Võlaõigus › Võõrandamislepingud

1(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813

Hagi kohaselt kaalus hageja kostjalt sõiduauto Mercedes-Benz S 350 BlueTec 4-Matic Long AMG Style 3.0 190kW ostmist hinnaga 99 000 eurot (lisandub käibemaks). Kostja tegi hagejale 03.10.2014 ettemaksuarve nr 17-14 summas 10 000 eurot. Hageja kandis 04.10.2014 enda isiklikult arvelduskontolt kostjale ettemaksuna 10 000 eurot.

Kostja saatis kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sõiduki pakkumise osaühingule KASTRE TÖÖSTUS 10.11.2014, mille kohaselt oli sõiduki müügihind 99 500 eurot.

Hageja on palunud kostjalt korduvalt ettemaksu tagastamist, sh 25.11.2014. Hageja saatis 03.12.2014 kostjale nõudekirja ettemaksu tagastamiseks, millele kostja vastas 02.01.2015, et keeldub ettemaksu tagastamisest, kuna kostja hinnangul ei ole hageja tarbija ja ettemaksu näol on tegemist käsirahaga VÕS § 156 lg 1 tähenduses.

Hageja leiab, et poolte vahel ei ole kehtivat müügilepingut sõlmitud. Ettemaksu tegemise ajal oli sõiduki hinnaks kokkulepitu kohaselt 99 000 eurot. Seejärel tegi kostja pakkumise osaühingule KASTRE TÖÖSTUS, mitte hagejale, kes oli teinud ettemaksu. Osaühingule KASTRE TÖÖSTUS edastatud pakkumuses oli sõiduki müügihinnaks märgitud 99 500 eurot. Seega oli pakkumus tehtud teistel tingimustel ja tegemist oli uue pakkumusega, millele ei ole hageja ega osaühing KASTRE TÖÖSTUS nõusolekut andnud.

2(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813

Hageja ei ole esitanud kostjale tellimust kindla varustusega sõiduki soetamiseks. Veebikeskkonnas www.auto24.ee avaldatud müügikuulutusest nähtus hagiavalduse esitamise hetkel, et kostja müüs sõidukit ja sõiduki müügipakkumise juures broneeringu kohta märget ei olnud. Sellest saab järeldada, et ka kostja ise on seisukohal, et tal ei ole lepingulist kohustust sõidukit hagejale müüa/üle anda. Kuna hageja ja kostja vahel ei ole kehtivat müügilepingut sõlmitud, siis tuleb kostjal tagastada ettemaks summas 10 000 eurot alusetu rikastumise sätete alusel.

Juhul, kui asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud sõiduki müügileping, siis on kostja sellest taganenud. Hageja ja kostja vahel saaks olla sõlmitud sidevahendi abil sõlmitud leping, millest tarbijal on õigus taganeda.

Hageja on tarbija, kuna ta ei ole tegutsenud enda majandus- või kutsetegevuses. Seda kinnitab ettemaksu enda isiklikult arvelduskontolt tasumine. Suhtlus hageja ja kostja vahel toimus sidevahendite abil, pooled suhtlesid e-kirjade ja telefoni vahendusel. Seega saaks poolte vahel olla sõlmitud vaid sidevahendi abil sõlmitud leping. Hageja ei ole saanud sõidukit füüsiliselt enda valdusesse, seega taganemise 14-päevane tähtaeg ei ole hakanud kulgema ja hagejal on õigus lepingust igal ajal taganeda. Hageja palus ettemaksu tagastamist korduvalt, seega tuleb lugeda hageja hiljemalt 25.11.2014 lepingust taganenuks.

Sõidukit ei valmistatud hageja isiklikest vajadustest lähtuvalt või tema eritellimuse kohaselt. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud hagejale kui tarbijale enne lepingu sõlmimist või selleks tarbija poolt siduva pakkumise tegemist selgel ja arusaadaval viisil VÕS § 54 lg 1 p-des 12 ja 13 märgitud teavet ning on seega nimetatud sätteid rikkunud.

