr JD2019-110 märgitud kaup on 19. detsembril 2019 saadud ja võetud ladustamiseks vastu aadressil Peterburi tee 53F, Tallinn (dtl 64). Maakohus märkis põhjendatult, et sellest tõendist ei nähtu, kes kauba edastas ja kes vastu võttis. Kostja väiteid arvestades pole välistatud, et kaup liigutati kostja korraldusel hiljem edasi Peterburi tee 53 lattu. Erinevalt kostja apellatsioonkaebuses väidetust ei öelnud tunnistaja JK maakohtus ütlusi andes, et kaup oleks Ehitajate tee 91/1 objektile saabunud Peterburi tee 53 laost (vt dtl 271). Samas ei ole vaidluse lahendamisel sisulist tähtsust sellel, kus kohas kostja kauba SIA-lt JolaD tegelikult kätte sai, st kas see tarniti aadressile Ehitajate tee 91/1, Tallinn või osapoolte kokkuleppel CMR-l märgitust erinevale aadressile (nt Peterburi tee 53, Tallinn). Kostja ei ole vaidlustanud seda, et 19. detsembri 2019. a CMR-l on kauba saamist kinnitavas lahtris (nr 24) kostja seadusliku esindaja allkiri ja pitsatijäljend. Kostja on ka kinnitanud, et viibis kauba vastuvõtmise juures (vt nt kostja 4. oktoobri 2022. a seisukoha p 3.1.4; 6. detsembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:29:06). Seega on kostja vaidlusaluse kauba SIA-lt Jola-D igal juhul kätte saanud.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et SIA Jola-D tarnitud kaubal (80 pakettakent) oleks olnud puudusi.
15.1.Esiteks ei ole kostja menetluses täpselt välja toonud akendel esinevate puudustega seotud asjaolusid. Maakohus oli kostjale 17. augusti 2022. a kirjas selgitanud, et tal tuleb täpsustada ja tõendada mh seda, milles pooled lepingu sõlmimisel kokku leppisid, sh millistele tingimustele (mh omadustele) aknad pidid vastama, ja milles seisnes akende osaline praak ehk milline oli konkreetne mittevastavus lepingutingimustele. Sellele vaatamata väitis kostja ka oma 17. septembri 2022. a seisukohas üksnes üldsõnaliselt, et aknaraamidel oli praaki (vt seisukoha p 3), need olid ebakvaliteetsed (samas, p 7) ja neil tuvastati hulgaliselt defekte (samas, p 9.2). 6. detsembri 2022. a kohtuistungil selgitas kostja täpsemalt, et praagi sisu seisnes selles, et „aknapakettide teatud sõlmed ei toiminud“ ja „kui linki alla vajutada, siis jooksis mehhanism kokku“ või olid akendel „sees reguleerimata vardad“ (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:35:56, 00:37:07 ja 00:38:06). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja menetluses esile toonud selgeid ja piisavalt täpseid asjaolusid selle kohta, milles akende puudused täpselt seisnesid, sh mille poolest aknad erinesid lepingus kokkulepitust ja/või miks need polnud ettenähtud otstarbel kasutatavad või ei vastanud keskmisele kvaliteedile.
15.2.Ühtlasi ei ole kostja akendel esinevaid võimalikke puudusi ka tõendanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arve nr JD2019-110 alusel tarnitud pakettakende puudusi ei saa järeldada GK Trade Export OÜ 20. detsembri 2019. a, 6. jaanuari 2020. a, 8. jaanuari 2020. a,
10.jaanuari 2020. a ja 16. jaanuari 2020. a pretensioonidest kostjale (dtl-d 65–69) ega tunnistaja VL ütlustest (dtl-d 268–270). Pretensioonid on üldsõnalised ja nendel viidatud probleemid akendel (katkised klaaspaketid, kriimustused avatäidete profiilidel ja klaaspakettidel, läbipuhe rõduustel) erinevad nendest puudustest, millele kostja on viidanud siinses menetluses (vt praeguse otsuse p 15.1). Lisaks ei olnud VL, kes pretensioonid on allkirjastanud, tunnistajana ütlusi andes kindel, et need olid seotud just vaidlusaluste akendega (dtl 269). Maakohus märkis õigesti, et ka tunnistaja JK ei osanud 7. septembril 2023 toimunud kohtuistungil öelda midagi sisulist vaidlusaluste pakettakende kvaliteedi kohta (üksnes seda, et „mingid probleemid olid“) (dtl 271). 11 (14)
2-22-8464
16.Maakohus järeldas põhjendatult ka seda, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks müüjat kauba võimalikest puudustest mõistliku aja jooksul teavitanud, sh puuduseid piisavalt täpselt kirjeldanud (VÕS § 219 lg 1, § 220 lg-d 1 ja 2). Seega ei saaks kostja tulenevalt VÕS § 220 lg-st 3 akendel esinevatele võimalikele puudustele ka enam tugineda.
