Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jätta JS kanda.
4.Keelduda JS poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendite: kviitung, 2012.a juuni pangakonto väljavõte, 29.10.2012.a laenuleping, 2010.a oktoobri pangakonto väljavõte, asja materjalide juurde võtmisest ja eemaldada need toimikust.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses
1(10)
Tsiviilasi nr 2-15-16883 Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub kostjalt välja mõista laenu põhivõlgnevus 1 917,35 eurot, intress 623,13 eurot ja viivis 1509,91 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.
2.JS ja New Technologies OÜ sõlmisid kokku 5 laenulepingut: 26.01.2010 (tl 96); 29.03.2010 (tl 8-10), 18.05.2010 (tl 100), 19.06.2010 (tl 104), 27.06.2012 (tl 108). Kostja jättis tagastamata 29.03.2010 laenulepinguga saadud 30 000 krooni ehk 1917,35 eurot. Lepingust tulenev laenu tagastamise tähtaeg oli 29.03.2015. 28.09.2015 palus hageja kostjal tasuda võlgnevus 5 päeva jooksul. Hageja nõuab kostjalt laenu eest intressi 6,5% aastas vastavalt lepingu punktile 1.2 (1917,35*0,065*5) = 623,13 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist vastavalt lepingu punktile 2.3, mille kohaselt peab kostja tasuma hagejale viivist 0,35% päevas, iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest kuni laenusumma tagastamiseni (tl 14).
3.2015 aasta augustis tehtud tagasimaksed olid 26.01.2010 ja 27.06.2012 lepingujärgsed tagastused. Seda asjaolu kinnitab kostja raamatupidamise laenuaruande väljavõte (tl110-111). Laenuaruande kohaselt on nähtav, et kostja pangakontolt on osadena tagasimakseid koos viitega konkreetsetele laenulepingutele. Laenuaruande kohaselt tasus kostja 18.08.2015 esimese maksega summas 20 089 USD, mis makse sooritamise ajal kehtinud valuutakursi järgi on 20 089/1,1060 = 18 163,65 eurot. Sooritatud maksega tasus kostja osaliselt laenulepingu 26.01.2010 põhiosa. Laenulepingust 26.01.2010 tulenev põhiosa kokku on 300 000 krooni, mis on 19 173,49 eurot. 18.08.2015 sooritatud maksega, 8 000,85 USD/1,1060= 7 234,04 eurot, tasus kostja täielikult 26.01.2010 sõlmitud laenulepingu põhiosa jäägi, mis on summas 1 009,84 eurot. Ülejäänud osa, 7234,04 eurot –1 009,84 eurot = 6 224,20 eurot, tasus kostja osaliselt 27.06.2012 põhiosa laenulepingu (tl 80). 19.08.2015 teostatud maksega 381,16 eurot tasus kostja osaliselt 27.06.2012 sõlmitud laenulepingu põhiosa. Pangakonto nr EE52 2200 2210 5777 9396 väljavõttest on näha, et kostja on tasunud hageja pangakontole laenu osalise tagasimakse 1 640 eurot, millega kostja tasus osaliselt laenulepingu 27.06.2012 põhiosa. Eelkirjeldatud asjaolusid tõendab äriühingu raamatupidamise laenuaruande väljavõte.
4.Tulenevalt eelnevatest asjaoludest on selge, et kostjal esineb mitmeid laenulepingutest tulenevaid täitmata võlgnevusi hageja ees. Hagejale on tagastatud vaid 26.01.2010 laenu põhiosa. Käesolevas menetluses on hageja esitanud laenulepingust tuleneva nõude oluliselt väiksema, võrreldes teiste kostja laenulepingutest tulenevate kohustustega hageja ees. Kostja väide, et 18.05.2010 hageja poolt kostja pangakontole kantud 140 000 krooni oli kostjale kuuluv sularaha, on väär. Hagejal oli laenulepingus kokkulepitud summa olemas sularahas, mille hageja andis kostjale 18.05.2010 sõlmitud laenulepingu alusel. Hageja esitatud 2010 kostja pangakonto väljavõttest ei selgu asjaolu, et pangakontolt kanti sularaha kassasse. Samuti ei nähtu, et laenu oleks kostja poolt hagejale tagasi makstud. Hageja on seisukohal, et kostja on võtnud 2011 majandusaasta aruannet koostades aluseks 2010 majandusaasta aruande ning kandnud üle selles kajastuvad „võlad ja ettemaksed“ real olevad summad, mis sisaldavad ka
2(10)
Tsiviilasi nr 2-15-16883 hageja laenulepingute alusel antud laenusid. Hageja ei tasunud kostja pangakontol olemasolevatest vahenditest kostja ja hageja vahelisest laenulepingust tulenevat nõuet, kuna hageja pidas olulisemaks tasuda kostjale tulevasi esitatavaid arveid. Hagejale tuli kostja juhatuse liikme staatusest tagasikutsumine üllatusena ning seetõttu pidas ka eelnevalt hageja juhatuse liikmena olulisemaks säilitada äriühingu kasumlik tegevus ning mitte nõuda sisse antud laenusid.
