Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. september 2016. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-9953
Tsiviilasi
V.S. hagi Andrei Šmidti vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
35 034 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 13. oktoobri 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrei Šmidti apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) Andrei Šmidt (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko Vastustaja (hageja) V.S. (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maksim Fedotov
RESOLUTSIOON
1.Jätta Andrei Šmidti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 13. oktoobri 2015. a otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
2.Jätta ringkonnakohus kantud menetluskulud Andrei Šmidti kanda.
3.Mõista Andrei Šmidtilt välja V.S. kasuks 180 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.S. (hageja) esitas 02. juulil 2015 Viru Maakohtule hagiavalduse, milles palus kohustada kostjat tagastama võlgnevus summas 40 034 eurot. Hagiavalduse kohaselt laenas kostja hagejalt 2012 detsembris 42 745 eurot. Hageja laenas kostjale nimetatud summa, sest kostja oli varem hagejalt raha laenanud ja laenu tagastanud. Kostja vormistas 01. jaanuaril 2013 võlgnevuse kohta võlakirja summale 42 745 eurot ja kohustus võlakirjas võlgnevuse tagastama 01. jaanuariks 2014. Laenatud rahast tagastas kostja laenu osaliselt summas 7000 eurot. Pooled pikendasid laenu tagastamise tähtaega 01. jaanuarini 2015, kuid kostja kohustust ei täitnud. Hilisemas menetluses täpsustas hageja, et tegelikkuses hageja kostjale 2012 detsembris raha üle ei andnud. Võlakirja vormistamisel ei antud üle raha, vaid pooled fikseerisid võlakirjas kostja võlgnevuse, mis oli selleks ajaks järele jäänud. Kostja laenas hagejalt pidevalt raha ja tasus võlgnevust ning laenas uuesti. Kostja on vahepeal võlgnevust vähendanud, millest tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse 35 034 eurot.
2.Kostja Andrei Šmidt vaidles oma vastuses hagile vastu. Kostja kinnitas oma vastuses , et poolte vahel olid laenulepingust tulenevad suhted, kuid need tekkisid juba 2003 ja lõppesid 27.12.2014. Kostja allkirjastas koos hagiga esitatud võlakirja seoses sellega, et viibis hageja pideva psühholoogilise surve all. Nimetatud võlakirja alusel hageja kostjale võlakirjas toodud ulatuses raha üle ei andnud. Perioodil 2003 kuni 03.08.2010 tasus kostja hagejale võla katteks 20 371 eurot ja perioodil alates 05.10.2011 kuni 03.05.2014 43 000 eurot. Kokku on kostja hagejale tasunud 63 371 eurot.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohtus rahuldas oma 13. oktoobri 2015 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 35 034 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis temalt hageja kasuks välja 1180 eurot menetluskulude katteks. Kohus märkis, et poolte vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav laenulepinguna. Hageja on esitanud nõude alusena kostja poolt kirjutatud ja allkirjastatud võlatunnistuse (tl 5-6). Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: 1) kostja on hagejalt isiklikult laenanud raha erineval ajal erinevates summades;
2) kostja kirjutas ja allkirjastas 01.01.2013 hagejale võlakirja, milles kinnitas oma võlgnevust hagejale summas 42 745 eurot tagasimaksetähtajaga 01.01.2014 ning hiljem pikendati tagasimaksetähtaega kuni 01.01.2015, fikseeriti võlajääk summas 40 034 eurot ja intress 1 % kuus; 3) vaatamata hagiavalduses märgitule ei andnud hageja kostjale 2012 detsembris üle rahasummat 42 745 eurot, vaid võlakirja vormistamisel fikseeriti võlgnevuse jääk mis oli kostjal varasemate laenude põhjal kogunenud. Kohus leidis, et kostja on ise koostanud ja allkirjastanud deklaratiivse võlatunnistuse, milles kinnitab olemasolevat kohustust hageja ees. Mõlemad pooled kinnitavad, et kohustus hageja ees tekkis kostja poolt erineval ajal ja erinevates summades laenatud rahast (pooled ei vaidle selle üle, et laenusuhted olid poolte vahel alates 2003, millisest ajast alates kostja laenas tihti hagejalt raha). Võlatunnistuse vormistamisega muutus tõendamiskoormus ja kostja peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja vastuväidete kohaselt on ta hagejalt laenatud raha hagejale tagasi maksnud. 01.01.2013 võlakirja ja selle 2014 täienduse allkirjastas viibides hageja pideva psühholoogilise surve all. Kostja esitas oma vastuväite tõendamiseks kokkuleppe 05.05.2003 laenulepingu lõpetamise kohta mis on allkirjastatud poolte poolt 27.12.2014 ja oma konto väljavõtte perioodist 01.02.2005 kuni 2014 augustikuuni (tl 24-25). 