Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja on esitanud kohtusse hagi, milles palub kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista 6000 eurot. Hagiavalduse kohaselt on V. O. laenuandjana, A. P. O. laenusaajana ja kostjad käendajatena sõlminud 07.06.2011. a laenulepingu nr 0706011, mille alusel sai A. P. O. laenu summas 14 000 eurot, intressiga 7% kuus ja tagasimaksmise tähtajaga 07.07.2011. a. I. K. ja M. K. käendajatena (edaspidi ühiselt nimetatud ka kostjad) kohustusid nimetatud lepingu täitmise eest vastutama summas kuni 28 000 eurot. Laenusaaja on tagastanud laenust kokku 14 580 eurot, millest 5880 eurot on läinud intresside katteks ja 8700 eurot on arvestatud laenu põhiosa katteks. Laenuandja V. O. on 2011. a laenulepingust tuleneva nõude A. P. O. ja kostjate vastu summas 6000 eurot 09.05.2014. a lepinguga loovutanud hagejale. Nõue koosneb põhinõudest summas 5300 eurot ja kõrvalnõuetest summas 700 eurot. Kuivõrd hagiavalduse esitamise ajaks oli laenusaajast juriidiline isik äriregistrist kustutatud, esitab hageja võlgnevuse summas 6000 eurot tasumise nõude kostjate kui käendajate vastu solidaarselt. Nii esialgne laenuandja kui ka hageja on püüdnud saavutada kompromissi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kokkuleppe teel, kuid see pole andnud tulemusi. Seetõttu on hageja pöördunud oma õiguste kaitseks kohtu poole. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostjate vastuväidete kohaselt (tl.82-83) on hageja esitanud kohtule tõendid, et laenusummast on tagastatud 14 580 eurot. Tegelikkuses on tagasi makstud täiendavalt veel 8331 eurot, mida kostjad soovivad tõendada konto väljavõttega. 3 (10)

Kostjad leiavad, et intressiarvestus on ebaõige. Laenulepingus on kokku lepitud laenu tagastamise tähtajas 07.07.2011. a. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi saab kõne alla tulla ainult viivise või kahjuhüvitise arvestamine (vt näiteks Riigikohtu otsused 3-2-1-141-12; 3-21-89-08; 3-2-1-137-06). Seega sai hageja nõue kokku olla järgmine: põhinõue 14 000 eurot, intressinõue 7% laenusummalt ühe kuu eest 980 eurot ja alates 08.07.2011. a viivisenõue tagastamata summadelt. Lisaks leiavad kostjad, et intressimäär 7% kuus on ebamõistlikult koormav laenuvõtjale. Intressimäär ületab mitmekordselt turu keskmist ja on nii kõrge, et võimaldab eeldada, et laenuvõtjal oli erakorraline vajadus, mida laenuandja ära kasutas. Kostjate arvates on ka viivisemäär 0,5% päevas ebamõistlikult kõrge, liigkasuvõtlik ja seetõttu tühine. Alternatiivselt paluvad kostjad vähendada viivisemäära vähemalt kuni 0,05 protsendini päevas. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtu põhjendused Kohus lahendab tsiviilasja TsMS § 403 lg 1 sätteid kohaldades kirjalikus menetluses, pooled on sellega nõustunud (tl 1, 40). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja TsMS § 231 lg 2 kohaselt tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

4 (10)

TsMS § 321 lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätestatule hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada menetluses tõendeid ja taotlusi (tl 50, 88, 114). Kohus on seisukohal, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Hinnates kohtule esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et V. O. kui laenuandja, A. P. O. kui laenusaaja ning I. K. ja M. K. kui käendajad sõlminud laenulepingu nr 0706011 (tl 25), mille alusel sai A. P. O. laenu summas 14 000 eurot tagasimakse tähtajaga 7.07.2011. a. Käenduslepinguga kohustub käendaja vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 kolmanda isiku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt VÕS § 145 lg 2 vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, vastutades ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Vastavalt VÕS § 149 lg 1 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada 5 (10)

põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 kohaselt võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Tl 53 on maksekorraldus, millest nähtub, et laenusumma on A. P. O. kontole üle kantud 8.06.2011. a. Lepingu kohaselt anti laen ühekuulise tagastamistähtajaga. Hageja on esitanud maksekorraldused ja kassa sissetuleku orderid (tl 56-67), mille kohaselt on laenusaaja teinud tagasimakseid 14 580 euro ulatuses, sealjuures viimane makse on tehtud 7.12.2011. a. Tasutud summast 8700 eurot on hageja arvestanud põhivõla katteks ja 5880 eurot intresside katteks. Hageja nõuab kostjatelt 6000 euro tasumist, sealhulgas põhinõue 5300 eurot ja intressid 700 eurot. Kostjate vastuväidete kohaselt on nimetatud summa tasutud, sest lisaks hageja poolt arvestatud 14 850 eurole on makstud täiendavalt veel 8331 eurot. Kohus on seisukohal, et kostjate poolt tõendina esitatud kontoväljavõtteid (tl 84-86 ei saa tõendina arvesse võtta, kuna väljavõtetelt ei nähtu, et märgistatud (allajoonitud) ülekanded on tehtud laenulepingu nr 0706011 täitmiseks. Lisaks väljaminevatele on alla joonitud ka üks sissetulev kanne ning mitmeid teiste äriühingutega seotud ülekandeid, allajoonitud ülekannete summa ei moodusta kostjate poolt märgitud 8331 eurot. Kohustuse rikkumine on VÕS § 100 järgi võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Võlausaldaja võib nõuda kohustust rikkunud võlgnikult VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel 6 (10)

kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral osundatud paragrahvi lg 1 p 6 alusel viivist. Vastavalt VÕS § 164 lg 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 167 lg 1 alusel lähevad nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Käesolevas asjas on laenuandja – V. O. loovutanud 2011 laenulepingust tuleneva nõude A. P. O. , I. K. ja M. K. vastu summas 6000 eurot 9.05.2014.a. hagejale (tl 6). Kohtu hinnangul ei ole kostjad lükanud ümber asjaolu, et põhivõlgnik ei ole oma laenulepingust tulenevaid kohustusi täielikult täitnud, mistõttu on hagejal uue võlausaldajana õigus esitada kostjate vastu laenulepingust nr 0706011 tulenev nõue käendatud kohustuse täitmiseks. Järgnevalt käsitleb kohus kostjate vastuväite alusel intressiarvestuse ning intressimäära vastavust lepingule ja seadusele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 29. jaanuaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh 7 (10)

seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Viidatud lahendile toetudes leiavad kostjad, et võlausaldajal sai olla intressinõue ainult ühe kuu eest (07.06.2011. a kuni 07.07.2011. a) ja edasi laenulepingu punkti 1.3.1. alusel 7% intressi nõuda ei saa. Seega sai V. O. nõue kokku olla alljärgnev: põhinõue 14 000 eurot, intressinõue 980 eurot ja alates 08.07.2011.a viivisenõue tagastamata summadelt. Kohus kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Kui laenulepingus sisaldub kokkulepe, mille kohaselt arvestatakse intressi laenusumma tagasimaksmata osalt, saab intressi edasi arvutada ka laenusumma osadelt, mille tagasimaksmise kohustus on muutunud sissenõutavaks ning millega laenusaaja on laenuandja ees viivituses. Intressi maksmise kohustus lõppeb siiski laenulepingu enda lõppemisel (vt „Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne“ § 397 kommentaar p 3.5.3). Laenulepingu p-s 1.3.2. on kokku lepitud, et intressi arvestatakse laenusaaja kasutuses olevalt laenu tagasimaksmata osalt kuni kogu laenu täieliku ja nõuetekohase tagastamise päevani; lepingu p 1.1.2. kohaselt lõppeb leping pärast laenusumma laekumist laenuandja arveldusarvele. Seega pole antud juhul tegemist laenulepinguga, mis lõppeb lepingu tähtaja möödumisega ning intressi arvestamise õiguslik alus tuleneb lepingu p-st 1.3.2. Järelikult on võlausaldajal õigus nõuda intressi rohkem kui ühe kuu eest arvestatud intress 980 eurot. Mis puudutab intressimäära - 7% kuus tühisust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel seoses heade kommete vastasusega, siis kohtu hinnangul et saa antud juhul intressimäära 7% kuus lugeda ebaproportsionaalselt kõrgeks. Tegemist oli lühiajalise laenuga, millel peale kostjate käenduse muud tagatised puudusid. Kostjad ei ole esile toonud ega 8 (10)

tõendanud, milliste raskete asjaolude mõjul oli laenusaaja sunnitud lepingu sõlmima ning et laenuandja oli nendest asjaoludest teadlik. Ka Riigikohus on märkinud, et lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa pangalaenudega võrreldes suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuaril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-13706 tehtud otsuse p 22). Kostjate väited viivisemäär 0,5% tühisuse kohta jätab kohus tähelepanuta, kuivõrd hageja ei ole viivise väljamõistmiseks nõuet esitanud. Ülaltoodut arvesse võttes on hagejal õigus nõuda kostjalt 6000 euro (sh põhivõla tasumata osa 5300 eurot ja intressid 700 eurot) tasumist. Nimetatud summa tuleb kostjatelt M. K. ja I. K. solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad tulenevalt TsMS § 165 lg 3 menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seega tuleb käesolevas asjas seoses hagi rahuldamisega jätta menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. 9 (10)

TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt TsMS § 138 lg 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, osundatud paragrahvi 2. lõige sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 425 eurot (tl 24). Tasutud riigilõiv tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.