Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 15.01.2014 esitas IT (hageja) Harju Maakohtule hagi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (kostja) vastu, milles palus kostjalt kahju hüvitisena välja mõista varalise kahju summas 23 377,200 eurot ja mittevaralise kahju summas 30 000 eurot. Samuti palus hageja teostada ekspertiis, nõuda kostjalt välja kõik kostja juures dokumenteeritud hagejat puudutavad haiguslugude materjalid ja nõuda välja SA Tartu Ülikooli Kliinikumis dokumenteeritud hagejat puudutavad haiguslugude materjalid. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt hospitaliseeriti hageja 12.01.2009 erakorraliselt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) osakonda. Põhjuseks oli patsiendi kukkumine vasakule õlavarrele õues koeraga jalutades. PERHis tuvastati, et tegemist on vasaku õlavarre diafüüsi murruga. 13.01.2009 opereeriti PERHis patsienti. Murd fikseeriti plaadi ja kruvidega. 15.01.2009 lubati patsient ambulatoorsele ravile. Patsiendile anti kaasa IK poolt 09.01.2009 koostatud harjutusprogramm. Programmi kohaselt pidi patsient alustama koheselt aktiivselt erinevate harjutuste sooritamist. Nädal pärast operatsiooni tekkis patsiendil murru kohal turse ja valu. Patsient pöördus uuesti PERHi, kus tuvastati patsiendil osteosünteesikruvi purunemine, teiste kruvide irdumine luust ning sekundaarne fragmentide dislokatsioon. 28.01.2009 teostati patsiendile korduv operatsioon, mille metoodika sarnanes esimesele operatsioonile. Veidi aega pärast teist operatsiooni pöördus patsient vasaku õla valulikkuse tõttu Rakvere haiglasse, kust ta suunati 09.02.2009 uuesti PERHi. Patsiendil tuvastati proksimaalne fragmendi murd koos plaadi ja kruvide migreerumisega. 12.02.2009 teostati patsiendile järjekordne operatsioon – murd fikseeriti luusisese naelaga. Operatsioonijärgse kontrolli käigus tuvastati 2009 juunis PERHis, et murd ei kasva, murru fragmentide vahel on tekkinud diastaas ja naela proksimaalsed lukustuskruvid on luult lahti. 17.06.2009 teostati patsiendile taaskord uus operatsioon. Seekord tehti ka nahalõige paremale puusale, kust võeti siirdeluu. Ka 17.06.2009 operatsioon ei andnud tulemusi. 26.10.2009 teostati patsiendile PERHis uuesti operatsioon. Seekord tehti nahalõige vasakule sääreluule, kust võeti kortikaalne fragment 1,5x10 cm, lisaks võeti säärelt spongioosset luud. Jaanuaris 2010 läks patsient PERHi kontrolli ning kurtis lisaks jätkuvale probleemile õlaga ka valulikkust säärel. Patsiendil tuvastati sääreluu murd, mis fikseeriti PERHis kipsiga üheks kuuks. Kuu aega hiljem võeti PERHis ilma järelkontrollita kips maha ning patsient määrati tööle. Patsient töötab Rakvere haiglas. Kolmandal päeval (17.02.2010) ei suutnud patsient tööl olles enam sisuliselt liikuda ning ta viidi röntgenisse, kus tuvastati, et patsiendi murd ei ole paranenud ning otsustati kogu tema jalg kuni varbaotsteni kaheks kuuks kipsi panna. Ka 2010. aasta esimesel poolel esinesid patsiendil jätkuvalt nii sääre- kui õlavalud. 04.05.2010 hospitaliseeriti patsient uuesti PERHis. Uuringutest nähtus, et nii vasak õlg kui vasak säär on turses. Arvestades senist ravi ebaedu PERHis pöörduti konsultatsioonidele ja ravile SA Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK). TÜKis teostati patsiendile konsiiliumi poolt tervise ülevaatus.

Ülevaatusel selgus, et patsiendi vasak käsi on korduvatest operatsioonidest tingituna jäänud 8cm lühemaks ning luu on kinni kasvamata. Samuti tuvastati jalaluus mõra. Senist ravi kulgu hinnates tekkis TÜKis põhjendatud alus kahtlustada, et patsiendil on metalli talumatus. Seetõttu eemaldati patsiendilt kõik plaadid ja kruvid. Hetkel patsiendi ravi TÜKis kestab. Hageja suhtes PERHis koostatud haiguslugudes on ekslikult märgitud, et hageja on kukkunud mitu korda, tegelikkuses on hageja kukkunud üksnes ühe korra, s.o enne esimest operatsiooni. Hinnates PERHis osutatud ravi ja selle kulgu ning ka PERHi poolt hiljem antud selgitusi ei nähtu, et PERH oleks teostanud pärast korduvalt ebaõnnestunud operatsioone haiglasisest konsiiliumi või täiendavat analüüsi, miks senine ravi on ebaõnnestunud. Patsiendile tehtud operatsioone uurides nähtub, et lähtuti järjepidevalt sarnasest metoodikast, kuigi see oli patsiendi suhtes juba varasematel kordadel ebaõnnestunud. Patsient on veendumusel, et plaat murdus pärast esimest operatsiooni lahti tulenevalt ebakvaliteetsest operatsioonist. Eeldatavasti ei pidanud fiksatsioon vastu patsiendile PERHis määratud harjutusprogrammile. Kostja on jätnud hageja puhul ekslikult diagnoosimata metallitalumatuse. Pöördudes ravile TÜKi teostati seal patsiendile konsiilium ning nähtuvalt haigusloost nr 20131009-364031/0256-20945 tuvastati patsiendil metalli talumatus ning temalt eemaldati seetõttu kõik metallid. Kostja on jätnud hagejal ekslikult diagnoosimata ka osteoporoosi. 26.10.2009 teostatud operatsioonil võeti PERHis patsiendi säärest siirdeluu liiga sügavalt, mille tagajärjeks patsiendile oli jalaluu murd. Kuu möödudes võeti PERHis, ilma järelkontrollita patsiendilt kips maha ning patsient määrati tööle. PERHis võeti hageja jalalt kips ära enneaegselt. Ravivigadest on hagejale tekkinud järgmised tagajärjed. Patsiendi õlavarre murd on tänaseni kinni kasvamata. Patsiendi vasak käsi jäi korduvatest operatsioonidest tingituna PERHis 8cm lühemaks. 26.10.2009 PERHis teostatud operatsioonil patsiendi säärest liiga sügavalt võetud siirdeluu tagajärjeks patsiendile oli jalaluu murd. Patsient on pidanud ravivigade tõttu viibima kokku lisaks esimesele veel 12 operatsioonil. Patsiendile on välja mõistetud 80% suurune töövõime kaotus. Alates 12.01.2009 esimesest operatsioonist kuni käesoleva ajani on patsient pidanud kannatama pideva valu käes. Suur hulk patsiendile välja kirjutatud valuvaigisteid ja metatooni viisid ta 2011. aastal psühhoosi, mistõttu patsient pidi 2011 detsembris viibima psühhoneuroloogiahaiglas. Viimastel kuudel on patsiendil olnud erinevaid ja arvukaid terviseprobleeme, mh kahepoolne kopsupõletik, coli baketeri poolt tekitatud ulatuslik mädane põletik, mis tuli operatsiooniga eemaldada. Kõik eelkirjeldatu on oluliselt langetanud patsiendi heaolu ja elukvaliteeti. Ravile kantud ja raviga seonduvate patsiendile tekkinud kulude suuruseks hindab hageja ligikaudu 6000 eurot, pidades siinkohal ennekõike silmas suurt kogust ravimeid, mida ta on pidanud nimetatud perioodil tulenevalt PERHi poolt tekitatud vaevustest ja hulgalistest täiendavatest operatsioonidest kandma. Samuti kuuluvad siia alla erinevad sõidu (bensiini) kulud jms. Hageja palub kohtul lähtuda nimetatud kulutuste hindamisel VÕS § 127 lg-st 6. Töövõimetusest seni tekkinud kahju suuruseks hindab hageja 11 521,01 eurot. Töövõimetusest tulevikus tekkiva kahju suuruseks hindab hageja 5856,21 eurot. Hageja hindab endale põhjustatud mittevaralise kahju suuruseks 30 000 eurot. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagiavalduses väidab hageja, et ta kukkus 12.01.2009 tänaval koeraga jalutades ning pärast seda ei ole tal rohkem kukkumisi esinenud. Kostja ei saa nõustuda hageja väitega, kuivõrd haiguslugude väljavõtetest nähtub, et hageja on korduvalt libedaga kukkunud. Haiguslugudes on vastavad kukkumised läbivalt dokumenteeritud ning fikseeritud koodidega W00.48 ja W00.41. Korduvat kukkumist kinnitavad oma selgituskirjas ka kostjat ravinud arstid, kes said vastavat informatsiooni hagejalt endalt.

