Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 26.09.2013 esitas NA (hageja) Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi MARCRON (kostja I) ja AH (kostja II) vastu, paludes mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 83 085,14 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 11 717,85 eurot ja viivis põhinõudelt vastavalt VÕS § 113 lg 1 määras hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palus hageja mõista kostalt I hageja kasuks välja põhivõlg summas 28 476,73 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 5894,68 eurot ja viivis põhinõudelt 0,03% päevas kindla summana hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, milles palus hagi tagamiseks seada hageja kasuks kostjale II kuuluvale Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX kinnisasjale asukohaga XXX, Harjumaa neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 109 165,23 eurot ja märkida hagi tagamise määruses, et see kuulub viivitamata täitmisele. Kohus rahuldas 27.09.2013 määrusega (I kd, tl 86) hagi tagamise avalduse osaliselt, seades hagejale II kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi summas 107 865,23 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 18.09.2008 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, mille alusel andis hageja kostjale I üle YYY, Tallinn asuva korteriomandi, millega pidi toimuma kostja aktsiakapitali suurendamine. Korteriomandi väärtus oli lepingu, kostja juhatuse määratud eksperdi arvamuse ja kostja juhatuse otsuse kohaselt 83 085,14 eurot. 2009 aprillikuus sai selgeks, et aktsiakapitali suurendamist ei toimu, sest juhatus ei ole täitnud kohustust esitada registriosakonnale avaldus aktsiakapitali äriregistrisse kandmiseks. Kostjad ei tagasta hagejale mitterahalist sissemakset. Kostja I annab korteriomandi 09.08.2011 lepinguga üle kolmandale isikule. Hageja nõuab mitterahalise sissemakse hüvitamist rahas ning võlgnetavalt summalt arvestatavat viivist. Kostja I juhatuse liige AH vastutab aktsiaseltsiga solidaarselt (I kd, tl-d 2-3). Hageja ja kostja I sõlmisid 18.09.2008 CCC, Tallinn ja BBB, Tallinn asuvate korteriomandite müügilepingu, mille alusel andis hageja kostjale korteriomandite omandi üle. Pooled leppisid kokku, et korteriomandite ostuhinnaks on 2 420 000 Eesti krooni (154 666,19 eurot). Kostja on ostuhinna tasumise kohustuse täitnud osaliselt. Kostja ei ole tasunud ostuhinda 28 476,73 eurot (I kd, tl-d 3-4). Hageja oli seisukohal, et mitterahalise sissemakse tagastamisest tulenev nõue ei ole aegunud, sest aegumistähtaeg on 10 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest, aegumise kulgemist tuleb arvestada ajast, millal hageja sai teada korteriomandi kolmandale isikule võõrandamisest, hageja oli kostja I nõukogu liige formaalselt (II kd, tl-d 85-86, III kd, tl-d 39-40, 59). Kostjate vastuväited Kostjad palusid jätta hageja nõude kostjate vastu solidaarselt põhivõla ja lisanduvate viiviste saamiseks rahuldamata, jätta rahuldamata hageja nõue kostja I vastu põhivõla ja lisanduvate

viiviste saamiseks ja jätta hagi kostja II vastu põhivõla ja lisanduvate viiviste saamiseks TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kostjad palusid teha vaheotsuse, millega tuvastada, et hageja nõue kostjate vastu solidaarselt põhivõla ja lisanduvate viiviste saamiseks on aegunud ja lõpetada selles osas menetlus. Samuti palusid kostjad võtta vande all seletus kostjalt II ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjad olid seisukohal, et aktsiate märkimine ei ole äriseadustiku (ÄS) § 347 lg 1 mõistes ebaõnnestunud, sest kõik uued aktsiad märgiti. Aktsionärid otsustasid aktsiakapitali suurendamise 18.09.2008. Juhatus pidi esitama avalduse registriosakonnale aktsiakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks hiljemalt 18.03.2009. Hiljemalt 20.03.2009 pidi olema hagejal teada, et kostjad ei ole esitanud kapitali suurendamise avaldust äriregistrile. Hageja oli kostja I nõukogu esimees. Nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 19.03.2009. Nõue aegus 19.03.2012. Hagi on esitatud 26.09.2013, s.t 1,5 aastat pärast nõude aegumist (II kd, tl-d 32-33). Maakohtu otsus 18.03.2016 otsusega lõpetas Harju Maakohus menetluse hageja hagiavalduses kostja I vastu esitatud nõuete osas. Kohus jättis rahuldamata hageja 17.08.2015 taotluse protokolli parandamiseks ja kostja II 12.02.2016 taotluse protokolli parandamiseks. Samuti jättis kohus rahuldamata kostja II vastuväite kohtu tegevusele. Kohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja II vastu põhivõla 83 085,14 euro, viivise 11 717,85 euro ja alates 26.09.2013 protsendina põhinõudelt arvestatava viivise tasumise nõuetes. Kohus tühistas Harju Maakohtu 27.09.2013 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Kostja I kustutati registrist 27.08.2015 (III kd, tl 60). Kostja I on registrist kustutamise tõttu lõppenud õigusjärgluseta. Seetõttu esineb TsMS § 428 lg 1 punktis 5 nimetatud menetluse lõpetamise alus. Kohus lõpetas menetluse hageja nõuetes kostja I vastu ja jätkas menetlust kostja II suhtes esitatud nõuete osas. Hageja 17.08.2015 ja kostja II 12.02.2016 taotlused kohtuistungi protokolli parandamiseks jättis kohus rahuldamata, tuginedes seejuures TsMS § 50 lg-le 1 ja olles seisukohal, et kohus on kohtuistungi protokolli koostanud selliselt, et see kajastab menetlustoimingu olulist käiku. Seoses kostja II vastuväitega kohtu tegevusele kostja II ülekuulamata jätmise osas märkis kohus, et kohus lahendas kostja II vande all ülekuulamise taotluse istungil. Samuti märkis kohus, et kohus lahendab kostja II vastuväite kohtu tegevusele kohtulahendis. Kohus märkis, et asjas puudub TsMS § 268 nimetatud hageja nõusolek kostja vande all ülekuulamiseks. Samuti ei esine TsMS § 2681 sätestatud eeldusi kostja vande all ülekuulamiseks kohtu algatusel. Seetõttu on kohus jätnud õigesti kostja ülekuulamise taotluse rahuldamata. Kohus on seisukohal, et lisaks TsMS § 268 ja 2681 tulenevatele piirangutele kostja ülekuulamiseks, ei saa kostja enda soovitud asjaolusid kostja ütlustega tõendada järgmistel põhjustel. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja soovis AH vande all ülekuulamisega tõendada, miks jäi kandeavaldus esitamata ja kuidas toimus raha tasumine (II kd, tl 37, III kd, tl 173). Kohus oli seisukohal, et ÄS § 347 lg 2 ei seo sissemakse tagastamise nõudeõiguse tekkimist sellega, millisel põhjusel jääb esitamata aktsiakapitali suurendamise kandeavaldus registriosakonnale. Seetõttu ei ole tegemist asjaoluga, mida pool saab tõendada TsMS § 230

lg 1 kohaselt. Kostja ei ole esitanud hageja ÄS § 347 lg 2 järgsele raha tasumise nõudele vastuväidet, mille kohaselt nõue on tervikuna või osaliselt täidetud. Seetõttu ei ole raha tasumisega seonduvad asjaolud TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendamist vajavad. Kostjad esitasid kohustuse täitmise vastuväite ostuhinna tasumise nõudele, mis oli esitatud kostja I vastu. Kostja ei ole 16.06.2015 istungil määratud tähtaja jooksul toonud välja kohtu osundatud asjaolusid, mis saaksid olla aluseks kohustuse täitmise vastuväitele. Seetõttu puuduvad asjaolud, mida kostja saaks oma vande all antud seletustega tõendada. Seoses kostja I suhtes menetluse lõpetamisega on ära langenud vajadus tuvastada vastuväite aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu ei ole asjaolusid enam vaja tõendada. Kohus leidis, et eeltoodut arvestades ei ole kostja II isikuks, kes saab anda ütlusi kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude kohta. Seetõttu on kohus jätnud õigesti kostja II ülekuulamise taotluse rahuldamata. Pooltevahelisest võlasuhtest tuleneva nõude väljaselgitamisel märkis kohus, et pooltel puudub vaidlus selle üle, et 18.09.2008 otsustatud aktsiakapitali suurendamist ei ole kantud äriregistrisse. Pooled on vaielnud üksnes selle üle, kas ÄS § 347 lg 2 mõistes on märkimise ebaõnnestumiseks ka selline olukord, kus aktsiakapitali suurendamine jääb registrisse kandmata seetõttu, et aktsiaseltsi juhatus ei esita ÄS § 343 lg 4 sätestatud tähtaja jooksul avaldust aktsiakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks. ÄS § 343 lg 4 sätestab, et juhatus peab esitama avalduse aktsiakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks kuue kuu jooksul aktsiakapitali suurendamise otsuse vastuvõtmisest. ÄS 343 lg 5 sätestab, et aktsiakapital loetakse suurendatuks ja uutest aktsiatest, aktsiate suurendatud nimiväärtustest või nimiväärtuseta aktsiate suurendatud arvestuslikust väärtusest tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisega äriregistrisse. Kohtu hinnangul on ÄS § 343 lg-st 4 tulenev tähtaeg õigust lõpetav, s.t pärast kuue kuu möödumist aktsiakapitali suurendamise otsuse vastuvõtmisest ei ole võimalik otsuse alusel aktsiakapitali suurendamist registrisse kanda. ÄS § 343 lg-st 5 tulenevalt jääb sellisel juhul otsuse alusel aktsiakapital suurendamata. ÄS § 347 lg 2 sätestab, et märkimise ebaõnnestumisel lõpevad märkijate kõik märkimisega seotud õigused ja aktsiakapitali suurendamine jäetakse ära. Juhatus peab märkijate poolt tasutu viivitamatult tagastama. Tasutu tagastamise eest vastutavad juhatuse liikmed solidaarselt. Kohus oli seisukohal, et ÄS § 347 lg-d 2 tuleb tõlgendada laiendavalt. ÄS § 347 lg 2 näeb kohtu hinnangul ette juhatuse liikmete vastutuse märkijate poolt tasutu tagastamise eest solidaarselt aktsiaseltsiga sõltumata sellest, millisel põhjusel jäi aktsiakapitali suurendamine äriregistrisse kandmata. Kohtu hinnangul on põhjendamatu panna märkijate nõudeõigus juhatuse liikmete vastu sõltuma sellest, millisel põhjusel on aktsiakapital jäänud suurendamata. Kui märkija on tasunud märgitud aktsia eest ja aktsiakapitali suurendamist ei ole registrisse kantud, on märkijal ÄS § 347 lg 2 alusel nõudeõigus aktsiaseltsi vastu, mille juhatus vastutab aktsiaseltsiga solidaarselt tasutu tagastamise eest. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja I aktsiakapitali suurendamist ei ole registrisse kantud, on täidetud ÄS § 347 lg-s 2 nimetatud tasutu tagastamise nõudeõiguse tekkimise eeldus. Kohus oli seisukohal, et ÄS § 347 lg-s 2 nimetatud nõue on olemuselt alusetu rikastumise nõue. Seetõttu kohalduvad äriseadustikus sätestatud eranditega võlaõigusseaduses (VÕS) alusetu rikastumise kohta käivad sätted. VÕS § 1032 lg 2 sätestab, et kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Kohus oli eeltoodu põhjal seisukohal, et

hagejal on õigus nõuda kostjalt I mitterahalise sissemaksena üleantud korteriomandi eest hüvitist 1 300 000 krooni (83 085,14 eurot). ÄS § 347 lg 2 kohaselt vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I sissemakse tagastamise eest. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja II vastu 1 300 000 krooni (83 085,14 euro) tasumise nõue. Kostja poolt nõudele esitatud aegumise vastuväite lahendamisel tugines kohus ÄS § 347 lg-le 2, mis sätestab, et märkimise ebaõnnestumisel lõpevad märkijate kõik märkimisega seotud õigused ja aktsiakapitali suurendamine jäetakse ära. Juhatus peab märkijate poolt tasutu viivitamatult tagastama. Tasutu tagastamise eest vastutavad juhatuse liikmed solidaarselt. Kohus leidis, et ÄS § 347 lg 2 sätestab kohustuse tekkimise aja. Samuti leidis kohus, et 18.03.2009 möödus kuus kuud aktsiakapitali suurendamise otsuse vastuvõtmisest aktsionäride poolt. Kuivõrd aktsiakapitali suurendamist registrisse ei kantud, ebaõnnestus märkimine tulenevalt ÄS § 343 lg-dest 4 ja 5 ning hagejal tekkis 19.03.2009 õigus nõuda aktsiaseltsile üleantud sissemakse tagastamist. TsÜS § 151 lg 1 lause 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus on seisukohal, et hageja õigus nõuda kostjalt sissemakse tagastamist on alusetust rikastumisest tulenev, mistõttu kohaldub aegumisele TsÜS § 151 lg 1. Kohus oli seisukohal, et pooltevahelisest võlasuhtest tulenev nõue ei ole muuks seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 mõistes. Kohus oli seisukohal, et TsÜS § 151 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et aegumistähtaeg kulgeb alates ajast, millal õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille täitmist on tal õigus nõuda, s.t mis on muutunud sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt peab kohus nõude aegumise kontrollimisel välja selgitama, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Kohus leidis, et ÄS § 347 lg 2 ei sätesta kohustuse täitmise aega. Seetõttu kuulub kohustuse täitmise aja kindlaksmääramisel kohaldamisele VÕS § 82 lg 3. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohus oli seisukohal, et märkija õigus nõuda sissemakse tagastamist tekib alates märkimise ebaõnnestumisest. ÄS § 343 lg 4 kohaselt ebaõnnestus märkimine 18.03.2009, millal möödus kuus kuud aktsiakapitali suurendamise otsuse vastuvõtmisest. Seega tekkis hagejal alates 19.03.2009 õigus nõuda aktsiaseltsilt sissemakse tagastamist. Kohus ei nõustunud kostja arvamusega, et nõue muutus sissenõutavaks 19.03.2009, sest nõude sissenõutavaks muutumine alates selle tekkimisest ei ole kooskõlas VÕS § 82 lg-ga 3. Samuti ei nõustunud kohus hageja arvamusega, et mõistlikku aega tuleb arvestada alates mitterahalise sissemakse võõrandamisest kolmandale isikule. Kohus oli seisukohal, et kui isikul on teise isiku vastu alusetu rikastumise võlasuhtest tulenev asja tagastamise nõue, ei mõjuta asja tagastamise võimatus sellise nõude sissenõutavust. Kui isikul tekib asja üleandmise nõude asemel hüvitise maksmise nõue, ei mõjuta see nõude sissenõutavaks muutumise aega. ÄS § 347 lg 2 sätestab, et sissemakse tuleb tagastada viivitamatult. Kohtu hinnangul tähendab viivitamatu kohustuse täitmine seda, et kohustus tuleb objektiivsete takistuste puudumisel täita koheselt pärast kohustuse tekkimist. Kohus oli seisukohal, et mõistlikuks ajaks kohustuse täitmisel on kuni kaks nädalat, millise aja jooksul on pooltel võimalik teha vajalikud toimingud sissemakse tagastamiseks, s.h sõlmida vastavad lepingud. Kohus leidis, et hageja

õigus nõuda kostjalt sissemakse tagastamist muutus sissenõutavaks hiljemalt 02.04.2009, s.o kaks nädalat pärast kohustuse tekkimist. Kohus leidis, et sissemakse tagastamise õiguse tekkimise aeg tuleneb otseselt seadusest (ÄS § 343 lg 4, 347 lg 2). Äriregistri andmed on avalikud, mistõttu on mõistlikult käituval aktsionäril võimalik soovi korral kontrollida, kas aktsiakapitali suurendamine on seaduses sätestatud tähtaja jooksul kantud registrisse. Kohus oli eeltoodut arvestades arvamusel, et hageja pidi olema hiljemalt 2009. aasta aprillis teadlik, et tal on õigus nõuda kostjalt I mitterahalise sissemakse tagastamist. Asjaolu, et hageja aktsiakapitali suurendamise ebaõnnestumisest teadis, kinnitab ka hagiavalduses avaldatu. Kohus oli seisukohal, et seadusest ei tulene aktsiaseltsi kohustust teatada märkijale märkimise ebaõnnestumisest. Seetõttu ei mõjuta nõude aegumistähtaja kulgemise algust see, kas aktsiaselts on märkijaid teavitanud märkimise ebaõnnestumisest. Kuivõrd