2-16-938/14 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 20.01.2016 esitas XXXX OÜ Harju Maakohtusse hagi XXXX OÜ vastu, milles palus kostjalt hagejale välja mõista põhivõla 19 600 eurot, viivise 5096 (perioodi 30.11.2015 kuni 20.01.2016 eest) ja alates 21.01.2016 edasise viivise seadusjärgses määras. Hagi kohaselt müüs hageja kostjale 21.05.2015 müügilepingu alusel autokosmeetika kaupu ning kostja pidi selle eest tasuma. 21.05.2015 esitas hageja kostjale kaks arvet – 18 000 eurot ja 3600 eurot, maksetähtajaga 29.11.2015. Kauba väljastamine toimus hageja XXXX laost, kuhu kostja läks kohale, et kontrollida kauba kogust ja seisukorda ning veenduda kauba kättesaamises. Kostjal puudusid pretensioonid kauba pakendi kohta. Pärast kauba ülevaatamist tasus kostja esimesest, so 18 000 eurosest arvest 2000 eurot. Seejärel transporditi kaup kostjale kätte kostja poolt määratud aadressil. Kostja sai kauba kätte 01.06.2015, mida kinnitab kostja allkiri. Mitte ühtegi pretensiooni kostja kauba ega kauba pakendi kohta ei esitanud. Kostja ei ole siiani hagejale tasunud ülejäänud arveid summas 19 600 eurot. Hagejal on õigus nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Pooled leppisid kokku viivisemääras 0,5% päevas. Perioodi 30.11.2015 kuni 20.01.2016 eest on kostja viivisevõlg kokku 5096 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist ka edasiulatuvalt alates hagi esitamisest seadusjärgses määras. Kostjal tekkis hagejale kaupade eest tasumise kohustus tulenevalt müügilepingust mitte deklaratsioonide esitamisest. See, kas kostjale esitatud arved on deklareeritud või mitte, ei pane kostjale lepingu täitmise kohustust ega ka vabasta teda sellest. Kostja on kohustatud saadud kauba eest tasuma vastavalt lepingule, mille alusel müüs hageja kostjale autokosmeetikat summas 21 600 eurot. Hageja kinnitab, et ühtegi arvet ta n-ö ära kustutama ei pidanud. Kostja jutt arve n-ö kustutamisest ei ole ka eluliselt usutav. CMR-il on saatja nimeks märgitud XXXX OÜ, kauba saajaks hageja. Hageja soetas hulgimüüjalt XXXX OÜ-lt autokosmeetikat summas 40 000 eurot, millest osa müüs ta kostjale edasi. CMR-is on märgitud, et CMR-ile on lisatud arve nr XXXX. Tegu on arvega, mille XXXX OÜ hagejale kauba eest väljastas. Arveid, mille hageja kostjale esitas, CMR-le ei lisatud. Hageja saatis kostjale nimekirja kaubast ning vastavalt sellele tegi kostja oma valiku. Seejärel käis kostja koos oma abikaasaga XXXX, kuhu kogu kaup XXXX OÜ poolt algselt saadeti. Kostja ise valis välja, millist kaupa ta soetada soovib, vaatas üle nii kauba, kui selle pakendid. Hageja pidi kauba kostjale saatma XXXX. E-kirja teel on hageja kostjale ka kinnitanud, et kaup jõuab sellesse asukohta 01.06.2015. Hageja informeeris tarnijat saadetise saatmise asukohast (XXXX). Tarnija kinnitas, millal tarne kohale jõuab. Selle teate edastas hageja ka kostjale aadressil XXXX ning kostja on selle kätte saanud. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub kõigepealt 21 600 eurost ära 3600 eurot. Tegelikult tasus kostja üksnes 2000 eurot. Kui hageja palus kostjal tasuda arved ka ülejäänud osas, siis kostja keeldus sellest ning hakkas väitma, et kaup ja selle pakendid olid puudustega. Kostja väidetav pretensioon on saadetud hagejale alles 30.07.2015, s.o 60 päeva pärast kauba saamist. Kostja allkirjastas CMR-i ning märkis sinna peale ka kauba koguse (26 alust kaupa) ja hinna 18 000 eurot (lisandub km). CMR-le andis allkirja ka kostja esindaja XXXX. Kostja sai kauba kätte 01.06.2015. Kostja poolt saadetud fotodelt ei ole