Seega on hageja lepingust taganenud hiljemalt 25.11.2014 ja viimane päev ettemaksu 10 000 eurot tagastamiseks oli 09.12.2014 (VÕS § 561 lg 1).

Kuivõrd kostja jättis ettemaksu tagastamata ega reageerinud hageja e-kirjale ettemaksu tagastamiseks, pöördus hageja kostja vastu kohtuvälise nõude esitamiseks advokaadibüroo poole. Osutatud teenuse eest tasus hageja Advokaadibüroole Magnusson arve nr 20140330 alusel 379,80 eurot (koos käibemaksuga). Viidatud kulu on VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 kohaselt hageja otsene varaline kahju, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab.

Kuivõrd kostja on ettemaksu tagastamise kohustusega viivituses, on hagejal õigus VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel nõuda viivist, arvates tasu sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni seaduses sätestatud viivise määra kohaselt. Hagiavalduse esitamise seisuga on viivis summas 80 eurot. Hageja taotleb VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 alusel ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, kostjalt hageja kasuks väljamõistmist seaduses sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt kuni põhinõude kohase täitmiseni.

3(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813 Kostja vastuväited

Kostja on seoses vaidlusaluse sõidukiga sõlminud kehtiva müügilepingu, mistõttu on tegemist lepingulise õigussuhtega, mitte lepinguvälise alusetu rikastumise suhtega. Kostja leiab, et müügileping on sõlmitud kostja ja osaühingu KASTRE TÖÖSTUS vahel ja hagejal ei ole alusetu rikastumise sätete alusel ega ka mingil muul alusel õigus ettemaksu kostjalt tagasi nõuda. Ka juhul, kui lepingust on taganetud, ei kuulu rakendamisele mitte VÕS § 1028 lg 1, vaid lepingu tagasitäitmist reguleeriv VÕS § 188.

Hageja pöördus 2014. aasta septembris kostja poole sooviga soetada mootorsõiduk Mercedes-Benz S 350 hinnaga kuni 120 000 eurot ja kinnitas, et temaga on seotud mitmed äriühingud, kus ta on osanik ja juhatuse liige ning et ta ostab sõiduki äriühingu nimele, kuid sel hetkel ei osanud hageja öelda, millise äriühingu nimele sõiduk ostetakse. Tellimusega oli kiire, kuivõrd 01.12.2014 jõustus käibemaksuseaduse § 30 lg 3 muudatus, mis kehtestab, et ettevõtluses kasutatava sõiduauto soetamisel või kasutuslepingu alusel kasutamisel ning sellise sõiduauto tarbeks kaupade soetamisel ja teenuste saamisel arvatakse arvestatud käibemaksust maha 50 protsenti sisendkäibemaksust. Hageja soovis tellitud sõiduki kätte saada enne 01.12.2014, et äriühingul oleks võimalik sõiduki soetamisel tasutud käibemaks arvestada sisendkäibemaksuna maha oma maksustatavast käibest 100 protsendi ulatuses.

Hageja soovis kindla varustusega sõiduki omandamist, mida kostjal ei olnud kohapeal pakkuda ning ta leidis hagejale sobiva varustusega sõiduki väljastpoolt Eestit. Kostja esindaja MN tegi 01.10.2014 hagejale elektronposti teel pakkumuse sõiduki MercedesBenz S 350 müümiseks hinnaga 100 000 eurot (lisandub käibemaks). Hageja kinnitas, et pakkumus sobib talle, kuid hageja ei osanud jätkuvalt öelda, milline äriühing sõiduki omandab, mistõttu lepiti kokku, et sõiduki ettemaksu 10 000 eurot tasub hageja. Kostja 01.10.2014 müügipakkumuse esitamisega, hageja suulise nõustumisega ja ettemaksu 10 000 eurot tasumisega on poolte vahel sõlmitud kehtiv müügileping.