16.1.Kostja on tuginenud maakohtus ja viitab ka apellatsioonkaebuses GK Trade Export OÜ (VL allkirjastatud) pretensioonidele (reklamatsioonid/teatised) kuupäevadega 20. detsember 2019, 6. jaanuar 2020, 8. jaanuar 2020, 10. jaanuar 2020, 16. jaanuar 2020 (dtl-d 65–69). Nendest nähtuvalt on GK Trade Export OÜ pretensioonid adresseeritud kostjale. Need ei tõenda, et pretensioonides välja toodud probleemidest oleks teavitatud SIA-d Jola-D ja/või hagejat. VL väitis tunnistaja ütlusi andes, et nemad kirjutasid pretensioone kostjale; seda, et puudustest oleks teavitatud otse ka SIA-d Jola-D, ei osanud tunnistaja öelda, vaid arvas, et kostja suhtles ise SIA-ga Jola-D (dtl 269). Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks VLlt saadud pretensioonid SIA-le Jola-D või hagejale edastanud.
16.2.Kostja on menetluses väitnud, et teavitas hagejat kauba ebakvaliteetsusest isiklikult 25. mail 2020 ja 28. septembril 2020 (vt kostja 24. juuni 2022. a vastus hagile, p 2.1). Ehkki kostja on need kirjad, mis on adresseeritud vastavalt Maksimile ja Edgarsile (adressaadiks oleva äriühingu nime pole märgitud), menetluses esitanud (dtl-d 98 ja 99, tõlked dtl-d 101 ja 100), ei ole kostja tõendanud, et need oleks SIA-le Jola-D ja/või hagejale saadetud ja viimasteni jõudnud. Lisaks nähtub kirjadest et „viimasel objektil tulid tooted algul ilma klaaspakettideta, PVX akendel olid kriimustused ning valesti oli monteeritud furnituur, mis tõi kaasa toodete tuuletõmbe“, kuid sellistele puudustele ei ole kostja siinses menetluses tuginenud (vt praeguse otsuse p 15.1). Muid puudusi nendest kirjadest ei nähtu. Ühtlasi nõustub kolleegium maakohtuga, et selline teavitamine, mis toimus väidetavalt u 5 ja 9 kuud pärast kauba saamist, ei oleks toimunud mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1 mõttes (maakohtu otsuse p 6.5). 30. juuni 2018. a lepingu p 6.4 kohaselt pidi kostja saatma SIA-le Jola-D reklamatsiooni koos tõenditega (fotod) mehhaaniliste vigastuste kohta kirjalikult kolme tööpäeva jooksul arvates kahjustuste avastamisest. Kostja ei ole tõendanud, et akendel oleksid olnud varjatud puudused, mida kauba vastuvõtmisel toimunud ülevaatusel poleks olnud võimalik avastada, ja et kostja oleks avastanud puudused alles u 5 kuud pärast kauba vastuvõtmist.
16.3.Samuti on kostja menetluses väitnud, et teavitas hagejat akende defektidest 29. juuli 2021. a kirjaga ja 14. juuli 2022. a kirjaga (vt nt kostja 17. septembri 2022. a seisukoha p-d 7.1, 7.2 ja 9.4; 6. detsembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:47:36). Kolleegium nõustub maakohtuga, et 29. juuli 2021. a kirjas (dtl-d 91–94, tõlge dtl-d 95–97) ei ole puudusi piisava täpsusega kirjeldatud (seal on viidatud vaid ülevaatuse käigus selgunud „olulisele praagile“, vt kirja p 3). Ka 14. juuli 2021. a kirjas (dtl-d 31–34, tõlge dtl-d 35–37) on viidatud üksnes sellele, et kaup „osutus osaliselt defektseks“. Lisaks ei ole ligi aasta ja seitse kuud hiljem saadetud kirjad käsitatavad puudustest teavitamisena mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1 mõttes.
17.Kostjale ei andnud õigust kauba eest tasumata jätta see, et ta ei kirjutanud alla kauba vastuvõtuaktile ega kandnud kaupa oma bilanssi. Kostja pole toonud esile asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks, et tal oli SIA-ga Jola-D kokkulepe, et kaup loetakse üle antuks alles pärast täiendava vastuvõtuakti allkirjastamist. Kostja väited üleandmise-vastuvõtmise akti vajalikkuse kohta lähtuvad eeldusest, et tegemist oli töövõtulepinguga, kuid siinsel juhul oli kostja ja SIA Jola-D vahel sõlmitud müügileping 80 akna tarnimiseks. Kauba üleandmist tõendab kostja esindaja allkiri ja kostja pitsatijäljend CMR-l. Samuti ei mõjuta kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmist see, kas ta kannab kauba oma bilanssi või mitte. Ka 12 (14)
2-22-8464 see, et kostja ja SIA Jola-D olid leppinud 30. juuni 2018. a lepingus kokku omandireservatsioonis, ei mõjuta kostja kohustust kauba eest tasuda.
