Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. september 2016, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-4572
Tsiviilasi
AS Holmen Mets hagi OÜ Villa Marika vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
37 142,27 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Villa Marika apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): OÜ Villa Marika (rk: 10666556), esindaja Kerli Kase Vastustaja (hageja): AS Holmen Mets (rk: 10310575), esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper
esindajad
Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OÜ Villa Marika kanda ning välja mõista OÜ-lt Villa Marika AS Holmen Mets kasuks menetluskulude katteks ringkonnakohtus 840 eurot (kaheksasada nelikümmend eurot) (ilma käibemaksuta).
Välja mõista OÜ-lt Villa Marika AS Holmen Mets kasuks väljamõistetud menetluskuludelt (840 eurot) viivis menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Holmen Mets (hageja) esitas 24. märtsil 2015 maakohtule OÜ Villa Marika (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 31 765,24 eurot ja seadusjärgne viivis alates 21. veebruarist 2014 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. jaanuaril 2013 Ollepi maaüksuse kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu nr T5/0113. Hageja tasus raieõiguse eest kostjale 36 500 eurot (+ käibemaks 7300 eurot). Lõplik tasumine pidi toimuma peale materjali realiseerimist. Puidu ülestöötajaks oli kostja. 3. juulil 2013 leppisid pooled kokku, et kostja lõpetab raietööd hiljemalt 2013. a juulis. Kostja kokkulepet ei täitnud. 4. veebruaril 2014 sõlmisid pooled kokkuleppe, mille p 3 järgi ostis kostja Ollepi maaüksuse raieõiguse (osas, mida hageja ei olnud raielepingu alusel realiseerinud) tagasi, kohustudes hiljemalt 20. veebruaril 2014 tasuma hagejale 26 471,03 eurot (+ käibemaks 5294,21 eurot). Kostja on omandatud kasvava metsa raieõigust ka realiseerinud, kuid ostuhinna on jätnud tasumata. Kostja tühistamisavalduse osas leidis hageja, et avaldus ei ole esitatud seaduses sätestatud tähtajal ja täitmata on ka tehingute tühistamise materiaalsed eeldused. Juhul, kui kokkulepe on kehtivalt tühistatud, on kostjalt põhjendatud raha välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja selgitas, et pooled on teinud koostööd alates 2004. aastast. Kokku oli lepitud, et kostja teostab raied, hageja tasub kostja töökulud ning tegeleb puidu müügi ja akteerimisega ning lõplik tasumine toimus peale materjali realiseerimist. Lõpliku tasumise arvestamisel võeti arvesse, kui palju maksis hageja kostjale raieõiguse eest, kui palju sai hageja raha võõrandatud puidu eest, millises väärtuses sai hageja puitu endale ja millised olid raie ülestöötamise kulud. Kokkuvõtte edastas hageja kostjale e-posti teel ning kostja heas usus uskus kokkuvõtetes toodud tihumeetrite koguseid ja hindasid. Kostja eeldas, et kogu puidu müügist või väärtusest ülejääv summa makstakse kostjale välja, kuivõrd poolte leping ei sisaldanud muud kokkulepet ega lisatasu hagejale. Kostja allkirjastas 3. juuli 2013 ja 4. veebruari 2014 kokkulepped teadmises, et Ollepi kinnistu raiest saadi metsamaterjali 359,051 tm, peale kuluarvete mahaarvestamist jäi järgi tulu 10 028,97 eurot, millest tulenevalt oleks kostja pidanud hagejale tasuma 26 471,03 eurot. Hageja Kunda osakonna juhataja Hendrik Nõmme saatis kostjale 30.09.2014 e-kirja, kus on kokkuvõte: raie ostuhind 36 500 eurot, senine raietulu 441,035 tm pealt 17 788,18 eurot, kuluridades on 5154,33 eurot, kokku on raiest puudu 23 866,15 eurot, lisaks Holmeni marginaal 2604,88 eurot ning summa kokku on 26 471,03 eurot nagu ka varasemates korduvates kokkulepetes. Kostjale oli väljend „Holmeni
marginaal“ esmakordne. Kostja küsis selgitusi ja selgus, et hageja on kogu poolte koostöö vältel arvestanud maha kulu, n-ö Holmeni marginaali, mille arvestamiseks kokkulepe puudus, ning on seeläbi alusetult rikastunud. Hageja on kostjat petnud ja eksitanud, esitades kostjale ebaõigeid andmeid. Kostja esitas 13. aprilli 2015 vastuses hagile 3. juuli 2013 ja
4.veebruari 2014 kokkulepete tühistamise avalduse. Kostja tugines tühistamise alusena esmalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 94 ehk pettusele ning alternatiivselt TsÜS §-le 92 ehk eksimusele. Hageja nõue on tõendamata. Lisaks ei ole hageja esitanud kostjale arvet, millest kostjal saaks maksekohustus tekkida. Isegi kui kokkulepped oleksid kehtivad, ei ole 4. veebruari 2014 kokkulepe käsitatav müügilepinguna. Kokkuleppes ei ole kirjas, mida, kui palju ja millise hinnaga müüdi.