Sõiduk tarniti Eestisse 17.10.2014 ning kostja teavitas hagejat sõiduki Eestisse saabumisest. 21.10.2014 käis hageja sõidukit vaatamas, mille käigus kinnitas, et sõiduk sobib talle. 21.10.2014 toimunud sõiduki ülevaatusel osalesid IV, MN ja hageja. Hageja teatas, et ta omandab sõiduki temaga seotud NORDIC LOG EXPERT OÜ nimele ning palus vormistada pakkumus. Kokku lepiti hinna vähendamises 99 900 euroni. 22.10.2014 esitas kostja pakkumuse NORDIC LOG EXPERT OÜ-le, kes ei suutnud hinda tasuda. Hageja palus täiendavat hinnaalandust. Kostja vähendas hinda 99 500 euroni ning edastas 06.11.2014 muudetud pakkumuse. Peale pakkumuse saamist teatas hageja, et ostab sõiduki osaühingule KASTRE TÖÖSTUS läbi liisingu ning palus esitada uue

4(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813 pakkumuse. 10.11.2014 edastas kostja muudetud pakkumuse osaühingule KASTRE

TÖÖSTUS.

11.11.2014 edastas kostja hagejale e-kirja, milles soovis, et hageja lahendaks sõiduki ostuga seotu kiiresti. 12.11.2014 edastas hageja kostjale AS-i SEB Liising osaühingule KASTRE TÖÖSTUS tehtud liisingpakkumuse. Seejärel hakkas hageja jällegi viivitama sõiduki omandamiseks dokumentide vormistamisega ja kõrvale hoidma kostjaga suhtlemisest. Alates 10.11.2014 pakkumuse esitamisest tuleb müügileping lugeda sõlmituks kostja ja osaühingu KASTRE TÖÖSTUS vahel. Osaühing KASTRE TÖÖSTUS (ega mõni kolmas isik) ei ole sõiduki hinda tasunud ning hoiab põhjendamatult kõrvale lepinguliste kohustuste täitmisest.

Tegemist ei ole sidevahendi abil sõlmitud lepinguga. Täidetud ei ole VÕS § 52 lg 1 p-des 1 ja 3 toodud tingimused. Lisaks ei ole leping sõlmitud ettevõtja ja tarbija vahel (VÕS § 52 lg 1). Müügileping on sõlmitud kostja ja osaühingu KASTRE TÖÖSTUS vahel ning tegemist ei ole sidevahendi abil sõlmitud lepinguga VÕS § 56 tähenduses, mis eeldab, et lepingu üheks pooleks on tarbija. Juhul kui hagejat lugeda tarbijaks, siis tuleb sõiduki müügileping lugeda sõlmituks alates 04.10.2014, millisel juhul 14-päevane tarbija lihtsustatud taganemise tähtaeg lõppes 18.10.2014. 21.10.2014 toimus sõiduki ülevaatus ning hageja ei teatanud ka 14 päeva jooksul arvates sõiduki ülevaatusest, et ta soovib lepingust taganeda. Veel 12.11.2014 edastas hageja osaühingule KASTRE TÖÖSTUS tehtud sõiduki liisingupakkumuse.

Osaühing KASTRE TÖÖSTUS ei ole müügilepingust kostjaga kehtivalt taganenud ka VÕS § 116 lg 1 alusel, mistõttu puudub õiguslik alus taganemise sätete alusel ettemaksu tagasi nõudmiseks. Kostja ei ole rikkunud mistahes lepingust tulenevaid kohustusi ning kostja on endiselt valmis lepingut täitma. Seega puudub õiguslik alus müügilepingust taganemiseks.

Hageja kahju hüvitamise nõue ja viivise tasumise nõue on alusetud ja põhjendamatud, mistõttu need tuleb samuti jätta rahuldamata. Kostja ei ole rikkunud mistahes kohustust ega ei ole andnud hagejale alust advokaadibüroo poole õigusabi saamiseks pöördumiseks. Kuivõrd kostjal ei ole seadusest ega lepingust tulenevat kohustust ettemaksu tagastamiseks, on põhjendamatu ja alusetu hageja viivisenõue.

Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused

5(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813 viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:  kostja tegi sõiduki Mercedes-Benz S 350 BlueTec 4-Matic Long AMG Style 3.0 190kW müügipakkumusi hagejale, NORDIC LOG EXPERT OÜ-le ja osaühingule

KASTRE TÖÖSTUS;

 kostja väljastas 03.10.2014 hagejale sõiduauto Mercedes-Benz S 350 BlueTec 4Matic Long AMG Style 3.0 190kW eest ettemaksuarve nr 17-14 summas 10 000 eurot, mille hageja tasus 04.10.2014 enda isiklikult arvelduskontolt;  AS SEB Liising tegi osaühingule KASTRE TÖÖSTUS 11.11.2014 sõidukiliisingu ja autokindlustuse pakkumuse;  käesolevaks hetkeks on hagejale müügiks pakutud sõiduk võõrandatud kolmandale isikule.

Pooled vaidlesid selle üle, kas nende vahel on kehtiv sõiduauto müügileping; kas kostja on kohustatud hagejale tagastama ettemaksu ning kas hagejal on kostja tegevusest tekkinud kahju.

Maakohus nõustus hagejaga, et hageja küll kaalus sõiduki Mercedes-Benz S 350 BlueTec 4-Matic Long AMG Style 3.0 190kW ostmist, kuid kehtivat müügilepingut poolte vahel ei ole sõlmitud. VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Hageja vande all antud seletustest (tl 148/pöördel) nähtub, et müügilepingut ta enda arvates ei ole sõlminud, kuna pole lepingut, kus oleks ära näidatud auto lisad ja see, millal sõiduk tarnitakse. Hageja ei tea, et see oleks tellimusena kirja läinud, kust nähtuksid tarne- ja maksekohustused st mõlemapoolsed kohustused. Asjaolu, et pooled ei pidanud pakkumuste tegemist siduvaks kinnitavad ka kostja seadusliku esindaja poolt antud seletused (tl 150), mille kohaselt tegemist oli pakkumusega ja kui klient seda soovib, siis võidakse pakkumused saata kasvõi kümnele temaga seotud äriühingule. Kostja hinnangul on pakkumus liisingfirmale, mida liisingfirma saab menetleda. Kostja seadusliku esindaja hinnangul oli tehing sõlmitud juba esimesel kohtumisel enne pakkumuse tegemist. Poolte seletustest tulenevalt ei ole pooled aru saanud, millal ja mis tingimustel lepingu nad sõlmisid.

Hageja poolt ettemaksu arve tasumist ei lugenud maakohus müügilepinguga nõustumiseks, kuna kokku ei olnud lepitud müügilepingu olulistes tingimustes, sh hinnas ja ostjas. Kostja on vastuses hagile märkinud, et muutis peale ettemaksu tasumist sõiduki hinda korduvalt. Samuti on kostja väidetel hageja teatanud korduvalt erinevaid isikuid, kes võiksid olla sõiduki ostjaks. Kostja on ka ise vastuses hagile kinnitanud, et müügileping on sõlmitud osaühinguga KASTRE TÖÖSTUS, mitte hagejaga. Seega puudub ka kostja hinnangul hageja ja kostja vahel kehtiv müügileping. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks lepingu sõlminud mõne tema ärihingu juhatuse liikmena, seega sõlmis ta lepingu tarbijana.

6(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813

Kohtu hinnangul ei olnud kostja tõendanud ka müügilepingu üleminekut kostjaga seotud osaühingule KASTRE TÖÖSTUS. Kohustuste ja lepingu ülevõtmist reguleerivad VÕS 9. peatüki 2. ja 3. jao sätted. Pole tuvastatud, et hageja või mõni hagejaga seotud äriühing (sh osaühing KASTRE TÖÖSTUS) oleks üheselt ja selgelt teatanud lepingu ülevõtmisest või sellega nõustumisest. Lisaks on kostja teinud erinevatele isikutele erinevate hindadega pakkumusi, mis annab kinnitust sellest, et sõiduki müügilepingut uue pakkumuse tegemiseks veel sõlmitud ei olnud, kuna kokkuleppele ei olnud jõutud olulistes lepingutingimustes.