võimalik tuvastada, mis kauba tegu on, kas kaup on korras või katki ning mis kaubal tegelikult viga on. Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja tellis hagejalt kaupa summas 3000 eurot ja seda kinnitab 21.05.2015 arve nr X. Pooled leppisid kokku, et arve summas 15 000 eurot kustutatakse. Kostja tasus hagejale 2000 eurot ja hageja saatis kostjale kauba. Kostjale saadetud kaup oli ebakvaliteetne ja sellest on kostja hagejat teavitanud. CMR ei puuduta kostjat, sest kauba saatjaks on märgitud XXXX OÜ ja vastuvõtjaks hageja. 26.04.2016 kohtuistungil selgitas kostja, et ei ole sellises summas kaupa saanud. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Maakohus tuvastas asja lahendamiseks: • hageja soetas hulgimüüjalt XXXX OÜ-lt autokosmeetikat 40 000 euro eest; • hageja edastas kostjale nimekirja kaubast (t.lk 79, tõlge lk 80); • pooled sõlmisid 21.05.2015 suulise müügilepingu kostjale autokosmeetika kauba müümiseks. Kostja käis XXXX hageja laos ja valis välja, millist kaupa ta soetab (26.04.2016 protokoll, t.lk 63); • hageja väljastas kostjale 21.05.2015 kaks arvet – 18 000 eurot (t.lk 8) ja 3600 eurot (t.lk 9), maksetähtajaga 29.11.2015, millest kostja on tasunud 2000 eurot; • hageja saatis kauba kostja määratud aadressile XXXX kokkulepitud ajaks 01.06.2015 (t.lk 81-82, tõlge lk 83-84), kauba kättesaamist tõendab kostja allkiri CMR-il (t.lk 13 punkt 22, tõlge lk 85-86); Hageja nõuab kostjalt müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist, st raha tasumist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 208 lg 1 tulenevalt on kostjal kohustus tasuda asja ostuhind. Kostja on põhjendanud arvete osalist tasumata jätmist sellega, et müüdud kaup oli ebakvaliteetne. 26.04.2016 kohtuistungil teatas kostja, et ei ole sellises summas kaupa saanud. Enne hagimenetlust kostja sellist vastuväidet pole esitanud (t.lk 63). TsMS § 230 lg 1 kohaselt, kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus selgitas 26.04.2016 istungil, et kostja peab tõendama, et ta pole sellises summas kaupa saanud. Kostja vastuväited, et ta ei ole kaupa saanud, on jäänud paljasõnaliseks. Asjas on tuvastatud, et hageja soetas hulgimüüjalt XXXX OÜ-lt autokosmeetikat summas 40 000 eurot, millest 21 600 euro eest kaupa müüs ta kostjale edasi. Kostja seaduslik esindaja käis Leedus hageja laos ja valis välja, millist kaupa ta soetab. Kaup on saadetud kostja teatatud aadressile XXXX, mis nähtub CMR-ilt. Kostja poolt kauba kättesaamist kinnitab kostja esindaja allkiri CMRil, samuti on CMRile märgitud saadud kauba kogus 26 alust kaupa. Kostja väide, et hageja pidi arve summas 15 000 eurot nö kustutama, ei ole tõendamist leidnud. Hageja käibedeklaratsioonidega (t.lk 48-50) on kinnitust leidnud, et 21.05.2015 arve summas 15 000 eurot on hageja poolt deklareeritud. Kohus nõustub hagejaga, et kostjal tekkis hagejale kaupade eest tasumise kohustus tulenevalt müügilepingust, mitte deklaratsioonide esitamisest.