5.Vastuseks kostja väidetele, selgitab hageja, et ta asus kostja juhatuse liikmeks 26.10.2012, mistõttu ei saa hagejal 2010-2011 aasta finantsmajanduslikku dokumentatsiooni olla ning selle peab vajadusel kohtule esitama kostja. 2014-2015 finantsmajandusliku dokumentatsiooni üleandmine ei ole võimalik olnud kostja osavõtmatuse tõttu.
6.Hageja on sisukohal, et kostja juhatuse liige VM, kes on allkirjastanud nii 2010 kui ka 2011 majandusaasta aruanded, on sihilikult jätnud laenukohustused eraldi real kajastamata ning lisanud laenukohustused „võlad ja ettemaksed“ reale majandusaasta aruandes. Hageja ei olnud 2010 ja 2011 majandusaastal kostja juhatuse liige ning seeläbi ei omanud ka võimu majandusaasta aruande koostamisel. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnista, palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Perioodil 26.10.2012 kuni 21.08.2015 oli hageja New Technologies OÜ juhatuse liige. 14.08.2015 New Technologies OÜ omaniku otsusega kutsuti hageja kostja juhatusest tagasi. Kuna hageja ei ole kostjale üle andnud New Technologies OÜ 20102011 ja 2014-2015 aastate finantsmajanduslikku dokumentatsiooni, siis kostjal puudub täielik informatsioon rahaliste vahendite liikumise kohta. Arvestades, et 29.03.2010 laenulepingu allkirjastas hageja nii laenu andjana kui laenu saajana, siis kostja arvates võis leping olla koostatud tagasiulatuvalt. Kostja hinnangul ei ole 29.03.2010 hageja ja kostja laenulepingut sõlminud. Hageja esitatud pangakonto väljavõttes on märgitud „leping“, aga mitte „laenuleping“ ja kuna
majandusaasta aruandes puuduvad andmed laenukohustuse olemasolu kohta, siis kostja leiab, et 29.03.2010 kandis hageja 30 000 krooni kostja kontole mitte laenulepingu alusel. 08.01.2010 kostja juhatuse liikme VM notariaalse tõestatud volikirja nr 77 alusel juhtis hageja kostja tegevust ja sõlmis 29.03.2010 lepingu. Hageja koostas nii 2010 kui ka 2011 majandusaasta aruandeid, mille vaid allkirjastas VM.
8.Kostja leiab, et isegi kui nõustuda, et hageja on laenulepingute alusel kandnud kostja pangakontole raha, siis on laenud hagejale tagastatud. Kostja leiab, et pooltel puudub vaidlus, et hageja tegi kostja kontole järgmised maksed: 20.03.2010 kandis hageja kostja pangakontole laenu 30 000 krooni (1 917.35 eurot). 29.03.2010 kandis hageja kostja pangakontole 30 000 krooni (1917,35 eurot). 21.06.2010 kandis hageja kostja pangakontole laenu 20 000 krooni (1 278.23 eurot) ja 27.10.2010 kandis hageja kostja pangakontole laenu 30 000 krooni (19 173.50 eurot),
9.Kostja arvestuse kohaselt on kostja hagejale tagastanud laenud alljärgnevalt: 18.05.2010 tagastas kostja hagejale 140 000 krooni (8936,55 eurot) sularaha. 18.08.2015 tagastas kostja hagejale 20 089 USD dollarit (18 163.65 eurot) selgitusega “laen tagastus”;
10.Kuna hageja korraldas kostja tegevust ja oli ajavahemikul 26.10.2012 kuni 21.08.2015 kostja ainukeseks juhatuse liikmeks, siis on hageja viivise nõue summas 1 509.91 eurot põhjendamatu. Eeltoodu alusel kostja palub jätta rahuldamata hageja nõue viivise osas või vähendada viivis mõistliku suuruseni.
