Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730

Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.11.2011 laenulepingu (edaspidi leping 1), mille alusel andis hageja kostjale laenu 10 000 eurot. 02.09.2012 sõlmisid pooled veel ühe laenulepingu (edaspidi leping 2), millega hageja andis kostjale laenu summas 10 000 eurot. Lepingute alusel antud laenusummad kandis hageja kostja kontole lepingute sõlmimise päeval. Lepingu 1 järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 02.12.2011 ning lepingu 2 kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 02.10.2012.

Vastavalt lepingu 1 p-le 3 kohustus kostja tasuma laenult intressi 300 eurot kuus ning vastavalt lepingu 2 p-le 3 kohustus kostja tasuma intressi 500 kuus.

Kostja ei ole saadud laene tähtaegselt tagastanud, laenusummasid ei ole tagastatud senini. Kostja põhivõlg kokku on 20 000 eurot. Hageja andis kostjale 13.02.2015 täiendava tähtaja võla tasumiseks ning palus võla tasuda hiljemalt 02.03.2015.

Hagi esitamise seisuga oli lepingu 1 kohaselt tasumata intressisumma 11 700 eurot (39 kuud x 300 eurot). Lähtudes hea usu ning mõistlikkuse põhimõttest nõuab hageja kostjalt

2(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730 intressi summas 8000 eurot. Hagi esitamise seisuga oli lepingu 2 kohaselt tasumata intressisumma 14 000 eurot (28 kuud x 500 eurot), millest hageja nõuab 6000 eurot.

Mõlema lepingu punktide 5 järgi oli võlausaldajal (hagejal) õigus nõuda laenu tagastamisega viivitamisel laenusaajalt (kostjalt) viivise tasumist 0,5 % päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hagejal oleks õigus nõuda lepingu 1 alusel viivist summas ca 50 000 eurot ning lepingu 2 alusel ca 44 000 eurot. Lähtudes hea usu ning mõistlikkuse põhimõtetest, ei nõua hageja kogu viivisenõude täitmist, vaid nõuab mõlema lepingu alusel laenulepingu alusel viivist 1000 eurot, kokku 2000 eurot.

Lepingust 1 tulenevad nõuded ei ole aegunud. Aegumine katkes kostja poolt intressi osalise tasumise ja laenu tagastamise tähtaja pikendamise soovimise tõttu pärast 02.12.2011. Kostja palus hagejal laenu tagastamise tähtaega pikendada ning hageja pikendas laenu tagastamise tähtaega kuni 17.09.2012.

14.08.2015 esitas hageja alternatiivse nõude, paludes juhul, kui kohus ei rahulda intressinõuet, mõista kostjalt välja lepingust 1 tulenevalt intress summas 300 eurot ja viivis 8700 eurot ning lepingust 2 tulenevalt intress 500 eurot ja viivis 6500 eurot.

Kostja vastuväited

Lepingu 2 alusel on kostja tasunud hagejale 500 eurot intressi katteks.

Kui kohus asub seisukohale, et kostjal on endiselt kohustusi hageja ees, palus kostja kohtul vähendada viivist mõistliku suuruseni juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 8 ja §-st 162. Samuti on lepingus sätestatud intress ilmselgelt ebamõistlikult suur. Arvestades eeltoodut, oli kostja hinnangul igati mõistlik intressinõuet vähendada.

Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused

Maakohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud:

3(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730   

Hageja laenas kostjale 03.11.2011 lepinguga (leping 1) 10 000 eurot, tagastamise tähtajaga 02.12.2011, intressiga 300 eurot kuus; Hageja laenas kostjale 02.09.2012 lepinguga (leping 2) 10 000 eurot, tagastamise tähtajaga 02.10.2012, intressiga 500 eurot kuus; Laenusummad kandis hageja kostja kontole lepingute sõlmimise päeval.

