Eesti Vabariigi nimel
Kohus Kohtukoosseis
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
22.07.2016 Tallinnas 2-15-2134 OÜ Gipon (pankrotis) pankrotihalduri Maie Klemmeri hagi IS, AU ja TT vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
23 608,58 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18.12.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AU apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Gipon (pankrotis) pankrotihaldur Maie Klemmer, lepinguline esindaja Jaanus Silm Kostja I IS (IK XXXXXXXXXXX) Kostja II AU (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Reet Vokk
Menetluse liik
Kostja III TT (IK XXXXXXXXXXX) Kirjalik menetlus
Pärnu Maakohtu 18.12.2015 otsus tsiviilasjas nr. 2-15-2134 tühistada AU-lt kahjuhüvitise 23 608 väljamõistmise ja menetluskulude tema kanda jätmise osas solidaarselt IS-ga ja TT-ga, ja saata asi kahju hüvitamise nõudes AU vastu uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumist. AU apellatsioonkaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud OÜ Gipon (pankrotis) pankrotihaldur Maie Klemmer esitas 10.02.2015 Pärnu Maakohtusse hagi IS, AU ja TT vastu kahju 23 608,58 euro hüvitamiseks. 04.03.2009 alates oli OÜ Gipon ainuomanikuks ja juhatuse liikmeks ET. 18.09.2009 väljastas ET TT-le piiramatu volikirja OÜ Gipon esindamiseks ja võõrandas oma osaku IS-le. 25.09.2009 asendati endine juhatuse liige ET IS-ga. 25.09.2014 kuulutas Pärnu Maakohus välja OÜ Gipon pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Maie Klemmeri. Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt puudub äriühingul mistahes vara, kuid on täitmata kohustused Maksu- ja Tolliameti ning OÜ Mark Oil ees. Pankrotimenetluse käigus antud ütlustes teatas IS kohtule, et tema puhul oli tegemist variisikuga, kes nõustus firma enda nimele võtma, kuid sellega praktiliselt ei tegelenud. Äriühingu igapäevase juhtimise ja raamatupidamisega tegelesid TT ja AU. Asjaolu, et OÜ Gipon igapäevase juhtimisega tegelesid AU ja TT, on tõendatud järgmiste dokumentidega: 05.11.2009 AU-le vormistatud notariaalne volikiri, mis andis talle kõik juhatuse liikme õigused; 17.11.2009 sõlmis AU OÜ-ga Mark Oil naftasaaduste müügilepingu ning TT ja AU olid isikuteks, kes sõlmisid OÜ-ga Mark Oil 12.10.2010 võla tasumise kokkuleppe; AU-le oli väljastatud äriühingu arvelduskontode kasutamiseks AS-is Swedbank internetipanga ligipääs ja pangakaart ning Nordea Bank AB Eesti filiaalis oleva OÜ Gipon arvelduskonto deebetkaardid olid ET-l, TT-l ja internetipanga kasutajaks oli AU; OÜ Gipon nimele registreeritud metsatöömasinate kasutajateks olid registreeritud TT ja AU. Pankrotihaldurile teabe andmisel väitis OÜ Gipon raamatupidaja KH, et äriühingu raamatupidamisdokumente esitasid ja koostasid TT ja AU. IS, kelle allkirju hankis dokumentidele TT, raamatupidaja ei tunne. Alates 10.11.2009 on OÜ Gipon (pankrotis) arvelduskontolt välja võetud sularaha 33 182,55 eurot ja tagastatud 9573,97 eurot. Tagastamata 23 608,58 euro kohta puuduvad andmed ja dokumendid, et nimetatud rahalisi vahendeid oleks kasutatud äriühingu huvides. Seega on kontodelt võetud ja tagastamata jäetud summad käsitletavad ettevõttele tekitatud kahjuna.