VÕS § 219 lg 1 kohaselt, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Kostja sai kauba kätte 01.06.2015, kuid edastas pretensiooni 60 päeva pärast kauba saamist. Kohus leiab, et võimalikud pretensioonid kauba kvaliteedi osas tulnuks kostjal esitada mõistliku aja jooksul kauba kättesaamisest arvates. 60 päeva pärast kauba saamist ei ole mõistlik aeg pretensioonide esitamiseks. Kostja puhul on tegemist majandus-kutsetegevuses tegutseva äriühinguga. Kohtule on usutavaks tehtud, et arvete tasumata jätmine võis olla põhjustatud kostja makseraskustest. Põhivõlgnevusest VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli lepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes autokosmeetika eest 19 600 eurot tasumata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 19 600 eurot. Viivisenõudest Hageja nõuab kostjalt viivist summas 5096 eurot. Hageja on arvestanud viivist alates 30.11.2015 kuni 20.01.2016, määras 0,5% päevas. Arvelt summas 16 000 eurot on hageja arvestanud viivist 4160 eurot ja arvelt summas 3600 eurot on viivis 936 eurot. Kostja nõustus 26.04.2016 istungil arve nr 1 (t.lk 9) summas 3600 euro viivisega (t.lk 63 pöördel). Viivis on hageja arvestusel 936 eurot. Kostja ei nõustu arve nr X (t.lk 8) viivisega summas 4160 eurot. Kohtuistungil selgitas kostja, et pooled leppisid kokku, et viivist ei arvestata ja arvel on seetõttu viivis maha tõmmatud. Hageja nõustus, et kostja ei olnud viivisemääraga nõus, mistõttu ongi edaspidi kostjalt nõutud seadusjärgset viivist. Kohus leiab, et arvel viivise nö maha tõmbamine ei tähenda kokkulepet viivise nõudmata jätmise kohta. Selline kokkulepe oleks VÕS § 113 lg 10 kohaselt tühine. Kuna pooltel on vaidlus viivise määra osas ja hageja on tunnistanud, et kostja selle määraga ei nõustunud, tuleb viivist arvestada vastavalt viivise seadusjärgsele määrale. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus leiab, et kostjal on kohustus tasuda viivist arve summas 16 000 eurot tasumisega viivitamise eest perioodil 30.11.2016 – 20.01.2016 VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras. Kohtu arvestusel on viivis 183,31 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis 1119,31 eurot. Viivis hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 21.01.2016 seadusjärgses määras. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu

põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgituga mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 21.01.2016 viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude 19 600 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 18 480,69 eurot (19 600 põhinõude summa – 1119,31 eelmises punktis väljamõistetud viivis). Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi 84% ulatuses, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 84% ulatuses. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja on menetluses tasunud hagilt riigilõivu 1000 eurot. Kuivõrd riigilõiv on menetluskulu, tuleb hagejale hüvitada tasutud riigilõiv 1000 eurot. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-15 leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Hageja esindajal on kulunud õigusabitoimingutele kokku 18 tundi ja 01 minutit, sh on peetud 2 istungit. Esindaja õigusabi tunnihind on keskmiselt 135 eurot ilma km. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 p-s 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Samuti kestis 07.09.2016 istung protokolli kohaselt 19 minutit (taotluse kohaselt on 45 minutit). Seega tuleb vähendada hageja põhjendatud õigusabikulusid nende toimingute võrra (1 tund ja 26 minutit). Ülejäänud osas on õigusabitoimingud olnud vajalikud ja põhjendatud. Kokku on hagejale osutatud menetluses põhjendatud ja vajalikku õigusabi 16 tundi ja 35 minutit. Arvestades kostjate esindaja õigusabi tunnihinda 135 eurot ilma km, moodustab õigusabitasu 2238,75 eurot ilma km. Kokku moodustavad menetluskulud 3238,75 eurot. Kostjal tuleb hüvitada sellest 84% ehk summa 2720,55 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.