11.Kostja leiab, et lepingus märgitud intress on ebamõistlikult suur. Hageja on füüsiline isik ja laenu andmine ei ole tema majanduslikuks tegevuseks. Laenulepingu sõlmimisel tegutses hageja volikirja alusel. Seega, sõlmides kostjaga laenulepingu, pidi hageja TsÜS 121 lg 1 kohaselt kooskõlastama kostja juhatusega muu hulgas laenu intressi määra selleks. New Technologies OÜ juhatus või omanikud ei kiitnud heaks hageja sõlmitud laenulepingut ja leping oli viivise ja intresside osas vastuolus New Technologies OÜ huvidega. Volikirja nr 77 alusel puudus hagejal õigus sõlmida kostja nimel tehinguid iseendaga. Eeltoodust tuleneb, et hageja ületas oma volitusi, kui sõlmis 26.01.2010, 29.03.2010, 18.05.2010, 19.06.2010 ja 27.06.2012 lepingud ise endaga ilma kostja heakskiiduta.
12.Hageja väidab, et 18.05.2010 hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu alusel hageja andis kostjale laenu summas 140 000 eesti krooni. Hageja poolt esitatud 18.05.2010 laenulepingu punktis 2.1. on märgitud, et laenuandja kohustub üle kandma laenusaaja pangakontole lepingu punktis 1.1. ettenähtud summa mitte hiljemalt kui kolme päeva jooksul arvates käesoleva lepingu allkirjastamisest. Laenulepingus puuduvad tingimused, et laenusumma üleandmine laenusaajale toimub sularahas.
13.Hageja ei ole tõendanud laenusumma tegelikku kostjale üle andmist. Kuna laenusaajaks on juriidiline isik, siis raha kassasse sissetulek ja väljaminek peab olema vormistatud kassa sissetuleku- väljamineku orderiga. Raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt eelnimetatud orderid on raamatupidamise algdokument ning kõik kirjutatud orderitel andmed on kohustuslikud. Kõik rahaliste vahendite sissetulekud ja väljaminekud juriidilise isiku kassasse peavad olema põhjendatud ja vormistatud.
14.Laenuleping on reaalne leping, mis loetakse sõlmituks raha või asja üleandmise momendist. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendatud 18.05.2010 lepingu järgse raha üle andmist. Kostja arvab, et hageja poolt esitatud kostja raamatupidamise laenuaruande väljavõte ei tõenda hageja väited, et 18 ja 19.08.2015 tegelikult kostja poolt oli tagastatud laenud, mis olid kostja poolt saadud hagejalt laenulepingute 26.01.2010 ja 27.06.2012 alusel. Hageja poolt esitatud tabel ei vasta kostja poolt esitatud tõendile, sh kostja pangakonto väljavõttele. Tabelis puuduvad andmed, kes on tabeli koostatud ja millal see toimus. Tabelis on märgitud 3 laenulepingut, sh 2 laenulepingut, mis sõlmiti AP-ga. Tabelis on märgitud ainult 1 laenuleping 27.06.2012, aga hageja tegi 4 ülekannet kostja pangakontole. Seega, tabelis ei ole märgitud kõiki kostja saadud rahasummasid. Tabelis märgitud andmed on vastuolus kostja pangakonto väljavõttes märgitud andmetega. Seega, kostja leiab, et eelnimetatud andmed ja tabel ei ole asjakohased.
15.Kostja poolt 18.08.2015 tehtud ülekandes summas 20089 eurot on märgitud “JS EE512200221011113587 laen tagastus”. Summa 8000.85 euro ülekandmisel on märgitud “JS EE512200221011113587 laenu tagastamine laenulepingu alusel
4(10)
Tsiviilasi nr 2-15-16883 osaline”. 19.08.2015 tehtud ülekandes summas 1640 eurot on märgitud “JS EE252200001104659314 laenu osaline tagasimakse”. Kuna kostja ülekandes puudub viide, millist laenu kostja tagastas hagejale 18 ja 19.08.2015, siis lähtudes hea usu põhimõttest, palub kostja arvestada seda, et kostja tagastas laenu summad vastavalt laenude sõlmimise järjekorras. Pole loogiline ega mõistlik täita tulenevaid hiljem sõlmitud laenulepingust kohustusi tol ajal, kui oli olemas laenukohustused varem sõlmitud laenulepingute alusel, mille maksmise tähtaeg saabus varem, sest varem tekkinud laenukohustuse õigeaegselt mitte tasumisel kostjal tekkib viivise maksmise kohustus.