4.veebruari 2014 kokkulepe tähendab raielepingu nr T5/0113 täitmata osade tagasimakset, mille suurus on arvestatud meetodil raiest saadud tulu lahutatuna ostuhinnast (3. juuli 2013 kokkuleppe p 3). Kokkulepete mõte oli lõpetada poolte koostöö ja fikseerida kohustuste jäägid. Kostja jätkas raiet tulenevalt raielepingust nr T5/0113. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et juhul kui kokkulepe on tühine, peaks summa kostjalt välja mõistma alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti selle kohta, kui palju faktiliselt lepingut täideti. Kostja ei tea, kui suur on tema kohustus hageja ees.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 22. märtsi 2016 otsusega hagi ja mõistis OÜ-lt Villa Marika AS Holmen Mets kasuks välja 31 765,24 eurot (26 471,01 eurot + käibemaks 20% 5294,21 eurot) ning viivise alates 21. veebruarist 2014 kuni 22. märtsini 2016. a 5369,82 eurot ja alates 23. märtsist 2016 tasumata põhinõudelt (31 765,24 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 3714,40 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võib TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi pettuse või eksimuse korral tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Eksimusest või pettusest teadasaamise hetk on ajahetk, mil isik saab teada sellest, et tal oli tehingu tegemisel ebaõige ettekujutus tehinguga seotud tegelikest asjaoludest. Asjaolust teadasaamise aeg on määratletav konkreetse sündmuse või ajahetkega, mitte jätkuva veendumuse kujunemise protsessi tulemusena. Kui kostja peab kokkulepete tühistamise aluseks olevateks faktilisteks ajaoludeks Holmeni marginaali arvestamisest teadasaamist ja puidu realiseerimise/raieandmete vastuoluliste/ebaõigete andmete esitamist, siis neist sai kostja üheselt teada hageja e-kirjast
30.septembril 2014. TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 nimetatud kuuekuuline õigustlõpetav tähtaeg saabus
30.märtsil 2015. Tühistamisavalduse esitas kostja 13. aprillil 2015, s.o pärast vastava õiguse minetamist. Eeltoodust tulenevalt on 4. veebruari 2014 ja 3. juuli 2013 kokkulepped kehtivad. Kokkulepete tühistamiseks puudusid ka materiaalsed eeldused. Isegi kui nõustuda kostja väitega, et Holmeni marginaali arvestamise osas puudus kokkulepe, ei saa seda asjaolu lugeda tehingute tühistamise aluseks TsÜS § 94 mõttes. Kostja järeldus, et eeldatavalt on hageja kostjat kogu koostöö perioodi vältel petnud, ei ole tõendatud, ja lisaks ei kuulu poolte kogu koostöö asjaolud vaidluse esemesse. Isegi juhul kui nõustuda, et Holmeni marginaali arvestamine oli alusetu või põhjendamatu ning selles osas pooltel kokkulepe puudus, jääb selgusetuks, miks on kostja jätnud võetud kohustuse täitmata muus osas. Kui kostja peab pettuse tõttu tühistamise asjaoludena silmas vastuolulisi andmeid puidukogustes, nõustub kohus hagejaga selles, et kostjal kui raie teostajal oli täpne ülevaade, kui palju metsa realiseeriti ja kui palju jäi üles töötamata. Selgituse koguste fikseerimise kohta 3. juuli 2013 ja
4.veebruari 2014 kokkulepetes andis tunnistaja H. N. Kui ka arvestus sõltus sellest, kui palju ja millise summa eest hageja puitu lõpptarbijani toimetas, ei ole mõistlikku alust eeldada, et kostjal puudus mistahes teave eeltoodu osas ning võimalus vastavat informatsiooni saada. