Nauvitsman OÜ hagi OÜ Estover Piimatööstus vastu müügilepingu täitmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
257 658,61 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Estover Piimatööstus apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
21. juuni 2016
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): OÜ Estover Piimatööstus (rk: 10585935), esindajad vandeadvokaat Mariana Hagström ja advokaat Marko Pikani Vastustaja (hageja): Nauvitsman OÜ (rk: 11107899), esindaja vandeadvokaat Rene Varul
esindajad
Tartu Maakohtu 25. jaanuari 2016 otsus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 25. jaanuari 2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta Nauvitsman OÜ hagi OÜ Estover Piimatööstus vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
1.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Nauvitsman OÜ kanda.
2.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Nauvitsman OÜ (hageja) esitas 30.01.2015 maakohtule OÜ Estover Piimatööstus (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 217 872,50 eurot ning lepingujärgne viivitusintress alates 14.01.2015 kuni 30.01.2015. a 1742 eurot ja alates 31.01.2015. a 0,05% põhinõudelt päevas kuni põhinõude täitmiseni. 10.08.2015 täpsustas hageja nõuet ning hageja lõplikuks nõudeks jäi põhivõlgnevus 216 429,27 eurot, viivis 30.01.2015 seisuga 1731 eurot ja alates 31.01.2015. a 0,05% põhinõudelt päevas kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Melmilk ja kostja 12.12.2013 piima müügilepingu, mille alusel kohustus OÜ Melmilk alates 01.01.2014 müüma kostjale piima, varudes seda kokkulepitud piimafarmidest. Kostja kohustus lepingu p 4.1 järgi tasuma piima eest Euroopa Liidu keskmise toorpiima kokkuostuhinna (EU28) vastaval kuul ja aastal. Lisaks leppisid pooled kokku, et 2014, kui pooled arveldavad piima eest EU28 mudeli kohaselt, maksab ostja müüjale täiendavalt piima hinnale laadimistasu 5 eurot tonn (p 4.4.6). EU28 hind avaldatakse teatavas ajanihkes Interneti kodulehel http://ec.europa.eu/agriculture/milk-marketobservatory/pdf/eu-raw-milk-prices_en.pdf. Kostja täitis lepingut korrektselt perioodil 2014. a jaanuar kuni aprill, kuid 2014. a aprilli lõpus asus kostja kinnitama ühepoolselt vähendatud piimahinda iga järgneva kalendrikuu kohta. OÜ Melmilk esitas arved kostja teatatud vähendatud hinna järgi, kuid seda arvestusega, et kostja hüvitab hilisemalt hinnavahe, st tegemist oli ajutise vastutulekuga ostjale ehk lepingu täitmise tähtaja edasilükkamisega. Lepingu pooled ei muutnud piimahinna osas lepingut, kuigi kostja sellekohase ettepaneku 2014. a juuni lõpus tegi. Lepingu p 5.1 järgi toimub lepingu muutmine ainult lepingupoolte kirjaliku kokkuleppe alusel. 11.12.2014 esitas OÜ Melmilk nõude võlgnevuse likvideerimiseks hiljemalt 13.01.2015. 01.01.2015 arvel on OÜ Melmilk näidanud hinnavahet vastavas tabelis, mille järgi on kostja võlgnevus koos käibemaksuga 217 872,50 eurot. Kostja vastas nõudele eitavalt. OÜ Melmilk loovutas lepingust tulenevad nõuded hagejale.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et kostjal ei ole kohustust OÜ Melmilk ees. Kostja ei ole teatanud müüjale nagu ei oleks ta võimeline tasuma piima eest EU28 hinnamudeli järgi ega ole kinnitanud ühepoolselt vähendatud piimahinda. Lepingu pooled olid lepingus kokku leppinud võimaluse piimahinna määramist muuta. Ostja tegi 30.04.2014 e-kirjaga müüjale ettepaneku