16.Eeltoodu alusel kostja kinnitab, et 18. ja 19.08.2015 kostja poolt oli tasutud 27.01.2010 hagejalt saadud laen summas 300 000 krooni ja 29.03.2010 lepingu alusel saadud 30 000 eesti krooni, so kokku 330 000 eesti krooni, mis võrdub 21 090.84 eurot. Tulenevalt eelnevast kostja palub jätta rahuldamata hagi täies ulatuses ja jätta kohtukulud hageja kanda. Esimese astme kohtu otsus
17.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
18.Kohus tuvastas, et poolte seisukohtadest nähtuvalt ja kooskõlas TsMS § 231 lg 2 ja 4 ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle.
19.Kostja ainsaks juhatuse liikmeks oli VM perioodil 29.12.2009- 26.10.2012. 08.01.2010 andis kostja juhatuse liige VM volikirja nr 77, millega volitas hagejat volitaja nimel tegusema laia volitusega. Perioodil 26.10.2012 - 21.08.2015 oli kostja ainsaks juhatuse liikmeks hageja JS. Alates 21.08.2015 on kostja ainsaks juhatuse liikmeks VM.
20.JS ja New Technologies OÜ sõlmisid kokku 5 laenulepingut: 26.01.2010 summas 300 000 EEK (tl 96); 29.03.2010 summas 30 000 EEK (tl 8-10), 18.05.2010 summas 140 000 EEK (tl 100), 19.06.2010 summas 20 000 EEK (tl 104), 27.06.2012 summas 45 000 eurot (tl 108). Kõik laenulepingud sõlmis hageja iseendaga tegutsedes ühtlasi kostja esindajana volikirja nr 77 alusel. 29.03.2010 laenuleping p 1.2 kohaselt pidi laenusaaja tasuma intresse 6,5 % aastas + LIBOR. Lepingu p 2.3 kohaselt oli viivise määraks 0,35 % päevas.
21.Hageja palub kostjalt välja mõista 29.03.2010 laenulepingu alusel laenu põhivõlgnevus 1 917,35 eurot, intress 623,13 eurot ja viivis 1509,91 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenulepingud on sõlmitud kehtivalt ning kas kostja on 21.03.2010 laenulepingust tulenevad kohustused täitnud.
22.Volikirjast nr 77 nähtub, et volitus on antud tegemaks „majandustegevuses kõiki tehinguid, sealhulgas /---/ sõlmima volitaja nimel laenulepinguid“. Kohus leiab, et sellega on volitaja TsÜS § 120 lg 1 mõttes volituse ulatust täpsustanud selliselt, et esindajal on õigus sõlmida ka laenulepinguid. Selline täpsustus ei ole TsÜS § 121 lg 1 järgi keelatud. Seega oli hagejal õigus volikirja nr 77 alusel sõlmida ka laenulepinguid. 29.03.2010 laenulepingu tühistamise tähtaeg möödus igal juhul 29.03.2013. Käesolevas asjas ei ole kostja esile toonud, et ta oleks esitanud tühistamisavalduse enne laenulepingu tühistamise lõpptähtaja möödumist, seega oli kostja juba enne kohtumenetluse algust kaotanud õiguse laenulepingu tühistamiseks. Kuivõrd kostja oli kaotanud õiguse laenulepingu tühistamiseks, ei ole asjakohased väited selle kohta, kas hageja on volikirja nr 77 alusel esindussuhtest tulenevaid kohustusi rikkunud või mitte.
23.Pooltel puudub vaidlus, et hageja tegi kostja kontole järgmised maksed: 20.03.2010 kandis hageja kostja pangakontole laenu 30 000 krooni (1 917.35 eurot).
5(10)
Tsiviilasi nr 2-15-16883 29.03.2010 kandis hageja kostja pangakontole 30 000 krooni (1917,35 eurot). 21.06.2010 kandis hageja kostja pangakontole laenu 20 000 krooni (1 278.23 eurot) ja 27.10.2010 kandis hageja kostja pangakontole laenu 300 000 krooni (19 173.50 eurot), kokku 24 286,43 eurot.
