XXXXhagi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
Hagihind 53 377,22 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXXX(isikukood XXXX, elukoht XXXX); Hageja esindaja RÕA korras: vandeadvokaat Janar Urres (advokaadibüroo Hansa Law Offices, e-post [email protected]); Kostja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, asukoht J. Sütiste tee 19, 13419 Tallinn); Kostja volitatud esindajad: Liisa XXXX ja HanaMaarja XXXX (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, epost [email protected]).
Asja läbivaatamine
2.veebruaril 2016 avalikul kohtuistungil
Istungil osalenud isikud
Hageja XXXX, hageja esindaja RÕA korras vandeadvokaat Janar Urres, kostja volitatud esindajad Liisa XXXX ja Hana-Maarja XXXX.
Juures viibis
sekretär Triin Matteus
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata XXXXhagi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastu kahju hüvitamise nõudes.
2.Rahuldada kostja taotlus 02.02.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Lugeda protokolli 5. leheküljel kostja esindaja vastus õigeks sõnastuses: „Kostja esindaja ei oska meditsiinilistes küsimustes hinnangut anda vastavate eriteadmiste puudumise tõttu, kuid kostja esindaja arusaamise kohaselt ei ole sellisel juhul tegemist enam ravimisega, kui metallplaat välja võeti, sest käe liikuvus selle tulemusena enam ei taastuda ei saa.“ Menetluskulud
4.Vabastada XXXXekspertiisikulude summas 271 eurot riigi tuludesse tasumise kohustusest.
5.Saata kohtuotsus teadmiseks Rahandusministeeriumile. Edasikaebamise kord
6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.12.01.2009 hospitaliseeriti XXXXerakorraliselt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla osakonda. Põhjuseks oli patsiendi kukkumine vasakule õlavarrele õues koeraga jalutades. PERHis tuvastati, et tegemist on vasaku õlavarre diafüüsi murruga. 13.01.2009 opereeriti PERHis patsienti. Murd fikseeriti plaadi ja kruvidega. 15.01.2009 lubati patsient ambulatoorsele ravile. Patsiendile anti kaasa XXXXpoolt 09.01.2009 koostatud harjutusprogramm. Programmi kohaselt pidi patsient alustama koheselt aktiivselt erinevate harjutuste sooritamist.
2.Nädal pärast operatsiooni tekkis patsiendil murru kohal turse ja valu. Patsient pöördus uuesti PERHi, kus tuvastati patsiendil osteosünteesikruvi purunemine, teiste kruvide irdumine luust ning sekundaarne fragmentide dislokatsioon. 28.01.2009 teostati patsiendile korduv operatsioon, mille metoodika sarnanes esimesele operatsioonile. Veidi aega pärast teist operatsiooni pöördus patsient vasaku õla valulikkuse tõttu XXXX haiglasse, kust ta suunati 09.02.2009 uuesti PERHi. Patsiendil tuvastati proksimaalne fragmendi murd koos plaadi ja kruvide migreerumisega. 12.02.2009 teostati patsiendile järjekordne operatsioon – murd fikseeriti luusisese naelaga.
3.Operatsioonijärgse kontrolli käigus tuvastati 2009.a juunis PERHis, et murd ei kasva, murru fragmentide vahel on tekkinud diastaas ja naela proksimaalsed lukustuskruvid on luult lahti. 17.06.2009 teostati patsiendile taaskord uus operatsioon. Seekord tehti ka nahalõige paremale puusale, kust võeti siirdeluu. Ka 17.06.2009 operatsioon ei andnud tulemusi. 26.10.2009 teostati patsiendile PERHis uuesti operatsioon. Seekord tehti nahalõige vasakule sääreluule, kust võeti kortikaalne fragment 1,5x10 cm, lisaks võeti säärelt spongioosset luud.
4.Jaanuaris 2010 läks patsient PERHi kontrolli ning kurtis lisaks jätkuvale probleemile õlaga ka valulikkust säärel. Patsiendil tuvastati sääreluu murd, mis fikseeriti PERHis kipsiga üheks kuuks. Kuu aega hiljem võeti PERHis ilma järelkontrollita kips maha
ning patsient määrati tööle. Patsient töötab XXXX haiglas. Kolmandal päeval (17.02.2010) ei suutnud patsient tööl olles enam sisuliselt liikuda ning ta viidi röntgenisse, kus tuvastati, et patsiendi murd ei ole paranenud ning otsustati kogu tema jalg kuni varbaotsteni kaheks kuuks kipsi panna.
5.Ka 2010nda aasta esimesel poolel esinesid patsiendil jätkuvalt nii sääre- kui õlavalud. 04.05.2010 hospitaliseeriti patsient uuesti PERHis. Uuringutest nähtus, et nii vasak õlg kui vasak säär on turses. Arvestades senist ravi ebaedu PERHis pöörduti konsultatsioonidele ja ravile SA Tartu Ülikooli Kliinikumi. TÜKis teostati patsiendile konsiiliumi poolt tervise ülevaatus. Ülevaatusel selgus, et patsiendi vasak käsi on korduvatest operatsioonidest tingituna jäänud 8cm lühemaks ning luu on kinni kasvamata. Samuti tuvastati jalaluus mõra. Senist ravi kulgu hinnates tekkis TÜKis põhjendatud alus kahtlustada, et patsiendil on metalli talumatus. Seetõttu eemaldati patsiendilt kõik plaadid ja kruvid. Hetkel patsiendi ravi TÜKis kestab.