Kohus luges hageja 25.11.2014 e-kirjaga (tl 11) tõendatuks, et hiljemalt 25.11.2014 oli selge, et hageja ei soovi kostjaga müügilepingut sõlmida, kuna avaldas soovi ettemaksuna tasutud summa 10 000 euro tagastamiseks. Internetikeskkonnas auto24.ee oleva müügikuulutusega (tl 18-19) luges kohus tõendatuks asjaolu, et vaidlusalune sõiduk oli 13.01.2015 müügis hinnaga 119 880 eurot ning sõidukil puudus märge broneeringu kohta. Sellisest kostja käitumisest järeldas kohus, et ka kostja ise ei lugenud konkreetse sõiduki osas müügilepingut sõlmituks ning pidas võimalikuks seda pakkuda kolmandatele isikutele.

Poolte käitumisest võis maakohtu hinnangul aru saada, et pooled pidasid lepingueelseid läbirääkimisi, kuid ei jõudnud müügilepingu sõlmimiseni, kuna ei jõudnud kokkuleppele müügilepingu olulistes tingimustes ja seetõttu hageja on soovinud 25.11.2014 ettemaksu tagastamist. Läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral (VÕS § 14 lg 3) on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Kostja ei ole praegusel juhul väitnud, et tal oleks tekkinud kahju seoses sellega, et hageja sõidukit ei ostnud.

Kokkuvõttes leidis kohus, et kuivõrd pooled sõiduki müügilepingut ei sõlminud, siis hagejal sõiduki eest tasumise kohustust ei tekkinud ning tal on õigus kostjalt VÕS § 1028 lg 1 alusel tasutud 10 000 eurot tagasi saada. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et hageja oleks 10 000 eurot tasunud mõne konkreetse hageja äriühingu juhatuse liikmena.

Kohus nõustus kostjaga selles, et tegemist ei ole sidevahendi abil sõlmitud lepinguga, kuna täidetud ei ole VÕS § 52 lg 1 sätestatud alused.

Maakohus leidis, et hagejale enne kohtumenetlust tekkinud kulutused on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega, sest hageja pidi tegema kulutusi õigusabile poolte vahel tekkinud vaidluse tõttu. 379,80 euro suurust kulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks täitnud ettemaksu tagastamise nõude. Hageja kulutusi õigusabile kohtueelse vaidluse staadiumis pidas kohus mõistlikeks ja põhjendatuteks.

Samuti luges kohus põhjendatuks hageja viivisenõuet ettemaksu tagastamisega viivitamise eest alates 10.12.2014 kuni hagi esitamiseni ning viivisenõuet alates 16.01.2015 arvestatuna põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud määras, kuid mitte rohkem kui 9920 eurot (10 000€ - 80€).

7(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813 Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

Põhjendamatu ja väär on maakohtu seisukoht, et pooled pidasid lepingueelseid läbirääkimisi, kuid ei jõudnud müügilepingu sõlmimiseni. Selline kohtu seisukoht on vastuolus materiaalõiguse normide ning kohtuasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega.

Kostja leiab jätkuvalt, et kostja 01.10.2014 müügipakkumusega, hageja poolt sellele suulise nõustumuse andmise ja ettemaksu summas 10 000 eurot tasumisega oli sõlmitud seaduslik ja kehtiv müügileping mootorsõiduki Mercedes-Benz S 350 müümise suhtes. Müügileping on sõlmitud kostja ja osaühingu KASTRE TÖÖSTUS, keda esindas hageja, vahel.

Asjaolu, et algselt ei olnud kokku lepitud juriidilises isikus, kes konkreetselt mootorsõiduki ostab, ei välista seaduse kohaselt kehtiva müügilepingu olemasolu. VÕS § 26 lg-st 1 lähtuvalt oli võimalik sõlmida müügileping selliselt, et pooled jätavad kokku leppimata ostja isiku kavatsusega jõuda selles küsimuses kokkuleppele tulevikus või jättes selle tingimuse hageja määrata. Samuti on VÕS § 179 lg-st 1 tulenevalt võimalik pärast lepingu sõlmimist muuta ostja isikut, andes lepingu poolte kokkuleppel tervikuna üle kolmandale isikule (lepingu ülevõtmine). Lepingu ülevõtmine võib toimuda samamoodi kui lepingu sõlmimine, st pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmise, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Samuti võivad pooled seaduse kohaselt alati muuta lepingus kokkulepitud tingimusi, sh vähendada müügihinda. Müügihinna vähendamine võib samamoodi toimuda kas suulise kokkuleppe alusel või pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmise, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