Samuti ei saa kostja aktsepteerida hageja abikaasa AT esitatud väiteid selle kohta, et hageja on ainult ühel korral kukkunud. AT selgituste kohaselt olevat ta „/.../sisuliselt pidevalt/.../“ hageja kõrval, kuid tema selgituste sisust selgub, et esimesel kukkumisel 12.01.2009 oli hageja koos oma koeraga ning teisel kukkumisel või libisemisel pärast 12.01.2009 oli hageja koos oma tütrega. Pärast sääreluukipsi esimest eemaldamist läks hageja tööle, kus tema abikaasa ei saanud samuti koos temaga viibida. Lisaks eeltoodule on hageja abikaasa AT tunnistanud hageja komistamist ka kodustes tingimustes. Kostja nõustus täielikult Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) otsuses väljendatud seisukohaga, et sellised mehaanilised tagajärjed nagu plaadi murdumine, kruvide purunemine ja kõverdumine on põhjustatud tugeva välise jõu toimest nagu tõsine trauma, kukkumine, samuti kui kätt on kasutatud üle mõistlikkuse piiri või ülemääraselt agressiivsest võimlemisest. Kostja on mitmel korral fikseerinud hageja kukkumise fakti hageja haiguslugudes ning hagejal tekkinud tüsistuste iseloom viitab otseselt asjaolule, et õlavarre piirkonnale on mitmel korral mõjunud suur jõud, mis on iseloomulik korduvatele kukkumistele. Tagantjärele kukkumiste eitamine hageja poolt, mis on hageja haiguslugudes korrektselt kajastatud, viitab hageja ilmsele pahatahtlikkusele kostja suhtes ja/või hageja psühholoogilisest seisundist tulenevatele võimalikele iseloomulikele häiretele. Kostja ei ole hagejale tervishoiuteenuse osutamisel teinud ravi- ega diagnoosivigu. TKE hinnangul kasutas kostja kaasaegseid ja üldtunnustatud operatsiooni- ja ravimeetodeid, mis konkreetse juhtumi valguses olid põhjendatud ja aktsepteeritud. Samale järeldusele, nagu TKE, jõudis ka dr AK oma ekspertarvamuses, mille kohaselt ei tuvastanud ta kostja tegevuses ühtegi raviviga ega teinud viiteid tehnilistele puudujääkidele. Kõik kostja poolt kasutatud ravimeetodid olid dr AK hinnangul aktsepteeritavad ning põhjendatud. Seoses harjutusprogrammiga nähtub haiguslugudest, et hagejale on soovitatud passiivseid harjutusi ning vältida suurt koormust. Kusagil ei ole kirjas, et hageja pidi pärast esimest operatsiooni koheselt aktiivselt või kuidagi eriti intensiivselt harjutustega alustama. Seoses 26.10.2009 teostatud operatsioonil sääreluult doonorluu võtmisega märkis kostja, et luuplastika on ortopeedias tavapärane ning meditsiiniliselt ei ole võimalik määratleda piiri, millal on luud võetud liiga palju. Doonorluu võtmisega kaasneb alati teatud määral luu nõrgestamine. Kui doonorluu oleks muutunud operatsiooni tagajärjel niivõrd nõrgaks, oleks luumurd tekkinud juba varem, kuid hagejal tekkis murd umbes kuu aega pärast vastavat operatsiooni. Haigusloost ning arstide selgituskirjast nähtub, et hagejal oli tekkinud tasakaalukaotus, kerge kukkumine või „kukkuma hakkamine“ ja sellest tulenev ootamatu koormus jalale võiski põhjustada luumurru. Kostja ei olnud omalt poolt hagejat tööle „määranud“ ega muid sellealaseid korraldusi jaganud, milleks kostjal pädevust ei ole. Seoses metallitalumatuse kahtlusega märkis kostja, et kostjal puuduvad andmed selle kohta, et hagejal oleks olnud anamneesis allergilisi reaktsioone kehaga kontaktis olevate metallesemetele ning hagejal puudusid allergiale viitavad kliinilised nähud tema raviperioodi vältel. Metalliallergiat esineb väga harva ning hageja oleks pidanud oma eluea jooksul seda märkama, kasvõi seoses käekella või metallehete kandmisega. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hagejal esines metallitalumatus ning millisel viisil on see põhjuslikus seoses fiksatsiooniplaadi korduva irdumise ning kruvide paindumise ja murdumistega, mistõttu tuleb hageja vastav väide jätta tähelepanuta. Hageja varalise kahju nõude suurus on tõendamata, kuivõrd hageja ei ole esitanud raviga seonduvate kulude suuruse tõendamiseks tšekke ega muid asjakohaseid tõendeid. Samuti on ebamõistlikult suur ning põhjendamata hageja mittevaralise kahju hüvitise nõude suurus.

Maakohtu otsus 15.02.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus rahuldas kostja taotluse 02.02.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks ja määras lugeda protokolli 5. leheküljel kostja esindaja vastuse õigeks sõnastuses: „Kostja esindaja ei oska meditsiinilistes küsimustes hinnangut anda vastavate eriteadmiste puudumise tõttu, kuid kostja esindaja arusaamise kohaselt ei ole sellisel juhul tegemist enam ravimisega, kui metallplaat välja võeti, sest käe liikuvus selle tulemusena enam ei taastuda ei saa“. Kohus vabastas hageja ekspertiisikulude summas 271 eurot riigi tuludesse tasumise kohustusest. Pooled vaidlevad küsimustes, kas kostja on teinud hageja ravimisel diagnoosi- ja/või ravivigu. Muuhulgas on vaidluse all, mitu korda hageja on vasakule käele kukkunud ning kas kostja on kajastanud hageja haiguslugudes hagejaga toimunud sündmuseid õigesti, kas kostja on jätnud ebaõigesti hagejal diagnoosimata metallitalumatuse, kas kostja on jätnud hagejal õigeaegselt diagnoosimata osteopeenia/osteoporoosi, kas kostja väljastas hagejale pärast esimest operatsiooni liigselt aktiivse harjutusprogrammi ning kas kostja eemaldas pärast hageja sääreluult siirdeluu võtmist jalalt kipsi liiga varakult. Hageja ja kostja vahel oli tervishoiuteenuse osutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 mõttes. VÕS § 758 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 770 lg-st 1 tulenevalt vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 770 lg 4 kohaselt, kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Kohus märkis, et tulenevalt VÕS § 770 lg-test 1, 4 on hagejal võimalik nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui leiab tõendamist, et kostja on hageja suhtes teinud diagnoosi- või ravivea. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-171-10 p-des 16 ja 17 asunud seisukohale, et patsient peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Selleks, et vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, peab kostja tõendama, et ta ei olnud lepingu rikkumises süüdi. Hageja esimese haigusloo nr 2930943 väljavõttest (kd II lk 11) ilmneb, et hageja on hospitaliseeritud seoses sellega, et hageja kukkus õues koeraga jalutades paremale õlavarrele. Teise haigusloo nr 2932252 (kd II lk 12-13) kohaselt on välispõhjusena nimetatud jää ja lumega seotud kukkumist (WOO.48). Kolmanda haigusloo nr 2933328 väljavõttest (kd II lk 14-15) ilmneb, et välispõhjus on jää ja lumega seotud kukkumine (WOO.41). Samuti on kirjas, et ligi nädal aega pärast esimest operatsiooni on hageja uuesti kukkunud ning kaks

nädalat pärast teist operatsiooni kukkus patsient uuesti libeduse tõttu. Ka järgnevates haiguslugudes on kajastatud, et patsient kukkus mitu korda (kd II lk 16-21). Hagejat ravinud arstid on esitanud omapoolse selgituse, milles on kinnitanud, et patsiendiga juhtunu on kirja pandud lähtuvalt tema enda sõnadest (kd II lk 34). Kohus leidis lähtuvalt eelviidatud tõenditest, et puudub alus asuda seisukohale, et hageja haiguslugudes on kajastatud väärinfot. Esimeses kolmes haigusloos on anamneesi kirja pannud erinev raviarst, mis tähendab, et hageja pidi erinevatele arstidele ise rääkima, millest tema vaevused tingitud on. Haiguslugudes kajastatud info põhjalt ei teki ka kahtlust, et hilisemad raviarstid on haiguslugusid koostades eelmiste haiguslugude pinnalt andmed maha kopeerinud, sest haiguslugudes kajastatud tekst on erineva sõnastusega, samuti on teises ja kolmandas haigusloos märgitud erinev kood hageja vigastuse väliseks tekkepõhjuseks. Lisaks eelnevale puudub mõistlik põhjendus, miks peaksid erinevad arstid omaalgatuslikult lisama haiguslugudesse andmeid selle kohta, et hageja on kukkunud, olukorras, kus hageja seda ise arstidele ei väitnud. Hageja on seisukohal, et hageja väiteid selle kohta, et hageja on kukkunud ainult ühel korral, tõendavad hageja abikaasa AT kinnitused. Hageja on kohtule esitanud AT selgitused (kd I lk 16-17), mida kohus saab hinnata kirjaliku tõendina. AT selgituste kohaselt elavad abikaasad koos ning AT viibib sisuliselt kogu aja hageja kõrval. Samas on AT kinnitanud, et ta ei viibinud abikaasaga koos, kui see esimest korda kukkus, AT teab selle kohta üksnes lähtuvalt hageja hiljem räägitu põhjal. AT-le teadaolevalt libastus hageja mõned päevad pärast esimest operatsiooni koos tütrega apteeki minnes ja toetas haige käe vastu autot. AT kinnitab, et hageja on kukkunud üksnes ühe korra enne esimest operatsiooni ning pärast seda hageja rohkem kukkunud ei ole. Kohus oli seisukohal, et ka AT kirjalikud selgitused ei välista võimalust, et hageja on lisaks esimesele korrale veel kukkunud. Nimelt nähtub AT selgitustest, et ta ei olnud oma abikaasaga koos, kui ta esimest korda kukkus, samuti mitte siis, kui hageja koos tütrega poodi läks. Need asjaolud kinnitavad, et AT siiski kogu aja oma abikaasa kõrval ei viibinud, mis tähendab, et ta ei pruugi täpselt teada kõiki hagejaga toimunud sündmusi. Samas on AT kinnitanud, et ta on kursis, et hageja libastus pärast esimest operatsiooni apteeki minnes ning oli sunnitud haige käega vastu autot toetama. Kuna AT ise selle sündmuse juures ei olnud, siis ei ole võimalik hinnata, kui suure jõuga oli hageja libastumisest tulenevalt sunnitud haige käega vastu autot toetama. Hageja on ka ise Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) koosoleku protokollist nähtuvalt selgitanud, et on kukkunud mitmel korral – libastudes ja koeraga jalutades, samuti autost välja astudes on libastanud jalaga auto alla (kd II lk 26). Samuti on TKE oma hinnangu punktis 11.7 tuvastanud, et fiksatsioonikruvide paindumine ja murdumine pärast operatsiooni on seletatav vaid küllalt tugeva välise jõu mõjuga (kd II lk 28), mis viitab hageja poolt korduvalt kukkumisele. Kohtu hinnangul paneb hageja väite, et ta pärast esimest korda rohkem ei kukkunud, kahtluse alla ka asjaolu, et hagejal on esimese operatsiooni järgselt tuvastatud osteosünteesikruvi purunemine, teiste kruvide irdumine luust ning sekundaarne fragmentide dislokatsioon (kd II lk 12). Ka kohtueksperdid on käesolevas asjas läbi viidud ekspertiisi punktis 2 jõudnud järeldusele, et peale kukkumise võis hagejale 13.01.2009 teostatud operatsiooni plaadi ülemine osa luust lahti murdumise põhjustada ka löök kõva tömbi esimega õlavarre piirkonda (kd III lk 127 pöördel). Samuti on ekspertarvamuse punktis 17 asutud seisukohale, et esimese, teise ja kolmanda operatsiooni järgsed röntgenülesvõtted viitavad välise jõu, mis ületas fiksatsiooni tugevuse, mõjumisele (kd III lk 128 pöördel). TKE hinnangu punktist 11.3 nähtub ka asjaolu, et pärast teist operatsiooni hospidaliseeriti patsient uuesti ning tuvastati, et luu