24.Pooltel puudub vaidlus, et kostja on hagejale tasunud alljärgnevalt: 18.08.2015 tagastas kostja hagejale 20 089 USD dollarit (18 163.65 eurot) selgitusega “laen tagastus”; 18.08.2015 tagastas kostja hagejale 8000.85 USD dollarit (7 234.04 eurot) selgitusega “laenu tagastamine laenulepingu alusel osaline” ja; 19.08.2015 tagastas kostja hagejale 381.16 eurot selgitusega „laenu osaline tagastamine”. 19.08.2015 tagastas kostja hagejale 1645 eurot selgitusega “laenu osaline tagasimakse”. kokku 27478,75 eurot
25.Pooled vaidlevad selle üle, kas 18.05.2010 on kostja saanud laenulepingu alusel 140 000 Eesti krooni (8936,55 eurot) sularaha. Konto väljavõttest (tl 80) nähtub, et 18.05.2010 on JS teinud kostja arvelduskontole sularaha sissemakse 140 000 EEK selgitusega „KASSA“. Hageja väitel 18.05.2010 hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu alusel hageja andis kostjale laenu summas 140 000 eesti krooni. Oma väidete tõendamiseks hageja esitas 18.05.2010 ise endaga sõlmitud laenulepingu, mille alusel hageja kohustas andma kostjale laenu summas 140 000 eesti krooni (tl 100). 18.05.2010 laenulepingu punktis 2.1. on märgitud, et laenuandja kohustub üle kandma laenusaaja pangakontole lepingu punktis 1.1. ettenähtud summa mitte hiljemalt kui kolme päeva jooksul arvates käesoleva lepingu allkirjastamisest. Laenulepingus puuduvad tingimused, et laenusumma üleandmine laenusaajale toimub sularahas.
26.Kohus leiab, et konto väljavõttega ei ole tõendatud, et kostja on 18.05.2010 sularaha sissemaksega saanud raha laenulepingu alusel laenuna. Arvelduskontolt nähtub, et hageja on sularaha sisse maksnud selgitusega „KASSA“ ja seega võib arvata, et tegemist oli ettevõtte sularaha kassast tehtud maksega ettevõtte pangakontol. Võib pidada tavapäraseks, et ettevõtte tegevjuht peab enda käes sularahakassat ning kui sularaha koguneb teatud hulk, kannab selle ettevõtte pangakontole. Kostja raamatupidamise laenuaruande väljavõte (tl 110) ei tõenda kohtu arvates, et kostja on 18.05.2010 sularaha sissemaksega saanud raha laenulepingu alusel laenuna. Laenuaruandest ei nähtu selle koostamise aeg ega koostaja, mistõttu ei pea kohus seda sama usaldusväärseks kui konto väljavõtet. Kostja 2010 aasta majandusaasta aruande bilanss võimaldab järeldada nii seda, et tegu oli kassa üleandmisega kui ka seda, et tegu oli laenuga, 2010 aasta aruandele ei ole aga lisatud lisa 6 – kohustuste aruannet. Seevastu 2011 majandusaasta aruandele on lisa 6 lisatud ning sellest võib järeldada, et ettevõtte kohustused seisnesid vaid ettemaksetes ning igasugused laenud puudusid täielikult. See aga tekitab tõsiseid kahtlusi laenuaruande tõelevastavuse osas. Kohus võtab arvesse, et 18.05.2010 toimunud tehingud allusid täiel määral hageja enda kontrollile ja seega oli hagejal võimalik tehingu dokumenteerimisest tulenevaid riske vähendada. Selles olukorras tuleb kohtu arvates lähtuda selgitusest, mida hageja ise on sularaha sissemaksele märkinud ning järeldada, et tegu ei olnud laenulepingu alusel laenu üleandmisega, vaid kassa kandmisega arvelduskontole. Seega ei ole hageja tõendanud laenusumma 140 000 Eesti krooni üleandmist kostjale.
6(10)
Tsiviilasi nr 2-15-16883
27.Hageja väitel on ta kostja 18. augustil makstud 7234,04 eurot ja 19. augustil tehtud maksed lugenud 27.06.2012 laenulepingu (summa 45 000 eurot) põhiosa maksete katteks. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks 27.06.2012 laenulepingu alusel kostjale raha üle andnud. Puuduvad nii konto väljavõtted 2012 aasta kohta kui ka majandusaasta aruanne või muud dokumendid, mis seda asjaolu kinnitaks. Seega leiab kohus, et tõendatud ei ole laenusumma 45 000 eurot kostjale üle andmine. Kokkuvõttes ei ole tõendatud ühegi muu summa laenuna üleandmine, kui need, mille üle ei ole poolte vahel vaidlust.
28.Arvestades summasid, mida hageja on kostjale üle andnud, on kogusummaks 24 286,43 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kostja on tasunud hagejale augustis 2015 kokku 27 478,75 eurot, seega on kostja tasunud 3192,32 eurot rohkem. Eelnevalt tuvastas kohus, et 27.06.2012 laenulepingust tulenevate kohustuste suhtes on kostjal õigus esitada VÕS § 111 lg 1 järgi täitmise vastuväide, kuivõrd ta ei ole lepingu alusel laenusummat enda käsutusse saanud. Olukorras, kus kostja on tasunud ligi 3190 eurot rohkem kui kõikide saadud laenude põhiosa (ning ülejäänud laenude tagastamisele võib kostja esitada vastuväite VÕS 111 lg 1 alusel), tuleb lugeda tõendatuks, et kostja on 29.03.2010 laenulepingust tulenevad kohustused täies mahus täitnud ning kostja kohustus on lõppenud kohase täitmisega (VÕS § 186 p 1). Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamata jätmisele. Apellatsioonkaebus
29.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada, menetluskulud jätta kostja kanda.
