Rein Kossal hagi Maimu Villa vastu alusetult saadu tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. aprilli 2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rein Kossali määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
RESOLUTSIOON
Määruskaebuse esitaja (hageja): Rein Kossal (isikukood: XXXXXXXXXX); esindaja advokaat Valli Murde; Vastustaja (kostja): Maimu Villa (isikukood:
XXXXXXXXXX)
1.Rahuldada Rein Kossali määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 18. aprilli 2016 määrus ja saata Rein Kossali hagi Maimu Villa vastu alusetult saadu tagastamiseks samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus lõpplahendis
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.
esindajad
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes
vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Rein Kossal (hageja) esitas 24. märtsil 2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse Maimu Villa (kostja) vastu alusetult saadu tagastamiseks. Hagiavalduse kohaselt võttis kostja koos oma pojaga hagejalt ära sõiduki ja traktori, mis asusid hageja elukohas XXXXXX. Kostja poeg nõustus sõidukit tagastama, kui hageja maksab 1500 eurot, mida hageja tegi. Hageja nõuab kostjalt alusetult saadud raha ja traktori tagastamist. Kostja elukoht on Soome Vabariigis. 13. aprilli 2016 taotluses palus hageja määrata, et hagi kostja vastu allub Tartu Maakohtule. Taotluse kohaselt on hageja nõude puhul tegemist lepinguvälise kahjuga võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 mõttes ning kahju tekkis Eestis, XXXXXXX vallas. Lähtudes Brüssel I määruse artikkel 7 p-st 2 ning juhindudes Riigikohtu
23.märtsi 2016 määrusest nr 3-2-1-2-16, allub asi Eesti kohtule, sh Tartu Maakohtule.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Tartu Maakohus jättis 18. aprilli 2016 määrusega hageja taotluse rahuldamata, määras, et hagi ei allu Eesti kohtule, sh Tartu Maakohtule, ning keeldus hagiavalduse menetlusse võtmisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 3 kohaselt võib isik taotleda kohtult määruse tegemist selle kohta, kas asi allub sellele kohtule, juba enne avalduse esitamist. Sel juhul tuleb taotlusele lisada kavandatava avalduse projekt ja muud kohtualluvuse määramiseks olulised dokumendid. Käesolevalt on hageja esitanud taotluse pärast hagiavalduse esitamist. Seega lahendas maakohus taotluse ja võttis üksiti ka seisukoha, kas esitatud hagi saab menetlusse võtta. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg-st 2 tulenevalt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 70 lg 4 p 1 sätestab, et käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1215/2012. Maakohtu hinnangul ei allu käesolev asi Eesti kohtule, kuivõrd kostja registrijärgne elukoht on Soome Vabariigis ja puuduvad muud asjaolud, mille tõttu saaks kohalda nn üldist kohtualluvust. Brüssel I määruse (1215/2012) artikkel 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Artikkel 5 lg 1 kohaselt võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes määruses sätestatud korras. Seega on ka EL-s kehtivate kohtualluvuse sätete alusel nn üldiseks kohtualluvuse aluseks just kostja elukoht. Seejuures peab kontrollima, kas ei esine 2.–7. jaos sätestatud erandit.
Artikkel 7 p 2 sätestab, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Maakohus märkis, et lepinguvälise kahju puhul allub kahjunõue tõepoolest liikmesriigi kohtule, kus kahju tekitanud juhtum toimus või võib toimuda. Käesolevalt ei ole hagi esitatud aga lepinguvälise kahju hüvitamise nõudes. Hagiavalduses viidatud VÕS § 1027 puhul on tegemist alusetu rikastumise sättega. Mõlema nõude puhul on küll tegemist lepinguvälise võlasuhtega, kuid alusetu rikastumise nõue ja lepinguvälise kahju hüvitamise nõue on kaks sisult erinevat ja iseseisvat nõuet. Alusetu rikastumine nõue on oma olemuselt suunatud alusetult saadu tagastamisele, st et isik ise on teinud soorituse teisele poolele kohustuse täitmiseks, kuid alus kohustuse täitmiseks on mingil põhjusel ära langenud. Lepinguvälise kahju hüvitamise nõue baseerub aga ühe isiku õigusvastasel teol, mille tagajärjel tekib teisele isikule kahju. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka hageja poolt viidatud Riigikohtu lahend kohane, kuivõrd eelnimetatud lahend käsitleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet, peamiselt VÕS §-des 1047 ja 1055 sätestatu alusel ning mitte alusetu rikastumise nõuet. Maakohtu hinnangul on hageja esitanud nõude õigel alusel, s.o alusetult saadu tagastamiseks (VÕS 52 peatükk, sh § 1027). Maakohus kontrollis, kas hagile ei peaks kohaldama muid Brüssel I määruse II peatükis 2.–7. jaos sätestatud aluseid ning asus seisukohale, et ükski 2.