Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. oktoober 2016 Tartu
Tsiviilasja number
2-15-15856
Tsiviilasi
I.D. hagi Bigbank AS vastu laenulepingus kokkulepitud intressi vähendamiseks 2378.87 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 24. märtsi 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I.D. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): I.D. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Raivo Edala Vastustaja (kostja): AS Bigbank (registrikood 10183757), esindaja Keiu Pettai
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 24. märtsi 2016 otsus muutmata ja I.D. apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus I.D. kanda, välja arvatud apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu osa 150 eurot, mille tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli I.D. vabastatud,
mis jätta riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.I.D. (hageja) sõlmis AS-ga Bigbank (kostja) 22. septembril 2011 tarbijakrediidilepingu nr 1100768/46st (edaspidi leping nr 1) krediidisummaga 500 eurot. Hageja teostab laenu tagasimakseid vastavalt maksegraafikule. Maksegraafiku kohaselt moodustus igakuine tagasimakstav summa 21,25 eurot kuus. Lepingutingimuste kohaselt kohustus hageja tasuma igakuiselt intressi 31,1549% krediidisummast aasta kohta, krediidi kulukuse määraga 63,8% aastas. Lepingu nr 1 viimase makse kuupäevaks on 17.10.2016.
2.I.D. sõlmis 15. jaanuaril 2013 AS-ga Bigbank lepingu nr 13-01-13-339633 (edaspidi leping nr 2) krediidisummaga 840 eurot. Igakuise osamakse suuruseks 41,45 eurot. Lepingutingimuste kohaselt kohustus hageja tasuma igakuiselt intressi 37,59% krediidisummast aasta kohta, krediidi kulukuse määraga 64,89% aastas. Lepingu nr 2 viimase makse kuupäevaks on 15.02.2018. Mõlema lepingu maksegraafikuid on täidetud korrektselt ning puudub võlgnevus. Hageja pole kostja poole pöördunud makseperioodi või intressimäärade ülevaatamise sooviga ega teavitanud kostjat makseraskustest.
3.Hageja hinnangul on kostja poolt tema suhtes rakendatav intressimäär liiga kõrge ja lepingu tingimustele mittevastav. Hageja majanduslik olukord seoses haigestumisega on oluliselt halvenenud. Seetõttu ei suuda hageja maksta ülemäära suuri intresse. Töö kaotamise tõttu on hageja sissetulekud oluliselt vähenenud. Hageja on tasunud korrektselt igakuiseid osamakseid. Hageja palus kohtul vähendada laenude intressimäära mõistliku suuruseni ja kustutada võlgnevused vastavalt maksegraafikule, võttes aluseks VÕS § 415 ja TsÜS § 86.
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et lepingutes kokkulepitud intressimäära suurus ei ole vastuolus heade kommetega. Pooled saavad lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt kokku leppida, millise intressimääraga laenuleping sõlmitakse ja kuidas toimub intressi tasumine. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati
avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Leping nr 1 sõlmiti 22. septembril 2011 ja lepingu krediidi kulukuse määraks oli 62,8%. Eesti Panga poolt septembris 2011 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 29,90%. Leping nr 2 sõlmiti 15. jaanuaril 2013 ja lepingu krediidi kulukuse määraks oli 64,89%. Eesti Panga poolt jaanuaris 2013 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 35,57%. Tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning et lepingust nr 1 ja lepingust nr 2 tulenevate vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja ei ole tõendanud, et intressi tasumise kohustus asetab hageja olukorda, mis on tema jaoks ebamõistlikult koormav. Hageja on täitnud lepingust tulenevaid kohustusi igakuiselt korrektselt, mis näitab just vastupidist – hageja on maksevõimeline. Lisaks eelnevale puudusid laenulepingute sõlmimise ajal maksehäired. Hageja on telefoni teel kostjale kinnitanud lepingu nr 2 sõlmimisel, et töötab ilusalongis.