6.Hageja suhtes PERHis koostatud haiguslugudes on ekslikult märgitud, et hageja on kukkunud mitu korda, tegelikkuses on hageja kukkunud üksnes ühe korra, s.o enne esimest operatsiooni. Hinnates PERHis osutatud ravi ja selle kulgu ning ka PERHi poolt hiljem antud selgitusi ei nähtu, et PERH oleks teostanud pärast korduvalt ebaõnnestunud operatsioone haiglasisest konsiiliumi või täiendavat analüüsi, miks senine ravi on ebaõnnestunud. Patsiendile tehtud operatsioone uurides nähtub, et lähtuti järjepidevalt sarnasest metoodikast, kuigi see oli patsiendi suhtes juba varasematel kordadel ebaõnnestunud.
7.Patsient on veendumusel, et plaat murdus pärast esimest operatsiooni lahti tulenevalt ebakvaliteetsest operatsioonist. Eeldatavasti ei pidanud fiksatsioon vastu patsiendile PERHis määratud harjutusprogrammile. Hageja leiab, et kostja on jätnud hageja puhul ekslikult diagnoosimata metallitalumatuse. Pöördudes ravile TÜKi teostati seal patsiendile konsiilium ning nähtuvalt haigusloost nr XXXXtuvastati patsiendil metalli talumatus ning temalt eemaldati seetõttu kõik metallid. Kostja on jätnud hagejal ekslikult diagnoosimata ka osteoporoosi. 26.10.2009 teostatud operatsioonil võeti PERHis patsiendi säärest siirdeluu liiga sügavalt, mille tagajärjeks patsiendile oli jalaluu murd. Kuu möödudes võeti PERHis, ilma järelkontrollita patsiendilt kips maha ning patsient määrati tööle. PERHis võeti hageja jalalt kips ära enneaegselt.
8.Ravivigadest on hagejale tekkinud järgmised tagajärjed. Patsiendi õlavarre murd on tänaseni kinni kasvamata. Patsiendi vasak käsi jäi korduvatest operatsioonidest tingituna PERHis 8cm lühemaks. 26.10.2009 PERHis teostatud operatsioonil patsiendi säärest liiga sügavalt võetud siirdeluu tagajärjeks patsiendile oli jalaluu murd. Patsient on pidanud ravivigade tõttu viibima kokku lisaks esimesele veel 12nel operatsioonil. Patsiendile on välja mõistetud 80% suurune töövõime kaotus.
9.Alates 12.01.2009 esimesest operatsioonist kuni käesoleva ajani on patsient pidanud kannatama pideva valu käes. Suur hulk patsiendile välja kirjutatud valuvaigisteid ja metatooni viisid ta 2011ndal aastal psühhoosi, mistõttu patsient pidi 2011.a detsembris viibima psühhoneuroloogiahaiglas. Viimastel kuudel on patsiendil olnud erinevaid ja arvukaid terviseprobleeme, mh kahepoolne kopsupõletik, coli baketeri poolt tekitatud ulatuslik mädane põletik, mis tuli operatsiooniga eemaldada. Kõik eelkirjeldatu on oluliselt langenud patsiendi heaolu ja elukvaliteeti.
10.Ravile kantud ja raviga seonduvad patsiendile tekkinud kulude suuruseks hindab hageja ligikaudu 6000 eurot. Patsient peab siinkohal ennekõike silmas suurt kogust ravimeid, mida ta on pidanud nimetatud perioodil tulenevalt PERHi poolt tekitatud vaevustest ja hulgalistest täiendavatest operatsioonidest kandma. Samuti kuulub siia alla erinevad sõidu (bensiini) kulud jms. Hageja palub kohtul lähtuda nimetatud kulutuste hindamisel VÕS § 127 lg-st 6. Töövõimetusest seni tekkinud kahju suuruseks hindab hageja 11
521,01 eurot. Töövõimetusest tulevikus tekkiva kahju suuruseks hindab hageja 5856,21 eurot. Hageja hindab endale põhjustatud mittevaralise kahju suuruseks 30 000 eurot. Hageja palub mõista kostjalt kahju hüvitisena välja varaline kahju summas 23 377, 200 eurot ja mittevaraline kahju summas 30 000 eurot. Kostja vastuväited hagile
11.Kostja ei tunnista hagi. Hagiavalduses väidab hageja, et ta kukkus 12.01.2009 tänaval koeraga jalutades ning pärast seda ei ole tal rohkem kukkumisi esinenud. Kostja ei saa nõustuda hageja väitega, kuivõrd haiguslugude väljavõtetest nähtub, et hageja on korduvalt libedaga kukkunud. Haiguslugudes on vastavad kukkumised läbivalt dokumenteeritud ning fikseeritud koodidega W00.48 ja W00.41. Korduvat kukkumist kinnitavad oma selgituskirjas ka kostjat ravinud arstid, kes said vastavat informatsiooni hagejalt endalt.
12.Samuti ei saa kostja aktsepteerida hageja abikaasa XXXXesitatud väiteid selle kohta, et hageja on ainult ühel korral kukkunud. XXXXselgituste kohaselt olevat ta „/.../sisuliselt pidevalt/.../“ hageja kõrval, kuid tema selgituste sisust selgub, et esimesel kukkumisel 12.01.2009 oli hageja koos oma koeraga ning teisel kukkumisel või libisemisel pärast 12.01.2009 oli hageja koos oma tütrega. Pärast sääreluukipsi esimest eemaldamist läks hageja tööle, kus tema abikaasa ei saanud samuti koos temaga viibida. Lisaks eeltoodule on hageja abikaasa XXXXtunnistanud hageja komistamist ka kodustes tingimustes.