loobuda EU28 tingimuse kasutamisest ja pooled muutsid piimahinna arvutamise korda selliselt, et leppisid igas kuus müüdava piima hinna eelnevalt omavahel kokku. Kostja on kõik müüja arved tasunud. Lepingu pooled ei esitanud teineteisele lepingus kokkulepitud tasa- või ümberarvestuse avaldusi 15 päeva jooksul ning hageja oli hagi esitamise ajaks vastava õiguse kaotanud. Määrates piima hinda lepingus kokkulepitud korras, ei pidanud pooled lepingut muutma ei lepingu p 5 ega ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 tähenduses. Kui esineks alus järeldada, et lepingu pooled muutsid lepingut kirjalikku vormi järgimata, ei saa müüja lähtudes VÕS § 13 lg-st 3 kokkulepitud vorminõude järgimata jätmisele tugineda. Ostja usaldas põhjendatult, et igas kuus piimahinna kokkuleppimine müüjaga ja müüja poolt kokkulepitud hinnaga arve esitamine on kohane täitmine. Müüja ei ole tegutsenud hea usu põhimõtteid järgides, kui ta leppis ostjaga kokku kauba hinna, esitas kokkulepitud hinda sisaldava arve, võttis vastu arvel toodud müügihinna ja tegi seda 1-aastase lepingu puhul 8 kuud järjest ning lepingu lõppemise kuul esitas ootamatult nõude väitega, et ta on esitanud ostjale valede andmetega arved. Seega isegi kui müüjal on kostja vastu lepinguhinna tasumise nõue, ei kuulu nõue VÕS § 6 lg 2 alusel rahuldamisele.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 25. jaanuari 2016 otsusega hagi ja mõistis OÜ-lt Estover Piimatööstus Nauvitsman OÜ kasuks välja OÜ Melmilk ja OÜ Estover Piimatööstus vahel
12.detsembril 2013 sõlmitud piima ostu-müügilepingu nr 2014-2 järgse põhikohustuse täitmisena 216 429,27 eurot ning viivitusintressi 30. jaanuari 2015 seisuga 1731 eurot ja alates
31.jaanuarist 2015. a 0,05% põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on asjas õiguslikuks küsimuseks, kas kirjaliku kokkuleppe puudumine väidetavate lepinguliste suhete muutumisel on õigustatud või mitte. Vaidlust ei ole nõude loovutamisest tulenevates küsimustes ega nõude suuruse osas, kuna kostja ei ole vaidlustanud ei nõude loovutamist ega nõutava summa ja intressi suurust. Müügilepingu p 4.1 järgi kohustus kostja ostma piima Euroopa Liidu keskmise toorpiima kokkuostuhinna ehk EU28 mudeli alusel vastaval kuul ja aastal, kusjuures omavahelisel arvestamisel lähtutakse p-des 4.4.4 ja 4.4.5 sätestatust. Punkti 4.7 kohaselt on EU28 hind avalikult kättesaadav Interneti veebilehel. Lepingu p 5.1 järgi toimub lepingu muutmine ainult poolte kirjaliku kokkuleppe alusel ning selle puudumisel on muudatused õigustühised. Kostja väitel muudeti lepingut nii, et piima hinda hakati kokku leppima igakuiselt Eesti turuhinna alusel. Seda väitis kohtuistungil ka kostja juhatuse liige Ago Teder, millele vaidles vastu hageja tunnistaja Aren Põder, kes oli OÜ Melmilk osanik. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt eeldatakse, et pooled on vabad lepingulisi suhteid muutma. Praegusel juhul tulenevad lepingu vorminõuded poolte endi vahel kokkulepitust. Seega igasugune mittekirjalik muudatus on õigustühine. Poole arusaamist teise poole käitumisest kui nõusolekust teha lepingusse muudatusi muus vormis kui oli kokku lepitud, tuleb hinnata konkreetsetest asjaoludest tulenevalt. Määravaks saab olla lepingupoole subjektiivne võime aru saada teise poole käitumisest, mis on tahteavalduse väljendus. Kohtu arvates on kostja teinud kirjalikult ettepaneku lepingu muutmiseks piima hinna arvestamisel, kuid pole suutnud teist poolt kallutada selle muutuse lepingusse sisseviimiseks kirjalikult. Tegemist on üsna olulise lepingutingimuse muudatusega ja see oleks pidanud toimuma korrektsel ning tagantjärele tõendataval kujul ja vormis. Arusaamatuks jääb kostja tõdemus, et nemad said OÜ Melmilk esitatud arvetest aru nii, et nad on nõustunud lepingut muutma kokkulepitust erinevas vormis, s.o suuliselt. Eluliselt ei ole usutav, et see nii toimus, kuna andmed arvete mahu kohta esitas kostja ning OÜ Melmilk koostas arved kostja antud andmete alusel.