ülemisest poolest on irdunud 4 cm suurune luukild, mis viitab otseselt, et murru piirkonnale oli mõjunud suur jõud (kd II lk 27). Lähtuvalt eeltoodud asjaoludest kogumis oli kohus seisukohal, et tuvastamist ei ole leidnud, et kostja on hageja haiguslugudes kajastanud vääralt hagejaga toimunud sündmusi. Ekspertide poolt on tuvastatud, et hagejal pärast esimest ja teist operatsiooni tuvastatud asjaolud (kruvide paindumine, luukillu eemaldumine) said tekkida üksnes mehhaanilise vigastuse tulemusel, mis kohtu hinnangul viitab otseselt asjaolule, et hageja kukkus enam kui ühe korra. Hageja on heitnud kostjale ette, et kostja poolt teostatud esimene operatsioon ebaõnnestus, kuna plaadi fiksatsioon oli liiga nõrk. Fiksatsiooni lahtituleku põhjustas hageja hinnangul asjaolu, et kostja väljastas hagejale pärast esimest operatsiooni harjutusprogrammi, milles ettenähtud harjutused olid liialt aktiivsed ning põhjustasid nõrga fiksatsiooni lahti tuleku. Kohus viitas uuesti TKE 20.06.2013 hinnangule, mille kohaselt on hagejal pärast 13.01.2009 operatsiooni toimunud plaadi varajane lahti murdumine võimalik vaid tugeva välise jõu toimel (kd II lk 27). TKE on hinnangu punktis 11.7 leidnud, et pärast esimest operatsiooni toimunud fiksatsiooniplaadi irdumist ei saanud põhjustada metallitalumatus ega patsiendile soovitatud võimlemisharjutused (kd II lk 28). Samuti on kohus juba viidanud ka kohtuekspertide ekspertarvamuse punktile 2, milles on asutud seisukohale, et lisaks uuele kukkumisele võis plaadi luust lahti murdumise põhjustada ka löök kõva tömbi esemega (kd III lk 127 pöördel). Ekspertarvamuse punktis 1 on eraldiseisvalt märgitud, et hagejale 13.01.2009 teostatud operatsioon vastas üldistele murru fiksatsiooni nõuetele. Eksperdid ei ole viidanud võimalusele, et hageja puhul võis plaadi luust lahti tulemise tingida asjaolu, et plaat oli hageja luu külge liiga õrnalt kinnitatud. Seoses kostja poolt hagejale väljastatud harjutusprogrammiga märkis kohus täiendavalt, et eksperdid on ekspertarvamuse punktis 4 leidnud, et puudub objektiivne alus arvata, et fiksatsiooniseadme purunemine oli tingitud võimlemisharjutuste sooritamisest (kd III lk 127 pöördel). Kohtule on esitatud ka harjutusprogrammi väljavõte (kd I lk 14-15), millest nähtuvad hagejale ettenähtud harjutused. Nimetatud harjutuste vaatlemisel ei tekita ükski põhjendatud kahtlust, et vastava harjutuse tegemine võib kaasa tuua õlavarreluus paiknevate metallist kruvide ja plaadi lahtipaindumise. Kostja on ka 02.02.2016 kohtuistungil pöördunud hageja poole küsimusega, kas hageja oskab nimetata konkreetse harjutuse, mis võis põhjustada kruvide paindumise ja luust irdumise. Kohus on hagejale selgitanud, et eelduslikult on tegemist teravat valuaistingut põhjustava sündmusega, mida isik tunneb koheselt vastavat harjutust toime pannes. Hageja on kohtule vastanud, et ei oska harjutuste tegemiste ajast ühtegi konkreetset hetke nimetada, millal tema arvates võis plaat luust lahti murduda, harjutuste tegemine tervikuna oli hageja jaoks valulik (kd IV lk 56 pöördel). Kohus oli seisukohal, et hageja enda ütlused ei viita asjaolule, et kruvide paindumine ja fiktsiooniplaadi lahti tulek toimusid harjutusprogrammis ettenähtud harjutusi tehes. Hagejale teostatud esimese operatsiooni osas on ekspertarvamuse (kd I lk 38-39) esitanud dr AK, kes on ITK ortopeedia osakonna juhataja. Dr K on leidnud, et esimesel operatsioonil kasutati meetodit ja implantaati, mis on täiesti aktsepteeritavad; pärast esimest operatsiooni tuvastatud plaadi luust lahti tulemine ja ühe kruvi purunemine viitavad välisele jõule. Dr K on kokkuvõttes jõudnud järeldusele, et arstliku puudujäägina võib käsitleda esimese operatsiooni käigus kasutatud fiksatsiooni suhtelist nõrkust, kuid tegemist ei ole raviveaga. Kohus leidis, et ka nimetatud tõendist ei tulene, et kostja oleks hagejat ravides teinud esimesel operatsioonil ravivea. Ka dr K on kinnitanud asjaolu, et pärast esimest operatsiooni toimunud plaadi ja kruvi varane lahtimurdumine, millega ei kaasnenud kruvide ümbruses luu resorbtsiooni, viitab välisele jõule. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et antud juhul ei ole tõendamist