Kohus leidis, et kosja poolt lepingust 1 tulenevatele nõuetele esitatud aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. Maakohtu hinnangul leidis kinnitust, et kuigi laenu tagastamise tähtaeg oli lepingu 1 järgi 02.12.2011, pikendas hageja laenu tagastamise tähtaega kostja soovile vastu tulles kuni 17.09.2012. See asjaolu leidis maakohtu hinnangul kinnitust hageja vande all antud ütlustega 25.08.2015 istungil, kaudselt kinnitasid seda ka lepingu 2 sõlmimise asjaolud. Nimelt selgitas hageja vande all, et teise laenulepingusse sai punkt, mille kohaselt peab kostja juhul, kui ta tasub mõlemad laenud 17.09.2012, teise laenu kasutamise eest tasuma kokku intressi 200 eurot. Laenu hilisemal tagastamisel on intress 500 eurot kuus ja sellises suuruses intress pidi tagama laenu kindla ja tähtaegse tagastamise (lepingu p 3). Laenu tagastamise tähtaja pikendamist kajastas maakohtu arvates kaudselt ka hageja 13.02.2015 e-kiri kostjale (tl 10). Kohtule ei olnud usutav kostja vastuväide, et ta ei ole hagejalt seda e-kirja saanud, sest esiteks on kostja ise märkinud selle e-posti aadressi oma vastuses ja teiseks kinnitas ta 25.08.2015 istungil, et suhtles viimati hagejaga laenu tagastamisest pool aastat tagasi. See aeg jääbki e-kirja saatmise hetkesse.

Kuivõrd maakohus tuvastas, et hageja pikendas lepingu 1 järgse laenusumma tagastamise tähtaega, ei hinnanud maakohus hageja väited aegumise katkemisest seoses kostja poolt intressi tasumisega.

Maakohus leidis, et lepingu 1 järgse laenusumma tagastamine hagejale ei ole tõendamist leidnud. Ainuüksi kostja ütlused laenu sularahas tagastamisest 25.08.2015 istungil seda ei kinnita. Pooled on mõlemas lepingus (p-s 4) kokku leppinud, et kostja tagastab laenusumma hageja pangaarvele. Asjas ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et pooled oleksid muutnud seda kokkulepet. 25.08.2015 kohtuistungil kinnitas kostja, et lepingust 2 on kostja tasunud 500 eurot ja seda intressi katteks. Põhivõlgnevust kostja tagastanud ei ole.

Kuna tuvastamist ei leidnud, et kostja oleks hageja ees oma lepingutest tulenevad laenu tagastamise kohustused täitnud, mõistis kohus kostjalt hagejale kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1, § 108 lg-ga 1 ja § 396 lg-ga 1 välja põhivõla 20 000 eurot.

Samuti luges maakohus põhjendatuks hageja nõuet kummagi lepingu alusel 1000 euro suuruse viivise saamiseks. Asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist vähendada, maakohus ei tuvastanud. Hageja nõutav viivis ei ületa põhivõlga. Kuna viivisenõue ei ületa põhivõlga, ei pidanud hageja tõendama vastava kahju olemasolu. Asjas ei nähtu, et nõutav viivis oleks kostja majanduslikust olukorrast tulenevalt ülemäärane.

4(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730

VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled laenulepingutes intressi maksmises kokku leppinud. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Esimeses lepingus leppisid pooled kokku intressis 300 eurot kuus. Hageja arvestusel on lepingu 1 kohaselt tasumata intressisumma 11 700 eurot. Lähtudes hea usu ning mõistlikkuse põhimõttest nõuab hageja kostjalt intressi 8000 eurot. Hageja arvestusel on kostja teinud lepingu 1 järgi 8 intressimakset (tl 75). Hagi esitamise seisuga oli lepingu 2 kohaselt tasumata intressisumma 14 000 eurot, millest hageja nõuab 6000 eurot.

Maakohus leidis, et kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress summas 14 000 eurot. Kostja taotluse intressi vähendamiseks jättis maakohus rahuldamata, kuna seadus ei näe ette intressi vähendamist ja seda kinnitab ka kohtupraktika (maakohus osundas Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-47-15, p 14, ja 3-2-1-54-08, p 12).