Asjaolud, et kostja poolt esitati ettemaksu arve nr 17-14 summas 10 000 eurot hageja nimele ning et ettemaksu tasus hageja eraisikuna, ei välista seaduse kohaselt müügilepingu sõlmimist või eksisteerimist kostja ja osaühingu KASTRE TÖÖSTUS vahel. VÕS § 78 lg-st 1 tulenevalt võis kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik.

17.10.2014 Eestisse tarnitud mootorsõiduki Mercedes-Benz S 350 müümine kostja poolt kolmandale isikule, ei välista kehtiva müügilepingu olemasolu ega muuda müügilepingu täitmist võimatuks. Tegemist on liigitunnustega asjaga ning kostja on suuteline (ja valmis) müüma ostjale identse tehasest tellitava mootorsõiduki sama müügihinnaga 99 500 eurot (lisandub käibemaks).

8(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813

Kuivõrd sõlmitud oli seaduslik ja kehtiv müügileping, on välistatud lepinguvälise alusetu rikastumise regulatsiooni kohaldamine. Kostja nõustub samas maakohtuga selles, et praegusel juhul ei ole tegemist sidevahendi abil sõlmitud lepinguga.

Kostja ei ole rikkunud mistahes omapoolset kohustust ega ei ole andnud hagejale alust advokaadibüroo poole õigusabi saamiseks pöördumiseks. Seetõttu ei pea kostja hüvitama hageja kulutusi õigusabile.

Vastustaja seisukoht

Maakohus on kaevatavas otsuses (lk-l 7) asunud mh seisukohale, et kuivõrd asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks lepingu sõlminud mõne tema ärihingu juhatuse liikmena, sõlmis ta lepingu tarbijana. Samuti on kohus nõustunud kostjaga selles, et käesoleval juhul ei ole tegemist sidevahendi abil sõlmitud lepinguga, kuna täidetud ei ole VÕS § 52 lg-s 1 sätestatud alused. Osundatud põhjendused tuleb kolleegiumi arvates maakohtu otsusest välja jätta, kuna need on vastuolus maakohtu järeldustega, mille kohaselt lepingulised võlasuhted hageja ja kostja vahel puuduvad. Hageja väited lepingu sõlmimisest tarbijana ja lepingust taganemisest puudutavad hagi alternatiivset alust, mida maakohtul puudus praegusel juhul vajadus käsitleda. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 25.02.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 , p 12). Samal põhjusel tuleb maakohtu otsusest välja jätta põhjendused, mille kohaselt ei ole tuvastatud, et hageja või mõni hagejaga seotud äriühing (sh osaühing KASTRE TÖÖSTUS) oleks üheselt ja selgelt teatanud lepingu ülevõtmisest või sellega nõustumisest. VÕS § 179 lg 1 järgi on võimalik kehtivalt üle võtta sõlmitud lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Eelmärgitu ei tingi praegusel juhul siiski maakohtu otsuse tühistamist, kuna need eksimused ei saanud iseenesest kaasa tuua asja ebaõiget lahendamist.

Muus osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lõikest 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et kostja on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea

9(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813 kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda hinnata asjas esitatud ja kogutud tõendeid maakohtust erinevalt või anda tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