Tähtsust ei oma ka asjaolu, et ei tehtud omavahelisi tasaarvestusi, kuigi leping seda ette nägi, ja et OÜ Melmilk oleks pidanud esitama arveid selliselt, et sealt olnuks igakuuliselt näha ka võlgnevuse arvestus vastavalt kokkulepitule. Mingi muu lepingutingimuse rikkumine, kusjuures siis vastastikune, ei võta ära kohustust täita oma kohustusi. Tähtsust ei oma tõenduslikust küljest ka see, kas hageja tuli vähendatud arvete esitamisel kostjale vastu mingite majanduslike sündmuste pärast või olid selleks muud põhjused. Hageja on tuginenud oma nõudes sellele, et kostja ei ole täitnud täies ulatuses müügilepingut ning see ei ole vabandatav. Kohus ei nõustunud ka kostja väitega, et hagi on esitatud hea usu põhimõtte vastaselt (VÕS § 6), kuna OÜ Melmilk koostas ise arved, võttes aluseks kostja pakutud ühikuhinna, ja ei ole seda vaidlustanud ehk siis realiseerinud oma õigust ümberarvestusele. Kostja mõttekäik jääb arusaamatuks, kuna pooled käitusid oma majanduslikus tegevuses nii teineteise suhtes, mistõttu tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kummal poolel on rohkem õigust teist poolt mingite lepingutingimuste rikkumises süüdistada. Ent need asjaolud ei ole antud hagi esemeks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Estover Piimatööstus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
25.jaanuari 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uue otsuse tegemiseks teises kohtukoosseisus. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus kontrollinud, kas OÜ-l Melmilk oli väidetav nõue olemas ning kui oli, siis millisel alusel see tekkis ja millal see muutus sissenõutavaks. OÜ Melmilk ei ole esitanud vastavalt lepingu p-le 4.4.5 tasaarvestusavaldusi 15 päeva jooksul arvates EU28 andmete avalikustamisest. Viidatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg. Samuti ei ole OÜ Melmilk esitanud hinnavahe osas kuupõhiseid arveid vastavalt lepingu p-le 4.4.1 ja p-le 2.2. Leping ei võimalda esitada tagasiulatuvalt kogu lepingu perioodi ulatuses arve alles 01.01.2015. OÜ Melmilk ei ole eelduslikult kajastanud väidetavat nõuet ka käibedeklaratsioonidel ega majandusaasta aruandes (jm raamatupidamisdokumentides). OÜ Melmilk 2014. a majandusaasta aruanne on registrile esitamata. See kinnitab täiendavalt, et hageja pakutud kokkuostuhind oli lõplik ning hinnavahe tasumise nõuet pole OÜ-l Melmilk tekkinud; 2) on kohus rajanud otsuse valdavalt hageja väidetele ja lepingule antud tõlgendusele, arvestamata, et hageja ei olnud lepingu pooleks. Nõude loovutamisel ei lähe loovutuse saajale üle lepingust tulenevad kujundusõigused, mistõttu ei saa loovutuse saaja sisustada poolte tahet lepingu ja kokkulepete sõlmimisel ning täitmisel; 3) puuduvad otsuses viited konkreetsetele tõenditele, tõendite analüüs ja kohaldatud materiaalõiguse normide käsitlus, samuti pole kohus kummutanud ühtegi kostja vastuväidet; 4) kitsendas kohus meelevaldselt vaidluse piire ning jättis käsitlemata enamuse olulistest küsimustest, alustades sellest, kas OÜ-l Melmilk oli nõue, kas ja millal see sissenõutavaks