13.Kostja nõustub täielikult TKE otsuses väljendatud seisukohaga, et sellised mehaanilised tagajärjed nagu plaadi murdumine, kruvide purunemine ja kõverdumine on põhjustatud tugeva välise jõu toimest nagu tõsine trauma, kukkumine, samuti kui kätt on kasutatud üle mõistlikkuse piiri või ülemääraselt agressiivsest võimlemisest. Kostja on mitmel korral fikseerinud hageja kukkumise fakti hageja haiguslugudes ning hagejal tekkinud tüsistuste iseloom viitab otseselt asjaolule, et õlavarre piirkonnale on mitmel korral mõjunud suur jõud, mis on iseloomulik korduvatele kukkumistele. Tagantjärele kukkumiste eitamine hageja poolt, mis on hageja haiguslugudes korrektselt kajastatud, viitab hageja ilmsele pahatahtlikkusele kostja suhtes ja/või hageja psühholoogilisest seisundist tulenevatele võimalikele iseloomulikele häiretele.
14.Kostja ei ole hagejale tervishoiuteenuse osutamisel teinud ravi- ega diagnoosivigu. TKE hinnangul kasutas kostja kaasaegseid ja üldtunnustatud operatsiooni- ja ravimeetodeid, mis konkreetse juhtumi valguses olid põhjendatud ja aktsepteeritud. Samale järeldusele, nagu TKE, jõudis ka dr XXXXoma ekspertarvamuses, mille kohaselt ei tuvastanud ta kostja tegevuses ühtegi raviviga ega teinud viiteid tehnilistele puudujääkidele. Kõik kostja poolt kasutatud ravimeetodid olid dr XXXXhinnangul aktsepteeritavad ning põhjendatud. Seoses harjutusprogrammiga nähtub haiguslugudest, et hagejale on soovitatud passiivseid harjutusi ning vältida suurt koormust. Mitte kusagil ei ole kirjas, et hageja pidi pärast esimest operatsiooni koheselt aktiivselt või kuidagi eriti intensiivselt harjutustega alustama.
15.Seoses 26.10.2009 teostatud operatsioonil sääreluult doonorluu võtmisega märgib kostja, et luuplastika on ortopeedias tavapärane ning meditsiiniliselt ei ole võimalik määratleda piiri, millal on luud võetud liiga palju. Doonorluu võtmisega kaasneb alati teatud määral luu nõrgestamine. Kui doonorluu oleks muutunud operatsiooni tagajärjel niivõrd nõrgaks, oleks luumurd tekkinud juba varem, kuid hagejal tekkis murd umbes kuu aega pärast vastavat operatsiooni. Haigusloost ning arstide selgituskirjast nähtub, et hagejal oli tekkinud tasakaalukaotus, kerge kukkumine või „kukkuma hakkamine“ ja sellest tulenev ootamatu koormus jalale võiski põhjustada luumurru. Kostja ei olnud omalt poolt hagejat tööle „määranud“ ega muid sellealaseid korraldusi jaganud, milleks kostjal pädevust ei ole.
16.Seoses metallitalumatuse kahtlusega märgib kostja, et kostjal puuduvad andmed selle kohta, et hagejal oleks olnud anamneesis allergilisi reaktsioone kehaga kontaktis olevate metallesemetele ning hagejal puudusid allergiale viitavad kliinilised nähud tema raviperioodi vältel. Metalliallergiat esineb väga harva ning hageja oleks pidanud oma eluea jooksul seda märkama, kasvõi seoses käekella või metallehete kandmisega. Hageja pole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hagejal esines metallitalumatus ning millisel viisil on see põhjuslikus seoses fiksatsiooniplaadi korduva irdumise ning kruvide paindumise ja murdumistega, mistõttu tuleb hageja vastav väide jätta tähelepanuta.
17.Hageja varalise kahju nõude suurus on tõendamata, kuivõrd hageja ei ole esitanud raviga seonduvate kulude suuruse tõendamiseks tšekke ega muid asjakohaseid tõendeid. Samuti on ebamõistlikult suur ning põhjendamata hageja mittevaralise kahju hüvitise nõude suurus. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
18.Kohus, kuulanud pooled kohtuistungil ära ja uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
19.Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude lähtuvalt asjaolust, et kostja on hageja õlevarreluu murru ravimisel teinud nii diagnoosi- kui ravivigu. Selle tulemusel on hageja käsi jäänud 8 cm lühemaks. Hageja palub kostjalt välja mõista varaline kahju 23 377,20 eurot ja mittevaraline kahju 30 000 eurot. Kostja vaidleb esitatud hagile vastu põhjendusel, et kostja ei ole hageja suhtes diagnoosi- ega ravivigu teinud. Kostja osutas hagejale tervishoiuteenust selleks nõutaval tasemel.
20.Käesoleval juhul ei vaidle pooled küsimustes, et hageja kukkus 12.01.2009 ning murdis vasaku õlevarreluu. Hageja hospitaliseeriti erakorraliselt kostja juures ning talle teostati 13.01.2009 operatsioon, mille raames luumurd fikseeriti plaadi ja kruvidega. Nädal aega hiljem pöördus hageja uuesti kostja poole seoses vaevustega luumurru piirkonnas ning hagejal tuvastati osteosünteesikruvi purunemine, teiste kruvide irdumine luust ning fragmentide dislokatsioon. Hagejale tehti 28.01.2009 kostja juures uus operatsioon. Veidi aega pärast teist operatsiooni pöördus hageja uuesti haiglasse ning 09.02.2009 tuvastati hagejal proksimaalne fragmendi murd koos plaadi ja kruvide migreerumisega. 12.02.2009 teostati hagejale kostja juures kolmas operatsioon, mille käigus murd fikseeriti luusisese naelaga. Ka pärast nimetatud operatsiooni ei toimunud hageja vasaku õlavarreluu paranemist, hagejale teostati veel mitmeid operatsioone, muuhulgas võeti hageja paremalt puusalt ja vasakult säärelt siireluid. Hageja vasak käsi on praeguseks varasemast 8 cm lühem.