27.12.2014 kokkuleppe tõlke sõnastusest tuleneb, et kokkuleppes märgitud kohustus on tulevikku suunatud, s.o „Mina, Smidt Andrei ja S.V. lõpetame laenulepingu 30. märtsil 2015. Kõik Andrei Smidti poolt tasutud summad tagastatakse tema poolt V.S. arvele intressi tasumisega 10 % aastas.“ Seega ei tõenda see kostja poolt kohustuse täitmist vaid üksnes seda, et 27.12.2014 oli kostjal jätkuvalt mingi kohustus hageja ees, millelt arvestatakse intressi 10 % aastas. Kostja konto väljavõttest tuleneb, et kostja on tasunud hagejale peale võlakirja andmist veel 5000 eurot. Hageja kinnitas selles summas võlgnevuse tasumist ja vähendas sellest tulenevalt oma nõuet kostja vastu 05.10.2015 kohtuistungil 5000 euro võrra. Nõude summaks kostja vastu jäi 35 034 eurot. Nimetatud summa osas ei ole kostja tõendanud võlgnevuse puudumist või võla lõppemist. Kohus leidis, et tõendatud ei ole kostja vastuväide, mille kohaselt oli ta sunnitud võlatunnistuse vormistama hageja pideva psühholoogilise surve all viibides. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kostja ei ole suutnud tõendada võlatunnistuses tunnustatud võla täielikku puudumist või lõppemist (VÕS § 30), mistõttu kuulus hagi rahuldamisele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja Andrei Šmidt esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täielikult tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant leiab, et maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid ebaobjektiivselt (TsMS § 232 lg 1) ja see tingib asja saatmise maakohtule uueks lahendamiseks. Maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt hindas maakohus ebaõigesti järgmisi tõendeid: hageja poolt esitatud 01.01.2013.a. võlakiri (koopia); apellandi poolt esitatud 05.05.2003.a. laenuleping (koopia), kokkulepe laenulepingu lõppemise kohta 27.12.2014 aastast (koopia), panga väljavõte ning vastuses hagile toodud võlgnevuse tasumise arvestus.
Tõendite hindamisel on olulise tähtsusega asjaolu, et hageja poolt esitatud 01.01.2013.a. võlakirja koopia alusel toodud summas raha kostjale üle ei antud. Seda asjaolu kinnitas hageja Viru Maakohtu kohtuistungi käigus. Kostja väiteid kinnitavad ka hageja poolt esitatud 01.01.2013.a. võlakirja koopia ja kostja poolt esitatud 05.05.2013.a. laenulepingu koopia koos kinnitatud asjaoluga, mille kohaselt raha 01.01.2013.a võlakirja alusel üle ei antud. Kohtule esitatud poolte kirjalikest kokkulepetest nähtub, et neis väljendatud võlaõiguslikud suhted tekkisid mitte 01.01.2013 aasta võlakirja alusel, vaid märksa varem – 2003 aastal. Kostja tõepoolest väljastas 01.01.2013 võlakirja, kuid see üksnes kinnitab võlaõiguslikke suhteid poolte vahel ja täpsustab kostja kohustuste vahepealset ulatust. Maakohus jättis vastuolus TsMS § 232 lg 1 nõuetega andmata tõenditele objektiivse ja igakülgse hinnangu. Kohus ei analüüsinud kostja esitatud pangakonto väljavõtet. Nimetatust (vastuse lisa 3) nähtub, et kostja teostas süstemaatiliselt hagejale ülekandeid oma võlakohustuste katteks. Samuti nähtub panga väljavõttest (vastuse hagile lisa 4), et kostja võttis süstemaatiliselt oma arveldusarvelt välja sularaha selleks, et anda raha üle hagejale oma võlakohustuste täitmiseks. Need tõendid kinnitavad kostja võlgnevuse hageja ees arvestuses (vastuse hagile lisa 5) toodud andmeid selle kohta, et kostja poolt on täietud laenulepingu järgsed kohustused. Hageja ei vaielnud maakohtu menetluse käigus eeltoodud kostja väidetele vastu. Hageja ei vaidlustanud kostja poolt võlakohustuste katteks ajavahemikus alates 02.05.2003 aastast kuni 03.08.2010 aastani 318 750 krooni (20 371,84 eurot) ja ajavahemikus alates 05.10.2011 aastast kuni 03.05.2014 aastani 43 000 euro üleandmist, mis kokku moodustab 63 371,84 eurot. Kõnealune vaidlustamata asjaolu jäi kohtupoolse hinnanguta. Hageja kinnitas kohtuistungi käigus, et raha anti talle üle nii sularahas kui ka pangaülekannetega. Kostja poolt tõendatud asjaolu hagejale 63 371,84 euro tagastamise näol tuleb kohtu poolt kvalifitseerida kostja poolt hageja ees võlakohustuste täitmisena. Tõendite ebaõige hindamine tõi kaasa materiaalõigusnormide väära kohaldamise. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, mille kohaselt ei ole kostja tõendanud võla puudumist. Kuna võla puudumine hageja ees on tõendatud vastavate dokumentaalsete tõendite esitamise ja poolte poolt kohtuistungil antud ütlustega, tuleb hagi jätta VÕS § 30 lg 1 kohaselt rahuldamata. Samuti tuleb hagi jätta rahuldamata VÕS § 396 lg 1 järgi, kuna maakohtu menetluses leidis tuvastamist, et raha 01.01.2013.a. võlakirja alusel kostjale hageja üle ei andnud.