leidnud, et kostja poolt hagejale 13.01.2009 teostatud operatsioon ei vastanud fiksatsiooniplaadi nõrga kinnituse tõttu tavapärasele tervishoiuteenuse osutamise tasemele ning plaadi ja kruvide luust lahtipaindumise põhjustas hagejale pärast operatsiooni antud harjutusprogramm. Kohus oli seisukohal, et eelnevalt analüüsitud tõendid viitavad asjaolule, et hageja õlavarreluule paigaldatud plaadi ja kruvide lahtimurdumise võis tingida hoopis uus kukkumine. Kohus märkis, et seoses hageja metallitalumatusega on esitatud küsimused kohtuekspertidele, kes on asunud ekspertarvamuse punktis 8 seisukohale, et hageja suhtes ei ole spetsiifilist testi läbi viidud, mistõttu hageja metallitalumatus ei ole objektiivselt tõestatud. Samas on eksperdid välja toonud, et õlavarreluu murru operatiivse ravi korral ei ole metallifiksaatorile alternatiivi (kd III lk 127 pöördel). Kohus oli seisukohal, et nimetatud tõenditest tulenevalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja on teinud hagejal metallitalumatust diagnoosimata jättes diagnoosi- või ravivea. Hageja on küll esitanud TÜK haigusloo, milles on viidatud asjaolule, et hageja luusse paigaldatud fiksaatorid on läinud loksuma, kuna tegemist metalliallergiaga, kuid kohtuekspertide ekspertarvamuse punktis 8 on selgitatud, et metallitalumatuse kindaks tegemiseks on vajalik teha eritest (LTT), kuid puuduvad andmed, et hagejale oleks selline test tehtud. Võttes arvesse, et eksperdid on ekspertarvamuse koostamiseks tutvunud ka hageja suhtes TÜK-is koostatud materjalide ning haiguslugudega (ekspertarvamuse lk 2), puudub alus asuda seisukohale, et hageja suhtes oleks TÜKis viidud läbi spetsiifiline test, mille pinnalt oleks võimalik üheselt tuvastada, et hagejal on metallitalumatus. Täiendavalt märkis kohus, et TKE protokollis on metallitalumatuse kohta selgitatud, et tegemist on harva esineva nähtusega, mis avaldub patsiendil ka tavaelus selliselt, et kanda ei ole võimalik käekella või metallehteid, kuna tekib allergiline reaktsioon (kd II lk 26). Hageja ravidokumentidest ei nähtu, et hageja oleks kunagi selliseid vaevusi kurtnud. Seega ei ole tõendamist leidud, et hagejal esineb metalliallergia. Täiendavalt pidas kohus vajalikuks välja tuua, et ka juhul, kui hagejal esineks metalliallergia, ei esineks alust kostja tegevuses ravivea tuvastamiseks, kuna eksperdid on ekspertarvamuse punktis 8 kinnitanud, et hagejal esinenud luumurdude raviks alternatiivseid ravimeetodeid ei esine. Hageja hinnangul on kostja jätnud hagejal vääralt diagnoosimata osteopeenia (hageja poolt algselt nimetatud osteoporoosiks). Kohus märkis, et nähtuvalt kohtuekspertide ekspertarvamuse punktist 6 olid kolm esimest kostja poolt hagejale teostatud operatsiooni erakorralised operatsioonid ja võimaliku osteopeenia esinemine ei oleks muutnud ravitaktikat. Erakorralise luumurruga saabunud patsiendil ravitakse esmalt murdu, samal ajal võimalikke riskitegureid (sh luuhõrenemist) arvesse võttes (kd III lk 127 pöördel). Täiendavalt on eksperdid ekspertarvamuse punktis 14 märkinud, et hageja suhtes 12.08.2010 teostatud luutiheduse määramisel ei tuvastatud osteoporoosi. Esines luukoe hõrenemine (osteopeenia), mis on luutiheduse seisund normaalse ja osteoporootilise vahel ega ole vastunäidustus operatiivsele ravile. Ka punktis 15 on eksperdid rõhutanud, et erakorralise luumurruga meditsiiniasutusse saabunud patsiendil ravitakse prioriteetselt murdu, arvestades seejuures kõikide esineda võivate riskiteguritega, sealhulgas osteoporoosiga (kd III lk 128). Lähtuvalt eelviidatud tõenditest oli kohus seisukohal, et kostja ei ole teinud raviviga jättes hagejale teostatud operatsioonide puhul läbi viimata spetsiaalsed osteopeenia või osteoporoosi diagnoosimise testid. Kohtueksperdid on kinnitanud, et kostja poolt kasutatavad ravimeetodid on erakorralise luumurru ravi puhul tavapärased ning arvestavad võimalikke riskitegureid, sealhulgas ka osteoporoosi esinemise võimalikkust. Samuti on eksperdid tuvastanud, et hagejal on tegelikkuses diagnoositud osteopeenia ning see ei ole vastunäidustus kostja poolt kasutatud operatiivsetele ravimeetoditele. Seega ei esine alust tuvastada, et kostja on teinud seoses hagejal osteopeenia esinemisega ravi- või diagnoosivigu.

Hageja leiab, et kostja on vääralt tegutsenud, kui võttis 26.10.2009 operatsioonil hageja sääreluust siirdeluu liiga sügavalt. Selliselt tegutsedes põhjustas kostja hagejal jalaluumurru. Murd fikseeriti kipsiga, kuid kips võeti kostja poolt liialt vara maha ning hageja sääreluu murdus uuesti. Kohus märkis, et dr AK on oma arvamuses selgitanud, et sääreluust siirde võtmise korral ei ole tüsistusena luumurru tekkimine tavapärane, kuid siiski esinev probleem, mida täielikult vältida ei saa. Dr K on asunud seisukohale, et antud luusiirde võtmine oli põhjendatud ja kuna viiteid tehnilistele puudujääkidele pole, ei ole arstlikku viga võimalik välja tuua (kd I lk 39). TKE hinnangus on seoses hageja sääremurruga selgitatud, et hageja ise on kinnitanud, et pöördus pärast 26.10.2009 operatsiooni uuesti polikliinikusse, kuna oli hakanud kukkuma ning selle tagajärjel tekkis valu jalasäärde. TKE on asunud seisukohale, et võimalik, et sellel momendil tekkis jalale ootamatu koormuse tõttu luumurd (kd II lk 28). Asjaolu, et hageja on kinnitanud uut kukkumist, nähtub ka haigusloost nr 1039592, mille kohaselt hageja tuli pärast oktoobris toimunud operatsiooni jaanuaris uuesti kontrolli ning selgus, et patsient oli umbes kuu aega varem kukkunud kergelt, selle järgselt valu sääre proksimaalses osas (kd II lk 20). Samuti on hagejat ravinud arstid esitanud oma kirjaliku seisukoha, milles on märgitud, et hageja käis 12.01.2010 arsti vastuvõtul, kus tehti röntgen ja tuvastati, et hageja sääreluus on toimunud positiivne dünaamika ning kuna hageja valu ei kurtnud, otsustati hageja jalal olnud kips eemaldada. Antud otsus sai tehtud lähtuvalt kliinilisest seisukohast. Kostja poolt ei ole hagejat tööle ennistatud ega sarnaseid soovitusi antud. Võttes arvesse, et hiljem on hageja seisukord järsult halvenenud, võib spekuleerida uue trauma üle (kd II lk 35). Kohus oli lähtuvalt eelviidatud tõenditest seisukohal, et kostja ei ole seoses hageja sääreluuga teinud ravivigu. Esitatud tõenditest ilmneb, et siirdeluu võtmine on tavapärane ravimeetod, kuid selle puhul ei ole välistatud tüsistusena luumurru tekkimise risk. Samuti on hageja haigusloost nähtuvalt kinnitanud, et kukkus pärast siirdeluu võtmist. Kostja on hageja jalalt pärast esimest luumurdu kipsi eemaldanud olukorras, kus röntgenpildist nähtuvalt oli toimunud positiivne dünaamika ning hageja ise enam valu ei tundnud. Uue murru tekkimise osas on hageja aga ise märkinud, et valu tekkis pärast seda, kui hageja oli tasakaalu kaotanud. Kohus oli seisukohal, et eelnevast tulenevalt ei ole tuvastamist leidnud, et kostja oleks hageja sääreluu ravimisel osutanud tavapärasele tasemele mitte vastavat tervishoiuteenust ning hageja sääreluu korduv murdumine oleks olnud tingitud kostjast. Seoses asjaoluga, et hageja on esitanud vastuväite kohtuekspertide arvamuse kui tõendi usaldusväärsusele, märkis kohus, et kohtul puudub alus asuda seisukohale, et tegemist ei ole objektiivse tõendiga. TsMS § 301 lg 1 kohaselt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Kohus leidis, et antud juhul ilmneb esitatud ekspertarvamusest, millistest alusdokumentidest on eksperdid ekspertiisi läbiviimisel lähtunud ning millistel asjaoludel nende lõppjäreldused põhinevad. Hageja taotlusel on kohus kutsunud eksperdi ka kohtuistungile ekspertiisis tehtud järeldusi selgitama ning ekspert on 28.04.2015 kohtuistungil täiendavalt selgitanud ekspertarvamuse kujunemist (kd IV lk 10). Tulenevalt eeltoodust puudub kohtul alus asuda seisukohale, et kohtule esitatud ekspertarvamuse näol ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga. Kokkuvõtvalt märkis kohus, et käesolevas asjas puudub vaidlus, et hageja käsi on alates 13.01.2009 toimunud esimesest operatsioonist jäänud 8 cm lühemaks, mis kahtlemata ei saa olla raviteenuse osutamise tavapärane tagajärg. Samas ei ole antud asjas esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuvalt oleks erialase teadmisega isik asunud seisukohale, et kostja on

hageja ravimisel teinud ravi- või diagnoosivea. Kohtul kui vastava eriteadmiseta institutsioonil ei ole võimalik vastupidisele seisukohale asuda. Kohtu hinnangul võib nähtuvalt esitatud tõenditest asuda seisukohale, et hagejal tekkinud tüsistused võivad olla põhjustatud mitmete tegurite koosmõjust – hageja vanus, korduvad kukkumised/libastumised, ekspertide poolt viidatud bioloogilise luuparanemise häirumus –, kuid ühestki esitatud tõendist ei ilmne, et kostja on teinud hageja suhtes arstliku ravivea. Nimetatut kinnitab ka kohtuekspertide arvamuse punktis 20 antud üldjäreldus, mille kohaselt kostja poolt hageja puhul kasutatud ravimeetodid on meditsiiniliselt õigustatud ja aktsepteeritavad. Samale lõppjäreldusele, et kostja ei ole ravivigu teinud, on jõudnud ka dr AK ja TKE oma hinnangutes. Võttes arvesse, et tulenevalt VÕS § 770 lg-test 1, 4 on tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamise vältimatu eeldus, et tervishoiuteenuse osutaja on teinud ravi- või diagnoosivea, tuleb hageja esitatud hagi rahuldamata jätta, kuna vastava eelduse esinemine ei ole tõendamist leidnud. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kostja on esitanud 02.02.2016 kohtuistungi protokolli parandamise taotluse, milles taotleb, et 02.02.2016 kohtuistungi protokolli leheküljel 5 toodud kostja esindaja poolt protokollitud lauset parandataks ning sõnastataks järgnevalt: „Kostja esindaja ei oska meditsiinilistes küsimustes hinnangut anda vastavate eriteadmiste puudumise tõttu, kuid kostja esindaja arusaamise kohaselt ei ole sellisel juhul tegemist enam ravimisega, kui metallplaat välja võeti, sest käe liikuvus selle tulemusena enam ei taastuda ei saa. /.../“ Kohus oli seisukohal, et kostja taotlus protokolli parandamiseks tuleb rahuldada, kuna kohtuistungi protokollis on kostja esindaja antud vastus vääralt kajastatud. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja on kinnitanud, et kostjal käesolevas asjas menetluskulud puuduvad. Hageja oli käesolevas asjas lähtuvalt RLS § 22 lg 1 p-st 11 riigilõivu tasumisest vabastatud. Antud asjas on hageja taotlusel määratud ekspertiis ning hagejale on antud menetlusabi eksperdikulude tasumisel. Nähtuvalt EKEI õiendist on ekspertiisi läbiviimise maksumuseks kujunenud 271 eurot (kd III lk 132). Kohus oli seisukohal, et hageja tuleb TsMS § 190 lg-st 7 tulenevalt vabastada ekspertiisikulude summas 271 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Kohtu hinnangul on see põhjendatud lähtuvalt antud tsiviilasja tehioludest, eelkõige hageja tervislikust seisundist. Apellatsioonkaebus 16.03.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 3 ja teha uus otsus, millega rahuldada kahju hüvitamise taotlus, mõistes kostjalt kahju hüvitisena välja varaline kahju summas 23 377,200 eurot ja mittevaraline kahju summas 30 000 eurot või alternatiivselt tühistada otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 3 ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub määrata kordusekspertiisi teostamine ja anda see ülesandeks teisele eksperdile või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule kordusekspertiisi teostamiseks. Samuti palub hageja kuulata tunnistajatena üle AT, KM ja PERHi füsioterapeut või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule tunnistajate ülekuulamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja kinnitab, et ta kukkus tänaval 12.01.2009, misjärel vigastas oma vasakut õlga. Pärast nimetatud kuupäeva ei ole patsient rohkem kukkunud ega ka kordagi kellelegi väitnud või