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada hageja soovi/eesmärki kostjat petta. TsÜS § 92 lg 1 osas puuduvad tõendid selle kohta, et tühistamise alusena toodud asjaoludeta ei oleks kostja kokkuleppeid sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistel tingimustel. Raieõiguse võõrandas esmalt kostja ning kostja oli puidu ülestöötaja. Arvestades ka kostja kogemust antud valdkonnas, pidid olema ja olid kostjale teada nii puidu kogused kui eeldatav hind. Eeltoodut kinnitab ka tunnistaja T.V. selgitus, et enne 4. veebruari 2014 ei töötanud kostja puitu Ollepi maaüksusel üles, kuna müügihinnad olid madalad. Seega oli kostja hästi kursis lepingute eeldatavate väärtustega. Kui tugineda kostja väitele, et raie tulemuse edastas hageja kostjale üksnes e-kirjaga ning kostja täitis omapoolsed kohustused (nii toimis koostöö aastate vältel), olid edastatud andmed ja arvestamise põhimõtted vähemalt eeldatavate koguste ja hindade osas tegelikkusele vastavad ning kostjale teada. Riigikohus on leidnud (3-2-1-156-15), et tehingu tühistamise materiaalsete eelduste täidetuse hindamisel tuleb muuhulgas arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused saada vajalikke andmeid ja kui suured on vajalikud kulutused, mida ta peaks nende andmete saamiseks tegema. Iseenda võimalikku hooletust ei saa käsitada vastaspoole tahtliku petmise/eksimusse viimise soovina. Kohus nõustus hageja seisukohaga selles, et 30. septembri 2014 e-kirjas toodud asjaolud ei muuda mingil viisil 4. veebruari 2014 kokkuleppe p-s 3 sisalduvat hinda.
4.veebruari 2014 kokkuleppe p 3 sõnastusest tuleneb üheselt poolte vaheline (tagasi)ostumüügi suhe, sh teave, mida osteti-müüdi, millise hinnaga ja tasumise tähtaeg. Ükski majandusja kutsetegevuses heas usus tegutsev mõistlik isik ei võta ca 30 000-eurost rahalist kohustust, teadmata kohustuse suuruse kujunemise aluseid. Kui lähtuda kostja seisukohast, et kokkuleppe p 3 sisu tähendab tagasimakset, kuuluksid kohaldamisele alusetu rikastumise sätted. Eeltoodust tulenevalt isegi juhul, kui kokkulepet (p 3) ei käsitataks müügilepinguna, on kostja ühemõtteliselt võtnud rahalise kohustuse tasuda p-s 3 märgitud summa määratud tähtajaks. VÕS § 29 lg-st 1 tulenevalt tuleb kohtul kindlaks teha, milline oli poolte tahe lepingu sõlmimisel. Pooled on 4. veebruari 2014 kokkuleppes kinnitanud, et kokkulepe on koostatud läbirääkimiste tulemusel ja kokkuleppes sisalduv vastab osaliste tegelikule tahtele. Kohtul puudub alus kahelda selles, et pooled said aru lepingutingimuste sisust. Kostja väited petmisest/eksitamisest ja kokkuleppe mittevastavusest kostja tegelikule tahtele ilmnesid pärast hageja nõuet kokkuleppega võetud kohustus täita. Muuhulgas arvestas kohus ka poolte käitumist pärast kokkuleppe sõlmimist. Kostja on pärast 4. veebruari 2014 raieõigust realiseerinud. Kostja väide, et raieõigust realiseeriti raielepingu nr T/5/0113 alusel, ei ole eluliselt usutav. Raielepingu p 7.2 järgi kehtib raieleping kuni lepinguliste kohustuste kohase täitmiseni või kuni lepingu p 4.2 tähtaja saabumiseni (1 aasta – leping sõlmiti
25.jaanuaril 2013), sõltuvalt kumb tähtaeg saabub varem. Esitatud tõendite ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et 4. veebruari 2014 kokkulepe vastas poolte tegelikule tahtele. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kokkuleppest ei tulene kostjale rahalist kohustust, kuna hageja ei ole esitanud arvet. Rahaline kohustus tuleneb lepingust. Arve esitamata jätmine ei ole aluseks kohustuse täitmisest keeldumiseks (3-2-1-110-05, p 18). Kokkuleppe p 3 sisaldab kokkulepet, et lepingueseme hinnale lisandub käibemaks. Kostja vastuväited käibemaksu lisamisele nõudele on põhjendamatud ja hageja on õigesti viidanud käibemaksuseaduse (KMS) asjakohastele sätetele (§ 4 lg 1 p 1; § 29 lg 2, lg 3 p 1, lg 7). Kuna kostja on rikkunud kokkuleppest tulenevat rahalist kohustust, on hagejal õigus nõuda ka viivist. Kostja viivisele sisulisi vastuväiteid ei esitanud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Villa Marika esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 22. märtsi 2016 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta AS Holmen Mets hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on otsuse p-s 12 ebaõigesti välja toodud asjaolud, mille osas vaidlus puudub. Kostja esitas tühistamisavalduse, millest tingituna ei saa pidada 3. juuli 2013 ja 4. veebruari 2014 kokkulepetest tulenevaid kohustusi asjaoludeks, mille üle puudub vaidlus. Teiseks on kostja selgitanud, et 4. veebruari 2014 kokkuleppe p 3 ei ole käsitatav müügilepinguna; 2) on 13. aprilli 2015 tühistamisavaldus esitatud tähtaegselt. Esimest korda kuulis (luges) kostja väljendit „Holmeni marginaal“ 30. septembril 2014, kuid kostjale jäi ebaselgeks, mis on „Holmeni marginaal“. Kostjal puudus 30. septembri 2014 e-kirjast tulenevalt piisav veendumus eksimuse/pettuse toimumise kohta. Kostja lõplik veendumus saabus siis, kui hagi oli kohtule esitatud ja selgus, et hageja ei vasta kostja 22. jaanuari 2015 kirjas toodud küsimustele; 3) on kokkulepete tühistamiseks olemas materiaalsed eeldused. Tõendatud on, et kostja ei olnud teadlik Holmeni marginaalist ja et pooltel puudus kokkulepe vahendustasu kohta. Kohus on nimetatud asjaolu jätnud analüüsimata. Asjaolu, et hageja on arvestanud endale tasuna Holmeni marginaali ilma, et selles oleks kostjaga kokku lepitud, saab käsitleda pettusena; 4) kostja ei saa tasuda kokkuleppes nimetatud summat, sest summa on tõendamata. Kohus on jätnud kokkuleppes toodud summa tõendatuse küsimuse analüüsimata. Hageja ei ole esitanud kostjale oma nõuet tõendavaid dokumente; 5) juhul kui kostja oleks Holmeni marginaalist teadnud enne kokkulepete sõlmimist, ei oleks kostja kokkuleppeid sellistel tingimustel sõlminud. Kohus on lahendi p-s 17.2 jätnud välja toomata kohtu järeldused ja põhjendused; 6) ei ole kokkuleppe p 3 käsitatav müügilepinguna müügilepingu elementaarsete tingimuste (mida, kui palju, missuguse hinnaga müüdi) puudumise tõttu. Samuti puudub kokkuleppes suurem osa metsaseaduse (MS) § 37 lg-s 6 toodud kohustuslikest nõuetest. Kokkulepete mõte oli lõpetada poolte koostöö ja fikseerida kohustuste jäägid; 7) leidis kohus ebaõigesti, et lepingu sõlmimisel oli poolte ühiseks tahteks sõlmida müügileping. Kohus jättis analüüsimata tunnistaja T. V. ütlused, et kokkuleppe p 3 näol ei olnud tegemist müügilepinguga ja kokkuleppes lepiti kokku lepingu jäägid. Samuti kinnitas T. V, et kokkuleppe allkirjastamisele eelnevalt ei esitatud talle ühtegi dokumenti ei kulude ega tulude kohta ning T. V. allkirjastas kokkuleppe heauskselt hageja andmeid usaldades; 8) asus kohus ebaõigesti seisukohale, et kostja oleks pidanud tasuma kokkuleppest tuleneva rahalise kohustuse hoolimata sellest, et hageja kostjale arvet ei esitanud ja puudusid andmed, millest tulenevalt saaks kokkulepet pidada müügitehinguks. Käibemaksu nõudmise eelduseks on see, et nõudja oleks ise käibemaksu riigile maksnud ning vastava deklaratsiooni esitanud (KMS § 27; § 38). Hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks kokkuleppest tuleneva käibemaksu deklareerinud ja riigile tasunud. Juhul kui kohus on seisukohal, et kostja oleks pidanud makse tegema kokkuleppe järgi, siis oleks pidanud kõik KMS § 37 lg-s 7 sätestatud arvele kohustuslikud rekvisiidid olema välja toodud kokkuleppes, mida tehtud ei ole.