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus jättis I.D. hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt TsÜS § 86 lg 3 alusel eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Leping nr. 1 sõlmiti 22. september 2011 ja lepingujärgne krediidi kulukuse määr oli 62,8%. Eesti Panga poolt septembris 2011 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli samal ajal 29,90%. Leping nr. 2 sõlmiti 15. jaanuaril 2013 ja lepingujärgne krediidi kulukuse määr oli 64,89%. Eesti Panga poolt jaanuaris 2013 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli samal ajal 35,57%. Maakohus leidis, et hagejaga sõlmitud lepingust tuleneva krediidi kulukuse määr ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning lepingutest nr 1 ja 2 tulenevad poolte kohustused teineteise suhtes ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja ei ole tõendanud ega isegi mitte põhistanud hagiavalduses, et kostja teadis või pidi teadma hageja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest või, et hagejal oli lepingute sõlmimise ajal erakorraline vajadus laenu võtmiseks (sundseis, mida kostja heade kommete vastaselt ära kasutas) vms. Maakohtu hinnangul on alusetu hageja väide, et intressimäär ei vasta lepingu tingimustele. Maakohus oli seisukohal, et VÕS § 415 on antud vaidluses asjakohatu.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.I.D. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 24. märtsi 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada täies ulatuses hagi. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:
1) on kohus otsuse tegemisel hinnanud valesti kõiki asjaolusid ja hageja poolt esitatud tõendeid, ning on valesti rakendanud materiaal- ja menetlusõiguslikke norme, mis põhjustas nõude osas ebaõige kohtulahendi; 2) on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et apellant on laenu põhisumma lepingu nr 1 järgi (500 eurot) pea kolmekordselt tagasi maksnud (1324,83 eurot). Seega on hageja poolt tagasi makstud krediidikulukuse määr 264% (1324,83/500x100). See on apellanti koormav, ebamõistlikult tasakaalust väljas ning ületab kokkulepitud krediidi kulukuse määra neli korda ja Eesti Panga kaebuse esitamise seisuga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antava tarbimislaenude kulukuse määra (35,57%) üle seitsme korra. 3) on vastustaja apellandilt ülemäära suure intressi (264%) tasumist nõudes rikkunud oluliselt ühiskonnas välja kujunenud häid kombeid ja intress on seetõttu liigkasuvõtlik. Kui kohus leiab, et nõutav intress on heade kommete vastaselt ülemääraselt kõrge, siis võib kohus analoogiat rakendades vähendada intressi mõistliku suuruseni (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13914); 4) isegi kui lepingud on sõlmimise hetkel kooskõlas heade kommetega, ei ole välistatud heade kommete sisu muutumine ja tehingust tulenevate õiguste teostamise sattumine vastuollu hea usu põhimõttega.
7.Bigbank AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle läbivaatamata jätmist ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) arvutatakse krediidi kulukuse määra Eestis rahandusministri 13.10.2010 määrusega nr 51 kehtestatud valemi alusel. Määra arvutamisel võetakse arvesse rahasummat, tagasimaksmise aega, intressi protsenti, lepingu sõlmimisel küsitavat tasu ja muid lepinguga kaasnevaid kulusid. Apellant on määra arvutanud vaid saadud krediidisummat ja maksegraafiku perioodi lõpuks tasumisele kuuluvat põhisummat ja intressi kokku arvestades. Seega on apellant tuginenud ebaõigele krediidi kulukuse määra arvutamise meetodile ja tema arvutused on vaid apellandi isiklik arvamus krediidi kulukuse määrast. Seega saab väita, et esitatud apellatsioonikaebus on perspektiivitu ja oleks tulnud jätta menetlusse võtmata; 2) asjakohased ei ole apellandi viited, et sõlmitud lepingute näol on tegu hea usu põhimõtte vastaste tehingutega TsÜS § 86 järgi. Riigikohtu hinnangul on sellise olukorraga tegu siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14). Lepingute nr 1 ja nr 2 krediidi kulukuse määrad olid vastavalt 63,8% ja 64,89%, samas kui Eesti Panga poolt avaldatud keskmised krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määrad olid lepingute sõlmimise ajal vastavalt 29,90% ning 35,57%. Seega ületasid lepingute krediidi kulukuse määrad Eesti Panga poolt avaldatud keskmist määra umbes kaks korda. Sõlmitud lepingud ei ole vastuolus heade kommetega.