30.Maakohus on menetluses käitunud eksitavalt ja vastuoluliselt. Nimelt täitis kohus menetluse alguses aktiivselt selgituskohustust, osundas mitmel korral, milliseid andmeid tuleb esitada ja asjaolusid tõendada, kuid menetluse lõpus tegi siiski üllatusliku otsuse, viidates selliste asjaolude tõendamatusele, millised ise alguses välistas. Kohtuotsuse lk-l 5 on kohus leidnud, et hagi kuulub rahuldamisele, kuid üllatuslikult jõutakse lõpuks seisukohale, et hagi jääb rahuldamata.
31.Hagi on jäetud rahuldamata, kuna hageja pole tõendanud, et andis 18.05.2010 kostjale laenu sularahas summas 140 000 krooni. Kohus seadis esialgu vaidluse piirid, milledesse selle tõendamine ei mahtunud, siis ei saanud hageja vastavaid tõendeid esitada. Seega esitab hageja praegu kostja kviitungi nimetatud summa kättesaamise kohta. Kostjal ei ole kunagi olnud selliseid summasid kassas ja hagile lisatud pangakonto väljavõttelt ei ole näha, et kostja oleks kunagi veel selliseid summasid kassast pangakontole pannud.
32.Samuti seab kohus kahtluse alla esitatud laenuaruande, viidates küsimusetele, mida pole menetluses arutatud. Et hageja ei saanud varem selgitust anda, teatab hageja, et antud aruande koostas tolleaegne juhatuse liige 19.08.2015. Hageja arvab, et hõljumised selles küsimuses on otsitud, kuna peale ainukese juhatuse liikme ei ole kostjal kedagi olnud, kes võiks antud aruande koostada ja koostamise aeg selgub kannetest. Et nii hageja kohtule esitatud seisukohtades, kui ka kostja kohtule esitatud laenuaruande kohaselt olid nõus hageja poolt märgitud kohustuste kustutamise järjekorra ja ulatusega, siis pole alust sellest kõrvale kalduda ja seda ka siis kui praegu see kord kostjale ei meeldi.
33.Lisaks märgitule leidis kohus, et ei ole tõendatud ka 27.06.2012 laenulepingu alusel kostjale 45 000 euro üleandmine. Ka antud küsimus väljus täielikult kohtu poolt seatud vaidluse ja hagi piiridest. Seega ei saanud hageja tõendada ka antud asjaolu. Sel põhjusel esitab hageja praegu pangakonto väljavõtte, millest nähtub antud summa üleandmine.
7(10)
Tsiviilasi nr 2-15-16883
34.Lisaks märgitule andis hageja kostjale kokku suurema summa, kui kostja väidab, sest ka 29.10.2010 on hageja andnud kostjale laenulepingu järgi raha.
35.Hageja leiab, et kui asi oleks lahendatud hagi ja kohtu poolt seatud piirides ja poleks kõrvale kaldutud kostja poolt hilinemisega ja peale kohtupoolset selget keeldu esitatud uutele vastuväidetele, siis oleks hagi rahuldatud. Vastus apellatsioonkaebusele
36.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
37.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
38.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti poolte vahel 29.03.2010 laenuleping, laenusumma tagastamise tähtaeg saabus 5a pärast lepingu sõlmimist. Hageja nõuab laenatud summa tagastamist, intressi ja viivise tasumist. Kostja väitis asjas mh, et on laenusumma tasunud. Maakohus tuvastas, et poolte vahel sõlmiti 29.03.2010 laenuleping ning tuvastatut ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud.
39.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on tasunud hagejale 18.08.2015 20 089 USD (18 163,65 eurot) selgitusega “laen tagastus”; 18.08.2015 8000,85 USD (7 234,04 eurot) selgitusega “laenu tagastamine laenulepingu alusel osaline”; 19.08.2015 381,16 eurot selgitusega „laenu osaline tagastamine”; 19.08.2015 1645 eurot selgitusega “laenu osaline tagasimakse”. Seega tasus kostja hagejale kokku 27478,75 eurot.
