Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Vaidlust ei ole, et kostjal on hageja ülalpidamiskohustus. Vaidlus on, kas hageja asus alates 01.06.2023.a isa juurde elama ning kas kostjal on kohustus tasuda hagejale elatist hagetavas summas ja kas esineb alus elatise vähendamiseks.

Hageja on avaldanud, et saabus Eestisse isa juurde elama 25.05.2023.a (dtl 1). Kostja vaidleb sellele vastu ning väidab, et hageja elas kuni september 2023.a kostja poolsete sugulaste (vanaema) juures ning alles peale seda asus isa juurde elama (dtl 96). Hageja ei ole sellele väitele vastuväiteid esitanud. Kuivõrd hageja ei ole kostja väiteid ümberlükanud, peab kohus tõendatuks, et hageja asus isa juurde elama alates 01.09.2023.a. Eeltoodud tulenevalt tuleb edasiulatuv elatist välja mõista alates 01.09.2023.a.

Kostja on 11.02.2025.a kohtuistungil avaldanud, et juunis 2025.a kolib hageja tagasi kostja juurde xxx elama (dtl 96). 11.05.2025.a esitas kostja kohtu vahendusel hagejale

kompromissettepaneku, mille kohaselt hageja loobuks hagist, kuna hageja kolib tagasi kostja juurde alates 01.07.2025.a. Kostja on avalduse juurde lisanud hagejale ostetud lennupileti (dtl 174-176).

Kohus palus 23.05.2025.a kirjaga esitada hagejal seisukoht kostja kompormissile (dtl 186). Hageja vastas ühe lausega, et hagejale ei sobi selline kompromissettepanek ning ta ei loobu elatise nõudest (dtl 192).

Kuivõrd hageja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet kostja avaldusele, et hageja kolib kostja juurde 01.07.2025.a tagasi ning kostja on esitanud tõendina ka hagejale ostetud lennupileti, siis loeb kohus tõendatuks, et hageja asub alates 01.07.2025.a elama kostjaga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et edasiulatuv elatis tuleb hagejale välja mõista kuni 30.06.2025.a.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista elatise miinimummääras (dtl 22).

Kostja palub kohtul elatist vähendada selliselt, et kostja tasub hagejale elatist 150 eurot kuus, kuivõrd kostjal on veel kaks alaealist last ning kostja ei tööta. Samuti palub kostja kohtul arvestada sellega, et alates septembrist 2024.a on kostja tasunud hagejale elatist 150 eurot kuus ning kandnud hagejale taskuraha ja andnud ülalpidamist ka vahetult (dtl 33, 96-97).

Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

Alates 01.01.2022.a kehtiva PKS § 101 lõigete 1–5 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Erinevalt kuni 01.01.2022.a kehtinud PKS § 101 lõikes 1 sätestatust kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Viidatud sätte lõigetes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Samas ka alates 01.01.2022.a kehtiva õiguse kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lõige 1). Kohtule jääb muuhulgas PKS § 102 lõike 3 kohane võimalus arvestada elatise suuruse juures konkreetse lapse vajadustega, kummagi vanema varalise seisundiga ja sellega, milline on lapsega seotud kulutuste jaotus vanemate vahel.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista elatise miinimummääras. Kohus on seisukohal, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lastel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vaata Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, punkt 13).

Kuna hageja on palunud välja mõista elatise miinimumsuuruses, siis ei ole hagejal vajalik esitada ka tõendeid igakuiste kulude olemasolu ja kandmise kohta.

Riigikohus on 13.02.2018.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-16-2343 punktis 13 leidnud, et eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vaata Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, punkt 15).

Riigikohus on 09.06.2017.a kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-35-17 punktis 21.1. leidnud, et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek,

millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vaata ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, punkt 16).

Hageja isal on rahvastikuregistrist nähtuvalt üks alaealine laps s.o hageja. Kohus on teinud kooskõlas TsMS § 230 lg 3 ja lg 5 päringud äriregistrisse, kinnistusraamatusse ja liiklusregistrisse ning neist nähtub, et hageja isale kuulub kaasomandisse kinnistu xxx. Hageja isale kuulub ainuisikuliselt äriühing xxx ning 19,99% osalus äriühingus xxx. Samuti on hageja isa juhatuse liige xxx (dtl 265-275).

Kostjal on rahvastikuregistrist nähtuvalt kolm alaealist last. Kostja elab xxx ning ei tööta. Kostja on esitanud tõendina xxx tõendi, millest nähtub, et kostja ei ole registreeritud xxx. Kostja arvelduskonto väljavõttest perioodil 01.04.2023-21.09.2023.a ei nähtu töötasu laekumisi (dtl 37-39, 72, 165, 167, 253, 254). Kohus on teinud kooskõlas TsMS § 230 lg 3 ja lg 5 päringud äriregistrisse, kinnistusraamatusse ja liiklusregistrisse ning nimetatust nähtub, et kostjal puuduvad Eestis kinnisvara, mootorsõidukid ning osalused äriühingutes (dtl 261-264).