5.Hageja (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja peab Viru Maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Vastustaja arvates puudub alus vastuvõetud otsuse tühistamiseks ja selle Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmiseks. Vastustaja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt ei ole apellandi esitatud väited maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Apellandi argumendid on laialivalguvad ja üldsõnalised. Põhjendamatud on apellandi etteheiteid maakohtule tõendite ebaõige hindamise osas. Kumbki pooltest ei eitanud, et nende vahel olid pikaajalised lepingusuhted alates 2003. aastast, mil vastustaja laenas apellandile esimest korda raha. Vastustaja selgitas, et kogu vahepealse aja vältel andis ta apellandile korduvalt raha võlgu, mida viimane aeg-ajalt talle ka tagastas. Vastustaja poolt kohtule esitatud 01.jaanuari 2013. aasta võlakirjas fikseeriti apellandi konkreetse võlasumma. Sama dokumendiga leppisid pooled kokku olemasoleva võla tagastamise tähtaja ja selle tagastamise korra. Seega kinnitas võlakiri pooltevaheliste finantskohustuste ja nende täitmise kohustuse olemasolu. Puudub vaidlus, et apellant (kostja)
on kõnealuse võlakirja allkirjastanud. Samuti puudub vaidlus, et apellant kustutas osaliselt oma võlga, millest tulenevalt vähendas vastustaja oma nõuet. Apellant ei ole esitanud tõendeid oma väite kinnituseks, mille kohaselt olevat ta vastustajale tasunud kogu võlgnevuse, mis oli tekkinud poolte vaheliste pikaajaliste võlasuhete tagajärjel. Samuti ei ole apellant tõendanud, et 01. jaanuari 2013.aasta võlakirjas märgitud summa oleks vastustajale tagastatud. Apellandi poolt kohtule esitatud dokumendid kinnitasid, et alates võlakirja koostamisest tagastas apellant vastustajale 5000 eurot ning sellega on maakohtu otsuses arvestatud. Alusetud on ka apellandi etteheited kohtule seoses VÕS § 30 lg 1 ja § 396 lg 1 kohaldamisega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Alust ei ole heita maakohtule ette menetlusõiguse normide rikkumist tõendite hindamisel. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses.
7.Õige on maakohtu järeldus, et 01.01.2013 võlakirja näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Selles märgitud kohustusest vabanemiseks tuleks kostjal tõendada, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud. Asjaolu, et 01.01.2013.a võlakirja vormistamisel ei antud tegelikkuses raha kostjale üle, ei tähenda, et kostja oleks täitnud oma tõendamiskoormise tõendamaks, et võlakirjas märgitud kohustust tegelikkuses ei eksisteerinud. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega võidakse kinnitada varem tekkinud võlgnevuse olemasolu ning sellega loobub võlgnik vastuväidetest võlale. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga kostja poolt esitatud 27.12.2014 kokkuleppele, mille kohaselt on pooled tulevikku suunatult kinnitanud, et lõpetavad omavahelise laenulepingu
30.märtsil 2015 aastal. Sellele lisaks on kokkuleppes märgitud, et „Kõik Andrei Smidti poolt saadud summad tagastatakse tema poolt V.S. arvele intressi tasumisega 10 % aastas.“ Nimetatud poolte kokkulepe / kinnitus ei võimalda asuda järeldusele, et 27.12.2014. a seisuga ei olnud kostjal hageja ees enam rahalisi kohustusi, sh 01.01.2013. a võlakirjas märgituid.
8.Kostja esitatud pangakonto väljavõttest (tl 24) nähtub, et kostja on hageja pangakontole teinud järgmisi ülekandeid: -
ajavahemikul 01.05.2009 kuni 01.05.2011 kokku 165 000 krooni ehk 10 545,42 eurot; ajavahemikul 01.05.2011 kuni 01.05.2013 kokku 35 000 eurot; ajavahemikul 01.05.2013 kuni 01.05.2015 kokku 8000 eurot.