5.AS Holmen Mets vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) on kohus õigesti määratlenud vaidlusalused ja vaidlusvälised asjaolud. Kohtuotsuse p-s 12 on peetud silmas, et vaidlusväline on kokkuleppe konkreetses sõnastuses sõlmimise fakt; 2) ei esitanud kostja tühistamisavaldust TsÜS § 99 lg 1 p 2 tähtaja jooksul ja seega on kokkulepped kehtivad. TsÜS § 99 lg 1 p 2 sõnastus välistab kostja tõlgenduse, justkui hakkaks tähtaeg tehingu tühistamiseks kulgema mitte konkreetsetest asjaoludest teadasaamisest, vaid siis, kui on tekkinud „lõplik veendumus“ väidetavalt toimunud pettuse või eksimuse osas; 3) puudusid tühistamiseks TsÜS §-dest 92; 94 ja 95 tulenevad materiaalsed eeldused. Kostja on metsanduse valdkonnas tegutsenud üle 10 aasta ning ka poolte koostöö kestis üle 10 aasta. Ainuüksi erialaste teadmiste ja kogemuse tõttu pidi kostja teadma, kui suur on Holmeni marginaal või vähemalt oli kostjal väheste kulutustega võimalik see kindlaks teha. Ei saa pidada eluliselt usutavaks kostja väidetavat eeldust, et hageja oli lubanud tegutseda eesmärgiga toetada kostja äritegevust, mitte eesmärgiga teenida ise tulu. Kuivõrd hagi põhineb 4. veebruari 2014 kokkuleppel, siis olukorras, kus pooled pidasid kokkuleppe sõlmimisel läbirääkimisi tagasiostetava raieõiguse hinna ja/või kostja poolt hageja ees täitmata kohustuste tõttu tehtava rahalise makse suuruse üle (nagu kokkulepet tõlgendab kostja), ei pidanud hageja üldse avaldama, millistest asjaoludest lähtudes on hageja valmis konkreetses summas kokku leppima; 4) järgib 4. veebruari 2014 kokkuleppe p 3 MS § 37 lg 6 vorminõudeid. MS § 37 lg 6 kohaselt sõlmivad pooled kirjaliku raieõiguse võõrandamise lepingu või vormistavad suulise lepingu sõlmimisel kirjaliku akti. Muid vorminõudeid MS raieõiguse võõrandamise lepingule ei sea; 5) vastab kokkuleppe p 3 VÕS § 208 lg 1 müügilepingule. Selge on nii müügilepingu objekt kui ka see, kui palju ja millal kohustus kostja selle eest tasuma; 6) tuleb kokkuleppe alusel tasuda ostuhind koos käibemaksuga. Käibemaksu näol on tegemist summaga, mille hageja on kostjale juba tasunud ja kokkuleppe alusel on kostja kohustatud osa summast (kuna seoses tagasiostuga jäi osa käibest toimumata) tagastama, sh väljastama kreeditarve. Juhul kui hageja esitaks kostjale kokkuleppe alusel müügiarve, tekiks hagejal kohustus tasuda riigile arvel kajastatud käibemaks 5294,21 eurot (KMS § 29 lg 2), kuigi hageja on sama käibemaksu tasunud kostjale 25. jaanuari 2013 arve alusel. Sellises olukorras oleks tegemist majandusliku topeltmaksustamisega. Kreeditarve esitamine analoogsetes olukordades on praktikas tavapärane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
22.märtsi 2016 otsus muutmata.
7.Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on andnud asjakohase hinnangu kõikidele tõenditele ja poolte väidetele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning lahend on piisavalt põhjendatud. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks.
