2-15-813/18 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 16.01.2015 esitas XXXXHarju Maakohtusse hagi XXXXOÜ vastu alusetult saadud ettemaksu tagastamiseks, kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks. Hagi kohaselt kaalus hageja kostjalt sõiduauto Mercedes-Benz S 350 BlueTec 4-Matic Long AMG Style 3.0 190kW ostmist hinnaga 99 000 eurot (lisandub käibemaks; ka edaspidi märgitud summadele lisandub käibemaks). Kostja tegi hagejale 03.10.2014 ettemaksuarve nr 17-14 summas 10 000 eurot. Kostja kandis 04.10.2014 enda isiklikult arvelduskontolt kostjale ettemaksuna 10 000 eurot. Kostja saatis kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sõiduki pakkumise osaühingule XXXX 10.11.2014, mille kohaselt oli sõiduki müügihind 99 500 eurot. Hageja on palunud kostjalt korduvalt ettemaksu tagastamist, sh 25.11.2014. Hageja saatis 03.12.2014 kostjale nõudekirja ettemaksu tagastamiseks, millele kostja vastas 02.01.2015, et keeldub ettemaksu tagastamisest, kuna kostja hinnangul ei ole hageja tarbija ja ettemaksu näol on tegemist käsirahaga VÕS § 156 lg 1 tähenduses. Hageja leiab, et poolte vahel ei ole kehtivat müügilepingut sõlmitud. Ettemaksu tegemise ajal oli sõiduki hinnaks kokkulepitu kohaselt 99 000 eurot. Seejärel tegi kostja pakkumise osaühingule XXXX, mitte hagejale, kes oli teinud ettemaksu. Osaühingule XXXX edastatud pakkumuses oli sõiduki müügihinnaks märgitud 99 500 eurot. Seega oli pakkumus tehtud teistel tingimustel ja tegemist oli uue pakkumusega, millele ei ole hageja ega osaühingule XXXX nõusolekut andnud. Hageja ei ole esitanud kostjale tellimust kindla varustusega sõiduki soetamiseks. Veebikeskkonnas www.auto24.ee avaldatud müügikuulutusest nähtus hagiavalduse esitamise hetkel, et hageja müüs sõidukit ja sõiduki müügipakkumise juures broneeringu kohta märget ei olnud. Sellest saab järeldada, et ka kostja ise on seisukohal, et tal ei ole lepingulist kohustust sõidukit hagejale müüa/üle anda. Kuna hageja ja kostja vahel ei ole kehtivat müügilepingut sõlmitud, siis tuleb kostjal tagastada ettemaks summas 10 000 eurot alusetu rikastumise sätete alusel.

Juhul, kui asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud sõiduki müügileping, siis on kostja sellest taganenud. Hageja ja kostja vahel saaks olla sõlmitud sidevahendi abil sõlmitud leping, millest tarbijal on õigus taganeda. Hageja on tarbija, kuna ta ei ole tegutsenud enda majandus- või kutsetegevuses. Seda kinnitab ettemaksu enda isiklikult arvelduskontolt tasumine. Suhtlus hageja ja kostja vahel toimus sidevahendite abil, pooled suhtlesid e-kirjade ja telefoni vahendusel. Seega saaks poolte vahel olla sõlmitud vaid sidevahendi abil sõlmitud leping. Hageja ei ole saanud sõidukit füüsiliselt enda valdusesse, seega taganemise 14-päevane tähtaeg ei ole hakanud kulgema ja hagejal on õigus lepingust igal ajal taganeda. Hageja palus ettemaksu tagastamist korduvalt, seega tuleb lugeda hageja hiljemalt 25.11.2014 lepingust taganenuks. Sõidukit ei valmistatud hageja isiklikest vajadustest lähtuvalt või tema eritellimuse kohaselt. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud hagejale kui tarbijale enne lepingu sõlmimist või selleks tarbija poolt siduva pakkumise tegemist selgel ja arusaadaval viisil VÕS § 54 lg 1 p-d 12 ja 13 märgitud teavet ja on seega nimetatud sätteid rikkunud. Seega on hageja lepingust taganenud hiljemalt 25.11.2014 ja viimane päev ettemaksu summas 10 000 euro tagastamiseks oli 09.12.2014 (VÕS § 561 lg 1). Kuivõrd kostja jättis ettemaksu tagastamata ega reageerinud hageja e-kirjale ettemaksu tagastamiseks, pöördus hageja kostja vastu kohtuvälise nõude esitamiseks advokaadibüroo poole. Osutatud teenuse eest tasus hageja Advokaadibüroole Magnusson arve nr 20140330 alusel 379,80 eurot (koos käibemaksuga). Viidatud kulu on VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 kohaselt hageja otsene varaline kahju, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Kostja ei ole täitnud ettemaksu tagastamise kohustust vabatahtlikult ega reageerinud hageja poolt esitatud nõudekirjale. Kuna hagejal ei õnnestunud enda õigusi tõhusalt kaitsta, oli professionaalse õigusabi kasutamine vajalik. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist summas 379,80 eurot. Kuivõrd kostja on ettemaksu tagastamise kohustusega viivituses, on hagejal õigus VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel nõuda viivist, arvates tasu sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni seaduses sätestatud viivise määra kohaselt. Hagiavalduse esitamise seisuga on viivis summas 80 eurot. Hageja taotleb VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 alusel ka viivise summa, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, kostjalt hageja kasuks väljamõistmist seaduses sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist sidevahendi abil sõlmitud lepinguga, millest hageja on kehtivalt taganenud ega ka lepinguvälise alusetu rikastumisega. Kostja on seoses vaidlusaluse sõidukiga sõlminud kehtiva müügilepingu, mistõttu on tegemist lepingulise õigussuhtega, mitte lepinguvälise alusetu rikastumise suhtega. Kostja leiab, et müügileping on sõlmitud kostja ja osaühingu XXXX vahel ja hagejal ei ole alusetu rikastumise sätete alusel ega ka mingil muul alusel õigus ettemaksu kostjalt tagasi nõuda. VÕS § 1028 lg 1 ja kohtupraktika välistab alusetu rikastumise sätete kohaldamise siis, kui osapoolte vahel eksisteerib lepinguline õigussuhe (RK lahend nr 3-2-1-62-08). Poolte vahelise lepingu olemasolu välistab igal juhul lepinguvälise alusetu rikastumise sätete (so VÕS § 1028

lg 1) kohaldamise. Ka juhul, kui lepingust on taganetud, ei kuulu rakendamisele mitte VÕS § 1028 lg 1, vaid lepingu tagasitäitmist reguleeriv VÕS § 188. Kooskõlas VÕS § 208 lõikega 1 on kehtiv müügileping sõiduki müümise kohta sõlmitud hageja ja osaühingu XXXX esindajate vaheliste pakkumuste esitamise ja sellele nõustumuse andmise teel. Hageja pöördus 2014. aasta septembris kostja poole sooviga soetada mootorsõiduk MercedesBenz S 350 hinnaga kuni 120 000 eurot ja kinnitas, et temaga on seotud mitmed äriühingud, kus ta on osanik ja juhatuse liige ning et ta ostab sõiduki äriühingu nimele, kuid sel hetkel ei osanud hageja öelda, millise äriühingu nimele sõiduk ostetakse. Tellimusega oli kiire, kuivõrd 01.12.2014 jõustus käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 30 lg 3 muudatus, mis kehtestab, et ettevõtluses kasutatava sõiduauto soetamisel või kasutuslepingu alusel kasutamisel ning sellise sõiduauto tarbeks kaupade soetamisel ja teenuste saamisel arvatakse arvestatud käibemaksust maha 50 protsenti sisendkäibemaksust. Hageja soovis tellitud sõiduki kätte saada enne 01.12.2014, et äriühingul oleks võimalik sõiduki soetamisel tasutud käibemaks arvestada sisendkäibemaksuna maha oma maksustatavast käibest 100 protsendi ulatuses. Hageja soovis kindla varustusega sõiduki omandamist, mida kostjal ei olnud kohapeal pakkuda ning ta leidis hagejale sobiva varustusega sõiduki väljastpoolt Eestit. Kostja esindaja XXXX tegi 01.10.2014 hagejale elektronposti