Vastustaja (kostja): D.T (isikukood XXX) Hageja II: F.L (isikukood XXX) Hageja III: M.K (isikukood XXX) Hagejate II ja III seaduslik esindaja A.U, lepinguline esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 13. veebruari 2026. a määrus osas, millega maakohus keeldus A.U hagi menetlusse võtmast ja saata asi maakohtule A.U hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Rahuldada A.U määruskaebus. Edasikaebamise kord Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule.
1.A.U (hageja I, hagejate II ja III ema), F.L (hageja II) ja , M.K (hageja III) ja esitasid 31. detsembril 2025 Tartu Maakohtule hagi D.T (kostja, hagejate II ja III isa) vastu elatise saamiseks.
Hagiavalduse kohaselt sündis hageja I ja kostja abielust neli last, kaks nendest on hageja II ja hageja III. Alates vanemate abielu ja kooselu lõppemisest elavad lapsed alaliselt ema juures. Hageja I ja kostja sõlmisid 14. oktoobril 2020 kokkuleppe, mille p-i 2 kohaselt maksab kostja lastele elatist 25,7% alampalgast iga lapse kohta, kuid kostja ei ole elatist kokkulepitud ulatuses maksnud. Hageja I nõuab elatiskokkuleppe täitmist ja palub kostjalt enda kasuks välja mõista võlgnevuse 4450 eurot 72 senti. Hagejad II ja III paluvad kostjalt välja mõista elatise perekonnaseaduse (PKS) §-de 96, 97, 100 ja 101 kohaselt alates 1. jaanuarist 2026 kuni hagejate II ja III täisealiseks saamiseni.
2.Maakohus jättis 7. jaanuari 2026. a määrusega hageja I nõude käiguta. Maakohus selgitas, et vanemad saavad PKS § 100 lg 3 kohaselt sõlmida lastele elatise tasumise reguleerimiseks kokkuleppe. Eelkõige saab tegemist olla kokkuleppega vanemate kui osavõlgnike vahelises sisesuhtes. Kokkulepe võib anda aluse vanemate sisesuhtes tagasinõuete esitamiseks nt võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4 ja lepinguväliste võlasuhete alusel. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva laste ülalpidamisnõude esitamist. Kohus andis hagejale I tähtaja 14 päeva, et täpsustada, kas hageja I soovib esitada vanemate kui osavõlgnike vahelises sisesuhtes nõude kostja vastu või soovivad hageja II ja hageja III esitada siiski tagasiulatuva elatisenõude. Kui hageja I soovib esitada nõude kostjast teise vanema vastu, palub kohus välja tuua ka asjaolud, millel nõue põhineb ning selgelt väljendatud hagi eseme. Maakohus märkis, et kui hageja I soovib esitada nõude kostjast teise vanema vastu, tuleb välja tuua ka asjaolud, millel nõue põhineb ning selgelt väljendatud hagi ese. Maakohus hoiatas hagejat, et kui hageja I tähtaegselt puudusi ei kõrvalda, võib kohus jätta hagi TsMS § 340 1 lg 2 kohaselt menetlusse võtmata või asja sisulisel läbivaatamisel põhjendamata osas rahuldamata.
3.Hageja I esitas 21. jaanuaril 2026 seisukoha, milles selgitas, et hagejad II ja III on esitanud kostja vastu edasiulatuva elatisenõude, ning hageja I, kes on hagejate II ja III ema, on esitanud kostja vastu lepingu täitmise nõude VÕS § 108 mõttes. Hageja I leidis, et tal on tema ja kostja vahel 15. oktoobril 2020 sõlmitud kokkuleppe täitmise nõue kostja vastu. Hageja I viitas Riigikohtu praktikale, kus on selgitatud, et vanemate kokkulepet lapsest lahus elava vanema kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu kindla suurusega rahasumma saab üldjuhul pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on lapse ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps. Kui vanemad ei ole elatiskokkuleppes lapsele iseseisvat nõudeõigust andnud, on kokkuleppest tulenev nõudeõigus üksnes vanemal (RKTKo 10.02.2021, 2-19-9679/27, p 12).
