Hageja: AJ (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja: AK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
Kohtuistungi toimumise aeg
12.09.2016, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Jätta Pärnu Maakohtu 25.04.2016 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta AJ kanda.
4.Välja mõista AJ-lt ringkonnakohtu menetluskulud summas 756 eurot AK kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille
tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AJ (hageja) esitas 01.12.2015 Pärnu Maakohtule hagiavalduse AK (kostja) vastu võlgnevuse summas 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 56,46 eurot või 83,37 eurot ja edasiulatuvalt viivise VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja 2015. aasta alguses hageja poole sooviga saada laenu summas 2000 eurot. Kostja põhjendas laenu vajadust sellega, et soovib endale osta korterit, kuid enne eluasemelaenu saamist peab tagasi maksma varasemalt võetud väikelaenu. Kuna kostja on hageja poeg, siis hageja oli nõus laenama, kuid üksnes tingimusel, et kostja kasutab raha korteri soetamise eesmärgil. Hageja andis 05.05.2015 kostjale raha üle sularahas. Hageja sai mais 2015 teada, et kostja ei ole korterit ostnud ega plaanigi seda osta. Hagejale teadaolevalt kasutas kostja rahasummat kasutatud sõiduauto(de) ostmiseks. Kuna laenu andmise tingimuseks oli korteri ostmine kostja poolt, siis saatis hageja 26.05.2015 kostjale e-kirja, nõudes 2000 euro tagastamist. Kostja kirjale ei vastanud. 24.11.2015 nõudis hageja veelkord rahasumma tagastamist. 25.11.2015 vastas kostja hagejale, et tegemist ei ole laenuga, vaid kinkega. Hageja on seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu laenuleping. Hageja ütles laenulepingu üles oma 26.05.2015 e-kirjas. Hageja ei nõustu, et tegemist oli kinkega. Pooled ei leppinud kokku, et rahasummat tagastama ei pea. Kui kohus leiab, et tegemist on kinkega, siis on kostja jätnud täitmata kingisaajana kinkega seotud tingimuse, mistõttu on alus kinkelepingust taganemiseks ja kinkena üleantu tagasinõudmiseks alusetu rikastumise sätete järgi. Kostja on rikkunud kinkega seotud tingimust, mistõttu on hagejal õigus kinkelepingust taganeda. Kuna kohustus muutus sissenõutavaks erinevatel aegadel, siis laenulepingu järgi tuleb viivist arvestada alates 26.07.2015 summas 56,46 eurot, kinkelepingu puhul alates 26.05.2015 ning alusetu rikastumise puhul samast ajast, millal hageja teatas võlgnikule nõudest, s.o alates 26.05.2015, summas 82,37 eurot.
3.09.03.2016 menetlusdokumendis loobus hageja tuginemast asjaolule, et raha anti kostjale üle laenulepingu alusel. Hageja jäi selle juurde, et raha anti kostjale üle kas kinkelepingu alusel või on kostja alusetult rikastunud. Hageja palus välja mõista põhivõla summas 2000 eurot, viivise summas 83,37 eurot ning jooksva viivise VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras alates 01.01.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ebaõige on hageja väide, et nimetatud rahasummat kohustus kostja kasutama endale korteri soetamiseks. Kostja sai hagejalt raha eesmärgil kustutada panga ees olev väikelaenu kohustus, et edaspidi saada eluasemelaenu. Väikelaenu jääk oli 5000 eurot. Kostja ema andis 2000 eurot ja hageja, kostja isana, andis samuti 2000 eurot väikelaenu kustutamiseks. Kostja ise panustas 1000 euroga. Hageja teadis raha üle andes, et see läheb väikelaenu kustutamiseks. Ebaõige on ka hageja väide, et kostja ei plaanigi korterit osta. Kostja on aktiivselt tegelenud korteri otsimisega. Kostja on seisukohal, et pooled ei ole omavahel sõlminud laenulepingut. Pooled leppisid kokku, et üleantav rahasumma on käsitletav kui kinge kostja väikelaenu
kustutamiseks. Kostja täitis omapoolse kohustuse, makstes 05.05.2015 pangale tagasi väikelaenu. Hagejal ei ole alust kinkelepingut VÕS § 267 alusel üles öelda. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Pärnu Maakohus jättis 25.04.2016 otsusega hagi põhivõlgnevuse 2000 eurot ja viivise nõudes rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1136 eurot.
6.Kostja omaksvõtuga on TsMS § 231 lg 2 mõttes tõendatud, et kostja sai hagejalt 05.05.2015 sularahas 2000 eurot. Maakohus märkis, et hageja loobus menetluse käigus tuginemast asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud, kas tingimusega kinkeleping või kui poolte vahel lepinguline suhe puudub, siis tuleb hagejale raha tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja on seisukohal, et rahasumma üleandmist tuleb käsitleda kinkena VÕS § 259 mõistes.