Maakohus on kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 tõendeid hinnates leidnud, et kehtivat müügilepingut poolte vahel ei ole sõlmitud, hagejal sõiduki eest tasumise kohustust ei tekkinud ning tal on õigus kostjalt 04.10.2014 tasutud 10 000 eurot tagasi saada. Vastavaid järeldusi on maakohus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Maakohus ei ole kolleegiumi hinnangul eksinud materiaalõiguse (sh VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1, § 20 lg 1) kohaldamisel. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda asjas esitatud ja kogutud tõendid järeldada, et hageja oleks isiklikult või osaühing KASTRE TÖÖSTUS esindajana andnud nõustumise (VÕS § 20 lg 1) mootorsõiduki MercedesBenz S 350 suhtes müügilepingu sõlmimiseks. Hageja on kostja poolt väidetud suulist aktsepti eitanud. Hageja poolt ja kostja juhatuse liikme MN poolt kohtule vande all antud seletused kavandatud müügitehingu osas toimunud läbirääkimiste kohta on oma sisult olulises osas lahknevad ning puudub objektiivne põhjus ühte tõendiallikat teisele eelistada. Ainuüksi ettemaksuarve tasumine hageja poolt ei ole piisav järeldamaks, et kostja ja osaühingu KASTRE TÖÖSTUS vahel on sõlmitud kostja väidetud müügileping. Seejuures oli arve esitatud hagejale kui füüsilisele isikule (selle asjaolu üle puudub pooltel ka vaidlus). Põhimõtteliselt võis hageja täita (kolmanda isikuna) osaühingu KASTRE TÖÖSTUS kohustusi (VÕS § 78 lg 1), kuid praeguses asjas tuvastatu põhjal ei saa sellist järeldust teha. Selline kostja väide võiks olla veenvam juhul, kui arve oleks esitatud osaühingule KASTRE TÖÖSTUS ning hageja oleks selle äriühingu eest tasunud.

Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, nagu võimaldaks VÕS § 26 lg 1 sõlmida müügilepingut selliselt, et pooled jätavad kokku leppimata ostja isiku. VÕS § 26 lg 1 võimaldab lepingupooltel jätta mõned tingimused lepingut sõlmides lahtiseks, kuid reguleerib lepingu sisu puudutavaid tingimusi, mitte lepingupoole isikut. VÕS § 26 lg 1 saabki kohaldada vaid eeldusel, et lepingupooled on teada.

VÕS § 179 lg 1 järgi võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel. Käesolevas asjas ei võimalda aga tuvastatud asjaolud järeldada, et lepingu ülevõtmine osaühingu KASTRE TÖÖSTUS poolt oleks toimunud. Esiteks ei ole tõendatud lepingu sõlmine, millest tulenevaid õigusi ja kohustusi saanuks see äriühing üle võtta. Teiseks puuduvad tõendid ka selle kohta, et hageja oleks sõlminud osaühinguga KASTRE TÖÖSTUS lepingu kostjaga sõlmitud väidetavast lepingust tulenevate ostja õiguste ja kohustuste üleandmiseks.

Iseenesest õiged on kostja väited, et pooled võiavad alati muuta lepingus kokkulepitud tingimusi, sh vähendada müügihinda. Praegusel juhul ei ole sellised väited aga asjakohased, kuna lepingu sõlmimine (mida saaks muuta) ei ole tuvastamist leidnud.

10(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Hageja poolt 16.06.2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja (tl 194) kohaselt on hageja seoses kostja apellatsioonkaebuse lahendamisega kandnud õigusabikulusid kokku 765 eurot (koos käibemaksuga). Hagejat esindava vandeadvokaadi Kaidar Sultson tunnitasu suuruseks on nimekirjast nähtuvalt olnud 125 eurot ja 150 eurot (lisandub käibemaks). Õigusabiteenus on seisnenud maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsis ning apellatsioonkaebuse vastuse koostamises ja täiendamises. Nendele toimingutele on esindajal kokku kulunud 4 tundi 54 minutit.

Hageja kinnitusel on kõik eeltoodud kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Kostja ei ole apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.

Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingutele kulunud aeg (kokku 4,9 tundi) on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kolleegium leiab, et kuivõrd praegusel juhul ei ole tegemist keskmisest keerukama või mahukama vaidlusega, tuleb lugeda asjas põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasuks mitte rohkem 150 eurot (sh käibemaks).

Lähtudes ülalmärgitust ja hageja esitatud menetluskulude nimekirjadest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 735 euro (4,9*150 €) ulatuses.

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

11(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-813 jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.