8.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
8.1.Maakohus on õigesti kohtuotsuses välja toonud vaidlusalused ja vaidlusvälised asjaolud. Asja materjalide põhjal ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid 25. jaanuaril 2013 Ollepi maaüksuse kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu nr T5/0113 (tl 7–10), mille alusel tasus hageja kostjale 36 500 eurot ja käibemaksu 7300 eurot. Puidu ülestöötajaks oli poolte kokkuleppel kostja ning lõplik tasumine raielepingu järgi pidi toimuma peale materjali realiseerimist. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et raieleping täideti vaid osaliselt ja
4.veebruaril 2014 sõlmisid pooled kokkuleppe (tl 15), mille punkt 3 on sõnastatud järgmiselt: „Villa Marika OÜ ostab tagasi Holmen Metsale müüdud Ollepi maaüksuse kasvava raieõiguse summaga 26 471,03 eurot, millele lisandub käibemaks seaduses sätestatud korras. Summa tasutakse hiljemalt 20. veebruaril 2014.“ Vaidlust ei ole ka selles, et pärast 4. veebruari 2014 kokkuleppe sõlmimist on kostja Ollepi kinnistul metsa üles töötanud, kuid kokkuleppe p-s 3 märgitud rahasumma on hagejale tasumata.
8.2.Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtu seisukohaga, et 4. veebruari 2014 kokkuleppe p-s 3 on tegemist müügilepinguga. Kostja väide, et kokkuleppes puuduvad VÕS § 208 lg-st 1 tulenevad müügilepingu elementaarsed tingimused (s.o mida, kui palju, missuguse hinnaga müüdi), ei ole põhjendatud, kuivõrd kokkuleppe p-s 3 on müügihind selgelt kirjas ning tuvastatav on ka müügilepingu objekt, s.o Ollepi maaüksuse kasvava metsa raieõigus, mille kostja oli varasemalt hagejale võõrandanud. Õige on kostja väide, et kokkuleppe p-s 3 on täitmata osa MS § 37 lg 6 nõuetest. MS § 37 lg 6 järgi tuli raieõiguse võõrandamisel võõrandajal ja omandajal sõlmida kirjalik raieõiguse võõrandamise leping või vormistada suulise lepingu sõlmimisel kirjalik akt, milles märgitakse vähemalt: 1) raieõiguse võõrandaja ja omandaja nimi, isiku- või registrikood; 2) esindamise korral esindaja nimi, isikukood, esindamise alus; 3) kinnistu ja katastriüksuse number, millel kasvava metsa raieõigus võõrandatakse, riigimetsas kvartali ja metsaeraldise number; 4) tehtava raie liik; 5) raiega hõlmatava metsa pindala suurus ja hinnanguline maht tihumeetrites; 6) raieõiguse võõrandaja ja omandaja allkirjad. Samas MS § 37 lg 6 nõuete täitmata jätmisega ei kaasne müügilepingu tühisus (seda ei ole ka kostja väitnud), seega MS nõuete rikkumine ei oma kohtuvaidluse lahendamisel olulist tähtsust. Kuivõrd raieõiguse müügileping on vormivaba, on võimalik müügilepingu tingimuste määratlemisel lähtuda ka muudest tõenditest. Antud juhul on müügilepingu (kokkuleppe p 3) objekti täpsustamisel võimalik tugineda nt 25. jaanuaril 2013 sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingule nr T5/0113, kus on MS § 37 lg-s 6 nõutud andmed korrektselt märgitud, samuti muudele kirjalikele tõenditele ja tunnistajate ütlustele. Maakohus on muuhulgas õigesti lähtunud VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid: 25. jaanuaril 2013 sõlmitud raieleping oli jäänud olulises ulatuses täitmata ja kostja ei olnud omapoolset kohustust raie teostada täitnud ka vastavalt 3. juulil 2013 sõlmitud kokkuleppele (tl 11–12); kostja jätkas raiet pärast
4.veebruari 2014 kokkuleppe sõlmimist, samas ei saanud kostja raiet jätkata 25. jaanuari 2013 raielepingu alusel nagu ta väidab 20. oktoobri 2015 vastuses (tl 98), kuna raieleping oli selleks ajaks vastavalt raielepingu p-dele 4.2. ja 7.2 kehtivuse kaotanud, tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et poolte ühine tegelik tahe 4. veebruaril 2014 oli sõlmida kokkulepe, millega kostja ostab kõnealuse raieõiguse hagejalt tagasi. Õige on ka maakohtu seisukoht, et isegi juhul kui kokkuleppe p-i 3 ei saaks käsitada müügilepinguna, vaid tuleks lähtuda kostja arvamusest, et kokkuleppe p 3 sisu tähendab tagasimakset, on kostja võtnud sellega endale rahalise kohustuse tasuda hagejale p-s 3 märgitud summa kokkulepitud tähtajaks.
8.3.Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga ka selles, et 3. juuli 2013 ja
4.veebruari 2014 kokkulepete tühistamiseks puuduvad nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused.