Kokku on kostja teinud hagejale ülekandeid summas 53 545,42 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja tõendamiskoormisest lähtudes on põhjendatud arvesse võtta üksnes pärast 01.01.2013 tehtud ülekandeid. Kuni selle ajani kostja poolt hageja pangakontole teostatud maksetega ei saa tõendada, et kostjal ei olnud hageja ees 01.01.2013 võlakirjas märgitud kohustust.
9.Kostja on teinud hagejale ülekande 05.01.2013 summas 4000 eurot ja seejärel 19.06.2013 summas 3000 eurot. See on kooskõlas 01.01.2013 võlakirjale lisatud täiendusega, mille kohaselt on algsest võlast 01.01.2014.a seisuga tasutud 7000 eurot. Võlakirjas märgitu kohaselt oli võlg seisuga 01.01.2014. a 40 034 eurot. Alates nimetatud kuupäevast on kostja tasunud hagejale pangaülekannetega (4 ×) veel kokku 5000 eurot. Seda on oma otsuse põhjendustes õigesti kajastanud ka maakohus. Seega puudub alus heita maakohtule ette kostja pangakonto väljavõtete analüüsimata jätmist.
10.Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt täiendavalt esitatud kontoväljavõtted (tl 25) ei tõenda kostja väidet, mille kohaselt võttis kostja süstemaatiliselt oma arveldusarvelt välja sularaha eesmärgiga anda see üle hagejale võlakohustuse katteks. Nimetatud väljavõtetest nähtub, et hageja V.S. on teinud kostjale ajavahemikul 01.02.2005 kuni 04.10.2011 ülekandeid kokku summas 28 564,66 eurot. Kostja pangakonto väljavõtetelt ei nähtu sularaha väljavõtmist ega veelgi vähem seda, millisel otstarbel väljavõetud rahasummasid oleks kasutatud või kellele on raha üle antud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda 01.01.2013 võlakirjas märgitud võlgnevuse puudumist ka kostja esitatud võla tasumise arvestustabel (tl 26). Ringkonnakohus märgib, et tabeli näol ei ole tegemist tõendiga TsMS § 229 mõttes, vaid tabelis esitatud andmed võla tasumise ja võlasumma jääkide kohta on käsitatavad üksnes kostja kirjalikult esitatud paljasõnaliste väidetena.
11.Kolleegium jääb eelpool väljendatud seisukohale, et kostja poolt hagejale enne 01.01.2013.a tasutud maksed ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kuna kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et 01.01.2013.a seisuga oli tema võlgnevus hageja ees 42 745 eurot ja 01.01.2014.a seisuga oli võlgnevuse suurus 40 034 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale pärast 01.01.2014. a tasunud enam kui 5000 eurot või et esineks muu alus kahelda võlasuhte olemasolus. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud uusi väiteid ega taotlusi selle kohta, nagu oleks ta 01.01.2013 võlakirja, mida on täiendatud 01.01.2014, andnud hageja poolse psühholoogilise surve tingimustes. Esitatud ei ole mistahes asjaolusid ega tõendeid, mille kohaselt oleks hageja mõjutanud kostjat võlakirja allkirjastama viimase tahte vastaselt. Puudub alus pidada võlakirja allkirjastamisega väljendatud tahteavaldust heade kommete või avaliku korraga vastuolus olevaks (TsÜS § 86). Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid pidada võlakirja koostatuks õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul (TsÜS § 96). Ringkonnakohus märgib, et ka juhul, kui tehing oleks tehtud ähvarduse või vägivalla mõjul, tuleks niisugune tehing selle kehtivuse kõrvaldamiseks esmalt tühistada (TsÜS § 98 ja § 99). Eeltoodust lähtudes rahuldas maakohus hagi õigesti ning alused maakohtu otsuse tühistamiseks puuduvad.
12.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Apellandilt kuuluvad väljamõistmisele vastustaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulusid 420 euro ulatuses. Vastustaja lepinguline esindaja osutas vastustajale õigusabi 3,5 tunni mahus maksumusega 120 eurot ühe töötunni eest. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja menetluskulude suurust tuleb vähendada. Asja materjalidest nähtuvalt kandis vastustaja (hageja) maakohtu menetluses õigusabikulusid 180 euro ulatuses. Hagejat esindas maakohtus sama lepinguline esindaja. Hagimenetluses
maakohtus on hageja poolt vajalike menetlustoimingute hulk eelduslikult oluliselt mahukam kui vastustajana apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebusele vastamise kulu ei saa mõistlikult ületada hageja poolt maakohtus kantud õigusabikulude suurust, s.o 180 eurot, mis vastab lepingulise esindaja 1,5 töötunnile tunnihinnaga 120 eurot. Seega tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista 180 eurot vastustaja poolt ringkonnakohtus kantud õigusabikulude katteks.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.