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

Maakohus on kostja arvates oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 (kaebuses ekslikult märgitud TsMS § 442 lg 2). Maakohus on andnud ebaõige hinnangu hageja ütlustele ning kostja selgitustele ja ütlustele. Kohus on otsuses märkinud, et maakohtu hinnangul on asjas leidnud kinnitust, et kuigi laenu tagasimaksmise tähtaeg lepingu 1 järgi oli 02.12.2011, pikendas hageja laenu tagastamise tähtaega kostja soovile vastu tulles kuni 17.09.2012. Maakohus tugines seejuures hageja vande all antud ütlustele 25.08.2015 istungil, lepingu 2 sõlmimise asjaoludele ning kirjalikele tõenditele. Tegemist on ebaõige hinnangu andmisega. Kohus on jätnud arvestamata, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud kaks erinevat laenulepingut, milliste järgi laenude tagasimaksmise tähtajaks oli vastavalt 02.12.2011 ja teisel 02.10.2012. Kohtuotsus on selles suhtes ka vastuoluline, kuna kohus ise kinnitab, et hageja vastuväited aegumisele ei oma tähtsust. Kostja rääkis laenu tagasimaksmise teemal hagejaga tõepoolest, kuid seda siiski teise laenusumma tagasimakse tähtajast, mitte esimesest. Seda tõendab ka tõsiasi, et esimese laenulepingu alusel saadud laen koos intressidega oli juba tagasi makstud. Vastasel korral ei oleks ka hageja kostjale uut laenu andnud. Uue laenulepingu ehk siis lepingu 2 sõlmimise eelduseks oli kostja poolt eelmise laenulepingu alusel saadud summa koos intressidega tagasimaksmine enne uue laenusumma andmist. Hageja ei olekski andnud laenu enne eelmise laenusumma

5(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730 tagasimaksmist. Kostja on nendele asjaoludele oma vastuväidetes tuginenud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt on kohus kohustatud kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega. Nimetatud kohustuse on kohus jätnud täitmata.

Kohus on arvestanud asjas vaid hageja ütlusi ning eelistanud hageja väited kostja omadele ja seda põhjendanud sellega, et kostja kuulati menetluses üle vande all. Nimetatud seisukoht on ebaõige ja vastuolus nii TsMS-i kui ka tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega. Nimelt menetlusosaliste endi selgitused on samaväärsed vande all antud selgitusega ning loetakse samaväärseks vande all antud selgitustega. Kohus on eelistand hageja ütlusi kostja omadele alusetult. Kohtupraktikast nähtuvalt on korduvalt jäetud poolte endi poolt esitatud taotlused vande all ülekuulamise kohta kohtu poolt rahuldamata seetõttu, et poole enda ütlus menetluses loetakse samaseks vande all antud ütlustega ning seetõttu puudub vajadus eraldi poole vande all ülekuulamiseks.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77. Pooltel on õigus kirjalikult fikseeritud kokkuleppest kõrvale kalduda, eriti kui seda kinnitavad tava ja praktika. Praegusel juhul see nii ka aset leidis ning seda osapooled on oma käitumisega ka kinnitanud uue laenulepingu sõlmimisega. Kostja arvates ei ole eluliselt usutav, et hageja riskinuks uue laenu andmisega samas summas (10 000 eurot), kui kostja eelmist lepingujärgset summat koos intressidega ei oleks tagasi maksnud.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud aegumise regulatsiooni Aegumise regulatsioon on selge ning üheselt mõistetav. Kohus on omistanud kostjale ütlusi ja tõlgendusi, mida kostja ei ole öelnud. Kostja tõepoolest rääkis hagejaga laenu tagasimaksmisest 2012 aastal, kuid ta tegi seda lepingust 2 rääkides. Maakohus on aga omistanud kostja sellised väited ka lepingule 1. Lisaks on maakohus ise otsuses üheselt tuvastanud, et tagasimaksmise tähtaeg oli 01.12.2012. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks on kohus asunud seisukohale, et tagasimaksmise tähtaega oli pikendatud.

Kostja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga seoses viivise vähendamise taotlusega. Lepingust 1 tulenevad kohustused kostja poolt täidetud. Lepingu 2 alusel saadud laenusumma intressinõue on alusetu ning selle tasumata jätmine vabandatav võlaõigusseaduse järgi. Nimelt avaldas kostja korduvalt soovi laenusumma tagasimaksmiseks, kuid hageja ei omanud soovi laenusumma tagasisaamiseks, esitades talle täiendavaid arusaamatuid nõudeid ning kord oli summaks 30 000 eurot, kord 15 000 eurot, kord 20 000 eurot. Selle põhjal oli kostjale selge, et hageja tegeleb teadlikult väljapressimisega ning kui kostja hagejale midagi maksab, siis sellega hageja ei piirdu.