mõista andnud, et ta oleks veel täiendavalt pärast 12.01.2009 kuupäeva kukkunud. Patsiendi väiteid kinnitavad tema abikaasa AT poolt antud selgitused. Hageja leiab, et kohus on haiguslugusid hinnanud ühekülgselt ning jätnud arvestamata mitmed olulised aspektid. Väärteavet ei esine esimeses ega teises haigusloos. Haiguslugu nr 2932252 kajastab patsiendile tehtud järjekorras teist operatsiooni. Raviarst EA. Haigusloos kirjeldatust ei nähtu, et patsient oleks uuesti/korduvalt kukkunud. Väärteave esineb vaid kolmandas haigusloos (haiguslugu nr 2933328). Tulenevalt kolmandas haigusloos kirjapandust kajastavad ka hilisemad haiguslood, justkui patsient oleks uuesti kukkunud. Seega on hagi üheks vaidlusküsimuseks väärteave sattumine vaid kolmandasse haigusloosse. Maakohtu motiveering viitab, et kohtu hinnangul ei ole usutav väärteabe kajastumine mitmetes haiguslugudes. Selliselt on kohus hinnanud käesolevat küsimust ekslikult. Seega tingis kohtu selline väärarusaam tõendamiseseme asjaolust ka ebaõige lõppseisukoha. Esimeses anamneesis on märgitud, et kukkus õues koeraga jalutades, teises anamneesis on märgitud, et kukkus libeda tõttu. Teises haigusloos ei ole sõnagagi märgitud uuest kukkumisest. Vastupidi, lahtris haiguse kulg märgitakse: „nädala pärast tekkinud turse, valu, pataloogiline liikuvus murru kohal“. Juhul, kui oleks esinenud uus kukkumine, siis pidanuks iseenesest mõistetavalt see haigusloos ka kajastuma. Hagejal ei ole otseseid tõendeid, miks asuti kolmandas haigusloos väitma, et hageja on kukkunud korduvalt. Tegemist võib olla PERHi poolse mittetahtliku eksimusega. Selle võis tingida näiteks patsiendi kuulamisel tähelepanematus. Faktiliste asjaolude ebatäpsele kajastamisele PERHi haiguslugudes viitab muuhulgas ka haigusloos nr 2 930 943 (esimene haiguslugu) märgitu (lahtris ravialased soovitused), kus sätestatakse: „vältida füüsilist koormust opereeritud jalale 2 kuu jooksul“ – tegelikkuses opereeriti patsiendi vasakut õlavarreluud. Hageja hinnangul ei oma sisulist tähendust kolmandas haigusloos hageja vigastuse välise tekkepõhjuse koodi muutmine muust täpsustavast tegevusest asendades see puhke- ja vabaaja tegevusega. Uue väidetava kukkumise detaile ei ole kolmandas haigusloos kuidagi erinevalt ka kirjeldatud („kukkus patsient uuesti libeduse tõttu“). Hageja hinnangul ei nähtu tõenditest sh ka kolmandast haigusloost tegelikkuses ühtegi uut või teistsugust vigastuse välist tekkepõhjust. Ainsaks erinevuseks on see, et kolmandas haigusloos on hagejale mõistetamatutel põhjustel asutud väitma uusi kukkumisi (sh enne teist operatsiooni, mis ei kajastu teises haigusloos). Seonduvalt AT selgitustega vastab tõele, et hageja ei viibinud AT silmade all 24/7. Samas on AT rõhutanud, et kui IT oleks kukkunud, siis oleks see fakt temale teada. Eelnev on ka loogiline. Abikaasad on koos elanud aastakümneid, ei ole usutav, et juhul, kui IT kukkunuks ajahetkel, mil AT läheduses ei olnud, siis viimane sellest IT-lt endalt hiljem teada ei saaks. Apellant oleks korduvat kukkumist igal juhul ka AT-le maininud. AT ei tea midagi korduvast kukkumisest põhjusel, et seda ei esinenud. 13.01.2009 opereeriti PERHis esmakordselt patsienti. Hageja leiab, et operatsioon teostati ebakvaliteetselt kuna plaadi fiksatsioon osutus äärmiselt nõrgaks ning kaks nädalat hiljem plaadi ülemine ots murdus luust lahti (üks kruvi oli purunenud). Kohus märkis, et eksperdid ei ole viidanud võimalusele, et hageja puhul võis plaadi luust lahti tulemise tingida asjaolu, et plaat oli hageja luu külge liiga õrnalt kinnitatud. Hageja märgib, et AK poolt koostatud ekspertarvamuse kokkuvõttes nähtub, et arstliku puudujäägina võib välja tuua esimese operatsiooni käigus kasutatud luumurru operatiivse fiksatsiooni suhtelist nõrkust, mis vaid heade asjaolude kokkulangemisel oleks võinud anda soovitava lõpptulemuse. Kuigi eksperdid ei ole tunnistanud esimese operatsiooni puudujääke otseselt raviveaks, siis algab siit sündmuste ahel, mis koostoimes teiste PERHi puudujääkidega (harjutusprogrammi sagedustest mitteteavitamine, metallitalumatuse väljaselgitamata jätmine, osteopeenia) on

viinud patsiendi tervise negatiivses mõttes äärmusesse. Hageja rõhutab, et fiksatsiooni nõrkuse tõttu piisas õlavarreluu turseks, kruvi purunemiseks ja irdumiseks luust ka sedavõrd väiksem väline jõud (milleks ilmselt oli harjutusprogrammi täitmine). Näiteks harjutusprogrammi ülesandest „pendelda käega edasi tagasi“ tekib ilmselgelt fiksatsioonile väline jõud. Hinnates PERHis osutatud ravi ja selle kulgu ning ka PERHi poolt hiljem antud selgitusi ei nähtu, et PERH oleks teostanud pärast korduvalt ebaõnnestunud operatsioone haiglasisest konsiiliumi või täiendavat analüüsi, miks senine ravi on ebaõnnestunud. Hageja heitis arstidevahelise koostöö puudumist ja konsiiliumi korraldamata jätmist PERHis ette ka I astme menetluses. Kohus ei ole neid hageja seisukohti otsuses käsitlenud. Patsiendile tehtud operatsioone uurides nähtub, et lähtuti järjepidevalt sarnasest metoodikast, kuigi see oli patsiendi suhtes juba varasematel kordadel ebaõnnestunud. Raviarstide omavahelise suhtluse puudulikkusele ning eelnevate haiguslugudega mitte tutvumisele viitab ka AK ja MS poolt 17.05.2013 väljastatud selgitused (lisa 5), kus heidetakse patsiendile ette, et ta teavitas haiglat reumatoidartriidi põdemisest vaid esimese hospitaliseerimise ajal, kuid hilisemates amneesides pole patsient seda uuesti maininud. Samuti peab hageja oluliseks PERHis ravimisel läbivalt patsiendi individuaalsuse mitte arvestamist, mida on PERHile ette heidetud ka AK poolt koostatud ekspertarvamuses. Haigusloo asjaoludest nähtuvalt ei ole PERH enne esimest operatsiooni ega ka pärast mitmeid korduvaid ebaõnnestunud operatsioone teinud ühtegi uuringut ega teostatud vajaminevaid analüüse hindamaks, kas patsiendi organism talub metalle. Pöördudes ravile TÜKi teostati seal patsiendile konsiilium ning nähtuvalt haigusloost nr 20131009-364031/02-56-20945 tuvastati patsiendil metalli talumatus ning temalt eemaldati seetõttu kõik metallid. Haigusloo kirjeldusest nähtub järgnev:„kõik fiksaatorid läinud loksuma, tegemist metalliallergiaga, mille tõttu kruvide ümbruses tekkisid lüütilised tsoonid, fiksaatorid eemaldatud.“ Eelnevast nähtub hageja hinnangul üheselt, et TÜK on hagejal metallitalumatuse tuvastanud ning oma edasist ravi vastavalt sellele kujundanud. TÜK haigusloost järeldab hageja ka seda, et LTT test ei ole metallitalumatuse tuvastamiseks tingimata vajalik ning nähtuvalt asjaoludest TÜK seda vajalikuks ka ei pidanud. Kohus ei aktsepteerinud KM ülekuulamist, kes saanuks põhjendada, kuidas metallitalumatus tuvastati. Ekspertiisist puudub täielikult analüüs, miks TÜKi poolset metallitalumatuse tuvastamist ei ole aktsepteeritud ja miks seda ei peeta usaldusväärseks. TÜKi raviplaani tulemusel eemaldati hagejalt metallplaadid. Hageja arusaamise kohaselt puudub sellest tulenevalt võimalus tal LTT testi TÜKi poolt tuvastatu kinnitamiseks teostada. 21.01.2015 ekspertiisiakti aluseks oleva AS Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeedia osakonna juhataja AK ja ortopeed AK konsultatsiooni p 22 kohaselt (ekspertiisi lk 39): „Metalliallergia võib põhjustada nahareaktsiooni, turset, valu, luu pehmenemist, implantaadi irdumist, granuloomide teket, kroonilist põletikku, haavade paranemise häiret. Pole välistatud, et antud juhul allergia kui immuunsüsteemi reaktsioon oli põhjustanud fiksatsiooniplaadi irdumist luust või/ metallkruvide murdumist või kõverdumist.“ Seega isegi kui jõuda seisukohale, et puudustega harjutusprogramm koostoimes luumurru fiksatsiooni nõrkusega fiksatsiooniplaadi irdumist luust või/ metallkruvide murdumist või kõverdumist ei tekitanud, nähtub eelnevast, et selle võis põhjustada allergia kui immuunsüsteemi reaktsioon. Hageja on veendumusel, et metalli talumatuse PERHis mitte kontrollimine/kahtlustamine viis diagnoosi või raviveani. Haigusloo asjaoludest nähtuvalt ei ole PERH enne esimest operatsiooni ega ka pärast mitmeid korduvaid ebaõnnestunud operatsioone teinud ühtegi uuringut ega teostatud vajaminevaid analüüse hindamaks, kas patsiendil võib esineda osteopeenia (luukoe hõrenemine). Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kolm esimest talle teostatud operatsiooni olid erakorralised. Hageja avaldab veendumust, et alates teistkordselt PERHi saabumisest ei olnud enam tegemist erakorralisusega või vähemalt tulnuks käsitleda olukorda selliselt, et kõigepealt