Eeltoodust nähtub, et hageja isa varaline seisund on parem kui kostja oma. Hageja isal on üks ülalpeetav. Samuti kuulub talle kinnisvara ning ainuisikuliselt äriühing ning osalus veel ühes äriühingus.

Kuivõrd aga kostja ei ole esitanud kohtule pangakontode väljavõtteid peale 21.09.2023.a, siis ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas peale 21.09.2023.a on kostja rahaline seisund paranenud või kas on toimunud rahalisi laekumisi kontole. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, kas kostja omab xxx kinnisvara või sõidukit. Ühtegi tõendit enda igakuiste elamiskulude kohta kostja samuti esitanud ei ole. Seega ei ole üksnes vanemate varalisest seisundist lähtudes võimalik elatist vähendada.

PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab aga tuginema kohustatud vanem, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vaata Riigikohtu 7. veebruari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, punkt 10; 28. oktoobri 2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, punkt 15).

Kostja on avaldanud, et tal on peale hageja veel kaks alaealist last ning ta ei tööta, mistõttu palub ta vähendada elatist. Kostja on märkinud, et on võimeline hagejale tasuma elatist 150 eurot kuus (dtl 33, 96-97). Hageja leiab, et elatist ei tuleks vähendada, kuna teistel lastel on isa, kes peab neid ise üleval pidama (dtl 97).

Kohus leiab, et arvestades asjaoluga, et kostjal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last (sünniaastad 2018 ja 2019) ning kostja ei tööta, siis on see mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kuivõrd teistel lastel on isa, siis peab isa neid üleval pidama. Lapse ülalpidamiskohustus on mõlemal vanemal nagu käesolevas menetluses on ka hageja ise leidnud. Seega oleks ebaõiglane olukord, kus hagejat peavad üleval pidama mõlemad vanemad, kuid teisi kostja alaealisi lapsi üksnes üks vanem. See seaks teised alaealised lapsed halvemasse seisu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et igakuise elatise summat tuleb vähendada 150 euroni kuus.

Kostja palub elatise väljamõistmisel arvestada sellega, et ta on saatnud hagejale taskuraha ning tasunud hageja kontole alates september 2024.a elatist 150 eurot (dtl 113-114, 138146). Hageja leiab, et taskuraha näol ei ole tegemist elatisega PKS mõttes (dtl 77).

Kostja on esitanud kohtule pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et kostja on hagejale teinud perioodil 18.07.2023.a kuni 06.09.2024.a igakuiselt ülekandeid 20-75 eurot kuus (dtl 113-114, 122).

Kohus nõustub hagejaga, et taskuraha andmine ei ole ülalpidamise kohustuse täitmine. Lapsele taskuraha andmine oma äranägemise järgi, eelnevalt läbi rääkimata teise vanemaga, kes reaalselt korraldab hagejate igapäevaelu küsimusi ja annab suurema panuse hageja eest hoolitsemisse ning tema vajaduste katmisesse, ei tähenda, et kostja on sellega elatist andnud. Seega kostja poolt hagejale saadetud taskuraha, ei ole elatise tasumine, mille võrra tuleks elatist vähendada.

Kostja on kohtule avaldanud, et asus alates september 2024.a tasuma hagejale elatist 150 eurot kuus. Kostja saatis elatise hageja pangakontole, kuna ei usaldanud hageja isa ning kostjale teadaolevalt on hagejal ja hageja isal ühine konto (dtl 96-97). Hageja ei ole seda väidet ümber lükanud. Kohus leiab, et üldjuhul on taskurahana käsitletavad väiksemad summad 5-15 eurot. 150 eurot on aga juba selline summa, mida üksnes taskurahaks pidada ei saa, vaid selle eest saab tasuda juba igapäevaseid vajalikke kulusid (osta toitu, riideid, tasuda koolitarvete eest, sidekulude eest jne). Kostja on välja toonud, et hakkas septembrist 2024.a tasuma elatist 150 eurot hageja arvele. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit ega ka väidet, et oleks pöördunud kostja poole (nt kirja, telefoni teel) palvega lõpetada elatise tasumine otse hageja kontole ning tasuda see hageja isa kontole. Hageja ei ole ka väitnud, et ta ei kasutanud kostja saadetud raha enda igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Seega leiab kohus, et alates september 2024.a kostja poolt üle 100 euro tasutud summasid, tuleb käsitleda elatise tasumisena.

Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja on tasunud hageja kontole elatist järgmiselt: 30.09.2024.a 150 eurot, 01.11.2024.a 150 eurot, 03.12.2024.a 150 eurot, 08.01.2025.a 200 eurot, 31.01.2025.a 150 eurot (dtl 139, 141-143). Kuigi kostja on esitanud kohtule ka koondtabeli väidetavalt tasutud elatiste summade osas (dtl 218), lähtub kohus siiski esitatud maksekorraldustest. Esitatud maksekorraldustega on tõendatud, et kostja on menetluse ajal tasunud hagejale elatist kokku 800 eurot.

Kostja on palunud elatist vähendada hagejaga viibitud aja võrra (dtl 97). Hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Hageja kinnitas kohtuistungil, et viibis kostja juures Hispaanias ajavahemikul 15.12.2024.a kuni 12.01.2025.a (dtl 95).

PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendatakse elatist proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga eeldusel, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus.

PKS § 101 lg-t 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes (vaata Riigikohtu 22.06.2022.a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, punktid 14.7, 15.5).

Kuivõrd mõlemad pooled on kinnitanud, et hageja viibis 15.12.2024.a kuni 12.01.2025.a Hispaanias, kus kostja andis talle ülalpidamist vahetult, siis leiab kohus, et elatist tuleb vähendada selle aja võrra. Kuivõrd kostja andis vahetut ülalpidamist kokku 29 päeva, siis tuleb elatist vähendada 140,36 euro võrra (150 : 31 = 4,84 x 29). Mis puudutab kostja väidet, et hageja viibis kostja juures ka kaks suvekuud (dtl 97), siis selles osas ei ole kohtule tõendeid esitatud ning seega on see ajaperiood tõendamata.

Kostja on palunud elatise väljamõistmisel arvestada ka hagejale ostetud lennupiletite, telefoni, prillide ja riietega (dtl 163, 243, 255-259). Hageja ei ole nendele kuludele vastu

vaielnud.

Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja on tasunud hageja telefoni eest 340 eurot, hageja prillide eest 189 eurot, hageja riiete eest 40,05 eurot ning lennupiletite eest 266,45 eurot (dtl 148-149, 243, 255, 259). Kokku on kostja teinud hageja osas kulutusi 835,50 eurot.

Kuivõrd kostja on esitanud tõendid hagejale tehtud kulutuste osas ning hageja ei ole nendele vastu vaielnud, siis leiab kohus, et see on mõjuvaks põhjuseks elatissumma vähendamiseks 835,50 euro võrra.

Kõige eelpool toodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hagejale tuleb elatis välja mõista perioodi 01.09.2023.a kuni 30.06.2025.a eest kokku summas 1524,14 eurot (150 x 22 = 3300 - 800 – 140,36 – 835,50).

Kostja on palunud käesolevas menetluses arvestada sellega, et hageja isa ei tasunud kostjale varasemalt väljamõistetud elatist 1374 eurot (tsiviilasi nr 2-21-12205) ning palub elatise võlgnevuse tasaarvestada käesoleva elatise nõudega (dtl 126, 188). Kohus selgitab, et kuivõrd tegemist on teises tsiviilasja menetluses väljamõistetud elatisega, siis ei arvesta kohus käesolevas menetluses sellega seotud nõudeid. Kostjal on õigus algatada elatise võlgnevuse osas täitemenetlus.

TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kostjal tuleb kohtuotsusega väljamõistetud elatis tasuda hageja hagiavalduses taotletud arveldusarvele.

Tagasiulatuva elatise nõue

PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.

Hageja palub kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise perioodi 01.06.2023.a kuni 24.08.2023.a eest seaduses sätestatud miinimumsummas (dtl 22).

Kostja vaidleb tagasiulatuvale elatise nõudele vastu, kuna hageja kolis küll juunis 2023.a Eestisse, kuid elas kuni september 2023.a kostja sugulaste (vanaema) juures (dtl 96). Hageja ei ole sellele väitele vastuväiteid esitanud.

Kohus leiab, et elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt ei ole põhjendatud ega tõendatud. Riigikohus on 25.05.2016.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 punktis 19 selgitanud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vaata Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-13, punktid 11 ja 12).

Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et hageja oleks enne käesoleva hagiavalduse esitamist kostjalt ülalpidamist küsinud. Samuti ei ole hageja ümber lükanud kostja väidet, et hageja elas kuni september 2023.a vanaema juures, mitte isa juures.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja tagasiulatuva elatise nõue perioodi 01.06.2023.a. kuni 24.08.2023.a eest tuleb jätta rahuldamata.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.