hageja pidi olema 2009. aasta aprillis teadlik sellest, et tal on õigus nõuda sissemakse tagastamist, hakkas TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kulgema hiljemalt 30.04.2009. Nõue aegus seega hiljemalt 30.04.2012. Hageja esitas hagiavalduse 26.09.2013, s.t pärast nõude aegumist. Kostjal on seetõttu õigus keelduda TsÜS § 142 lg 1 alusel oma kohustuse täitmisest. Kohus märkis, et kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite, mistõttu jätab kohus hagiavalduse rahuldamata. TsMS § 386 lg-le 4 tuginedes tühistas kohus hagiavalduse rahuldamata jätmise tõttu 27.09.2013 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Kostja I menetluskulud jättis maakohus TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda ning kostja II menetluskulud TsMS § 162 lg-le 1 tuginedes samuti hageja kanda. Kohus oli seisukohal, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine takistab asja otsusega lahendamist. Kohus märkis, et määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Apellatsioonkaebus 14.04.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 10.03.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt maakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja märgib, et vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas, millega kohus jättis hagi kostja II suhtes rahuldamata. Hageja on seisukohal, et otsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1sätestatud nõuetele, sest see pole põhjendatud ega seaduslik. Hageja hinnangul on otsus õigusvastane, kuna kohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1), mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni ning ebaõigesti jätnud kohaldamata materiaalõiguse norme (TsÜS § 146 lg 4, 5 või § 149). Samuti on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ning tuvastanud asjaolusid valesti või ebapiisavalt. Kohus ei ole kõiki asjaolusid usaldusväärselt ja piisava selgusega tuvastanud. Kohus on jätnud hindamata ja tuvastamata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud. Käesoleval juhul ei ole hageja hinnangul otsusest tuvastatav, miks ei ole kohtu arvates antud juhul kohaldatavad TsÜS § 146 lg 4, 5 või § 149. Kohus on otsuse p-s 12 vaid lakooniliselt märkinud, et pooltevahelisest võlasuhtest tulenev nõue ei ole muuks seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 mõistes. Hageja ei nõustu vaidlustatava maakohtu otsuse seisukohtadega ja leiab, et need on ebaõiged. Kohtu järeldused on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveerimata. Hageja märgib, et ÄS § 347 lg 2 alusel esitatud nõude puhul on tegemist seadusest tuleneva nõudega, millele kohaldub kümneaastane tähtaeg. Maakohtu vastupidine seisukoht on ekslik. Seejuures puuduvad otsuses selgitused, miks kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et ÄS § 374

lg-s 2 sätestatud nõudele kohaldub TsÜS § 149 alusel kümneaastane tähtaeg. Erialakirjanduses on selgitatud, et TsÜS § 149 kohaldub juhtudel, kui nõue ei tulene tehingust ja sellise nõude jaoks puudub eriregulatsioon. Hageja on seisukohal, et ÄS § 347 lg 2 puhul on täidetud mõlemad eeldused. Juhul kui seadusandja sooviks kohaldada ÄS § 347 lg-le 2 alusetu rikastumise aegumise regulatsiooni või muud eriregulatsiooni, siis oleks ta sellele otseselt viidanud normis nagu on seda tavapäraselt õigusloomes tehtud (nt TLS § 105 lg 1 ja ITVS § 6 lg 2). Alternatiivselt on maakohus ekslikult jätnud kohaldamata kümneaastase tähtaja TsÜS § 146 lg 5 järgi, vaatamata asjaolule, et kohtumenetluses oli kinnisomandi üleandmise võimatusest tulenev nõue. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja on esitanud hagiavalduse ÄS § 347 lg 2 alusel ehk hageja nõudis mitterahalise sissemaksena üleantud korteriomandi YYY tagastamist ning tingituna selle nõude täitmise võimatusest, taotles hüvitada kinnisomandi väärtus. TsÜS § 146 lg 5 sättele alluvad kõik tehingulased nõuded, mille eesmärgiks on tuua kaasa kinnistusraamatu kande sisuline muutmine. Puudub vaidlus, et mitterahalise sissemaksena üleantud korteri tagastamisel, mida juhatus oli kohustatud tegema muutuks korteriomandi nr YYY registriosa nr YYYYYYYYY teise jakku kantud omaniku andmed. Riigikohus on praktikas selgitanud, et viidatud säte kohaldatakse esmajoones kinnisasja müügilepingust tulenevale täitmisnõudele, st nõudele kinnistusraamatu kannete kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks nõusoleku tegemiseks (RKTKo 3-2- 1-165-09, p 12). Lisaks hõlmab säte ka kinnisasja müügilepingut taganemise korral tagasitäitmisnõuet. Hageja taotluslik avaldus oli suunatud eelkõige nõusoleku saamiseks kinnistusraamatu kande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks. Kuna tingimusliku tehingu edasilükkav tingimus (aktsiakapitalli suurendamine) ei ole toimunud, kohustas seadus juhatust tagastama hagejale kinnisomandi. Asjaolu, et juhatus eiras seadusest tulenevat nõuet ning muutis tagasitäitmise võimatuks ei saa muuta kohaldatavat aegumistähtaega, kuna aegumistähtaja kohaldamise aluseks on võlasuhte õiguslik alus, mitte aga alternatiivne nõue, mis tulenes asjaolust, et juhatuse tegevuse tõttu muutus hageja nõude täitmine võimatuks. Alternatiivselt on hageja seisukohal, et maakohus on ekslikult jätnud kohaldamata kümneaastase tähtaja TsÜS § 146 lg 4 järgi seoses kostja I juhatuse liikme kostja II poolt tahtlikult kohustuse rikkumisega. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-83-08 p-s 13 leidnud, et on TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus kohustusi tahtlikult. Kolleegium asus seisukohale, et kõnealune säte, mis kehtestab hagi aegumise regulatsioonis täiendava kriteeriumina kohustatud isiku tahtluse, on omakorda käsitatav erisättena VÕS § 183 lg 3 suhtes. Eelnevast nähtub, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud pikendatud aegumistähtaeg on Riigikohtu arvates kohaldatav mitte ainult TsÜS § 146 lõigetes 1-3 ette nähtud juhtudel, vaid ka teistes seadustes ette nähtud tehingutest tulenevate nõuete aegumise suhtes. Võlaõigusseaduse kommentaarides märgitakse, et tahtlus on isiku teadlikkus oma käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Hageja leiab, et olukorras, kus märkimine on ebaõnnestunud või aktsiakapitali suurendamine jäetakse ära, on selge, et kostja II kui juhatuse liige oli teadlik juhatusel lasuvast kohustusest tagastada üleantud kinnisasjad. Seega rikkus kostja II ÄS § 347 lg-st 2 tulenevat kohustust tahtlikult. Alternatiivselt on maakohus hageja hinnangul ekslikult määratlenud aegumistähtaja alguse. Hageja juhtis apellatsioonkaebuse p-s 2.3 kohtu tähelepanu asjaolule, et tsiviilasjas nr 2-1345150 oli Maakohtu menetluses alternatiivne nõue. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja

palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Sellest sättest ei tulene, et alternatiivsed nõuded peavad põhinema samadel asjaoludel (vt RKTKm 3-2-1-5909, p 12). Käesoleval juhul samastas kohus põhinõude ja alternatiivse nõude aluseks olevad asjaolud (ehk nõude aluse). Puudub vaidlus asjaolus, et kostja I võõrandas vaidlusaluse eseme 24.08.2011 Osaühingule AGILAN. Sellest hetkest alates muutus hageja põhinõude täitmine võimatuks kuna tegemist oli heauskse kinnisasja omandamisega Osaühingu AGILAN poolt. Korteri võõrandamise tagajärjel tekkis hagejal alternatiivne nõudeõigus – mitterahalise sissemaksena üleantud eseme tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisõigus. Juhul, kui asjas peaks kohaldama TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud tähtaega, siis selle kulgemine algas 24.08.2011, mistõttu hagi esitamise hetkeks ei olnud nõue aegunud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.03.