–7. jaos esinev alus, mis annaks Eesti kohtule pädevuse käesoleva asja lahendamiseks, ei kohaldu. Hageja poolt esitatud hagi ei allu Eesti kohtule ning hageja peaks hagi esitama kostja elukoha järgi Soome kohtusse. Eeltoodust lähtuvalt tuleb hageja taotlus, määrata hagi alluvus Tartu Maakohtule, jätta rahuldamata. TsMS § 371 lg 1 p 2 järgi kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Kuna esitatud hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule, keeldub kohus selle menetlusse võtmisest Tartu Maakohtus. Kohtul puudub võimalus edastada hagi TsMS § 75 lg 2 alusel mõnda teise Eesti Vabariigi kohtusse.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega määrata, et R. Kossali hagi M. Villa vastu kuulub Tartu Maakohtu pädevusse ning saata asi esimese astme kohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse kohaselt ei ole kohtumäärus piisavalt põhjendatud, mille tõttu ei vasta TsMS § 465 lg 2 p 8 nõudele. Soome Vabariigi lugemine kostja alaliseks elukohaks on küsitav. Kostja elukoha aadressiks märgitud Soome Vabariik tuleneb kostja poolt täidetud sõiduauto müügilepingust. Kas kostja tegelikult elab Soome Vabariigis või lihtsalt käib seal tööl (ajutine elamine), ei ole hagejale teada. Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, jättes küsimata kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise kohta. Kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, on vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse osas ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamisel rohkem informatsiooni. TsMS § 372 lg 2 järgi võib kohus vajadusel küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise lahendamiseks ja pooled ära kuulata. Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 15 esimese lause järgi on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
Hagiavaldusega pöördumine teise riigi kohtusse on 77-aastase kehva majandusliku seisuga hageja puhul välistatud. Hageja suunamine pöörduma hagiga Soome Vabariigi kohtusse on hageja diskrimineerimine PS § 12 järgi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 18. aprilli 2016 määrus tuleb tühistada ja saata R. Kossali hagi M. Villa vastu alusetult saadu tagastamiseks menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Hageja määruskaebus kuulub rahuldamisele. Vaidlustatud määrusega on maakohus keeldunud hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmisest. Viidatud sätte kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Seega tuleb asja lahendada küsimus, kas hageja poolt esitatud hagi allub Brüsseli I (uuesti sõnastatud, nr 1215/2012) määruse järgi Eesti kohtule.
5.Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artiklid 4–6 reguleerivad üldist kohtualluvust. Artikkel 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Eeltoodut arvestades on oluline kindlaks teha, kus (millises riigis) on kostja alaline elukoht. Ekslik on hageja väide, et kostja elukoht Soome Vabariigis tuleneb vaid kostja poolt täidetud müügilepingust. Maakohus kontrollis kostja elukohta ka rahvastikuregistrist (tl 14), millest nähtuvalt on kostja elukohaks Soome, XXXXXXXXXXX. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 62 lg 2 kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kostja elukoht on Soomes, lähtuda Soome õigusest.
6.Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodule vaatamata on kohus siiski ennatlikult keeldunud hagi menetlusse võtmisest. TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise kohta. Riigikohus on 21. novembri 2012 otsuse nr 3-2-1-123-12 p-s 11 leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on ka kostjal võimalik avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Igal juhul tulnuks kostjale kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus, kuivõrd selle lahendamine puudutas otseselt kostja huve ning kostjale tulnuks tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht. Maakohus ei ole seda teinud. Ringkonnakohtu arvates kehtib antud põhimõte kostjalt seisukoha küsimise kohta ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse kohaldamisel. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 26 lg 1 kohaselt lisaks määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 24 kohaselt allub asi erandlikult teisele kohtule. Määruse artikli 28 lg 1 kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artiklite 26 ja 28 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust. Sarnasele seisukohale on jõudnud ka ringkonnakohus 18. mai 2016 määruses tsiviilasjas nr 2-16-2695. Brüssel I määruse artikkel 7 p 2 sätestab, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju
tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Praegusel juhul ei selgu hageja poolt kohtule esitatust üheselt, missugune on hageja nõude õiguslik alus. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ja asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt (vt nt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13). TsMS § 351 lg 1 järgi arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest, ja sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha (vt Riigikohtu 13. aprill 2007. a 3-2-1-5-07 p. 32.).
7.Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kai Kullerkupp
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.