21.Pooled vaidlevad küsimustes, kas kostja on teinud hageja ravimisel diagnoosi- ja/või ravivigu. Muuhulgas on vaidluse all, mitu korda hageja on vasakule käele kukkunud ning kas kostja on kajastanud hageja haiguslugudes hagejaga toimunud sündmuseid õigesti, kas kostja on jätnud ebaõigesti hagejal diagnoosimata metallitalumatuse, kas kostja on jätnud hagejal õigeaegselt diagnoosimata osteopeenia/osteoporoosi, kas kostja väljastas hagejale pärast esimesest operatsiooni liigselt aktiivse harjutusprogrammi ning kas kostja eemaldas pärast hageja sääreluult siirdeluu võtmist jalalt kipsi liiga varakult.
22.Kohus märgib, et hageja ja kostja vahel oli tervishoiuteenuse osutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 mõttes. VÕS § 758 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma
kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.
23.VÕS § 770 lg-st 1 tulenevalt vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 770 lg 4 kohaselt, kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.
24.Kohus märgib, et tulenevalt VÕS § 770 lg-test 1, 4 on hagejal võimalik nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui leiab tõendamist, et kostja on hageja suhtes teinud diagnoosi- või ravivea. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-171-10 p-des 16 ja 17 asunud seisukohale, et patsient peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Selleks, et vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, peab kostja tõendama, et ta ei olnud lepingu rikkumises süüdi.
25.Hageja on seisukohal, et kostja poolt on ravivigadeni viinud asjaolu, et kostja on hageja haiguslugudes vääralt kajastanud hagejaga toimunud sündmuseid. Haiguslugudest nähtub, nagu oleks hageja mitmeid kordi kukkunud, hageja väitel kukkus hageja tegelikkuses ainult ühe korra, mis oli enne esimest operatsiooni, s.o 12.01.2009. Kostja kinnitusel on haiguslugudest nähtuvad andmed õiged, kuna need on üles märgitud üksnes lähtuvalt sellest, mida hageja ise on arstidele rääkinud.
26.Kohus märgib, kohtule on esitatud hageja haiguslood. Hageja esimese haigusloo nr XXXX väljavõttest (kd II lk 11) ilmneb, et hageja on hospitaliseeritud seoses sellega, et hageja kukkus õues koeraga jalutades paremale õlavarrele. Teise haigusloo nr XXXX (kd II lk 12-13) kohaselt on välispõhjusena nimetatud jää ja lumega seotud kukkumist (WOO.48). Kolmanda haigusloo nr XXXXväljavõttest (kd II lk 14-15) ilmneb, et välispõhjus on jää ja lumega seotud kukkumine (WOO.41). Samuti on kirjas, et ligi nädal aega pärast esimest operatsiooni on hageja uuesti kukkunud ning kaks nädalat pärast teist operatsiooni kukkus patsient uuesti libeduse tõttu. Ka järgnevates haiguslugudes on kajastatud, et patsient kukkus mitu korda (kd II lk 16-21). Hagejat ravinud arstid on esitanud omapoolse selgituse, milles on kinnitanud, et patsiendiga juhtunu on kirja pandud lähtuvalt tema enda sõnadest (kd II lk 34).
27.Kohus leiab lähtuvalt eelviidatud tõenditest, et puudub alus asuda seisukohale, et hageja haiguslugudes on kajastatud väärinfot. Esimeses kolmes haigusloos on anamneesi kirja pannud erinev raviarst, mis tähendab, et hageja pidi erinevatele arstidele ise rääkima,
millest tema vaevused tingitud on. Haiguslugudes kajastatud info põhjalt ei teki ka kahtlust, et hilisemad raviarstid on haiguslugusid koostades eelmiste haiguslugude pinnalt andmed maha kopeerinud, sest haiguslugudes kajastatud tekst on erineva sõnastusega, samuti on teises ja kolmandas haigusloos märgitud erinev kood hageja vigastuse väliseks tekkepõhjuseks. Lisaks eelnevale puudub mõistlik põhjendus, miks peaksid erinevad arstid omaalgatuslikult lisama haiguslugudesse andmeid selle kohta, et hageja on kukkunud, olukorras, kus hageja seda ise arstidele ei väitnud.
28.Hageja on seisukohal, et hageja väiteid selle kohta, et hageja on kukkunud ainult ühel korral, tõendavad hageja abikaasa XXXXkinnitused. Hageja on kohtule esitanud XXXXselgitused (kd I lk 16-17), mida kohus saab hinnata kirjaliku tõendina. XXXXselgituste kohaselt elavad abikaasad koos ning XXXXviibib sisuliselt kogu aja hageja kõrval. Samas on XXXXkinnitanud, et ta ei viibinud abikaasaga koos, kui see esimest korda kukkus, XXXXteab selle kohta üksnes lähtuvalt hageja hiljem räägitu põhjal. XXXXteadaolevalt libastus hageja mõned päevad pärast esimest operatsiooni koos tütrega apteeki minnes ja toetas haige käe vastu autot. XXXXkinnitab, et hageja on kukkunud üksnes ühe korra enne esimest operatsiooni ning pärast seda hageja rohkem kukkunud ei ole.