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1. hageja andis Aktsiaseltsile MARCRON mitterahalise sissemaksena üle korteriomandi asukohaga YYY, Tallinn; 3. Aktsiaselts MARCRON võõrandas korteriomandi kolmandale isikule; 4. Aktsiaseltsi MARCRON aktsiakapitali suurendamist ei ole registrisse kantud, millega on täidetud ÄS § 347 lg-s 2 nimetatud tasutu tagastamise nõudeõiguse tekkimise eeldus; 5. ÄS § 347 lg 2 kohaselt vastutab kostja AH solidaarselt Aktsiaseltsiga MARCRON sissemakse tagastamise eest. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja AH vastu 1 300 000 krooni (83 085,14 euro) tasumise nõue. Kostja esitas nõudele aegumise vastuväite. Poolet vahel on vaidlus selles, kas hageja nõue on aegunud. ÄS § 347 lg 2 sätestab kohustuse tekkimise aja, mille kohaselt 18.03.2009 möödus kuus kuud aktsiakapitali suurendamise otsuse vastuvõtmisest aktsionäride poolt. Kuivõrd aktsiakapitali suurendamist registrisse ei kantud, ebaõnnestus märkimine tulenevalt ÄS § 343 lg-dest 4 ja 5 ning hagejal tekkis alates 19.03.2009 õigus nõuda aktsiaseltsile üleantud sissemakse tagastamist. ÄS § 347 lg 2 sätestab, et sissemakse tuleb tagastada viivitamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga et mõistlikuks ajaks kohustuse täitmisel on kuni kaks nädalat, millise aja jooksul on pooltel võimalik teha vajalikud toimingud sissemakse tagastamiseks, s.h sõlmida vastavad lepingud. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja õigus nõuda kostjalt sissemakse tagastamist muutus sissenõutavaks hiljemalt 02.04.2009, s.o kaks nädalat pärast kohustuse tekkimist.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, mille kohaselt kohaldub antud nõudele 10-aastane aegumise tähtaeg. TsÜS § 67 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Hageja poolt mitterahalise sissemakse üleandmine äriühingule, eesmärgiga saada vastu suurem osalus nimetatud äriühingus, on ringkonnakohtu hinnangul tehinguks hageja ja Aktsiaselts MARCRON vahel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Kuna hageja poolt nõude esitamise ajaks oli Aktsiaselts MARCRON vaidlusaluse korteriomandi võõrandanud, siis on hagejal õigus tagastamise või väljandmise nõude asemel nõuda üleantu väärtust VÕS § 189 lg 2 p 2 alusel. Sama tagajärje sätestab ka VÕS § 1032 lg 1 p 2. Nimetatu ei mõjuta aegumistähtaja kulgu. Hageja avaldas hagiavalduse p-s 4, et 2009. a aprillis sai selgeks, et kostja Aktsiaseltsi MARCRON aktsiakapitali suurendamist ei toimu (I kd, tl 2). Sama kinnitas hageja ka 19.12.2012 menetlusdokumendis (I kd, tl 53). Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja oli Aktsiaseltsi MARCRON aktsionär ja nõukogu liige. Hageja on seisukohal, et ta oli nõukogu liikmeks formaalselt. Äriseadustik ei sätesta isiku õigust olla nõukogu liikmeks formaalselt. ÄS § 316 kohaselt nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. ÄS § 317 lg 1 p 1 nõukogu nõusolek on vajalik aktsiaseltsi nimel tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, eelkõige tehingute tegemiseks, nagu kinnisasjad võõrandamine. Lähtuvalt eeltoodust leidis maakohus põhjendatult, et hageja õigus nõuda kostjalt sissemakse tagastamist muutus sissenõutavaks hiljemalt 02.04.2009, s.o kaks nädalat pärast kohustuse tekkimist. Nõue aegus seega hiljemalt 30.04.2012. Hageja esitas hagiavalduse 26.09.2013, s.t pärast nõude aegumist. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 korras peale kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 29.03.2017 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.