Vastustaja seisukoht

6(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730 rahuldati 500 eurot ületavas osas, ning teha uus otsus, millega rahuldada hageja intressinõue 500 euro ulatuses ning viivisenõue 15 200 euro ulatuses. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse ja maakohtu poolt kindlaksmääratud hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse osas. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on aegumise vastuväite lahendamisel hinnanud ebaõigesti tõendeid. Toimikust nähtuvalt on maakohus võtnud nii hagejalt kui kostjalt vande all seletuse. Maakohus on lugenud hageja väite laenu tagastamise tähtaja pikendamisest kuni 17.09.2012 tõendatuks hageja vande all antud seletusega (tl 78 ja 78/pöördel). Samuti on maakohus tuginenud lepingu 2 sõlmimise asjaoludele, aga ka need asjaolud on kohus tuvastanud hageja vande all antud seletuse põhjal. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja poolt vande all antud seletus laenu tagastamise tähtaja pikendamise tõendamiseks ebapiisav. Kostja on maakohtule vande all antud seletuses lepingu 1 alusel saadud laenu tagastamise tähtaja pikendamist eitanud (tl 79). Kolleegiumi hinnangul puuduvad alused omistada hageja poolt vande all antud seletusele kui tõendile suuremat kaalu kui kostja poolt vande all antud seletusele. Kuigi kostja on oma vastuväidetes tuginenud erinevatele ja üksteist välistavatele asjaoludele, on ka hageja versioon laenu tagastamise tähtaja pikendamisest ringkonnakohtu arvates väheveenev, sest hageja on asunud tuginema sellele alles pärast aegumise vastuväite esitamist. Hagis väidetu kohaselt oli lepingu 1 järgse laenu tagastamise tähtaeg 02.12.2011 ning väiteid laenu tagastamise tähtaja pikendamise kohta hageja algselt ei esitanud.

Muud tõendid ei kinnita kolleegiumi arvates otseselt ega kaudselt hageja väiteid laenu tagastamise tähtaja pikendamise kohta. Lepingus 2 (tl 7) puuduvad viited poolte varasemale laenusuhtele. Ka 13.02.2011 e-kirjas (tl 10) on lepingu 1 järgseks laenu tagastamise tähtajaks märgitud 02.12.2011. Selle e-kirjaga on hageja ringkonnakohtu hinnangul pigem soovinud anda kostjale täiendava tähtaja (juba sissenõutavaks muutnud) kohustuste täitmiseks ning teinud omapoolse ettepaneku kompromissiks.

Kolleegium nõustub kostjaga, et nõude aegumist hinnates maakohus on jätnud TsMS § 442 lg 8 rikkudes otsuses põhjendamata, miks ta ei arvesta kostja poolt vande all antud seletust kui tõendit. Samuti on otsus lepingu 1 järgse laenu tagastamise tähtaja tuvastamise osas vastuoluline. Maakohus on põhjendava osa alguses tuvastanud, et laenu tagastamise tähtaeg oli 02.12.2011, hiljem on aga kohus tuvastanud, et laenu tagastamise tähtaega pikendati kuni 17.09.2012. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 25.02.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 , p 12).

7(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730

Siiski on õige maakohtu lõppjäreldus, et lepingust 1 tulenevad nõuded ei ole aegunud. Maakohtu otsuse põhjendused tuleb asendada järgneva põhjenduskäiguga.

Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Lepingu 1 (tl 6) p 4 järgi tuli laen tagastada ühekordse tagasimaksena 02.12.2011. Arvestades lepingu 1 punktidele 3 ja 4 nende koosmõjus, tuli ka intress (ühe kuu eest) tasuda 02.12.2011. Seega ei ole laenu tagastamine praegusel juhul käsitletav korduva kohustusena TsÜS § 154 mõttes.

Eelmärgitust johtuvalt algas kostja vastu esitatud nõuete TsÜS 146 lg 1 järgne 3-aastane aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt 03.12.2011 ning lõppenuks 03.12.2014 (kl 24.00). Samas leiab kolleegium, et aegumistähtaeg on ajavahemikus 03.12.2011-03.12.2014 katkenud. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja poolt maakohtule vande all antud seletustest ilmneb, et kostja on tasunud lepingu 1 järgi hagejale 02.09.2012 ja ka hiljem intresse (tl 79). Ka kostja poolt vande all antud seletusest (tl 79) ei saa kolleegiumi arvates teha teistsugust järeldust. Kostja on küll väitnud, et on lepingu 1 alusel saadud laenu tagastanud, aga seletusest nähtuvalt ei mäleta ta laenu tagastamise tähtaega, see olevat tagastatud enne lepingu 2 alusel laenu saamist (02.09.2012).

Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et 03.12.2011 alanud 3-aastane aegumistähtaeg katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi vähemalt 02.09.2012 ning algas sellest hetkest uuesti. Pärast uuesti algamist oleks aegumistähtaeg lõppenud 01.09.2015. Järelikult ei olnud aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks (10.03.2015) lõppenud ning nõuded ei ole aegunud. Kolleegiumi arvates ei võimalda tõendid järeldada, et kostja on nõuet ainult osaliselt tunnustanud.

Hagi alusena esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause) ning TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole ka ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hageja intressinõuete rahuldamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. See on toonud osaliselt kaasa ka ebaõige lahendi.

Lepingu 2 osas on maakohus tuvastanud, et laenusumma tagastamise tähtaeg oli 02.10.2012. Selle asjaolu osas puudub pooltel ka vaidlus. Samas on maakohus rahuldanud hageja intressinõude 6000 euro ulatuses, lähtudes hageja arvutuskäigust, mille järgi oli hagejal õigus nõuda hagi esitamise seisuga intressi 28 kuu eest. Kolleegium leiab, et intressi väljamõistmine laenu tagastamise tähtpäevale järgneva perioodi eest on

8(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730 põhjendamatu. Riigikohtu lahendites on korduvalt rõhutatud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest) (vt nt Riigikohtu 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 17).

Kuivõrd lepingu 2 järgi oli laenusumma tagastamise tähtaeg 02.10.2012, kasutas kostja seda laenu ajavahemikus 03.09-02.10.2012. Seega intressi tuli kostjal tasuda ühe kuu eest. Eelmärgitut arvestades rahuldab ringkonnakohus hageja lepingust 2 tuleneva intressinõude 500 euro ulatuses.

Sarnaselt oli ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal lepingu 1 järgi laenu tagastamise tähtaeg 02.12.2011 ning järelikult kasutas kostja laenu ajavahemikus 03.1102.12.2011. Intressi väljamõistmine laenu tagastamise tähtpäevale järgneva perioodi eest on ka selle laenulepingu puhul põhjendamatu. Lisaks on maakohus jätnud lepingu 1 järgsete nõuete rahuldamisel osaliselt arvestamata tuvastatud asjaoludega. Hageja on maakohtule vande all antud seletuses kinnitanud, et kostja on teinud selle lepingu alusel hagejale kaheksa intressimakset, iga makse summas 300 eurot (tl-d 75 ja 79). Seega oli kostja kolleegiumi hinnangul hageja lepingust 1 tuleneva intressinõude (summas 300 eurot) juba hagi esitamise hetkeks rahuldanud ning hagi tuleb jätta vastavas osas rahuldamata.

Nagu eelnevalt märgitud, võib võlausaldaja nõuda laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest võlgnikult viivise tasumist või kahjuhüvitist. Maakohus on rahuldanud hageja kummagi laenulepingu alusel esitatud viivisenõude 1000 euro ulatuses. Kuivõrd kolleegium pidas hageja intressinõudeid laenude tagastamise tähtpäevale järgneva perioodi eest õiguslikult põhjendamatuteks, lähtub kohus TsMS § 4 lg-s 2 ja § 5 lg-s 1 sätestatut arvestades hageja 14.08.2015 esitatud alternatiivsest viivisenõudest (tl 70-71). Selle järgi on hageja palunud lepingu 1 alusel välja mõista viivise summas 8700 eurot ning lepingu 2 alusel viivise summas 6500 eurot.

Mõlema lepingu p 5 järgi on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Käesolevas otsuses eelnevalt tuvastatu kohaselt muutus lepingu 1 järgne laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 02.12.2011 ja lepingu 2 järgne kohustus vastavalt 02.10.2012. Lähtudes põhinõuete summast (10 000 eurot), oleks hagejal hagi esitamise seisuga õigus nõuda lepingu 1 alusel 1193 päeva eest (periood 03.12.2011-10.03.2015) viivist 59 650 eurot ja lepingu 2 alusel 888 päeva eest (periood 03.10.2012-10.03.2015) viivist 44 400 eurot. Viivisevõla ning põhivõla olemasolul loetakse raha maksmisel VÕS § 88 lg 8 järgi, et täitmine on

9(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730 toimunud esmalt sissenõutavaks muutunud viivise katteks (vt nt Riigikohtu 09.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 54). Seega tuleb ka kostja poolt lepingu 1 täitmise käigus hagejale tasutud summad lugeda sellest lepingust tuleneva viivisenõude täitmiseks, v.a 300 euro suurune makse, millega ringkonnakohus luges täidetuks hageja intressinõude (vt käesoleva otsuse põhjenduste p 39). Vastavalt väheneks hageja lepingust 1 tulenev viivisenõue 2100 euro (7 x 300€) võrra.