29.Kohus on seisukohal, et ka XXXXkirjalikud selgitused ei välista võimalust, et hageja on lisaks esimesele korrale veel kukkunud. Nimelt nähtub XXXXselgitustest, et ta ei olnud oma abikaasaga koos, kui see esimest korda kukkus, samuti mitte siis, kui hageja koos tütrega poodi läks. Need asjaolud kinnitavad, et XXXXsiiski kogu aja oma abikaasa kõrval ei viibinud, mis tähendab, et ta ei pruugi täpselt teada kõiki hagejaga toimunud sündmusi. Samas on XXXXkinnitanud, et ta on kursis, et hageja libastus pärast esimest operatsiooni apteeki minnes ning oli sunnitud haige käega vastu autot toetama. Kuna XXXXise selle sündmuse juures ei olnud, siis ei ole võimalik hinnata, kui suure jõuga oli hageja libastumisest tulenevalt sunnitud haige käega vastu autot toetama. Hageja on ka ise Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) koosoleku protokollist nähtuvalt selgitanud, et on kukkunud mitmel korral – libastudes ja koeraga jalutades, samuti autost välja astudes on libastanud jalaga auto alla (kd II lk 26). Samuti on TKE oma hinnangu punktis 11.7 tuvastanud, et fiksatsioonikruvide paindumine ja murdumine pärast operatsiooni on seletatav vaid küllalt tugeva välise jõu mõjuga (kd II lk 28), mis viitab hageja poolt korduvalt kukkumisele.
30.Kohtu hinnangul paneb hageja väite, et ta pärast esimest korda rohkem ei kukkunud, kahtluse alla ka asjaolu, et hagejal on esimese operatsiooni järgselt tuvastatud osteosünteesikruvi purunemine, teiste kruvide irdumine luust ning sekundaarne fragmentide dislokatsioon (kd II lk 12). Kohus märgib, et ka kohtueksperdid on käesolevas asjas läbi viidud ekspertiisi punktis 2 jõudnud järeldusele, et peale kukkumise võis hagejale 13.01.2009 teostatud operatsiooni plaadi ülemine osa luust lahti murdumise põhjustada ka löök kõva tömbi esimega õlavarre piirkonda (kd III lk 127 pöördel). Samuti on ekspertarvamuse punktis 17 asutud seisukohale, et esimese, teise ja kolmanda operatsiooni järgsed röntgenülesvõtted viitavad välise jõu, mis ületas fiksatsiooni tugevuse, mõjumisele (kd III lk 128 pöördel). TKE hinnangu punktist 11.3 nähtub ka asjaolu, et pärast teist operatsiooni hospidaliseeriti patsient uuesti ning tuvastati, et luu ülemisest poolest on irdunud 4 cm suurune luukild, mis viitab otseselt, et murru piirkonnale oli mõjunud suur jõud (kd II lk 27).
31.Lähtuvalt eeltoodud asjaoludest kogumis on kohus seisukohal, et tuvastamist ei ole leidnud, et kostja on hageja haiguslugudes kajastanud vääralt hagejaga toimunud sündmusi. Ekspertide poolt on tuvastatud, et hagejal pärast esimest ja teist operatsiooni tuvastatud asjaolud (kruvide paindumine, luukillu eemaldumine) said tekkida üksnes mehhaanilise vigastuse tulemusel, mis kohtu hinnangul viitab otseselt asjaolule, et hageja kukkus enam kui ühe korra.
32.Hageja on heitnud kostjale ette, et kostja poolt teostatud esimene operatsioon ebaõnnestus, kuna plaadi fiksatsioon oli liiga nõrk. Fiksatsiooni lahti tuleku põhjustas hageja hinnangul asjaolu, et kostja väljastas hagejale pärast esimest operatsiooni harjutusprogrammi, milles ettenähtud harjutused olid liialt aktiivsed ning põhjustasid nõrga fiksatsiooni lahti tuleku. Kohus viitab uuesti TKE 20.06.2013 hinnangule, mille kohaselt on hagejal pärast 13.01.2009 operatsiooni toimunud plaadi varajane lahti murdumine võimalik vaid tugeva välise jõu toimel (kd II lk 27). TKE on hinnangu punktis 11.7 leidnud, et pärast esimest operatsiooni toimunud fiksatsiooniplaadi irdumist ei saanud põhjustada metallitalumatus ega patsiendile soovitatud võimlemisharjutused (kd II lk 28). Samuti on kohus juba viidanud ka kohtuekspertide ekspertarvamuse punktile 2, milles on asutud seisukohale, et lisaks uuele kukkumisele võis plaadi luust lahti murdumise põhjustada ka löök kõva tömbi esemega (kd III lk 127 pöördel). Ekspertarvamuse punktis 1 on eraldiseisvalt märgitud, et hagejale 13.01.2009 teostatud operatsioon vastas üldistele murru fiksatsiooni nõuetele. Eksperdid ei ole viidanud võimalusele, et hageja puhul võis plaadi luust lahti tulemise tingida asjaolu, et plaat oli hageja luu külge liiga õrnalt kinnitatud.