teel pakkumuse sõiduki Mercedes-Benz S 350 müümiseks hinnaga 100 000 eurot (lisandub käibemaks). Peale pakkumuse esitamist hageja kinnitas, et pakkumus sobib talle, kuid hageja ei osanud jätkuvalt öelda, milline äriühing sõiduki omandab, mistõttu lepiti kokku, et sõiduki ettemaksu 10 000 eurot tasub hageja. Kostja esitas 03.10.2014 hagejale ettemaksu arve nr 17-14, mille hageja tasus maksetähtajal 04.10.2014. Seega on hageja 01.10.2014 müügipakkumuse esitamisega ning kostja suulise nõustumisega ja ettemaksu 10 000 eurot tasumisega poolte vahel sõlmitud kehtiv müügileping. Sõiduk tarniti Eestisse 17.10.2014 ning kostja teavitas hagejat sõiduki Eestisse saabumisest. 21.10.2014 käis hageja sõidukit vaatamas, mille käigus kinnitas, et sõiduk sobib talle. 21.10.2014 toimunud sõiduki ülevaatusel osalesid XXXX, XXXX ja hageja. Hageja teatas, et ta omandab sõiduki temaga seotud XXXXOÜ nimele ning palus vormistada pakkumus. Kokku lepiti hinna vähendamises 99 900 euroni. 22.10.2014 esitas kostja pakkumuse XXXXOÜ-le, kes ei suutnud hinda tasuda. Hageja palus täiendavat hinnaalandust. Kostja vähendas hinda 99 500 euroni ning edastas 06.11.2014 muudetud pakkumuse. Peale pakkumuse saamist teatas hageja, et sõiduki ostab osaühingule XXXX läbi liisingu ning palus esitada uue pakkumuse. 10.11.2014 edastas kostja muudetud pakkumuse osaühingule XXXX. 11.11.2014 edastas kostja hagejale e-kirja, milles soovis, et hageja lahendaks sõiduki ostuga seotu kiiresti. 12.11.2014 edastas hageja kostjale AS-i SEB Liising osaühingule XXXX tehtud liisingpakkumuse. Seejärel hakkas hageja jällegi viivitama sõiduki omandamiseks dokumentide vormistamisega ja kõrvale hoidma kostjaga suhtlemisest. Alates 10.11.2014 pakkumuse esitamisest tuleb müügileping lugeda sõlmituks kostja ja osaühingu XXXX vahel. Seega on välistatud lepinguvälise alusetu rikastumise regulatsiooni kohaldamine (vt RK lahend nr 3-2-1-122-14). Osaühing XXXX (ega mõni kolmas isik) ei ole sõiduki hinda tasunud ning hoiab põhjendamatult kõrvale lepinguliste kohustuste täitmisest.

Asjaolu, et kostja vähendas sõiduki hinda alguses kuni 99 900 euroni ja seejärel 99 500 euroni ning väljastas sellega seoses uued pakkumused, ei tähenda, et osapoolte vahel oleks puudunud lepinguline seos või et pooled ei oleks saavutanud kokkulepet kõikides olulistes tingimustes. Tegemist ei ole sidevahendi abil sõlmitud lepinguga. Täidetud ei ole VÕS § 52 lg 1 p 1 ja 3 toodud tingimused, et leping oleks sõlmitud selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis ja lepingupoolte tahteavaldused lepingu sõlmimiseks, sealhulgas tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused, oleks edastatud eranditult üksnes sidevahendi abil. 21.10.2014 toimus sõiduki ülevaatus, mille käigus hageja kinnitas sõiduki ostusoovi kokkulepitud tingimustel. Lisaks ei ole leping sõlmitud ettevõtja ja tarbija vahel (VÕS § 52 lg 1). Hageja pöördus kostja poole sooviga sõiduk endaga seotud äriühingu nimele, mitte enda kui eraisiku nimele, mida kinnitab ka hilisem kirjavahetus. Alates 10.11.2014 pakkumuse esitamisest on müügileping sõlmitud kostja ja osaühingu XXXX vahel ning tegemist ei ole sidevahendi abil sõlmitud lepinguga VÕS § 56 tähenduses, mis eeldab, et lepingu üheks pooleks on tarbija. Juhul kui hageja lugeda tarbijaks, siis tuleb sõiduki müügileping lugeda sõlmituks alates 04.10.2014, millisel juhul 14 päevane tarbija lihtsustatud taganemise tähtaeg lõppes 18.10.2014. 