40.Vastuseks kostja väitele, et ta on 29.03.2010 laenulepingust tuleneva laenusumma tagastanud, väitis hageja, et poolte vahel sõlmiti 5 laenulepingut 26.01.2010, 18.05.2010, 19.06.2010, 27.06.2012 ning kostja poolt 18.08.2015 ja 19.08.2015 tasutu arvestati vastavalt kostja tahteavaldusele 16.01.2010 ja 27.06.2012 sõlmitud laenulepingutest tuleneva tagastamisele kuuluvate laenusummade põhiosa katteks.
41.Maakohus selgitas pooltele 01.02.2016 kirjaga tõendamiskoormuse jaotust ning selle järgi oli hageja tõendada, et 2015.a augusti maksetega ei tasunud kostja 29.03.2010 antud laenu. Hageja maakohtu tõendamiskoormuse jaotust vaidlustanud ei ole.
42.Hageja esitas tõenditena mh 27.06.2012 poolte vahel sõlmitud laenulepingu ning kostja raamatupidamise laenuaruande väljavõtte (tlk 110-111). Maakohus tuvastas, et asjas ei ole tõendatud hageja poolt 27.06.2012 laenulepingu järgse laenusumma kostjale üleandmine. Ringkonnakohtu nõustub maakohtu seisukohaga, sest maakohtusse ei esitanud hageja tõendit 27.06.2012 laenulepingujärgse summa hagejale üleandmise kohta. Kuna hageja esitas menetluses väite, et kostja tasus 2015.a augustis ülekantud summadega 27.06.2012 hagejalt võetud laenu, on hageja apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus väljus kostja poolt 27.06.2012 laenulepingu täitmist hinnates vaidluse piiridest, asjakohatud. Ringkonnakohus osutab, et 01.02.2016 kirjaga teavitas maakohus, et hagejal tuleb esile tuua ja tõendada laenulepingute olemasolu, mida kostja 2015.a augustis hageja arvates täitis.
43.Lisaks on ringkonnakohus seisukohal, et laenulepingutest tulenevate laenusummade tagasimaksmise kohustuse täimise järjekorra määramine kostja poolt ei ole hageja esitatud kostja raamatupidamise laenuaruande väljavõttega veenvalt tõendatud. Maakohus on õigesti märkinud, et nimetatud laenuaruandest ei nähtu selle koostaja ega koostamise aeg.
8(10)
Tsiviilasi nr 2-15-16883
44.Kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik VÕS § 88 lg 1 järgi määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib VÕS § 88 lg 4 kohaselt määrata selle võlausaldaja. Kostja vaidles hageja nõudele vastu mh põhjendusega, et ta on hageja nõude rahuldanud, kuna kostja poolt makstud summadega tasuti varem sissenõutavaks muutunud kohustused.
45.28.01.2016 menetlusdokumendis määras kostja, et 18.08.2015 ülekantud summad on kantud 29.03.2010 laenukohustuse täitmiseks. Kuigi hageja määras 16.02.2016 menetlusdokumendiga täitmise korra teistsugusena, osutab ringkonnakohus, et VÕS § 88 lg 1 järgi võib eelkõige võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab. Asjas hageja poolt väidetavalt poolte vahel sõlmitud laenulepingutest muutus kõige varem sissenõutavaks 26.01.2010 sõlmitud laenuleping ning seejärel hagis nimetatud 29.03.2010 sõlmitud laenuleping. Nende laenulepingute sõlmimine poolte vahel ja hageja poolt laenusumma üleandmine leidis menetluses tõendamist. Kuna 26.01.2010 ja 29.03.2010 sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused muutusid kõige varem sissenõutavaks ning asjas väidetud kõikide poolte vahel sõlmitud laenulepingute intressi ja viivisemäärad olid samad, on ringkonnakohtu arvates veenev kostja seisukoht, et ta tasus 2015.a augusti maksetega varem sissenõutavaks muutunud võlgnevused.
46.Kostja tasus hagejale 18.08.2015 20 089 USD dollarit (18 163,65 eurot) selgitusega “laen tagastus” ja 18.08.2015 8000,85 USD dollarit (7 234,04 eurot) selgitusega “laenu tagastamine laenulepingu alusel osaline”. Asja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et 18.08.2015 hageja poolt tasutud summad arvestati 26.01.2010 põhivõlgnevuse katteks ning nimetatud laenulepingust tulenevaid võimalikke intressi ja viivisenõudeid kostja poolt augustis 2015.a ülekantud summadega ei tasutud. Kuna poolte vahel puudub vaidlus selles, et 18.08.2015 tasus kostja hagejale 26.01.2010 laenulepingu põhiosast (19 173, 49 eurot) 18 163,65 eurot ning 18.08.2015 ka ülejäänud põhiosa 1009,84 eurot jäi 18.08.2015 tasutud summast üle 6 224,20 eurot. Arvestades kostja poolt määratud kohustuste täitmise järjekorda, tuleb nimetatud summast lugeda täidetuks 29.03.2010 laenulepingust tulenev võlgnevus.