33.Seoses kostja poolt hagejale väljastatud harjutusprogrammiga märgib kohus täiendavalt, et eksperdid on ekspertarvamuse punktis 4 leidnud, et puudub objektiivne alus arvata, et fiksatsiooniseadme purunemine oli tingitud võimlemisharjutuste sooritamisest (kd III lk 127 pöördel). Kohtule on esitatud ka harjutusprogrammi väljavõte (kd I lk 14-15), millest nähtuvad hagejale ettenähtud harjutused. Kohus märgib, et nimetatud harjutusteste vaatlemisel ei tekita ükski põhjendatud kahtlust, et vastava harjutuse tegemine võib kaasa tuua õlavarreluus paiknevate metallist kruvide ja plaadi lahtipaindumise. Kostja on ka 02.02.2016 kohtuistungil pöördunud hageja poole küsimusega, kas hageja oskab nimetata konkreetse harjutuse, mis võis põhjustada kruvide paindumise ja luust irdumise. Kohus on hagejale selgitanud, et eelduslikult on tegemist teravat valuaistingut põhjustava sündmusega, mida isik tunneb koheselt vastavat harjutust toime pannes. Hageja on kohtule vastanud, et ei oska harjutuste tegemiste ajast ühtegi konkreetset hetke nimetada, millal tema arvates võis plaat luust lahti murduda, harjutuste tegemine tervikuna oli hageja jaoks valulik (kd IV lk 56 pöördel). Kohus on seisukohal, et hageja enda ütlused ei viita asjaolule, et kruvide paindumine ja fiktsioonipaadi lahti tulek toimusid harjutusprogrammis ettenähtud harjutusi tehes.
34.Hagejale teostatud esimese operatsiooni osas on ekspertarvamuse (kd I lk 38-39) esitanud ja dr XXXX, kes on ITK ortopeedia osakonna juhataja. Dr XXXX on leidnud, et esimesel operatsioonil kasutati meetodit ja implantaati, mis on täiesti aktsepteeritavad; pärast esimest operatsiooni tuvastatud plaadi luust lahti tulemine ja ühe kruvi purunemine viitavad välisele jõule. Dr XXXX on kokkuvõttes jõudnud järeldusele, et arstliku puudujäägina võib käsitleda esimese operatsiooni käigus kasutatud fiksatsiooni suhtelist nõrkust, kuid tegemist ei ole raviveaga. Kohus leiab, et ka nimetatud tõendist ei tulene, et kostja oleks hagejat ravides teinud esimesel
operatsioonil ravivea. Ka dr XXXX on kinnitanud asjaolu, et pärast esimest operatsiooni toimunud plaadi ja kruvi varane lahtimurdumine, millega ei kaasnenud kruvide ümbruses luu resorbtsiooni, viitab välisele jõule.
35.Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et antud juhul ei ole tõendamist leidnud, et kostja poolt hagejale 13.01.2009 teostud operatsioon ei vastanud fiksatsiooniplaadi nõrga kinnituse tõttu tavapärasele tervishoiuteenuse osutamise tasemele ning plaadi ja kruvide luust lahtipaindumise põhjustas hagejale pärast operatsiooni antud harjutusprogramm. Kohus on seisukohal, et eelnevalt analüüsitud tõendid viitavad asjaolule, et hageja õlavarreluule paigaldatud plaadi ja kruvide lahtimurdumise võis tingiga hoopis uus kukkumine.
36.Hageja heidab kostjale ette, et kostja on jätnud hagejal diagnoosimata metallitalumatuse ning kasutanud korduvalt hageja luumurdude raviks metallist abivahendeid, kuigi tegelikkuses olid need hageja organismi eripärasid arvestades sobimatud. Hageja hinnangul on hagejal metallitalumatuse esinemine tõendatud Tartu Ülikooli Kliinikumi haiguslooga, milles on märgitud, et kõik hageja luusse paigaldatud fiksaatorid on läinud loksuma, tegemist metalliallergiaga (kd II lk 111).
37.Kohus märgib, et seoses hageja metallitalumatusega on esitatud küsimused kohtuekspertidele, kes on asunud ekspertarvamuse punktis 8 seisukohale, et hageja suhtes ei ole spetsiifilist testi läbi viidud, mistõttu hageja metallitalumatus ei ole objektiivselt tõestatud. Samas on eksperdid välja toonud, et õlavarreluu murru operatiivse ravi korral ei ole metallifiksaatorile alternatiivi (kd III lk 127 pöördel). Kohus on seisukohal, et nimetatud tõenditest tulenevalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja on teinud hagejal metallitalumatust diagnoosimata jättes diagnoosi- või ravivea. Hageja on küll esitanud TÜKi haigusloo, milles on viidatud asjaolule, et hageja luusse paigaldatud fiksaatorid on läinud loksuma, kuna tegemist metalliallergiaga, kuid kohtuekspertide ekspertarvamuse punktis 8 on selgitatud, et metallitalumatuse kindaks tegemiseks on vajalik teha eritest (LTT), kuid puuduvad andmed, et hagejale oleks selline test tehtud. Võttes arvesse, et eksperdid on ekspertarvamuse koostamiseks tutvunud ka hageja suhtes TÜK-is koostatud materjalide ning haiguslugudega (ekspertarvamuse lk 2), puudub alus asuda seisukohale, et hageja suhtes oleks TÜKis viidud läbi spetsiifiline test, mille pinnalt oleks võimalik üheselt tuvastada, et hagejal on metallitalumatus.
38.Täiendavalt märgib kohus, et TKE protokollis on metallitalumatuse kohta selgitatud, et tegemist on harva esineva nähtusega, mis avaldub patsiendil ka tavaelus selliselt, et kanda ei ole võimalik käekella või metallehteid, kuna tekib allergiline reaktsioon (kd II lk 26). Hageja ravidokumentidest ei nähtu, et hageja oleks kunagi selliseid vaevusi kurtnud. Seega ei ole tõendamist leidud, et hagejal esineb metalliallergia. Täiendavalt peab kohus vajalikuks välja tuua, et ka juhul, kui hagejal esineks metalliallergia, ei esineks alust kostja tegevuses ravivea tuvastamiseks, kuna eksperdid on ekspertarvamuse punktis 8 kinnitanud, et hagejal esinenud luumurdude raviks alternatiivseid ravimeetodeid ei esine.