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Maakohus võttis 13. veebruari 2026. a määrusega hagejate II ja III hagid menetlusse ja keeldus hageja I hagi menetlusse võtmast. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja I nõue esitatud kujul perspektiivitu. Maakohus jättis hageja I nõude 7. jaanuari 2026. a määrusega käiguta, selgitas, et hageja I ja kostja vahel saaks olla nõue vanemate kui osavõlgnike vahelises sisesuhtes, alternatiivselt saaks hagejatel I ja II olla tagasiulatuv elatisenõue kostja vastu. Hageja I ei täpsustanud, vaatamata eeltoodud selgitustele enda nõuet. Maakohus leidis, et hageja I täitmisnõue kostja vastu elatisevõlgnevuse tasumiseks 15. oktoobri 2020. a kokkuleppe alusel, millega kostja kohustus hagejatele II ja III elatist maksma, on õiguslikult perspektiivitu ja selle nõude menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 340 1 lg 2 ja § 371 lg 2 p 1 kohaselt keelduda. Eeldades hageja I esitatud faktiliste asjaolude õigsust,
ei ole olemas sellisele faktkogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse hagi rahuldada. Elatiskokkulepete puhul saab eristada kahte liiki võimalikke nõudeid: lastel on võimalik esitada kohustatud vanema vastu elatise saamiseks täitmisnõue ning vanematel võivad olla omavahelises osavõlgnike sisesuhtes tagasinõuded (RKTKo 10.02.2021, 2-19-9679/27, p 12). Hagejatel II ja III võib põhimõtteliselt olla kostja vastu täitmisnõue ülalpidamise saamiseks. Hagejate II ja III täitmisnõue saab põhineda põlvnemisest tuleneval seadusjärgsel võlasuhtel või hagejate II ja III kui kolmandate isikute kasuks sõlmitud lepingul (elatiskokkuleppel), eeldusel, et hagejatele II ja III oli VÕS § 80 lg 2 mõttes antud elatiskokkuleppega õigus nõuda lepingu täitmist. Vanem ei saa esitada enda nimel laste ülalpidamisnõuet kohustatud vanema vastu ja nõuda täitmist endale, sest täitmisnõue on lastel. Vanem saab esitada VÕS § 78 lg 4 järgi nõudeid kohustatud vanema vastu üksnes kohustatud vanema eest ülalpidamiskohustuse täitnud kolmanda isikuna. Vanemate vahel saavad tekkida nõuded vaid endi kui ülalpidamist andma kohustatud osavõlgnike vahelises sisesuhtes. Nõude sisuks ei ole sel juhul mitte see, et vanem saaks enda nimel maksma panna laste täitmisnõue kohustatud vanema vastu, vaid VÕS § 78 lg 4 järgi see, et vanem on pidanud tegema kulutusi kohustatud vanema eest. Vanem ei saa enda nimel panna maksma laste täitmisnõuet kohustatud vanema vastu, sest see on laste täitmisnõue. Kuivõrd vanemad on PKS § 105 lg 3 järgi osavõlgnikud, mitte solidaarvõlgnikud, ei lähe vanemale, kes täidab laste ülalpidamiskohustust suuremas määras kui talle langev osa, üle laste täitmisnõue kohustatud vanema vastu. Vanemal saab olla üksnes õigus nõuda kohustatud vanemalt osavõlgnike sisesuhtes tagasi see summa, mille ta pidi lastele kohustatud vanema kohustuse rikkumise tõttu rohkem tasuma, kui olnuks tema osa suurus PKS § 105 lg 3 järgse osavõlgnikuna. Kui vanem on enda kui osavõlgniku osa ületavas ulatuses täitnud ülalpidamiskohustuse kohustatud vanema eest võib tal VÕS § 78 lg 4 järgi olla kahju või kulutuste hüvitamise nõue teise vanema vastu seadusest või vanemate vahelisest suhtest, muuhulgas lepinguväliste võlasuhete, näiteks alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamise järgi.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Hageja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis tema hagi menetlusse võtmata. Maakohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et määruskaebuse esitaja nõue on õiguslikult perspektiivitu. Maakohtu määrus ei ole seetõttu seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). Maakohtu viidatud Riigikohtu 10. veebruari 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-9679 seisukohtadest tulenevalt võib vanemal olla teise vanema vastu ka elatiskokkuleppe täitmise nõue. Riigikohus on osutatud otsuses selgitanud, et „Vanemate kokkulepet lapsest lahus elava vanema kohustuse kohta maksta lapsega koos elavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu kindla suurusega rahasumma saab üldjuhul pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on lapse ülalpidamiskohustust samal ajal täitma kohustatud vanemad, mitte laps.“ Samas asjas on Riigikohus asunud seisukohale, et „VÕS § 80 lg 2 järgi võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi on lapsel elatiskokkuleppe täitmise nõue juhul, kui see on lepinguga ette nähtud. /.../ Olukorras, kus vanemad ei ole elatiskokkuleppes lapsele iseseisvat nõudeõigust andnud, on elatiskokkuleppest tulenev nõudeõigus üksnes vanemal.“ Hageja I on seisukohal, et tema ja kostja vahel 15. oktoobril 2020 sõlmitud kokkuleppe puhul on tegemist