47.29.03.2010 laenulepingus leppisid pooled kokku intressimäära 6,5 % aastas +LIBOR. Hageja on arvestanud intressi määraga 6,5 % aastas. Kostja väidete järgi on intressimäär liiga kõrge, arvestades, et laenuandja on füüsiline isik ning laenu andmine ei ole tema majanduslik tegevus. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, kas laenuandja on juriidiline või füüsiline isik ning kas laen antakse majandus- või kutsetegevuses ei ole aluseks pidada intressi ebamõistlikult kõrgeks. Teisi asjaolusid, millest võiks järeldada intressimäära ebamõistlikkus kostja esile toonud ei ole. Hagejal on seega õigus nõuda intressi tasumist summas 623,10 eurot (124,62 eurot aastas x5 aastat).
48.Kuna kostja pidi laenu tagastama 29.03.2015, kuid tasus alles 18.08.2015, siis oli kostja viivituses 141 päeva. Viivisemääraks oli kokku lepitud 0,35 % päevas. Seega on viiviste suuruseks 946,11 eurot (6,71x141).
49.Ringkonnakohus on seisukohal, et viivise välja mõistmata jätmise või vähendamise aluseks ei ole asjaolu, et hageja kui kostja tollane juhatuse liige ise viivitas laenude tagastamisega, kuigi äriühingul oli laenude õigeaegseks tagastamiseks summad olemas ning hageja oli sellel ajal kostja juhatuse liige. Kui kostja arvates on hageja juhatuse
9(10)
Tsiviilasi nr 2-15-16883 liikmena rikkunud juhatuse liikme kohustusi, siis on tal võimalik esitada nõue endise juhatuse liikme vastu kahju hüvitamiseks.
50.Kuna hagejal oli 18.08.2015 õigus nõuda kostjalt 29.03.2010 sõlmitud laenulepingu järgi laenusumma tagastamist summas 1917,35 eurot, intressi summas 623,10 eurot, viivist summas 946,11 eurot, kostja tasus 6 224,20 eurot, on kostja hageja haginõude täitnud ning seega jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata.
51.Ringkonnakohus leiab, et vaidluse lahendamiseks puudus maakohtul, arvestades hagi aluseks olevaid asjaolusid, vajadus käsitleda poolte poolt menetluses väidetud 18.05.2010 ja 19.06.2010 laenulepingutest tulenevat laenu tagasimaksmise kohustuse täitmist ning ka seda, kas 18.05.2010 sõlmitud laenuleping täideti hageja poolt ehk kas tõendamist leidis hageja poolt kostjale laenusumma üleandmine. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohtu eelnimetatud põhjendused vaidluse lahendamisel asjakohased.
52.Hageja esitas apellatsioonkaebusega täiendavaid tõendeid: kviitung, 2012.a juuni pangakonto väljavõte, 29.10.2012.a laenuleping, 2010.a oktoobri pangakonto väljavõte. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus võtta asja materjalide juurde täiendavaid tõendeid tuleb jätta rahuldamata, kuna selleks puuduvad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alused. Maakohtus oli hagejal tõendamiskoormus teada ja seega puudub alus tõendite vastuvõtmiseks. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui hageja oleks juba maakohtusse esitanud tõendi 27.06.2012 laenulepingu täitmise kohta, ei muudaks see asjas tehtud lõppjäreldust, sest ringkonnakohtu arvates leidis tõendamist kostja poolt 29.03.2010 laenulepingust tulenevate võlgnevuste tasumine 18.08.2015.
53.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on otsuses vastuoluliselt märkinud hagi rahuldamise (põhjendava osa esimene lause) ja seejärel jõudnud järeldusel, et jätab hagi rahuldamata (põhjendava osa viimane lause). Kuna aga nii otsuse resolutsioonist, kui ka otsuse põhjendavast osast nähtub maakohtu seisukoha kujunemine selliselt, et hagi jääb rahuldamata, siis otsuse põhjendava osa esimene lause tuleb lugeda ekslikult märgituks. Seetõttu ei muuda maakohtu eksimus valeks otsuse lõppjäreldust. Menetluskulude jaotus
54.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab maakohus asjas menetluskulude suuruse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.