39.Hageja hinnangul on kostja jätnud hagejal vääralt diagnoosimata osteopeenia (hageja poolt algselt nimetatud osteoporoosiks). Kohus märgib, et nähtuvalt kohtuekspertide ekspertarvamuse punktist 6 olid kolm esimest kostja poolt hagejale teostatud operatsiooni erakorralised operatsioonid ja võimaliku osteopeenia esinemine ei oleks
muutnud ravitaktikat. Erakorralise luumurruga saabunud patsiendil ravitakse esmalt murdu, samal ajal võimalikke riskitegureid (sh luuhõrenemist) arvesse võttes (kd III lk 127 pöördel). Täiendavalt on eksperdid ekspertarvamuse punktis 14 märkinud, et hageja suhtes 12.08.2010 teostatud luutiheduse määramisel ei tuvastatud osteoporoosi. Esines luukoe hõrenemine (osteopeenia), mis on luutiheduse seisund normaalse ja osteoporootilise vahel ega ole vastunäidustus operatiivsele ravile. Ka punktis 15 on eksperdid rõhutanud, et erakorralise luumurruga meditsiiniasutusse saabunud patsiendil ravitakse prioriteetselt murdu, arvestades seejuures kõikide esineda võivate riskiteguritega, sealhulgas osteoporoosiga (kd III lk 128).
40.Kohus on lähtuvalt eelviidatud tõenditest seisukohal, et kostja ei ole teinud raviviga jättes hagejale teostatud operatsioonide puhul läbi viimata spetsiaalsed osteopeenia või osteoporoosi diagnoosimise testid. Kohtueksperdid on kinnitanud, et kostja poolt kasutatavad ravimeetodid on erakorralise luumurru ravi puhul tavapärased ning arvestavavad võimalikke riskitegureid, sealhulgas ka osteoporoosi esinemise võimalikkust. Samuti on eksperdid tuvastanud, et hagejal on tegelikkuses diagnoositud osteopeenia ning see ei ole vastunäidustus kostja poolt kasutatud operatiivsetele ravimeetoditele. Seega ei esine alust tuvastada, et kostja on teinud seoses hagejal osteopeenia esinemisega ravi- või diagnoosivigu.
41.Hageja leiab, et kostja on vääralt tegutsenud, kui võttis 26.10.2009 operatsioonil hageja sääreluust siirdeluu liiga sügavalt. Selliselt tegutsedes põhjustas kostja hagejal jalaluumurru. Murd fikseeriti kipsiga, kuid kips võeti kostja poolt liialt vara maha ning hageja sääreluu murdus uuesti. Kohus märgib, et dr XXXXon oma arvamuses selgitanud, et sääreluust siirde võtmise korral ei ole tüsistusena luumurru tekkimine tavapärane, kuid siiski esinev probleem, mida täielikult vältida ei saa. Dr XXXX on asunud seisukohale, et antud luusiirde võtmine oli põhjendatud ja kuna viiteid tehnilistele puudujääkidele pole, ei ole arstlikku viga võimalik välja tuua (kd I lk 39). TKE hinnangus on seoses hageja sääremurruga selgitatud, et hageja ise on kinnitanud, et pöördus pärast 26.10.2009 operatsiooni uuesti polikliinikusse, kuna oli hakanud kukkuma ning selle tagajärjel tekkis valu jalasäärde. TKE on asunud seisukohale, et võimalik, et sellel momendil tekkis jalale ootamatu koormuse tõttu luumurd (kd II lk 28). Asjaolu, et hageja on kinnitanud uut kukkumist, nähtub ka haigusloost nr 1039592, mille kohaselt hageja tuli pärast oktoobris toimunud operatsiooni jaanuaris uuesti kontrolli ning selgus, et patsient oli umbes kuu aega varem kukkunud kergelt, selle järgselt valu sääre proksimaalses osas (kd II lk 20).
42.Samuti on hagejat ravinud arstid esitanud oma kirjaliku seisukoha, milles on märgitud, et hageja käis 12.01.2010 arsti vastuvõtul, kus tehti röntgen ja tuvastati, et hageja sääreluus on toimunud positiivne dünaamika ning kuna hageja valu ei kurtnud, otsustati hageja jalal olnud kips eemaldada. Antud otsus sai tehtud lähtuvalt kliinilisest seisukohast. Kostja poolt ei ole hagejat tööle ennistatud ega sarnaseid soovitusi antud. Võttes arvesse, et hiljem on hageja seisukord järsult halvenenud, võib spekuleerida uue trauma üle (kd II lk 35).
43.Kohus on lähtuvalt eelviidatud tõenditest seisukohal, et kostja ei ole seoses hageja sääreluuga teinud ravivigu. Esitatud tõenditest ilmneb, et siirdeluu võtmine on tavapärane ravimeetod, kuid selle puhul ei ole välistatud tüsistusena luumurru tekkimise risk. Samuti on hageja haigusloost nähtuvalt kinnitanud, et kukkus pärast siirdeluu võtmist. Kostja on hageja jalalt pärast esimest luumurdu kipsi eemaldanud olukorras,
kus röntgenpildist nähtuvalt oli toimunud positiivne dünaamika ning hageja ise enam valu ei tundnud. Uue murru tekkimise osas on hageja aga ise märkinud, et valu tekkis pärast seda, kui hageja oli tasakaalu kaotanud. Kohus on seisukohal, et eelnevast tulenevalt ei ole tuvastamist leidnud, et kostja oleks hageja sääreluu ravimisel osutanud tavapärasele tasemele mitte vastavat tervishoiuteenust ning hageja sääreluu korduv murdumine oleks olnud tingitud kostjast.