Eelmärgitut arvestades võib kolleegiumi hinnangul lugeda hageja lepingutest tulenevaid viivisenõudeid summas 8700 eurot ja 6500 eurot õiguslikult põhjendatuks ning hagi kuulub vastavas osas rahuldamisele.

Ka ringkonnakohus leiab, et tuvastanud asjaoludel puudub alus viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi. Kolleegium nõustub vastavate maakohtu otsuse põhjendustega ega pea TsMS § 654 lõikest 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Kolleegium märgib, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole laenulepingud sõlmitud hageja tüüptingimustel (VÕS § 35 lg 1), ning kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud väitele, et lepingud olid sõlmitud hageja tüüptingimustel. Ringkonnakohus ei pea vastavate asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 1 p 1). Seega puudub alus hinnata viivisekokkuleppe kehtivust võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioonist lähtuvalt.

Samuti järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi põhivõla (20 000 eurot) väljamõistmise osas ning TsMS § 654 lõikest 6 juhindudes neid ei korda. Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda hinnata asjas esitatud ja kogutud tõendeid selles osas maakohtust erinevalt või anda tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut.

Kokkuvõttes kuulub hagi seega rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 35 700 eurot, sh põhivõlg 20 000 eurot, intress 500 eurot ning hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 15 200 eurot.

Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa lugeda tõendatuks, et uue laenulepingu (s.o lepingu 2) sõlmimise eelduseks oli kostja poolt eelmise laenulepingu alusel saadud summa tagastamine koos intressiga. Seda on kinnitanud üksnes kostja ise maakohtule vande all antud seletuses. Muud asjas esitatud ja kogutud tõendid seda aga ei toeta. Seega ei saa lepingu 2 sõlmimisest kolleegiumi hinnangul järeldada ka lepingu 1 alusel saadud laenu tagastamist.

Kostja arvates ei ole eluliselt usutav, et hageja andnuks uue laenu summas 10 000 eurot, kui kostja eelmist lepingujärgset laenusummat koos intressidega poleks eelnevalt tagastanud. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda kostja taolised väited asuda kostja lepingust 1 tulenevate kohustuste täitmise osas maakohtust erinevale seisukohale. Hageja 10(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730 oli vaba otsustama, kas ja millistel tingimustel ta laene väljastab. Kostja ei ole tuginenud väitele, et hageja majanduslik olukord ei võimaldanud tal kokku 20 000 euro ulatuses kostjale laenu anda. Selliseid asjaolusid ei ole maakohus ka tuvastanud.

Kostja leiab, et menetlusosaliste endi selgitused on samaväärsed vande all antud selgitusega ning loetakse samaväärseks vande all antud selgitustega. Kohtupraktikas olevat korduvalt jäetud poolte endi poolt esitatud taotlused vande all ülekuulamiseks kohtu poolt rahuldamata seetõttu, et poole ütlus menetluses loetakse samaseks vande all antud ütlustega. Selliste väidete esitamise vajadus ja eesmärk jääb ringkonnakohtule käesoleva asja puhul arusaamatuks, sest nii hagejalt kui kostjalt on maakohus vande all seletuse võtnud. Selline kostja käsitlus on ka sisult väär, sest menetlusosalise seletus, mis ei ole antud vande all, ei saa olla TsMS § 229 lg-test 1 ja 2 lähtuvalt tõendiks. Üksnes hagi lihtsustatud korras menetlemisel võib kohus TsMS § 405 lg 1 p 5 aluse tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Käesoleval juhul ei ole tegemist hagiga, millele TsMS §-s 405 sätestatu kohalduks. Nagu eelnevalt märgitud, on kostja etteheited põhjendatud küll selles osas, et maakohus on jätnud kostja poolt vande all antud seletuse asja lahendamisel osaliselt tõendina hindamata ega põhjendanud, miks ta selle tõendiga ei arvesta.

Asja materjalid ei toeta kolleegiumi hinnangul kostja väiteid, nagu oleks ta avaldanud korduvalt soovi laenusumma tagastamiseks, kuid hageja ei soovinud laenu tagasi saada, esitades uusi põhjendamatuid nõudeid.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

11(12)

Tsiviilasi nr: 2-15-3730 menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.