7.Kohus tuvastas, et raha summas 2000 eurot anti kostjale üle eesmärgiga kustutada väikelaenu jääk ning kostja on kohustuse täitnud. Kohus leidis, et nii kostja väited, kui hageja 26.05.2015 ja 24.11.2015 elektronkirjades väidetu on kokkulangev. Asjaolu, et raha anti just väikelaenu kustutamiseks tõendab ka hageja poolt hagi p-s 1.1 märgitu, et kostja põhjendas laenu vajadust sellega, et tahab oma korterit osta, kuid peab enne eluasemelaenu saamist tagasi maksma varasemalt võetud väikelaenu. Kostja oma kirjalikus vastuses selgitab, et soovis pangalaenu abil korterit osta. Panga poolt seatud kriteeriumite kohaselt tuli uue laenu võtmiseks eelnevalt kustutada väikelaen. Selleks, et väikelaen summas 5000,55 eurot tagasi maksta, pöördus kostja abipalvega oma vanemate poole – ema KK ja isa, hageja poole. Mõlemad vanemad olid nõus andma 2000 eurot. Tagasimakse kohustust kostjal ei olnud. Kostja ise pidi panustama 1000 euroga. Kostja kohustuse täitmist kinnitab kostja konto väljavõte, kust nähtub, et 05.05.2015 on KK-lt laekunud kostjale 2000 eurot, kostja on teinud kontole sissemakse summas 3000 eurot ning Swedbank AS-le on tasutud laenu põhiosa, intress ja leppetrahv kokku summas 5128,40 eurot.
8.VÕS § 256 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu mõiste kohaselt kohustub üks isik (kinkija) teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Nimetatust tuleneb, et kinkelepingu olemuslikuks tunnuseks on tahe teist isikut rikastada. Hageja on loobunud tuginemast laenulepingule ning ei ole tõendanud, et kostjal lasus kohustus saadud rahasumma tagastamiseks. Seetõttu asus kohus seisukohale, et üleantud raha puhul on tegemist kinkega. Vanemate ja laste vahelises suhtes on traditsiooniline, et vanemad toetavad oma last, ka täiskasvanud last, kui laps alustab iseseisvat elu. Kostja toetamises hageja poolt eesmärgil, et kostja saaks tulevikus soetada endale korteri, kui ka eesmärgil, et enne korteri soetamist laenuga tuli täita eelnev kohustus panga ees, ei ole midagi erandlikku vanemate ja laste vahelistes suhetes. Kohus leidis, et hageja tegi ühekülgse kohustustehingu, andes kinkelepingu alusel kostjale üle 2000 eurot.
9.Kohus analüüsis, kas kinkelepingus oli ette nähtud kostjale kohustusi VÕS § 265 lg 1 mõttes. Kohustuse panemise eesmärk on tagada, et kingisaaja kasutaks kinkelepingut teatud eesmärgi saavutamiseks. Kinke väärtus ei pea olema vastavuses kohustuse väärtusega, kuid see ei või olla väiksem. Kui kinke väärtus on väiksem kui kohustus, siis kaotab kinge oma olemusliku eesmärgi ja aluse. Hageja väidetel oli kostja kohustuseks omandada lõppeesmärgina korter ning raha anti üle vaid selle eesmärgi nimel. Nad ei leppinud kostjaga kokku, millise hinna eest kostja korteri ostab. Kostja elektronkiri hagejale 19. maist 2015
kinnitab, et korter, mida kostja oleks võib-olla soovinud soetada, oleks maksnud ligikaudu 47 000 eurot. Kuna hageja teadis, et väikelaenu kustutamine on panga poolt seatud tingimuseks eluasemelaenu saamiseks, siis pidi hageja aru saama, et ostetav korter maksab rohkem kui 2000 eurot. Sõltumata asjaolust, et kokku ei olnud lepitud, millise hinna eest kostja korteri soetab, pidi hageja aru saama, et see ületab kordades tema poolt antava 2000 eurot. Seega, kui hageja väidab, et kostja kohustuseks kingi saamisel oli korteri ostmine, siis arvestades ostetava korteri ligikaudset maksumust, on kingi väärtus väiksem kui võetav kohustus ning sellisel juhul ei ole enam tegemist kinkelepinguga. Kohustus kustutada väikelaen, ei saa samaaegselt olla kostja kohustuseks osta sama raha eest uus korter. Seetõttu asus kohus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping ning selle tingimuseks oli kostja väikelaenu kustutamine hagejalt saadud kingi arvelt. Kuna kostja pidi uue korteri ostma ise, ilma hageja abita, pangalaenu abil, siis ei saa kostja poolt tuleviks pangast võetav laenukohustus korteri ostmiseks olla kinkelepingu tingimuseks. Kohus nõustus kostjaga, et eluasemelaenu võtmine pangast on panga ja kostja vaheline suhe ning kuidas ja millistel tingimustel kostja saab pangast laenu, ei ole hagejaga puutumuses.