21.10.2014 toimus sõiduki ülevaatus ning hageja ei teatanud ka 14 päeva jooksul arvates sõiduki ülevaatusest, et ta soovib lepingust taganeda. Veel 12.11.2014 edastas hageja osaühingule XXXX tehtud sõidukiliisingu pakkumuse. Osaühing XXXX ei ole müügilepingust kostjaga kehtivalt taganenud ka VÕS § 116 lg 1 alusel, mistõttu puudub õiguslik alus taganemise sätete alusel ettemaksu tagasi nõudmiseks. Kostja ei ole rikkunud mistahes lepingust tulenevaid kohustusi ning kostja on endiselt valmis lepingut täitma. Seega puudub õiguslik alus müügilepingust taganemiseks. Hageja kahju hüvitamise nõue ja viivise tasumise nõue on alusetud ja põhjendamatud, mistõttu need tuleb samuti jätta rahuldamata. VÕS § 115 lg 1 ei anna hagejale õiguslikku alust kahju hüvitamise nõude esitamiseks kostja vastu. Kostja ei ole rikkunud mistahes kohustust ega ei ole andnud hagejale alust advokaadibüroo poole õigusabi saamiseks pöördumiseks. Seega ei pea kostja hüvitama hageja kulutusi õigusabile, mistõttu hageja kahju hüvitamise nõue kuulub täies ulatuses rahuldamata jätmisele. Kuivõrd kostjal ei ole seadusest ega lepingust tulenevat kohustust ettemaksu tagastamiseks, siis on põhjendamatu ja alusetu hageja viivise nõue. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ja poolte poolt esitatud kirjalike tõenditega, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • kostja tegi sõiduki Mercedes-Benz S 350 BlueTec 4-Matic Long AMG Style 3.0 190kW müügipakkumusi hagejale, XXXXOÜ-le ja osaühingule XXXX (t.lk 8-10, 6279); • kostja väljastas 03.10.2014 hagejale sõiduauto Mercedes-Benz S 350 BlueTec 4-Matic Long AMG Style 3.0 190kW nr 17-14 eest ettemaksuarve 17-14 summas 10 000 eurot, mille hageja tasus 04.10.2014 enda isiklikult arvelduskontolt (t.lk 7);

• AS SEB Liising tegi osaühingule XXXX 11.11.2014 sõidukiliisingu ja autokindlustuse pakkumuse (t.lk 81-88); • käesolevaks hetkeks on hagejale müügiks pakutud sõiduk võõrandatud kolmandale isikule (t.lk 119). Pooled vaidlevad selle üle, kas: • poolte vahel on kehtiv sõiduauto müügileping; • kostja on kohustatud hagejale tagastama ettemaksu; • hagejal on kostja tegevusest tekkinud kahju. Ettemaks Kohus nõustub hagejaga, et hageja küll kaalus sõiduki Mercedes-Benz S 350 BlueTec 4Matic Long AMG Style 3.0 190kW ostmist, kuid kehtivat müügilepingut poolte vahel ei ole sõlmitud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Riigikohus on 24.11.2011 lahendi nr 3-2-1-109-11 punktis 11 leidnud, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Seega on laenulepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Lepingu võib lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. TsÜS § 68 lg 3 kohaselt on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Hageja vande all antud selgitustest (t.lk 148 pöördel) nähtub, et müügilepingut ta enda arvates ei ole sõlminud, kuna pole lepingut, kus oleks ära näidatud auto lisad ja see, millal tarnitakse. Hageja ei tea, et see oleks tellimusena kirja läinud, kust nähtuksid tarne- ja maksekohustused s.t mõlemapoolsed kohustused. Asjaolu, et pooled ei pidanud pakkumuste tegemist siduvaks kinnitavad ka kostja seadusliku esindaja poolt antud ütlused (t.lk 150), mille kohaselt tegemist oli pakkumusega ja kui klient seda soovib, siis võidakse pakkumused saata kasvõi kümnele temaga seotud äriühingule. Kostja hinnangul on pakkumus liisingfirmale, mida liisingfirma saab menetleda. Kostja seadusliku esindaja hinnangul oli tehing sõlmitud juba esimesel kohtumisel enne pakkumuse tegemist. Poolte ütlustest tulenevalt ei ole pooled aru saanud, millal ja mis tingimustel lepingu nad sõlmisid. Kostja on leidnud, et hageja poolt ettemaksu arve tasumist saab lugeda pakkumuse vastuvõtmiseks s.o müügilepingu sõlmimiseks (t.lk 52 p 2.8). Kohtu hinnangul ei saa olla tegemist müügilepinguga nõustumisega seetõttu, et kokku ei olnud lepitud müügilepingu olulistes tingimustes s.h hinnas ja ostjas. Kostja on vastuses hagile märkinud (t.lk 53 p 2.10, p