8.3.1.TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võib tehingu pettuse või eksimuse korral tühistada kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Antud juhul on asjas kirjaliku tõendiga üheselt tõendatud ajahetk, millal kostja väidetavast pettusest või eksimusest teada sai – selleks on hageja töötaja H. Nõmme 30. septembri 2014 e-kiri (tl 39), kus on märgitud Holmeni marginaali, mille arvestamist kostja tehingu tühistamise aluseks peab.
Kostja tõlgendus, et esimest korda kuulis (luges) kostja väljendit „Holmeni marginaal“ küll
30.septembril 2014, kuid tühistamisavalduse esitamise tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui kostjal tekkis enda arvates lõplik veendumus toimunud pettuse või eksimuse osas, ei vasta seaduse sõnastusele ega mõttele. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt märkinud, et sätte tõlgendamine kostja soovitud viisil, st lähtumine kostja subjektiivsest „lõpliku veendumuse“ ajahetkest, tähendaks seda, et kostjal oleks võimalik oluliselt pikendada tehingu tühistamiseks seadusandja kehtestatud 6-kuulist tähtaega.
8.3.2.Maakohus on põhjalikult käsitlenud ka kokkulepete tühistamise materiaalseid eeldusi, leides põhjendatult, et kostja ei ole täitnud vastavate asjaolude tõendamiskoormist ei väidetava pettuse ega ka eksimuse osas. Nn Holmeni marginaali kohta on hageja selgitanud (tl 110–111), et tegemist on hageja kasumiga ja hageja kuludega majandustegevuseks (sh nii ettevõtte majandustegevuse üldiste kulude kui ka konkreetse tehinguga seotud kuludega). Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et asjas on leidnud tõendamist, et kostja ei olnud teadlik nn Holmeni marginaalist (st asjaolust, et hageja arvestab endale poolte tehingutelt tasu). 25. jaanuari 2013 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingus ei ole lõpliku müügihinna kujunemise arvestust välja toodud. Ringkonnakohus ei pea sarnaselt hagejaga eluliselt usutavaks kostja väidet, et poolte pikaajaline (üle 10 aasta kestnud) koostöö põhines kokkuleppel, et tehingutest teenib kasumit kostja, hageja aga saab tasutud vaid oma otsesed kulud (nt transpordile). Sellist koostööd ei saa pidada äritegevuses tavapäraseks ja kostja ei ole kirjeldatud kokkuleppe olemasolu tõendanud ühegi teise tõendiga kui tunnistaja T. V. (kostja esindaja) ütlustega, mis on vastuolus hageja tunnistaja H. N. ütlustega (tl 89–90) ning mida ei saa seetõttu pidada vastava asjaolu tõendamiseks piisavaks. Seega ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest saaks järeldada hageja poolset kostja petmist/eksitamist kõnealuste kokkulepete sõlmimisel. Maakohus on õigesti leidnud ka seda, et antud juhul kohaldub TsÜS § 92 lg 5, mille kohaselt tehingu teinud isik ei või tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. Müügitehingus lasub hinnarisk ning seega ka kohustus vajadusel täiendavat teavet hankida vaieldamatult ostjal (kostjal). Samuti on maakohus Riigikohtu korduvalt antud selgitustest (nt 3-2-1-156-15, p 13; 3-2-1-9-16, p 37) lähtuvalt põhjendatult arvestanud asjaolu, et mõlemad pooled on pikka aega vastaval alal majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud isikud ning kostja, olles nii raieõiguse esialgseks võõrandajaks kui ka metsa ülestöötajaks kinnistul, pidi omama 4. veebruaril 2014 raie tagasiostu hinna kokkuleppimiseks kogu vajalikku informatsiooni või igal juhul võimalust saada kõik vajalikud andmed lihtsalt ja väikeste kuludega. Kostja ei ole ka väitnud, et tal ei oleks soovi korral olnud võimalik enne kokkuleppe sõlmimist saada hagejalt asjakohaseid dokumente tutvumiseks. Seega on nii 3. juuli 2013 kui ka 4. veebruari 2014 kokkulepped kehtivad. Kuivõrd hagi põhineb kehtival 4. veebruari 2014 kokkuleppe p-l 3, ei pidanud hageja tõendama, millest tulenevalt pooled sellise tagasiostuhinna kokku leppisid. Lisaks on õige ka seisukoht, et juhul kui 4. veebruari 2014 kokkuleppe p 3 oleks kehtivalt tühistatud, tuleks hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.