10.Kohus leidis, et kostja ei ole rikkunud kinkelepingu tingimusi, mistõttu hageja poolt esitatud avaldus lepingust taganemiseks on tühine. Kohus tuvastas, et kostja pidi kingi arvelt tagastama pangale väikelaenu, mis on täidetud. Seega ei ole kostja kinkelepingu tingimust rikkunud, mistõttu on hageja tahteavaldus tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 järgi tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hageja poolt kostjale üle antud 2000 eurot ei kuulu tagastamisele ka alusetu rikastumise sätete järgi, sest poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping, mis täideti kinkija ja kingisaaja poolt vastavalt lepingutingimustele. Lisaks märkis kohus, et nõustub kostjaga, et hageja, aidates oma täiskasvanud last, on täitnud kõlbelise kohustuse. Tegemist on isiklikust suhtest, lapse ja vanema vahelisest suhtest, tuleneva kohustuse võtmisega mõlema vanema puhul, mille täitmisena üleantut ei saa tagasi nõuda.
11.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on menetluskulud kokku 1136 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Kohus leidis, et tegemist on mõistlike ja põhjendatud menetluskuludega ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1136 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.19.05.2016 esitas hageja Pärnu Maakohtu 25.04.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
13.Maakohus on rikkunud TsMS § 199 lg 1 p 4, mis sätestab, et menetlusosalisel on õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste osas. Istungi protokollidest nähtub, et istungil oli hageja lepinguline esindaja, kes omavoliliselt otsustas loobuda osaliselt hagist. Protokollist ei nähtu asjaolu, et lepinguline esindaja oleks palunud pausi, et konsulteerida oma esindatavaga, mistõttu on selge, et lepinguline esindaja võttis hagist loobumise otsuse vastu iseseisvalt. Kohus oleks pidanud andma hagejale võimaluse teda vande all üle kuulata. Samuti on kohus rikkunud TsMS § 2681, mis sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Hageja leiab, et kohus ei ole antud tehingu puhul välja selgitanud poolte tahet VÕS § 29 lg 1 alusel. Kuivõrd kirjalike seisukohtade
esitamisel ei selgunud lepingupoolte tegelikku tahet lepingu sõlmimisel, siis oleks kohus pidanud hageja ning kostja vande all üle kuulama. Hagejat hoiti teadmatuses, kuivõrd tema lepinguline esindaja ei edastanud talle kohtumenetlusega seonduvat teavet. Vande all ülekuulamisel oleks olnud kohtule üheselt selge, et hageja nägemuse kohaselt oli tegemist laenulepinguga. Hageja palub kohtul arvestada, et poolte vahel oli siiski sõlmitud laenuleping.
14.Maakohus leidis, et hageja andis kostjale raha, et kostja saaks kustutada varasemalt võetud väikelaenu. Hageja arvates on kohtu seisukoht vastuoluline, kuivõrd arusaamatutel põhjustel ei näe kohus, et hageja andis kostjale raha, et viimane lõpptulemusena ostaks omale korteri, mis pidi olema kostja peamine eesmärk. VÕS § 267 p 3 sätestab selgelt, et kinkija võib kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kohus leidis, et kinkelepingu olemuslikuks tunnuseks on tahe teist isikut rikastada ning kuivõrd hageja väidetavalt loobus laenulepingust, siis saab tõlgendada hageja tahet, kui soovi kostjat rikastada. Kohus on vääralt sisustanud VÕS § 259 lg 1, kuivõrd hageja esitatud seisukohtadest on selge, et see ei olnud tema soov.
15.Kohus on eksinud TsMS § 370 lg 2 vastu, mille kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Asjaolu, et hageja lepinguline esindaja soovis loobuda osaliselt hagist, ei tähenda automaatselt, et hagejal oleks olnud tahe teist isikut rikastada. Lisaks on kohus leidnud, et tahe rikastada väljendub ka selles, et on traditsiooniline, et vanemad toetavad oma last, ka täiskasvanud last, kui laps alustab iseseisvat elu. Hageja leiab, et see võib olla küll ühiskonnas tavapärane, ent see ei ole seadusega sätestatud kohustus. Tegemist on vanemate valikuga ning juhul, kui vanem soovib rikastada oma last, siis ta võib seda teha. Antud juhul hageja seda ei soovinud. Kohus ei ole mõistnud põhjuslikku seost korteri ostu ja 2000 euro vahel. Hageja selgitab, et selleks, et kostja oleks saanud laenu, oli tal vaja eemaldada väikelaenud, mistõttu andis hageja raha eesmärgiga, et pärast väikelaenu tasumist, võtab ta suurema laenu ning ostab endale korteri. Hetkel on kostja teda TsÜS § 94 lg 1 järgi petnud, kuivõrd ilmselt ei olnud kostjal plaanis endale korterit üldse osta.