teostada täiemahuliselt vajaminev analüüs, miks esimene operatsioon ei õnnestunud, ning alles siis asuda hagejat ravima. Vahetult pärast esimest operatsiooni (13.01.2009) PERHis määrati patsiendile füsioteraapiline võimlemine, täpsemalt IK koostatud 09.01.2009 harjutusprogramm. Kohus märgib tuginevalt ekspertiisile, et puudub objektiivne alus arvata, et fiksatsiooniseadme purunemine oli tingitud võimlemisharjutuste sooritamisest. Ekspert on nimetatud väite sidunud sellega, et isik oleks pidanud sellisel juhul tajuma valuaistinguid. Hageja on kohtule selgitanud ning kohus on seda ka otsuses märkinud, et hageja jaoks oligi harjutuste tegemine tervikuna valulik, kuid ta tegi neid edasi, sest selline oli raviarsti juhis ning ta ei soovinud, et õlg nö kinni jääks. Kuna hageja valuaistinguid tundis, siis on järelikult ka objektiivne alus arvata, et fiksatsiooniseadme purunemine oli tingitud võimlemisharjutuste sooritamisest. Seda, et võimlemine võib plaadi ja kruvid lahti murda jaatab mh ka 03.06.2013 arvamuses TKE-le AK, märkides, et taustaks võib olla uus kukkumine, käe piiranguteta kasutus või üliagressiivne võimlemine (p 2). Samuti nähtub TKE 20.06.2013 hinnangust, et plaadi lahtimurdumise põhjusena on võimalik nii uus kukkumine kui ka ülemääraselt agressiivne võimlemine. Eelnevast tulenevalt on hageja hinnangul selge, et käele harjutuste tegemine oli põhjuseks, miks fiksatsiooniplaat lahti murdus. Eelneva usutavust tõendab veelgi asjaolu, et tuvastamist leidis fiksatsiooni nõrkus. Muu hulgas peab hageja tähelepanuväärseks, et tegemist ei ole individuaalselt hagejale koostatud harjutuskavaga. Selle pinnalt võib järeldada, et harjutuskavas ei ole arvestatud hageja tervise spetsiifikaga, mh tema kõrge vanusega. Lisaks ei nähtu suure osa harjutuste puhul selle tegemise kestvust ega sagedust. Hageja ei tea tõepoolest nimetada konkreetset hetke, millal plaat luust lahti võis tulla. Ilmselt on see seletatav asjaoluga, et sellist ühte konkreetset hetke ei olnudki, vaid harjutuste stabiilne tegemine tasapisi loksutas nõrgalt fikseeritud plaadi lahti. 26.10.2009 teostatud operatsioonil võeti PERHis patsiendi säärest siirdeluu liiga sügavalt, mille tagajärjeks patsiendile oli jalaluu murd. Siirdeluu liiga sügavalt võtmist tunnistas patsiendile isiklikult ka dr MS. Kohus ei ole patsiendi nimetatud väiteid hinnanud. Seonduvalt väidetava kukkumisega: IT liikus karguga, ta ei saanud jalale toetuda, see oli valulik kaua aega pärast operatsiooni. Hageja märgib, et tõepoolest ühel hetkel jäi tal kark vaiba taha kinni ja siis komistas, aga seeläbi tekkis ainult oht kukkuda. Kindlasti mitte niisugune, et oleks võinud luu murda. Seda olukorda nägi pealt AT, kes tunnistajana ütluste andmisel saaks olukorda kirjeldada. Lisaks on hageja veendumusel, et PERHis võeti talt jalalt kips ära enneaegselt, mille tagajärjeks oli see, et kolm päeva pärast kipsi äravõtmist pidi patsient valulikkuse tõttu pöörduma uuesti raviasutusse, kus tuvastati jalaluu murd ning patsiendi kogu jalg pandi uuesti kaheks kuuks kipsi. Hageja käsi on alates 13.01.2009 toimunud esimesest operatsioonist jäänud 8 cm lühemaks, mis kahtlemata ei saa olla raviteenuse osutamise tavapärane tagajärg. Ekspertiisiakti p 9 kohaselt peamiseks faktoriks käe deformeerumisel on mehaanilise trauma korduvus. Seejärel täpsustavale küsimusele vastates märgib komisjoni esimees, et tal pole tegelikult vähimatki aimu, kas ja kuidas mehhaanilise trauma korduvus mõjutab ravitulemust seonduvalt käe deformeerumisega. Seejärel julgeb ekspert väita, et komisjonil ei olnud vajadust sarnasele küsimusele vastust anda. Hageja leiab, et ainuüksi eelneva pinnalt kaotab ekspertiisiakt igasuguse usaldusväärsuse ning maakohus kohustunuks teostama korduvekspertiisi. 12.02.2015 esitas hageja kohtule taotluse määrata kordusekspertiis ja anda see ülesandeks teisele eksperdile. 09.03.2015 jättis maakohus taotluse rahuldamata. Hageja esitab ringkonnakohtule taotluse määrata kordusekspertiis.

21.04.2015 esitas hageja kohtule taotluse tunnistajate AT ja Dr KM ülekuulamiseks. 17.12.2015 kordas apellant taotlust üle kuulata AT ning taotles PERH füseoterapeudi ülekuulamist. 28.04.2015 kohtuistungil protokollilise määrusega jättis kohus rahuldamata hageja taotluse üle kuulata tunnistaja KM ning rahuldas taotluse tunnistajana üle kuulata AT. 30.12.2015 määrusega jättis kohus AT tunnistajana üle kuulamata (p 2). Samuti jättis kohus tunnistajana üle kuulamata PERHi füsioterapeudi, kes määras hagejale esimese operatsioonijärgse taastusravi ning edastas harjutusprogrammi. Hageja on seisukohal, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi jättes AT, KM ja PERHi füsioterapeudi üle kuulamata (sh viimase isik tuvastamata). Juhul, kui ringkonnakohtu hinnangul on rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, taotleb hageja AT, KM ja PERH füsioterapeut (kohustades PERHi isik avalikustama) üle kuulata ringkonnakohtu istungil. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, palub apellant saata asi tagasi lahendamiseks maakohtule. Hageja on 15.01.2014 hagiavalduse p-s 5 toonud välja ravivigadest tekkinud tagajärgedega seonduva. Hagiavalduse punktis 6 käsitles hageja kahju hüvitamisega seonduvat (nii varaline kui mittevaraline kahju). Punktis 7 tõi hageja välja õiguslikud seisukohad seonduvalt põhjusliku seosega kahju ja ravivigade/diagnoosi vahel. Hageja jääb kõigi 15.01.2014 hagiavalduses väljatoodud seisukohtade juurde ning ei asu neid täiendavalt kordama. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata või juhul kui ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebus ebaõigesti menetlusse võetud, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 15.02.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses vaidleb hageja maakohtu otsusele vastu valdavalt samadel põhjendustel, millele on hageja tuginenud ka esimese astme kohtu menetluses. Lisaks on hageja apellatsioonkaebuses taotlenud kordusekspertiisi teostamist ning AT, KM ja PERH-i füsioterapeudi tunnistajatena ülekuulamist või alternatiivselt asja maakohtule saatmist kordusekspertiisi teostamiseks ja nimetatud tunnistajate ülekuulamiseks. Ringkonnakohus jättis 15.06.2016 toimunud kohtuistungil hageja eelnimetatud taotlused rahuldamata, mistõttu ei pea ringkonnakohus käesolevalt vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse väiteid, mis tuginevad asjas teostatud ekspertiisi väidetavale puudulikkusele ja ebausaldusväärsusele ning selles toodud eksperdi järelduste ebaõigsusele. Täiendavalt peab ringkonnakohus seoses kohtu poolt 15.06.2016 kohtuistungil hageja taotluste rahuldamata jätmisega vajalikuks selgitada järgmist. Taotluse käesolevas asjas kordusekspertiisi teostamiseks esitas hageja esmalt maakohtule 12.02.2015 ja 27.02.2015 esitatud menetlusdokumentides. Hageja taotluse kordusekspertiisi teostamiseks jättis Harju Maakohus 09.03.2015 määrusega (kd III tl 161) rahuldamata, kuivõrd kohtu hinnangul vastab käeolevas asjas esitatud ekspertiisiakt nõuetele ning selles on igakülgselt analüüsitud asjaolusid, mida ekspertiisiaktiga oli tarvis välja selgitada, mistõttu ei pidanud kohus kordusekspertiisi määramist põhjendatuks. Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks maakohtule esitanud vastuväite seoses kordusekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmisega. Kuivõrd hageja ei ole maakohtu menetluses esitanud vastuväidet kordusekspertiisi