ÄS § 1671 lg 1 järgi peab oma mõju osaühingule ära kasutades juhatuse liiget osaühingu kahjuks tegutsema mõjutanud isik hüvitama osaühingule tekitatud kahju. ÄS § 167 1 lg 2 järgi vastutab lg 1 sätestatud juhul oma kohustusi rikkunud juhatuse liige solidaarselt teda mõjutanud isikutega. ÄS § 1671 lg 3 järgi vastutavad mõjutanud isikuga solidaarselt ka isikud, kes said kahjustamisest kasu. IS mõjutamise tulemusena TT ja AU poolt on OÜ-le Gipon (pankrotis) tekitatud kahju, mille eest vastutavad kostjad solidaarselt. Alternatiivselt leidis hageja, et AU ja TT tekitasid OÜ-le Gipon kahju juhatuse liikmena, kuna IS juhatuse liikmeks nimetamise puhul oli tegemist näiliku tehinguga. Sellest tulenevalt on võimalik kohaldada AU ja TT suhtes juhatuse liikme kohta sätestatut ÄS § 187 lg-tes 1 ja 2. AU ja TT, tegutsedes ja olles tegelikult OÜ Gipon (pankrotis) juhatuse liikmed, on osaühingule tekitanud kahju 23 608,58 eurot. Äriühingu pangakontolt võetud rahaliste vahendite tagastamata jätmisega rikkusid kostjad juhatuse liikme hoolsuskohustust. Raha väljavõtmisel pidanuks nad seda kasutama äriühingu huvides. Kuna nad eelistasid enda huve äriühingu huvidele, saab rääkida lojaalsuskohustuse rikkumisest. Kostjate vastus IS hagi ei tunnistanud, kuna ei ole hagejale kahju tekitanud. Kuigi ta oli OÜ Gipon (pankrotis) omanik ja juhatuse liige, tegi kõik tehingud AU. Tehingute ja osaühingu rahaga kostja kokku ei puutunud. AU hagi ei tunnistanud. 2009.a teostas kostja OÜ-le Gipon (pankrotis) alltöövõttu, mistõttu väljastati talle 05.11.2009 töö teostamiseks vajalik volikiri. Kostja tööülesannete hulka ei kuulunud OÜ Gipon raamatupidamise korraldamine ega ka muud juhatuse liikme pädevusse kuuluvad ülesanded. OÜ Gipon raamatupidamise korraldamisega tegeles TT, kellele kostja andis kõik alltöövõtuga seotud dokumendid. Kuna kostja vajas töö tegemiseks mootorikütust, kuid OÜ Mark Oil keeldus seda varasema võla tõttu väljastamast, allkirjastas kostja 12.10.2010 võla tasumise kokkuleppe. Vaatamata kokkuleppe allkirjastamisele OÜ Mark Oil kütust ei väljastanud, mistõttu lõpetas kostja oma tegevuse selle projekti raames ega oma pärast seda mingit seost OÜ-ga Gipon. Millised olid TT kokkulepped IS-ga, ei ole kostjale teada. Hageja esitatud tõendite pinnal ei ole võimalik hinnata kostja tegevust võimaliku kahju tekitamise seisukohalt. Hageja ei esitanud raamatupidamisdokumente, mis tõendaksid tehingute majanduslikku sisu. Sularaha väljavõtmine ei ole ebaseaduslik või äriühingu huvide vastane käitumine, kui seda raha kasutatakse äriühingu huvides ja tema kohustuste täitmiseks. Vastavalt volikirjale oli kostjal õigus äriühingut esindada ja sõlmida tema nimel lepinguid, mistõttu ei ole kostja tegevus õigusvastane. Kuna teistel kostjatel oli samuti piiramatu õigus osaühingu nimel tehinguid teha, võis rahaline puudujääk tekkida nende süül. Kuna TsÜS § 31 lg 6 järgi ei saa juhatuse liikme kohustusi üle anda, ei saa kostjad II ja III vastutada kui juhatuse liikmed. Kostjale teadaolevalt olid kõik tehingud raamatupidamises kajastatud ja kui raha väljamaksmine oleks raamatupidamises kajastamata, ei tähendaks see veel, et raha ei kasutatud äriühingu huvides. Seega ei ole hageja tõendanud, et osaühingule on kahju tekkinud. Kuna hageja toetub oma nõudes ÄS § 1671, on hagi aegunud.