16.Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostja poolt tulevikus pangast võetav laenukohustus korteri ostmiseks ei saa olla kinkelepingu tingimuseks. Hageja leiab, et kuivõrd ilma antud tingimuseta ei olnud hagejal põhjust kostjale raha anda, saab see olla kinkelepingu tingimuseks. Kohus on vääralt leidnud, et pooled on oma lepingulised kohustused täitnud ning et VÕS § 267 p 3 seotud tingimus on kostja poolt täidetud. Lisaks ei ole kohus arvestanud asjaoluga, et tegemist oli pettusega TsÜS § 94 lg 1 mõistes. Kohus on vääralt sisustanud ka VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 2 eesmärki. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid ning on otsust piisavalt põhjendanud, mistõttu ei anna hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist.
19.Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud, et poolte vahel oli laenuleping. Kuna hageja loobus maakohtu menetluses laenulepingule tuginemast, ei saa hageja seda uue väitena apellatsiooniastmes esitada (TsMS § 652 lg 4). Tähtsust ei oma see, et väidetavalt ei konsulteerinud hageja esindaja laenulepingule tuginemisest loobumist hagejaga. TsMS § 217 lg 6 kohaselt loetakse esindaja käitumine võrdseks menetlusosalise käitumisega. Kolleegium märgib siiski, et hageja väide laenulepingu olemasolu kohta ei ole õige. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale raha laenuks. Ringkonnakohtu 12.09.2016 istungil selgitas hageja, et pooled ei leppinud kokku, kuidas raha tagastatakse. Kostja selgitas samal istungil, et juttu raha tagasimaksmisest ei olnud. Tõendeid selle kohta, et pooled leppisid kokku raha tagastamises, hageja kohtule esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et poolte leping ei vasta laenulepingu tunnustele.
20.VÕS § 259 lg 1 järgi kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kuna pooled ei leppinud kokku raha tagasi maksmises, siis asus maakohus põhjendatult seisukohale, et poolte vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist kinkelepinguga. VÕS § 268 lg 3 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Maakohus on õigesti tuvastanud, et 2000 euro kinkimise tingimuseks oli väikelaenu kustutamine. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus kinkelepinguga seotud tingimuse osas tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning kolleegiumil puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kuigi väikelaenu kustutamine oli vajalik selleks, et kostja saaks korteri ostmiseks pangast laenu, ei muuda see asjaolu, et vaidlusaluse kinke konkreetseks tingimuseks oli väikelaenu kustutamine, mitte korteri ostmine. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et kostja on väikelaenu tagasi maksnud. Eeltoodule tuginedes nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et kostja ei ole kinkelepingu tingimusi rikkunud ning hagejal puudus alus kinkelepingust taganemiseks.
21.Ebaõige on hageja väide, et maakohus rikkus menetlusnorme, kui jättis omal algatusel hageja vande all üle kuulamata. TsMS § 2681 sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Kolleegium leiab, et hageja vande all üle kuulamine ei oleks aidanud kaasa asja lahendamisele. Maakohtul oli esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võimalik kujundada seisukoht vaidlusaluste asjaolude tõepärasuse suhtes.
22.Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kostja on teda petnud. Kolleegium märgib, et kuna hageja ei ole maakohtus pettusele tuginenud, siis ei saa hageja seda väidet apellatsiooniastmes esmakordselt esitada (TsMS § 652 lg 4). Siiski märgib ringkonnakohus, et hageja väide, et kostja on tema suhtes pannud toime pettuse, on põhjendamatu. Kostja käitumises puuduvad TsMS § 94 lg-s 1 sätestatud pettuse tunnused. Lisaks on kohtud tuvastanud, et kostja ei ole kinkelepingut rikkunud.
23.Ülaltoodule tuginedes ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus
24.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti ei ole alust muuta maakohtu otsust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Hageja ei ole maakohtu määratud menetluskulude rahalisele suurusele ka vastuväiteid esitanud.
25.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt palub kostja hagejalt välja mõista menetluskulud summas 840 eurot. Kostja esindajal on kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele ning sellele vastuse koostamisele 4 tundi ja istungil osalemisele 1 tund. Kostja esindaja tunnihind on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja kinnitab, et ei saa käibemaksu tagasi arvestada.
26.Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus on
põhjendatud osaliselt. Kolleegiumi hinnangul on apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele kulunud ajakulu 4 tundi põhjendatud. Arvestades istungi kestust, tuleb istungil osalemise põhjendatud ajakuluks lugeda 30 minutit. Seega on kostja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 4 tundi 30 minutit. Kostja esindaja tunnihind jääb turuhinna piiridesse. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 756 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.