määramata jätmisele, ei saa hageja TsMS § 333 apellatsioonimenetluses kordusekspertiisi määramist taotleda.

lg-st

tulenevalt

seega

Seoses hageja taotlusega tunnistajate ülekuulamiseks selgitas hageja esindaja 15.06.2016 ringkonnakohtu istungil, et hageja on vastuväited kohtu tegevusele tunnistajate mitte ülekuulamise osas esitanud apellatsioonkaebuses ning maakohtule vastuväiteid pärast määrust ei esitatud. Maakohus oli 30.12.2015 määruses, millega kohus jättis kostja taotlused tunnistajate AT ja füsioterapeudi ülekuulamiseks rahuldamata, AT tunnistajana ülekuulamise osas seisukohal, et tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-115-15 (p 18) ei ole tarvilik AT täiendavalt tunnistajana üle kuulata, kuivõrd kohtule on juba esitatud AT kirjalikud selgitused seoses hageja kukkumise ning sellele järgnenud sündmustega (kd I tl 16-17). Tunnistajana PERH-i füsioterapeudi ülekuulamise taotluse on maakohus 30.12.2015 määruses jätnud rahuldamata põhjusel, et antud juhul on asjas esitatud piisavalt tõendeid taastusravi puudutavate küsimuste osas. Apellatsioonkaebuses on hageja seisukohal, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, jättes hageja taotletud tunnistajad üle kuulamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tunnistajate ülekuulamata jätmisel rikkunud menetlusõiguse norme. Taotluse AT tunnistajana ülekuulamiseks esitas hageja 21.04.2015 maakohtule esitatud menetlusdokumendis (kd IV tl 1-3), milles hageja on AT osas märkinud, et tegemist on hageja abikaasaga, kes elab ja elas vaidlusalusel perioodil igapäevaselt koos hagejaga ning oskab anda selgitusi ja iseloomustada hagejale PERH-ist väljastatud harjutusprogrammi täitmist, üldist tervislikku seisundit ning hageja igapäevaelu, toimetulekut jms. Ringkonnakohus kontrollis 15.06.2016 istungil hageja 21.04.2015 menetlusdokumendi pinnalt, kas maakohtu otsustus AT tunnistajana ülekuulamata jätmiseks on põhjendatud. Nimetatud menetlusdokumendis ei toonud hageja lisaks asjas juba esitatud AT kirjalikele ütlustele esile konkreetseid faktilisi asjaolusid, mida hageja soovib tunnistaja ülekuulamisega tõendada. Arvestades, et konkreetseid faktiväiteid, mille tõendamiseks hageja AT tunnistajana ülekuulamist taotles, hageja 21.04.2015 menetlusdokumendis ega maakohtu 28.04.2015 istungil esile ei toonud, samuti arvestades, et maakohus jättis 28.04.2015 istungil hageja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata nende hilinenult esitamise tõttu ning hageja ei ole maakohtu tegevusele seoses 30.12.2015 määrusega taotluste rahuldamata jätmisega vastuväidet esitanud, leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult jätnud hageja taotluse tunnistaja AT ülekuulamiseks rahuldamata ning ringkonnakohus ei pea apellatsiooniastmes võimalikuks hageja vastuväidetega selles osas arvestada. Ka ei saa hageja maakohtu tegevusele õigeaegselt vastuväite esitamata jätmise tõttu apellatsiooniastmes esitada vastuväidet seoses PERH-i füsioterapeudi tunnistajana ülekuulamata jätmisega. Lisaks jagab ringkonnakohus maakohtu 30.12.2015 määruses toodud seisukohta, mille kohaselt ei ole hageja toonud välja asjaolusid, mis tingiksid täiendavalt füsioterapeudi ülekuulamise vajaduse. Ka ei ole hageja esitanud maakohtule vastuväidet seoses sellega, et maakohus jättis 28.04.2015 istungil rahuldamata hageja 21.04.2015 esitatud taotluse Tartu Ülikooli kliinikumi ortopeedi dr KM tunnistajana ülekuulamiseks. Ühtlasi jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, et asjaolud, mille kohta dr KM võiks tunnistusi anda, on juba kajastatud ekspertiisiaktides. Toodust tulenevalt on maakohus õiguspäraselt jätnud hageja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata ning ringkonnakohtul puudub kohtu ette toodud asjaoludel alus vastupidisele järeldusele jõudmiseks. Hageja apellatsioonkaebusest nähtuvalt on hageja seisukohal, et hagejal tekkinud kahjuliku tagajärje on kaasa toonud kogumis järgmised asjaolud: 1) hageja haiguslugudes sisalduv väärteave; 2) ebakvakvaliteetselt teostatud esimene operatsioon; 3) hagejal diagnoosimata jäetud metallitalumatus ja osteopeenia; 4) hagejale koostatud harjutusprogramm ning 5) hageja säärest liiga sügavalt võetud siirdeluu. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja poolt

apellatsioonkaebuses esiletoodud asjaolud eraldivõetuna ega kogumis ei tõenda kostja poolt hagejale tervishoiuteenuse osutamisel ravi- või diagnoosivigade tegemist. Põhjendused vastavale järeldusele jõudmisel esitab ringkonnakohus järgmiselt. Seoses apellatsioonkaebuse väidetega hageja kolmandas ja hilisemates haiguslugudes sisalduvast väärteabest, justkui oleks hageja pärast esimest, s.o 12.01.2009 kukkumist, uuesti kukkunud, märgib ringkonnakohus, et lähtuvalt kohtule esitatud hageja haiguslugudest puudub alus asuda seisukohale, et hageja haiguslugudes on kajastatud väärinfot, mis puudutab hageja korduvat kukkumist. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses osundatu hageja esimeses haigusloos (kd II tl 11) faktiliste asjaolude ebatäpsest kajastamisest ei väära haiguslugudes kajastatud infot hageja korduvate kukkumiste kohta. Sellest, et hageja esimeses haigusloos on ebaõigesti märgitud, et hageja kukkus paremale õlavarrele ja et hagejal on soovitatud vältida füüsilist koormust opereeritud jalale, kuigi tegelikkuses kukkus hageja vasakule õlavarrele ja opereeriti hageja vasakut õlavart, ei anna alust järeldada, et ebaõigesti on hilisemates haiguslugudes kajastatud teave hageja korduvate kukkumiste kohta. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et arstid on kolmandas (kd tl 14-15) ja hilisemates haiguslugudes (kd II tl 16-21) omaalgatuslikult märkinud teabe hageja korduvate kukkumiste kohta, olukorras, kus hageja seda ise arstidele ei väitnud. Samuti on maakohus õigesti osundanud sellele, et antud juhul ei saa hilisemates haiguslugudes hageja kukkumiste kohta väidetud väärteabe esinemine olla tingitud ka väidetavast väärteabest kolmandas haigusloos, kuivõrd haiguslugudes kajastatud tekst on erineva sõnastusega ning eelmistest haiguslugudest ei ole hilisematesse andmeid maha kopeeritud. Eelneva pinnalt saab ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et nii kolmandasse kui ka hilisematesse haiguslugudesse on andmed hageja kukkumiste kohta kantud lähtuvalt hageja enda ütlustest ning asjas esitatud tõendite pinnalt väärteabe esinemist nendes seoses hageja kukkumistega järeldada ei saa. Ka on hageja ise Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) 20.06.2013 koosoleku protokollist nähtuvalt täiendavalt selgitanud, et on kukkunud mitmel korral – libastudes ja koeraga jalutades, samuti on autost välja astudes libastunud jalaga auto alla (kd II tl 26). Apellatsioonkaebuses märgitu, et hageja on abikaasa AT-ga koos elanud aastakümneid, mis hageja hinnangul annab alust eeldada, et hageja abikaasa oleks hageja korduvate kukkumiste korral nendest teadlik, ei anna alust lugeda AT ütlustele tuginedes tõendatuks asjaolu, et hageja kukkus vaid ühel korral. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja abikaasa AT kirjalikud selgitused ei välista võimalust, et hageja on lisaks esimesele korrale veel kukkunud. Kuivõrd ringkonnakohtus sarnaselt maakohtule ei leidnud tuvastamist, et kostja on hageja haiguslugudes kajastanud vääralt hageja kukkumisi ning eksperdid on tuvastanud, et hagejal pärast esimest ja teist operatsiooni tuvastatud asjaolud (kruvide paindumine, luukillu eemaldumine) said tekkida üksnes mehaanilise vigastuse tulemusel, toetab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, et eeltoodu viitab otseselt asjaolule, et hageja kukkus enam kui ühe korra. Kaebuses heidab hageja kostjale jätkuvalt ette, et hagejale 13.01.2009 tehtud esimene operatsioon oli teostatud ebakvaliteetselt, kuna plaadi fiksatsioon osutus äärmiselt nõrgaks ning kaks nädalat hiljem plaadi ülemine ots murdus luust lahti. Hagejale esimese operatsiooni käigus kasutatud fiksatsiooni suhtelist nõrkust arstliku puudujäägina, mitte raviveana, on käsitlenud ka Dr AK hagejale teostatud esimese operatsiooni osas koostatud ekspertarvamuses (kd I tl 38-39), mille kohaselt võib arstliku puudujäägi, kuid mitte raviveana esile tuua esimese operatsiooni käigus kasutatud luumurru operatiivse fiksatsiooni suhtelist nõrkust, mis heade asjaolude kokkulangemisel oleks võinud anda aga ka soovitava ravi lõpptulemuse. Ringkonnakohus ei jaga hageja arvamust, et nimetatud arstlik puudujääk koostoimes teiste kostja puudujääkidega (harjutusprogrammi sagedusest mitteteavitamine, metallitalumatuse väljaselgitamata jätmine, osteopeenia) on viinud hageja tervise negatiivses