44.Seoses asjaoluga, et hageja on esitanud vastuväite kohtuekspertide arvamuse kui tõendi usaldusväärsusele, märgib kohus, et kohtul puudub alus asuda seisukohale, et tegemist ei ole objektiivse tõendiga. TsMS § 301 lg 1 kohaselt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Kohus leiab, et antud juhul ilmneb esitatud ekspertarvamusest, millistest alusdokumentidest on eksperdid ekspertiisi läbiviimisel lähtunud ning millistel asjaoludel nende lõppjäreldused põhinevad. Hageja taotlusel on kohus kutsunud eksperdi ka kohtuistungile ekspertiisis tehtud järeldusi selgitama ning ekspert on 28.04.2015 kohtuistungil täiendavalt selgitanud ekspertarvamuse kujunemist (kd IV lk 10). Tulenevalt eeltoodust puudub kohtul alus asuda seisukohale, et kohtule esitatud ekspertarvamuse näol ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga.
45.Kokkuvõtvalt märgib kohus, et käesolevas asjas puudub vaidlus, et hageja käsi on alates 13.01.2009 toimunud esimest operatsioonist jäänud 8 cm lühemaks, mis kahtlemata ei saa olla raviteenuse osutamise tavapärane tagajärg. Samas ei ole antud asjas esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuvalt oleks erialase teadmisega isik asunud seisukohale, et kostja on hageja ravimisel teinud ravi- või diagnoosivea. Kohus on seisukohal, et kohtul kui vastava eriteadmiseta institutsioonil ei ole võimalik vastupidisele seisukohale asuda. Kohtu hinnangul võib nähtuvalt esitatud tõenditest asuda seisukohale, et hagejal tekkinud tüsistused võivad olla põhjustatud mitmete tegurite koosmõjust – hageja vanus, korduvad kukkumised/libastumised, ekspertide poolt viidatud bioloogilise luuparanemise häirumus –, kuid ühestki esitatud tõendist ei ilmne, et kostja on teinud hageja suhtes arstliku ravivea. Nimetatut kinnitab ka kohtuekspertide arvamuse punktis 20 antud üldjäreldus, mille kohaselt kostja poolt hageja puhul kasutatud ravimeetodid on meditsiiniliselt õigustatud ja aktsepteeritavad. Samale lõppjäreldusele, et kostja ei ole ravivigu teinud, on jõudnud ka dr XXXX ja TKE oma hinnangutes.
46.Võttes arvesse, et tulenevalt VÕS § 770 lg-test 1, 4 on tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamise vältimatu eeldus, et tervishoiuteenuse osutaja on teinud ravi- või diagnoosivea, tuleb hageja esitatud hagi rahuldamata jätta, kuna vastava eelduse esinemine ei ole tõendamist leidnud.
47.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 lg 1 alusel on hagihind 53 377,22 eurot.
48.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kostja on esitanud 02.02.2016 kohtuistungi protokolli parandamise taotluse, mille kohaselt protokolli leheküljel 5 on protokollitud kostja esindaja Liisa XXXXi järgmine lause: „/.../kostja esindaja ei oska meditsiinilistes küsimustes hinnangut anda. Kuid kostjale teada olevalt ei ole ka Tartus XXXXsisuliselt ravitud, kuna käe liikuvus ei ole taastunud. /.../“ Kostja on seisukohal, et kostja esindaja ei väitnud kohtuistungil mitte seda, et Tartus XXXXka (?) sisuliselt ei ravitud, vaid seda, et kuigi kostja esindajal vastavad meditsiinilised eriteadmised puuduvad, siis
kostja esindaja arusaamise kohaselt ei ole sellisel juhul tegemist enam ravimisega, kui metallplaat välja võeti, sest hageja käe liikuvus selle tulemusena enam ei taastuda ei saa. Kostja taotleb, et 02.02.2016 kohtuistungi protokolli leheküljel 5 toodud kostja esindaja poolt protokollitud lauset parandataks ning sõnastataks järgnevalt: „/.../Kostja esindaja ei oska meditsiinilistes küsimustes hinnangut anda vastavate eriteadmiste puudumise tõttu, kuid kostja esindaja arusaamise kohaselt ei ole sellisel juhul tegemist enam ravimisega, kui metallplaat välja võeti, sest käe liikuvus selle tulemusena enam ei taastuda ei saa. /.../“
49.TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel on õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kohus on seisukohal, et kostja taotlus protokolli parandamiseks tuleb rahuldada, kuna kohtuistungi protokollis on kostja esindaja antud vastus vääralt kajastatud. Kohus leiab, et 02.02.2016 kohtuistungi protokolli viiendal leheküljel tuleb kostja esindaja vastus lugeda õigeks kostja taotletud sõnastuses. Menetluskulud
50.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
51.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus märgib, et kostja on kinnitanud, et kostjal käesolevas asjas menetluskulud puuduvad.
52.Hageja oli käesolevas asjas lähtuvalt RLS § 22 lg 1 p-st 11 riigilõivu tasumisest vabastatud. Antud asjas on hageja taotlusel määratud ekspertiis ning hagejale on antud menetlusabi eksperdikulude tasumisel. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 190 lg-st 7 tulenevalt võib kohus käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
53.Nähtuvalt EKEI õiendist on ekspertiisi läbiviimise maksumuseks kujunenud 271 eurot (kd III lk 132). Kohus on seisukohal, et hageja tuleb TsMS § 190 lg-st 7 tulenevalt vabastada ekspertiisikulude summas 271 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Kohtu hinnangul on see põhjendatud lähtuvalt antud tsiviilasja tehioludest, eelkõige hageja tervislikust seisundist.
Kristi Rickberg /digitaalselt allkirjastatud/
kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.