8.I.D. 23. septembri 2016 täiendavate seisukohtade kohaselt kasutas vastustaja ära apellandi laenuvajadust, teadmatust laenuturu suhtes ja riigikeele mittevaldamist ning rakendas vastustaja suhtes ebamõistlikke tüüptingimusi VÕS § 42 lg 3 tähenduses. Ka olid ebamõistlikud lepingutega kaasnenud lepingutasu ja meeldetuletuskirjade tasude suurused.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses.
10.Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kaks tarbijakrediidilepingut (leping nr 1 ja nr 2) vastavalt 500 euro ja 840 euro laenamiseks laenu tagastamise tähtajaga 5 aastat. Hageja on täitnud lepingujärgseid maksegraafikuid korrektselt ning tal puudub kostja ees võlgnevus. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja pole kostja poole pöördunud makseperioodi või intressimäärade ülevaatamise sooviga ega teavitanud kostjat enda makseraskustest. Hageja leiab, et vaatamata sellele on tal õigus nõuda lepingutes kokkulepitud intressi vähendamist.
11.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Leping nr 1 sõlmiti 22. septembril 2011, leping nr 2 sõlmiti 15. jaanuaril 2013. Mõlema lepingu sõlmimise ajal kehtis TsÜS § 86 lg 3 sõnastuses, mille kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli Eesti Panga andmetel lepingu nr 1 sõlmimise ajal, septembris 2011 29,90% ja lepingu nr 2 sõlmimise ajal jaanuaris 2013, 35,57%. Lepingu nr 1 kulukuse määr oli 63,8%, lepingu nr 2 kulukuse määr 64,89%, mis ei ületa Eesti Panga poolt avaldatud keskmist krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega ei ole poolte vahel sõlmitud lepingud krediidi kulukuse liigse määra tõttu heade kommetega vastuolus ja tühised. Nõutav intress ei ole ülemäära kõrge. Põhjendamatu on apellandi väide, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr 1 järgne krediidi kulukuse määr on 264%. Hageja poolt kasutatud krediidi kulukuse määra arvutamise meetod ei vasta rahandusministri 13.10.2010 määrusega nr 51 kehtestatud valemile, jättes mh arvestamata tagasimaksmise aja, intressi protsendi ja lepingu sõlmimisel küsitava tasu. Apellant on krediidi kulukuse määra arvutustehtes lähtunud üksnes krediidisummast ja maksegraafiku perioodi lõpuni tasumisele kuuluvat kõigi maksete kogusummast. Ringkonnakohus märgib, et apellandi poolt laenuandjale lepingujärgne intressikogusumma sõltub mh ka laepinguperioodi pikkusest. Mida pikem on laenu tagastamise periood, seda suurem on ka intressi makse laenu kasutamise aja eest. Apellant ei ole taotlenud laenu tagastamise tähtaja lühendamist. Asjakohased ei ole ka apellandi viited VÕS §-le 415, mis reguleerib võlgnetavate maksete tasumisega viivitamist. Asjas puudub vaidlus, et hageja on oma lepingujärgseid kohustusi täitnud lepinguga kooskõlas ja kostja ei ole hagejalt viivist nõudnud. Hageja on alles apellatsioonimenetluses viidanud lepingutega kaasnenud lepingutasu ja meeldetuletuskirjade tasude ebamõistlikule suurusele ning ei ole selles osas maakohtule nõudeid esitanud, mistõttu ringkonnakohus jätab need apellandi väited tähelepanuta.
12.TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse rahuldamata jätmisel apellant. Vastustaja ei ole ringkonnakohtu poolt antud tähtajaks menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ei toimu.
Apellant on saanud ringkonnakohtus riigilõivu tasumiseks menetlusabi 150 euro ulatuses. TsMS § 190 lg 7 alusel vabastab ringkonnakohus apellandi selles ulatuses riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.