2.11), et muutis peale ettemaksu tasumist sõiduki hinda korduvalt. Samuti on kostja väidetel hageja teatanud korduvalt erinevaid isikuid, kes võiksid olla sõiduki ostjaks (t.lk 51 p 2.5, 2.10, 2.12). Kostja on ka ise vastuses hagile kinnitanud, et müügileping on sõlmitud osaühinguga XXXX, mitte hagejaga. Seega puudub ka kostja hinnangul hageja ja kostja vahel kehtiv müügileping. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks lepingu sõlminud mõne tema ärihingu juhatuse liikmena, seega sõlmis ta lepingu tarbijana. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud ka müügilepingu üleminekut. Kostja on väitnud, et käesolevaks hetkeks on müügileping üle läinud kostjaga seotud osaühingule XXXX. Kohustuste ja lepingu ülevõtmist reguleerivad VÕS 9. peatüki 2. ja 3. jao sätted. Kohtu hinnangul peab kohustuste või lepingu ülevõtmiseks olema sõlmitud konkreetsete tingimustega leping ning kõigil osapooltel antud nõustumus. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et hageja või mõni hagejaga seotud äriühing (s.h osaühing XXXX) oleks üheselt ja selgelt teatanud lepingu ülevõtmisest või sellega nõustumisest. Lisaks on kostja teinud erinevatele isikutele erinevate hindadega pakkumusi, mis annab kinnitust sellest, et sõiduki ostu-müügilepingut uue pakkumuse tegemiseks veel sõlmitud ei olnud, kuna kokkuleppele ei olnud jõutud olulistes lepingutingimustes. Kohus loeb hageja 25.11.2014 e-kirjaga (t.lk 11) tõendatuks asjaolu, et hiljemalt 25.11.2014 oli selge, et hageja ei soovi kostjaga müügilepingut sõlmida, kuna avaldas soovi ettemaksuna tasutud summa 10 000 euro tagastamiseks. Kohus loeb auto24.ee müügikuulutusega (t.lk 18-19) tõendatuks asjaolu, et vaidlusalune sõiduk oli 13.01.2015 müügis hinnaga 119 880 eurot ning sõidukil puudus märge broneeringu kohta. Vaidlus puudub selles, et käesolevaks hetkeks on vaidlusalune sõiduk müüdud kolmandale isikule (t.lk 119). 09.06.2015 edastas kostja kohtule menetlusdokumendi, milles sisaldus uus 08.06.2015 müügipakkumus. Kostja kinnitas, et on valmis kohaselt hagejale sõiduki tarnima 99 500 euroga. Kohus tagastas menetlusdokumendi kostjale, kuivõrd see oli esitatud hilinenult (t.lk 148). Lisaks ei oma uue müügi- ja tarnepakkumuse tegemine tähtsust käesoleva asja lahendamise seisukohalt. Sellisest kostja käitumisest võib järeldada, et ka kostja ise ei lugenud konkreetse sõiduki osas müügilepingut sõlmituks ning on pidanud võimalikuks seda pakkuda kolmandatele isikutele ning selle ka võõrandanud. Kohus nõustub kostjaga selles, et käesoleval juhul ei ole tegemist sidevahendi abil sõlmitud lepinguga, kuna täidetud ei ole VÕS § 52 lg 1 sätestatud alused. Poolte käitumisest võib aru saada, et pooled pidasid lepingueelseid läbirääkimisi, kuid ei jõudnud müügilepingu sõlmimiseni, kuna ei jõudnud kokkuleppele müügilepingu olulistes tingimustes ja seetõttu hageja on soovinud 25.11.2014 ettemaksu tagastamist. VÕS § 14 lg 1 esimese lause kohaselt peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. VÕS § 14 lg 3 esimese lause kohaselt, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed võivad saabuda aga siis, kui isik VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi lepingueelsed läbirääkimised pahauskselt katkestab. Läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused

(läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms; RK lahend nr 3-2-1-168-14 p 15). Hageja on selgitanud, et osaühing XXXX ei soovinud lepingut sõlmida, kuna liisingpakkumuses märgitud omafinantseeringu osa oli liiga suur (t.lk 105). Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja ei ole välja toonud põhjust, mis annaks talle õiguse hageja makstud ettemaksu mitte tagastada (t.lk 106). Kostja ei ole isegi väitnud, et tal oleks tekkinud kahju seoses sellega, et hageja sõidukit ei ostnud. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus leiab, et kuivõrd pooled sõiduki ostu-müügilepingut ei sõlminud, siis hagejal sõiduki eest tasumise kohustust ei tekkinud ning tal õigus kostjalt 04.10.2014 tasutud 10 000 eurot tagasi saada. Kohus leiab, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks 10 000 eurot tasunud mõne konkreetse hageja äriühingu juhatuse liikmena. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejale tagastada 04.10.2014 ettemaksuna tasutud 10 000 eurot. Kahju Kohus loeb 03.12.2014 nõudega ettemaksu tagastamiseks (t.lk 12-15) ja 29.12.2014 vastusega (t.lk 16-17) nõudele tõendatuks asjaolu, et hageja pöördus kohtuväliselt advokaadi vahendusel kostja poole ettemaksu tagastamiseks ning kostja keeldus tagastamisest. 12.12.2014 arve ja selle spetsifikatsiooniga (t.lk 20-21) loeb kohus tõendatuks selle, et advokaadibüroo kulutas kohtueelselt hageja nõude analüüsile ja kostjale nõude koostamisele 2 tundi ja 36 minutit, mille eest esitati hagejale õigusabi eest arve 379,80 euro tasumiseks. Hageja on selgitanud, milles on spetsifikatsioonides märgitud tööd täpsemalt seisnenud ning kohtu hinnangul on tegemist tavapärases mahus mõistlike tegevustega kohtueelses menetluses võlgnevuse väljanõudmiseks. Maakohtu hinnangul hagejale enne kohtumenetlust tekkinud kulutused on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega, sest hageja pidi tegema kulutusi õigusabile poolte vahel tekkinud vaidluse tõttu. 379,80 euro suurust kulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks täitnud ettemaksu tagastamise nõude. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-138-10 selgitanud, et kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 järgi ka kulusid kahjuhüvitise saamiseks, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kolleegium leidis otsuse punktis 29, et professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Kohus leiab, et käesoleval juhul on hageja kulutused õigusabile kohtueelses vaidluse staadiumis mõistlikud ja põhjendatud ja seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitamisena 379,80 eurot. Viivised Hageja on taotlenud hagiavalduses juba tekkinud viivise väljamõistmist 80 euro ulatuses ning edasiulatuvalt hagiavalduse esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni seaduses sätestatud määras. Hageja on kostjale arvestanud viivist alates 10.12.2014.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et kostjalt tuleb ettemaksu tasumisega viivitamise eest välja mõista viivis 80 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse esitamisest 0,1% päevas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Hageja on hagiavalduses arvestanud viivist kuni 14.01.2015 ning palunud edasiulatuva viivise välja mõista alates hagi esitamisest. Hageja esitas hagi 16.01.2015. Seega mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 16.01.2015 viivise põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 toodud määras, kuid mitte rohkem kui 9 920 eurot (10 000 - 80). Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Kuivõrd riigilõiv on menetluskulu, tuleb kostjal hüvitada hagejale hagi esitamisel tasutud riigilõiv 600 eurot. Seda kostja ka ei vaidlusta. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 32-1-115-13, p 25). Hageja esindajal on kulunud hagiavalduse koostamisega seotud toimingutele 6 tundi ja 33 minutit (arve nr 20150017 summas 997,50 eurot, tlk 114, spetsifikatsioon lk 115, sama lk 136, 137), mis on maakohtu hinnangul ülemäärane. Kohus nõustub kostjaga, et kohtupraktika tundmine on kvalifitseeritud õigusteenuse kõrge hinna üks komponent ja see peab sisalduma teenuse hinnas. Seega ei ole kohtupraktika ja kommenteeritud väljaande analüüs käsitletav eraldi teenusena ja ei kuulu kostjalt välja mõistmisele. Samuti ei ole vaja õigusteadmisi, et koostada kliendile e-kiri riigilõivu tasumise kohta. Maakohus loeb, et arvel nr 20150017 toodud õigusabi on põhjendatud ja vajalik 5 tunni ja 25 minuti ulatuses. Hageja on kirjeldanud samu õigusabitoiminguid, mis on näidatud arvel nr 20150017, eraldi menetluskulude

nimekirjas, kus on kulud märgitud aga suuremas summas (t.lk 40). Kohus lähtus hindamisel arvest nr 20150017, mis kliendile esitati. Hageja esindajal on kulunud kostja vastusega seotud toimingutele 5 tundi ja 24 minutit, lisaks kajastab arve bürookulu (arve nr 20150129 summas 848,30 eurot, t.lk 116, spetsifikatsioon lk 117, sama 134, 135). Maakohus nõustub kostjaga, et tal ei tule hüvitada hagejale bürookulu, sest tuleb eeldada, et see kuulub teenuse hinna sisse. Ülejäänud toiminguid peab kohus põhjendatuks ja neile kulunud aega 5 tundi ja 24 minutit mõistlikuks võttes arvesse mh, et oma seisukoha kujundamiseks pidi hageja läbi töötama hulgaliselt kostja vastuse lisasid ning analüüsima kostja keskmisest pikemat vastust hagile. Hageja esindajal on kulunud 1 tund ja 42 minutit arvel nr 20150178 summas 297 eurot näidatud õigusabitoiminguteks (t.lk 130, spetsifikatsioon lk 131), mida kohus ei pea ülemääraseks. Märgitud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud ning neile kulunud aeg ei ole ülemäärane. Hageja esindajal on kulunud 3 tundi ja 29 minutit arvel nr 20150133 toodud toiminguteks (t.lk 132, spetsifikatsioon lk 133). Kostja ei pea hüvitama kulu, mis seondub menetluskulude nimekirja koostamisega (54 minutit). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 p-s 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Istungi kestus nähtub protokollist. Selle arve alusel on osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 2 tundi ja 35 minutit. Hageja esindajal on kulunud 10.06.2015 istungiga seotud toimingutele aega 2 tundi ja 42 minutit (t.lk 155, 156), mida kohus ei pea ülemääraseks. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Samas on Riigikohus asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14). Maakohus leiab, et antud tsiviilasjas tuleb mõistlikuks ja põhjendatud tunnitasuks pidada 120 eurot + käibemaks, sest asjas ei nähtu vajadus kasutada õigusabi keskmisest kõrgema tunnihinnaga. Kohus leiab, et hageja õigusabitoimingud on olnud antud menetluses vajalikud ja põhjendatud 17 tunni ja 48 minuti ulatuses ja arvestades põhjendatud õigusabi tunnihinda 120 eurot + km, tuleb kostjal hüvitada hageja õigusabikulud summas 2563,20 eurot. Kokku tuleb hagejal hüvitada kostja menetluskulud summas 3163,20 eurot, sh riigilõiv 600 eurot. Hageja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab hageja taotluse.