8.4.Seaduslik ja piisavalt põhjendatud on maakohtu käsitlus arve esitamise kohustusest ja hageja nõudes sisalduvast käibemaksust. Maakohtu seisukoht, et rahaline kohustus tuleneb lepingust ja ostuhinna tasumise kohustus ei sõltu hageja poolt arve esitamisest, tugineb Riigkohtu poolt mitmes lahendis (nt 3-2-1-110-05, p 18) antud selgitusele, et ainuüksi asjaolu, et kostjale ei ole esitatud arvet, ei vabasta kostjat tema lepingujärgse kohustuse täitmisest.
Kuna antud juhul on tegemist raieõiguse tagasimüügiga, tuleb 4. veebruari 2014 kokkuleppe p 3 alusel arve esitamise ja käibemaksu tasumise kohustuse küsimust vaadelda koos esialgse,
25.jaanuari 2013 raieõiguse võõrandamise lepinguga ja selle alusel esitatud arvega. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, mille kohta on kohtutoimikus ka vastavad tõendid, et raieõiguse võõrandamise lepingu nr T5/0113 alusel esitas kostja hagejale 25. jaanuaril 2013 arve nr VM13004 summas 36 500 eurot + käibemaks 7300 eurot, kokku 42 800 eurot (tl 55), ning hageja tasus arve täies ulatuses, s.o koos käibemaksuga, 25. jaanuaril 2013 (tl 56). Kuivõrd kostja ostis 25. jaanuari 2013 raielepingu alusel võõrandatud raieõiguse hagejalt tagasi, on põhjendatud hageja ja maakohtu seisukoht, et 25. jaanuari 2013 raielepingus ja arves nr VM13004 kajastatud käive (KMS § 4 lg 1 p 1) ei ole täies ulatuses aset leidnud. Seega on hageja tasunud raieõiguse võõrandamise lepingu nr T5/0113 alusel kostjale käibemaksu seaduses ettenähtust rohkem. Sellise olukorra maksuõiguslikuks lahenduseks on kostja poolt hagejale kreeditarve esitamine (KMS § 29 lg 7), millist arvet saavad mõlemad pooled vastavalt kajastada oma käibedeklaratsioonis. Kostja ei ole millegagi põhjendanud, miks ta peab kõnealuse maksuobjekti, s.o Ollepi kinnistu kasvava metsa raieõiguse, puhul õigeks käibe topeltmaksustamist.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (kostja) kanda. TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks vastustaja (hageja) menetluskulude rahalise suuruse. Vastustaja taotleb apellandilt menetluskulude väljamõistmist summas 1299,66 eurot, s.o 9 tunni 17 minuti õigusabi eest tunnihinnaga 140 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja lepinguline esindaja on apellatsioonimenetluses tutvunud kohtu teadete ja määrustega, koostanud apellatsioonkaebusele vastuse, vahetanud infot kliendiga ning koostanud menetluskulude nimekirja. Ringkonnakohus peab hageja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks, kuna see ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtu menetluses oli ringkonnakohtu arvates vajalik ja põhjendatud 6 tunni ulatuses, s.o rahaliselt 840 eurot, milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Selline lepingulise esindaja kulu vastab ringkonnakohtu arvates asja olemusele ja apellatsioonimenetluses tehtud tööle, hõlmates nii apellatsioonkaebusega tutvumist, vastuse koostamist kui ka vajalikku suhtlust kohtu ja kliendiga. Ringkonnakohus arvestab siinkohal, et hagejat esindas vandeadvokaadist kõrge kvalifikatsiooniga esindaja ning apellatsioonimenetluses on suures osas korratud varasemates menetlusdokumentides juba esitatud seisukohti. Seega ei saanud apellatsioonkaebusega tutvumine ja sellele vastuse koostamine olla sedavõrd ajamahukas, kui arve spetsifikatsioonis märgitud (üle 8 tunni). Samuti ei pea ringkonnakohus lähtudes Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 (p 12) põhjendatuks määrata kostja poolt hageja hüvitamisele menetluskulude nimekirja koostamise ja esitamise ajakulu. Hageja on taotlenud kostjale ka TsMS § 177 lg-s 4 sätestatud viivise maksmise kohustuse panemist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt, millise nõude ringkonnakohus rahuldab.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.