Kostja TT hagi ei tunnistanud ja leidis, et menetlus tuleks lõpetada aegumise tõttu. Kostjal puudus volitus tegeleda OÜ Gipon (pankrotis) rahaasjadega. Oma allkirja lepingutel OÜ-ga Mark Oil põhjendas kostja vajadusega saada garantiid AS Merko Ehitus ja OÜ Gipon omavahelisele lepingule seoses Ämari lennuvälja töödega. Peatöövõtja jättis OÜ-le Gipon (pankrotis) maksmata, millest tulenesid viimase makseraskused ja ettevõtte tegevuse lõpetamine. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas 19.12.2015 otsusega hagi ja mõistis IS-lt, AU-lt ja TT-lt solidaarselt välja hageja kasuks 23 608,58 eurot. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda. Nii ÄS § 1671 kui ÄS § 187 järgi esitatava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on 5 aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sisenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuni OÜ Gipon pankroti väljakuulutamiseni 25.09.2014 oli võlgnikul võimalik oma varaga tehinguid teha, seega hakkas halduri esitatud nõude aegumistähtaeg kulgema OÜ Gipon pankroti väljakuulutamisest ja 10.02.2015 esitatud hagi ei ole aegunud. Pooled ei vaielnud selle üle, et OÜ Gipon arvelduskontolt on 10.11.2009 alates välja võetud 33 182,55 euro ulatuses sularaha, millest on seni tagastamata 23 608,58 eurot. 25.09.2009 alates oli OÜ Gipon (pankrotis) juhatuse liikmeks IS, kes kinnitas, et hakkas endise juhatuse liikme ET palvel „tankistiks“, tegelikult ettevõtet ei juhtinud ja selle tegevuses mingil viisil ei osalenud. OÜ Gipon (pankrotis) raamatupidaja KH teatas pankrotihaldurile, et kõnesoleval perioodil koostasid ja esitasid ettevõtte raamatupidamisdokumente TT ja AU. Nimetatud isikud seda ei eita ning nende tegevust ettevõtte tegelikul juhtimisel kinnitavad halduri esitatud dokumentaalsed tõendid. Seega vastutavad osaühingule tekkinud kahju eest AU ja TT, kes äriühingu juhtimisega faktiliselt tegelesid ja äriühingu kontosid käsutasid. IS, keda kasutati variisikuna ja mõjutati seeläbi äriühingu kahjuks tegutsema, vastutab osaühingule tekitatud kahju eest ÄS § 1671 lg 2 järgi teda mõjutanud isikutega solidaarselt. Põhjendamatu on AU seisukoht, et haldur on kohustatud tõendama, kas keegi kostjatest on osaühingu raha omastanud, samuti seda, et arvelt võetud raha ei kasutatud osaühingu huvides. Osaühingu konto väljavõtetega tõendas haldur, et arvelt on raha võetud ja osaliselt tagastamata jäetud. Kostjate kohustus on tõendada, et sellekohane tegevus oli õiguspärane ja osaühingu huvides. Eeltoodust tulenevalt on halduri ÄS § 1671 lg 1 ja 2 järgi esitatud kahju hüvitamise nõue kõigi kolme kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kannavad menetluskulud kostjad solidaarselt. Hageja menetluskulude nimekirja ja menetluskulude väljamõistmise nõuet ei esitanud. Apellatsioonkaebus AU palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.
Apellant on seisukohal, et maakohus ei ole kõiki asjaolusid usaldusväärselt ja piisava selgusega kontrollinud ja tuvastanud. Kohus jättis hindamata ja tuvastamata olulist tähtsust omavad asjaolud. 2009.a pöördus OÜ Gipon (pankrotis) apellandi poole, kuna OÜ Gipon oli alltöövõtjaks Ämari lennuvälja laiendamisega seotud metsa mahavõtmisega. Apellant omas metsaveotraktorit, mille kasutamine oli OÜ-le Gipon (pankrotis) alltöövõtu teostamiseks hädavajalik. Selleks, et AU saaks teostada töövõtu korras konkreetset tööülesannet, väljastati apellandile 05.11.2009 volikiri. Apellandi tööülesannete hulka ei kuulunud raamatupidamise korraldamine ning muud juhatuse liikme pädevusse kuuluvad ülesanded. Apellant tegutses üksnes ühe konkreetse projekti raames. Raamatupidamise korraldamisega tegeles TT. Kõik Ämari lennuvälja alltöövõtuga seotud majandusdokumendid andis apellant TT-le ning toimingud dokumenteeriti äriühingu raamatupidamises. Et apellandil oleks võimalik töötada metsaveotraktoril, vajas ta mootorikütust, mida pidi tarnima OÜ Mark Oil. Oktoobris 2010.a selgus, et OÜ-l Gipon (pankrotis) on tähtaegselt tasumata kaks arvet ning OÜ Mark Oil keeldus enne kütust apellandile andmast, kui on sõlmitud kokkulepe võlgnevuse tasumise kohta, mille lõpuks apellant ka 12.10.2010 allkirjastas. Kuid hoolimata kokkuleppe allkirjastamisest kütust