mõttes äärmusesse. Maakohus on seejuures õigesti viidanud TKE 20.06.2013 hinnangule, mille kohaselt on hagejal pärast 13.01.2009 operatsiooni toimunud plaadi varajane lahti murdumine võimalik vaid tugeva välise jõu toimel (kd II lk 27). Samuti on maakohus viidanud TKE hinnangu punktis 11.7 leitule, et pärast esimest operatsiooni toimunud fiksatsiooniplaadi irdumist ei saanud põhjustada metallitalumatus ega patsiendile soovitatud võimlemisharjutused (kd II lk 28). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asjas esitatud tõendid alust käsitada kostja arstlike puudujääkidena hagejale koostatud harjutusprogrammi või hagejal metallitalumatuse või osteopeenia väljaselgitamata jätmist ega alust järeldada hagejal esinenud tüsistumisi koostoimes esimesel operatsioonil kasutatud fiksatsiooni suhtelise nõrkusega kostja raviveana, mis põhjustasid hagejal kahju tekkimise. Apellatsioonkaebuses on hageja sarnaselt maakohtu menetluses avaldatule seisukohal, et fiksatsiooniseadme purunemine oli tingitud hagejale pärast esimest operatsiooni määratud ja 09.01.2009 koostatud harjutusprogrammis märgitud võimlemisharjutuste sooritamisest. Ringkonnakohus, tutvunud kohtule esitatud harjutusprogrammis märgitud võimlemisharjutustega (kd I tl 14-15), nõustub maakohtuga, et ükski viidatud harjutusprogrammis märgitud harjutustest ei tekita põhjendatud kahtlust, et vastava harjutuse tegemine võib kaasa tuua õlavarreluus paiknevate metallist kruvide ja plaadi lahtipaindumise. Ringkonnakohus nõustub hagejale väljastatud harjutusprogrammi osas maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu motiive korrata. Vaatamata apellatsioonkaebuses osundatule, et suure osa harjutuskavas märgitud harjutuste puhul ei ole märgitud nende tegemise kestust ega sagedust, ei ole kavas toodud harjutused ringkonnakohtu hinnangul sellised, mille tegemise tulemusel rakenduks tugev väline jõud, mille toimel murduks lahti hagejale paigaldatud fiksatsiooniplaadi ülemine ots, puruneks üks kruvi ja panduks teine kruvi, nagu juhtus praegusel juhul hagejal. Tegemist on passiivsete harjutustega, millest osasid harjutusi on kava kohaselt soovitatud teha 30 sekundi või 1 minuti jooksul. Harjutuste puhul, mille osas ei olnud harjutuskavas nende tegemiseks soovituslikku aega märgutud, saanuks hageja küsimuste korral pöörduda täpsustavate küsimustega enda raviarsti poole. Lisaks on hagejal esimesest haigusloost (kd II tl 11) nähtuvalt soovitatud vältida füüsilist koormust opereeritud käele (haigusloos ekslikult märgitud jalale), samuti on teises haigusloos (kd II tl 12-13) hagejal soovitatud vältida koormust vasakule käele ning soovitatud passiivseid harjutusi õla- ja küünarliigesele. Ka on TKE hagejale osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedi 20.06.2013 hinnangu punktis 11.2 leidnud, et selline fiksatsiooniplaadi varajane lahtimurdumine on võimalik vaid välise jõu toimel, oli selleks siis kukkumine või ülemääraselt argessiivne võimlemine, kuigi viimast oleks pidanud vältima patsiendile haiglast lahkumisel kaasa antud trükitud harjutuste programm. Sama hinnangu p-s 11.7 on TKE leidnud, et see, et pärast esimest operatsiooni ei saadud soovitud lõpptulemust, fiksatsiooniplaat irdus ühe kruvi murdumise ja teise kõveraks paindumise tagajärjel-, on kindlalt tingitud tugeva välise jõu toimest. Seda irdumist ei saanud põhjustada metallitalumatus ega patsiendile soovitatud võimlemisharjutused. Sama kordus ka teise operatsiooni järgselt. Arvestades eeltoodut ja ekspertide hinnangut, mille erapooletuses kohtul puudub alus kahelda, puudub asjas objektiivne alus järeldada, et hagejale määratud võimlemisharjutuste sooritamine tingis fiksatsiooniseadme purunemise. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele seoses hagejal diagnoosimata jäetud metallitalumatusega märgib ringkonnakohus, et hagejal metallitalumatuse tuvastamata jätmine ei võimalda tuvastada kostja poolt ravivea tegemist hagejale tervishoiuteenuse osutamisel. Seda põhjusel, et käesolevas asjas läbi viidud 21.01.2015 ekspertiisi punktis 8 on eksperdid välja toonud, et õlavarreluu murru operatiivse ravi korral ei ole metallifiksaatoritele alternatiivi (kd III tl 127 pöördel). Ekspertide poolt kinnitatud alternatiivsete ravimeetodite puudumisele tuginedes on maakohus õigesti osundanud, et seega ka juhul, kui hagejal esineks

metalliallergia, ei esineks alust kostja tegevuses ravivea tuvastamiseks. Lisaks märgib ringkonnakohus, et TKE 20.06.2013 koosolekul on Dr RT märkinud, et tundlikkust metallile esineb väga harva ja tundlikkuse korral ei murduks mitte kruvid, vaid plaadi ümber tekiks põletikureaktsioon. Ka juhul, kui hagejal esineks metalliallergia, ei oleks kohtu hinnangul usutav, et metalliallergia tingis fiksatsiooniplaadi irdumise luust ja metallkruvide murdumise ja kõverdumise, arvestades seejuures ajavahemikku esimese ja teise operatsiooni järgselt, mil hagejal plaadi irdumine ja kruvi murdumine ja kõverdumine aset leidis. Nimelt tuvastati hagejal vaid nädal pärast esimest (13.01.2009) operatsiooni osteosünteesikruvi purunemine ja teiste kruvide irdumine luust ning sekundaarne fragmentide dislokatsioon (kd II tl 12), teise operatsiooni (28.01.2009) järgselt pöördus hageja vähem kui kahe nädala möödudes, s.o 09.02.2009, taas haiglasse, kus tal tuvastati proksimaalne fragmendi murd koos plaadi ja kruvide migreerumisega. Samuti peab ringkonnakohus vastusena hageja väidetele vajalikuks korrata maakohtu poolt märgitut, mille kohaselt peab hageja tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ja põhistama, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Hageja ei ole tõendanud ega kohtule põhistanud, et esineks alternatiivseid ravivõimalusi luumurru operatiivseks raviks metalliallergia puhul. Ka hageja apellatsioonkaebuse väited, et kostja on hagejal vääralt jätnud diagnoosimata osteopeenia, ei anna alust järelduseks, et kostja on hagejale tervishoiuteenuse osutamisel teinud ravivea, kuivõrd maakohus on õigesti osundanud ekspertarvamuse punktis 14 ekspertide märgitule, mille kohaselt patsiendil esinenud luukoe hõrenemine (osteopeenia) ei ole vastunäidustuseks operatiivsele ravile. Samuti jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, mis puudutab hageja säärelt siirdeluu võtmist. Asja materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada, et kostja oleks hageja sääreluu ravimisel osutanud tavapärasele tasemele mitte vastavat tervishoiuteenust ning et hageja sääreluu murdumine oleks tingitud kostjast. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja on hageja ravimisel teinud diagnoosi- või ravivea. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostjat apellatsioonimenetluses esindanud kostja töötaja LS. Kuivõrd TsMS § 175 lg 2 kohaselt menetlusosalist esindanud töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud, ent sõidukulusid ega muid hüvitamisele kuuluvaid kulusid kostjal asja materjalidest nähtuvalt tekkinud ei ole, puuduvad kostjal seega apellatsioonimenetluses hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Sellest tulenevalt puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsioonimenetluses kantud kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.