kokkuleppega, millega vanemad on reguleerinud laste ülalpidamiskohustuse täitmist omavahelises suhtes. Hageja I leiab, et tulenevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadest on 15. oktoobri 2020. a kokkuleppest tulenev nõudeõigus hagejal I. Hageja I esitas maakohtule hagi vastava nõudeõiguse realiseerimiseks. Maakohtu määruses on märgitud, et hageja I ei saa maksma panna hagejatele I ja II kuuluvat täitmisnõuet. Maakohtu vastavast seisukohast saab järeldada, et maakohtu hinnangul saavad hageja I ja kostja vahel 15. oktoobril 2020 sõlmitud kokkuleppe täitmist nõuda hagejad II ja III, mitte aga hageja I. Hageja I hinnangul on maakohtu seisukoht vastuolus eespool viidatud Riigikohtu seisukohtadega. Hageja I leiab, et tema ja kostja vahel 15. oktoobril 2020 sõlmitud kokkuleppes ei ole antud hagejatele II ja III iseseisvat nõudeõigust. Seega ei saa hagejad II ja III ka kostja vastu täitmisnõuet esitada. Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on sellisel juhul täitmisnõue vaid vanemal. Maakohtu määruse põhjendustega nõustumise korral tuleks asuda seisukohale, et kostja poolt
15.oktoobri 2020. a kokkuleppe mittetäitmise korral ei ole hagejal I vaatamata sellele, et ta on selle lepingu pooleks, õigus lepingu täitmist nõuda. Tulenevalt Riigikohtu 10. veebruari 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-9679 seisukohtadest ei saaks hageja I hinnangul selle lepingu täitmist nõuda ka hagejad II ja III (lapsed), sest nad ei ole selle lepingu pooleks ning kõnealusest kokkuleppest ei nähtu, et sellega oleks antud lastele elatiskokkuleppe täitmise nõue. Kõnealuse lepingu täitmise nõude esitamine oleks maakohtu seisukohtadest tulenevalt seega välistatud. Maakohtu kirjeldatud osavõlgniku nõude esitamine oleks kohane olukorras, kus vanemate vahel ei oleks sõlmitud elatiskokkulepet.
6.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu. Kostja leiab, et maakohtu määrus on õige ja tuleb elatisvõla osas jätta menetlusse võtmata.
7.Maakohus ei rahuldanud hageja I määruskaebust ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Maakohtu hinnangul on hageja I käsitlus kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu kohta ekslik. Sõltumata sellest, kas elatiskokkuleppe pooleks on ka lapsed (ehtne) või üksnes teine vanem (ebaehtne) VÕS § 80 mõttes, on täitmisnõue üksnes lastel. Ka ebaehtsa lepingu puhul saab lepingupooleks olev vanem esitada täitmisnõude üksnes laste nimel, mitte nõuda täitmist endale. Ebaehtsa lepingu puhul ei saa lapsed ise lepingu täitmist nõuda, selle saab esitada vanem, kuid vanem kui võlausaldaja saab täitmist nõuda vaid lastele kui õigustatud isikutele. Hageja I nõue on perspektiivitu, sest hageja I on ka pärast kohtu selgitusi jäänud selle juurde, et soovib nõuda täitmist endale ning väljendanud selgelt, et ta ei soovi esitada nõudeid vanemate kui osavõlgnike vahelises sisesuhtes VÕS § 78 lg 4 järgi, tuginedes sellele, et ta on kohustatud vanema eest ülalpidamiskohustuse täitnud kolmanda isikuna. Eeldades hageja I esitatud faktiliste asjaolude õigsust, ei ole olemas faktkogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse hagi rahuldada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega maakohus keeldus hageja I hagi menetlusse võtmast ning asi tuleb saata samale maakohtule hageja I hagi menetlusse võtmise otsustamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 659). Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse.
9.Maakohus jättis hageja I nõude menetlusse võtmata TsMS § 340 1 lg 2 ja § 371 lg 2 p 1 alusel.
TsMS § 371 lg 2 p 1 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 27.11.2024, 2-24-1054, p 11). Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja I nõue esitatud kujul perspektiivitu, ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Hageja I esitas kostja vastu rahalise nõude. Maakohus jättis 7. jaanuari 2026. a määrusega hageja I nõude käiguta, selgitades muuhulgas, et vanemate vahelise lastele elatise tasumise reguleerimiseks sõlmitud kokkuleppe puhul saab olla tegemist kokkuleppega vanemate kui osavõlgnike vahelises sisesuhtes. Maakohus leidis, et kokkulepe võib anda aluse vanemate sisesuhtes tagasinõuete esitamiseks nt võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4 ja lepinguväliste võlasuhete alusel. Seega oli maakohus seisukohal, et hagejal I võiks olla kostja vastu rahaline nõue, kui selle eeldused on täidetud. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seejuures TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (RKTKo 26.06.2025, 2-236597, p 31). Ringkonnakohus nõustub küll maakohtuga, et vanemate vahelise lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks sõlmitud kokkuleppe täitmist saab nõuda lapsele. See aga, kas hageja I nõue on praeguses menetluses esitatud osavõlgnike vahelisest sisesuhtest tuleneva rahalise nõudena, kas selle nõude eeldused on täidetud ja milliseid tõendeid selleks hagejal I tuleb esitada juhul, kui kostja vaidleb nõudele vastu, selgub asja sisulisel läbivaatamisel.
10.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
11.Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja hageja I hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale esitada määruskaebust Riigikohtule (TsMS § 372 lg 5, § 696 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.