OÜ Mark Oil ei andnud. Mootorikütuse puudumise tõttu lõpetas apellant 12.10.2010 oma tegevuse selle projekti raames ega omanud pärast seda mingit seost OÜ-ga Gipon (pankrotis). Apellant ei olnud kursis äriühingusiseste töökorraldusliku tegevuse ega tehingutega. Väär on pankrotihalduri arusaam, nagu oleks kostja tegutsenud OÜ Gipon (pankrotis) juhatuse liikmena või ta tegutses äriühingule kahju tekitades. Maakohus tuvastas ebaõigesti nõude sissenõutavaks muutumise aja TsÜS § 147 lg 1 järgi, leides, et aegumistähtaeg algab pankroti väljakuulutamisest. Nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid rikkumise toimepanemisest (RK nr 3-2-1-191-12). Riigikohus leidis varasemas praktikas (RK nr 3-2-1-173-12), et põhjusliku seose tõendamine rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on hageja ülesanne. Apellant leiab, et vastustaja esitatud tõendite pinnal ei ole võimalik hinnata apellandi tegevust võimaliku kahju tekitamise seisukohalt. Vastustaja esitatud kontoväljavõttest ei nähtu ühegi väljamakse sisu. Vastustaja ei ole esitanud raamatupidamisdokumente, mis tõendavad tehingute majandusliku sisu. Seega puudub võimalus hinnata, kas kostjate tegevus võis olla õigusvastane, mille tagajärjel tekkis väidetav kahju. Apellandil oli õigus esindada äriühingut ja sh sõlmida tema nimel lepinguid, mistõttu sellist tegevust ei saa lugeda õigusvastaseks käitumiseks. Ka ei ole sularaha väljavõtmine ebaseaduslik või äriühingu huvide vastane käitumine, kui seda raha kasutatakse äriühingu huvides ja tema kohustuste täitmisel. Õiguspärase tegevuse tagajärjel tekkinud kahju ei kuulu aga hüvitamisele. Puudub põhjuslik seos kahju tekkimise ja apellandi tegevuse vahel. Maakohus ei andnud seisukohta apellandi väitele, et kuna TsÜS § 31 lg 6 kohaselt ei saa juhatuse liikme kohustusi üle anda, siis ei saa apellant vastutada kui juhatuse liige. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-110-13, et olukorras, kus juhatuse liige teeb kas raamatupidamislikus või maksunduslikus mõttes ebaseadusliku väljamakse, tuleb aktsiaseltsile kahju tekkimise tuvastamisel hinnata väljamakse eest saadud vastusoorituse väärtust. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-s 1 ja § 127 lg-s 5 sätestatust, mille järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise
eesmärgiga. Äriühingu kahjuna ei saa automaatselt käsitada nn ümbrikupalkadena väljamakstud summat, millelt maksud maksmata jäid, sest iseenesest ei tähenda töötajatele ümbrikupalga maksmine vastusoorituse puudumist ega tekita seega ka varalist diferentsi. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui aktsiaselts maksab töötajatele nn ümbrikupalka, ei satu aktsiaselts selle väljamakse osas varaliselt halvemasse olukorda kui seaduslikku palka makstes. Kahju hüvitamise eesmärgiks on luua olukord, milles võlausaldaja oleks siis, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Hageja on nõus vaidluse lahendamisega kompromissiga, mille kohaselt tasub apellant vastustajale 16 000 eurot, mille arvel oleks võimalik tasuda võlausaldajate nõuded ja pankrotimenetluse kulud. Ringkonnakohtu seisukoht Maakohtu otsus on jõustunud IS-lt ja TT-lt solidaarselt kahjuhüvitise väljamõistmise ja menetluskulude nende kanda jätmise osas, kuna nimetatud kostjad apellatsioonkaebust ei esitanud. Kolleegium leiab, et AU-lt (kostja II) kahjuhüvitise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumist, ja tema apellatsioonkaebus rahuldada. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt nii ÄS § 1671 kui ka § 187 järgi esitatud kahju hüvitamise nõude viieaastane aegumise tähtaeg algab kahjukannatanu pankroti väljakuulutamisest seetõttu, et kuni pankroti väljakuulutamiseni oli võlgnikul võimalik oma varaga tehinguid teha. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-191-12 selgitanud, et tulenevalt TsÜS §-st 37 lg. 4 ei alga juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid rikkumise toimepanemisest. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb selliselt arvestada aegumistähtaja algust ka mõjutaja suhtes. Kostja II ei saa antud juhul vastutada rahaliste vahendite puudujäägi eest ÄS § 1671 lg. 1 (milline on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg. 1 p. 7 mõttes) järgi, sest antud säte eeldab kahju põhjustamist juhtorgani liikme (antud juhul juhatuse liikme IS) poolt, keda kostja II selleks tahtlikult mõjutas. Nagu maakohus tuvastas, ei ole IS faktiliselt osaühingu juhtimises osalenud teisiti, kui temalt soovitud allkirju andes. Hageja ei ole ka väitnud, et hageja pangaarvelt võttis sularaha välja ehk siis tekitas kahju IS. Kostja II ei olnud hageja juhatuse liige. Seega ei saa tema vastu kahju hüvitamise nõuet esitada ÄS § 187 lg. 2 ja VÕS 115 lg. 1 kaudu. See, et kostja II võis olla hageja faktiline ühingujuht, ei anna alust kohaldada talle juhatuse liikme vastutust. Riigikohus on lahendis 3-2-1-181-15 selgitanud, milline õigussuhe võib osaühingul tekkida isikuga, kes, olemata seaduses sätestatud korras valitud osaühingu juhatuse liikmeks, käitub nn. faktilise ühingujuhina, ning milline võib olla sellise isiku vastutusühingu ees, kui ta tekitab faktilise ühingujuhina osaühingule kahju. Riigikohus on selgitanud, et selline isik ei saa
vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg. 1 ja ÄS 187 lg. 2) alusel. Erinevus ÄS § 1671 lg. 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 1671 lg. 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. Üheks faktilise ühingujuhi vastutuse aluseks võib olla lepinguline vastutus VÕS § 115 lg. 1 alusel, kui äriühingu ja faktilise ühingujuhi vahel on sõlmitud käsundusleping juhatuse liikme kohustuste täitmiseks ja faktiline ühingujuht tekitab selle lepingu rikkumisega äriühingule kahju. Samuti võib teatud juhtudel järgneda faktilise ühingujuhi vastutus (talle kehtivat hoolsusstandarti arvestades) tekitatud kahju eest käsundita asjaajajana. Riigikohus on ka selgitanud, et välistatud ei ole faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus. Kuna kostja II ei saa vastutada sularaha puudujäägi eest nende sätete alusel, millistele tugines maakohus, võimalikku vastutust lepingu rikkumise või käsundita asjaajamise või ka deliktilise vastutuse järgi ei ole maakohus aga pooltega arutanud, tuleb maakohtu otsus kostja II osas tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Maakohus peab muuhulgas küsima hagejalt, mida ta peab kostja II poolseks kohustuste rikkumiseks; kui selleks on hageja pangaarvelt sularaha väljavõtmine, siis peaks maakohus tegema hagejale ettepaneku sellega seonduvaid asjaolusid tõendada. Praeguseks on hageja esitanud vaid tema enda koostatud pangakonto väljakirjutuse sularaha väljavõtmise kohta, ning sellest ei nähtu, millise ja kelle kasutuses oleva pangakaardiga on sularaha välja võetud, sega on dokumentaalselt tõendamata hageja väide, mille kohaselt on kostja II kasutuses olnud pangakaardiga välja võetud kokku 20 201,52 eurot ja tagastatud 9573,97 eurot; kuna selle arvestuse järgi on kostja II tekitatud puudujääk vaid 10 627,55 eurot, siis peab hageja selgitama, millisel õiguslikul alusel põhineb tema nõue kostja II vastu seda summat ületavas osas. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole kostjalt II küsinud, kas ta võtab hageja esitatud andmed tema poolt sularaha väljavõtmise kohta õigeks, samuti seda, mida ta väljavõetud rahaga tegi. Seda ei ole ka kostja II seni oma seisukohtades avaldanud, leides vaid ekslikult, et hageja kohustus on tõendada, et väljavõetud sularaha ei kasutatud hageja majandustegevuses. Sõltumata vastutuse alusest peab süü puudumist või kahju mittetekitamist tõendama kostja; äriühingu pangaarvelt sularaha väljavõtnu peab tõendama, et ta saadud raha kasutas äriühingu huvides. Nimetatud puudused peab maakohus asja uuel läbivaatamisel kõrvaldama. Aegumise küsimuses peab maakohus arvestama, et TsÜS §-is 37 lg. 4, ÄS §-des 1671 ja 187 lg. 3 tulenev nõude 5-aastane aegumistähtaeg kehtib vaid äriühingu seadusliku esindaja (ja tema mõjutaja) suhtes. Ringkonnakohus ei võta seisukohta apellandi esitatud uue tõendi vastuvõtmise kohta, arvestades, et asi saadetakse uueks läbivaatamiseks, mistõttu tuleb selle tõendi vastuvõtmise taotlus esitada ja selle vastuvõetavas otsustada maakohtus. Hageja nõudes kostja II vastu tuleb menetluskulude jaotus otsustada uuesti maakohtul sõltuvalt tehtavast kohtulahendist.
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.