18.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et ta ei pea akende eest tasuma, kuna keegi teine (BV Varad OÜ) müüs need Mitt&Perlebach OÜ-le ja võttis saadud raha endale. Praegune vaidlus puudutab kostja kohustust tasuda SIA-ga Jola-D sõlmitud müügilepingu alusel kauba eest, mille osas on tuvastatud, et müüja on selle kostjale üle andnud. See, mida kostja akendega hiljem edasi tegi, sh kas ta müüs need GK Trade Export OÜ-le või BV Varad OÜ-le, kes võisid aknad edasi võõrandada Mitt&Perlebach OÜ-le, või on kolmandad isikud aknad kostjalt varastanud või omastanud, ei mõjuta hageja nõudeid kostja vastu, mis tulenevad kostja ja SIA Jola-D vahel 30. juuni 2018. a lepingu alusel sõlmitud akende müügilepingust. Eelnevat arvestades ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme sellega, et jättis rahuldamata kostja taotluse nõuda Mitt&Perlebach OÜ-lt välja finantsdokumendid, mille abil oleks võimalik tõendada aknaraamide ostu-müügitehingu toimumist, ning keeldus vande all küsitlemast kostja taotletud isikuid, rahuldades kaheksast inimesest taotluse vaid kahe (VL ja JK) osas. Kostja esitas need taotlused ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus jättis need 13. veebruari 2025. a määrusega rahuldamata, leides, et maakohus ei rikkunud taotluste lahendamisel menetlusõiguse norme. Kolleegium jääb selles osas 13. veebruari 2025. a määruses esitatud põhjenduste juurde.
19.Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei ole menetluses tõendanud selliste asjaolude esinemist, mis annaks talle õiguse 19. detsembril 2019 tarnitud pakettakende eest esitatud arve nr JD2019-110 tasumisest keelduda. Lähtudes 30. juuni 2018. a lepingu p-s 8.1 kokku lepitud maksetähtajast (90 päeva pärast tellitud kauba kättesaamist), tuli kostjal kauba eest tasuda hiljemalt 18. märtsil 2020. Seega muutus tasunõue 19. märtsil 2020 sissenõutavaks ja maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja hagi põhivõla 24 990,71 euro (VÕS § 108 lg 1 alusel) ja alates 19. märtsist 2020 arvestatud seadusjärgses määras viivise (VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel) väljamõistmiseks. Kostja ei ole hageja viivisenõudele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.
20.Maakohus rahuldas põhjendatult ka hageja nõude kohtueelsete õigusabikulude kandmisest tekkinud kahju 360 euro hüvitamiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega. Kostja ei ole selle nõude rahuldamisele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Maakohus mõistis sellelt nõudelt põhjendatult välja ka seadusjärgses määras viivise alates hagi esitamisest.
21.Kolleegium märgib lõpetuseks, et siinse asja lahendus ei muutuks ka juhul, kui kohaldada Eesti õiguse asemel Läti õigust (vastavalt Rooma I määruse art 4 lg 1 p-le a) ja/või CISG-i. Ka Läti tsiviilseadustiku (Civillikums; edaspidi TS) ja CISG kohaselt on ostjal müügilepingust tulenevalt kohustus tasuda asja eest kokkulepitud ostuhind ja müüjal õigus nõuda ostjalt selle kohustuse täitmist (TS § 2002, § 2021, § 2033; CISG art 53, art 61 lg 1 p a ja art 62), samuti lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (TS § 1779, § 2021; CISG art 61 lg 1 p b, art 74). Mõlemast õigusaktist tuleneb, et ostuhind tuleb tasuda kokkulepitud tähtajaks (TS § 1828, § 2033; CISG art 59) ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on teisel poolel õigus nõuda viivitavalt poolelt lepingus kokkulepitud määras viivist (TS § 1756, § 1757, § 1759 p 1 ja § 1765, müügilepingu osas ka § 2035; CISG art 78). Siinsel juhul nõuab hageja kostjalt viivist väiksemas määras (s.o Eestis kehtivas seadusjärgses määras) kui 30. juuni 2018. a lepingu p-s 10.4 kokku lepitud 0,15% tasumisele kuuluvast summast päevas, mis on kostjale soodsam. Sarnaselt Eesti õigusega kehtib ka Läti õiguse alusel nõude loovutus võlgniku suhtes alates ajast, mil teda on loovutusest teavitatud (TS § 1804).
13 (14)
2-22-8464 Menetluskulude jaotus
22.Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole seda TsMS § 173 lg 3 järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus hagi sisuliselt täielikult rahuldati (hagi jäi rahuldamata vaid põhivõlalt arvestatud ühe päeva viivise osas), jättis maakohus menetluskulud põhjendatult kostja kanda. Kostja ei ole maakohtu menetluskulude jaotust apellatsioonkaebuses ka eraldi vaidlustanud.
23.Arvestades, et kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
24.Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt)
14 (14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.