muutus, kas hinnakokkulepete sõlmimiseks oli vajalik lepingut muuta jne; 5) jättis kohus põhjendamatult arvestamata kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlused; 6) jättis kohus tähelepanuta hageja tunnistaja Aren Põdra ütluste vastuolu dokumentaalsete tõenditega, mis viitab tunnistaja ebausaldusväärsusele, ning võimaldas hagejale TsMS nõudeid rikkudes tunnistaja ütluste istungivälist redigeerimist (selliselt leppisid hageja ja kohus istungi lõppedes kokku), mistõttu on A. Põdra ütlused kohtukõlbmatud; 7) jaotas kohus tõendamiskoormise valesti. Kuna hageja väitis, et lepingu pooltel oli suuline kokkulepe, mille järgi esitati „vähendatud müügiarved“ ja kostja kohustus tulevikus hinnavahe hüvitama, pidanuks hageja neid väiteid tõendama. Hagiavalduses esitatud asjaolude ja
tunnistaja A. Põdra ütluste vahel on vastuolu. Hagiavalduse kohaselt teatas hageja fikseeritud hinna, mida ollakse võimelised tasuma, tunnistaja A. Põdra ütluste järgi oli aga tegemist EU28 hinna prognoosiga. Kostja pöördumise põhjuseks oli EU28 hinnamudeli ajaline muutumine ja ebaselgus. Kuna hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli kehtiv kokkulepe, mis annab õiguse hinnavahe tasumist nõuda, ei pidanud kostja tõendama, et sellist kokkulepet ei olnud või oli mingi muu kokkulepe (samas kostja on seda teinud); 8) võisid lepingu pooled lepingu p 4.7 järgi sõlmida hinnakokkuleppeid ilma lepingut muutmata. Kostja on OÜ Melmilk esindaja e-posti aadressil teinud selge pakkumise, teatades nt et pakutav „piima kokkuostuhind novembris on 257,50 eur“ ehk teinud oferdi kooskõlas lepingu p-ga 4.7. A. Põdra vastuskirjas on pakkumine aktsepteeritud. Majanduskeskkonnas ei ole aktsepteeritud praktikaks „vähendatud arvete“ esitamine. Isegi kui võlgnevusi ajatatakse, esitatakse arved, saldokinnitused jms ikkagi kogu nõude kohta. On ilmne, et lepingu pooled juhindusid p-st 4.7 ja leppisid igaks kuuks kokku konkreetse hinna; 9) on lepingu poolte e-kirjavahetus ning OÜ Melmilk arved ja saldokinnitused käsitletavad kirjaliku kokkuleppena tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 ja § 79 ning ka § 84 lg-te 3 ja 4 mõttes. E-kirjavahetusest nähtub kostja poolne kokkuostuhinna pakkumine (ofert), millele vastuseks saadetud arvete ja saldokinnitustega on see pakkumine vastu võetud (aktsept). Seega isegi kui hinnakokkulepe kui lepingu muudatus oleks vorminõude rikkumise tõttu tühine, on OÜ Melmilk esitatud arvete ja saldokinnitustega hinnakokkuleppe kehtivust kinnitanud; 10) isegi kui piima kokkuostuhinna kokkuleppimine EU28 mudelist erineval viisil eeldanuks lepingu muutmist, on OÜ Melmilk kooskõlas VÕS § 13 lg-ga 3 nõustunud lepingu muutmisega muus vormis. Kohus on vastupidiselt õiguskirjanduses (VÕS I komm. vlj, lk 57) avaldatule nii tõendamiskoormise kui ka materiaalõiguslike eelduste hindamise ümber pööranud. OÜ Melmilk aktsepti pakutud hindadega piima müüa kinnitavad väljastatud arved (summad vastavad kostja pakutud hindadele), saldokinnitused, tasaarvestusavalduste esitamata jätmine ja asjaolu, et alates 2014. a aprillist ei ole arvetel märgitud laadimistasu, mis kokkuleppehinna puhul ei rakendu. Kohus pidanuks tuvastama, kas selliselt lepingut täites on VÕS § 13 lg 3 kohane nõustumus antud ning kas kostjal oli subjektiivselt põhjust oletada, et OÜ Melmilk pakutud hindadega siiski ei nõustu. VÕS § 13 lg 3 kohaldamise eeldused ei sõltu sellest, kas tegemist on olulise tingimusega. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kirjavahetusest nähtub, et OÜ Melmilk on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et kostjal esineb võlgnevus ja loodetakse, et see võlgnevus tulevikus täidetakse. A. Põdra 06.11.2014 e-kirjast ei saa järeldada, et kostja pakutud hindadega ei nõustutud. Kirjaliku ettepaneku tegemine lepingu muutmiseks kandis üksnes selguse tagamise eesmärki, mida kinnitas ka A. Teder vande all antud ütlustes. VÕS § 13 lg 3 mõttes ei oma ettepaneku tegemine tähtsust, kuivõrd OÜ Melmilk avaldusi ja käitumist tuleb hinnata tervikuna ning tuvastada seeläbi teise lepingupoole subjektiivne arusaam. Lisaks ei ole alles kohtuotsuses selgituste andmine kohtu hinnangul oluliste ja ebaoluliste asjaolude kohta kooskõlas tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega; 11) oli OÜ Melmilk käitumine pahatahtlik ja välistab VÕS § 6 lg 2 alusel nõude rahuldamise ka juhul kui eeldada, et kõik nõude rahuldamise eeldused on täidetud. OÜ Melmilk on kostjale suuliselt kinnitanud fikseeritud hinnakokkuleppe aktsepteerimist, vältides kirjalikult sunduse esitamist. OÜ Melmilk eesmärk oli tekitada olukord, kus nad ei pea otsima uut lepingupartnerit ning saavad ebaselgust tekitades nõuda suuremat tasu, kui pooled kokku leppisid.
5.Nauvitsman OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) ei vaidlustanud kostja maakohtus nõude kujunemist, suurust ja viivisearvestust ega asjaolu, et nõue on sissenõutavaks muutunud, seega on kostja selle asjaolu omaks võtnud. Müügilepingust tulenevad tasunõuded muutusid sissenõutavaks igakuiselt, kuid müüja võimaldas ostjal täitmise aega pikendada. Lepingu p 4.4.4 kohaselt kehtis piimahinna arvestamise mudel EU28 ühe aasta jooksul alates 01.01.2014, mistõttu arvestas müüja põhjendatult, et lepingu kehtivuse perioodi jooksul ehk hiljemalt 31.12.2014 täidab kostja lepingust tulenevad nõuded. Müüja ei ole esitanud 2014. a ebaõigesti käibedeklaratsioone, kuna hinnalisast tekkinud käibe maksustatava väärtuse suurenemine tuleb deklareerida alles kohtuotsuse jõustumisel. Samuti on haginõue kajastatud 2014. a majandusaasta aruandes; 2) ei sätesta lepingu p 4.4.5 õigustlõpetavat tähtaega. Kostja on maksnud EU28 mudeli järgi piima eest 2014. a veebruaris rohkem 1831,13 eurot, märtsis 3847,96 eurot ja aprillis 4626,69 eurot. 2014. a maist kuni detsembrini on kostja tasunud piima eest vähem kui EU28 ette nägi. Müüja teostas tasa- ja ümberarvestuse kogu 2014. a kohta, sest nõudest on arvestatud maha enammaksed perioodil 2014. a jaanuar – aprill ning arvestatud juurde 2014. a mai – detsember tasumata osa. Seega on lepingu p 4.4.5 eesmärk – arvestada konkreetse kuu piimahind võrdseks vastava kuu EU28 hinnaga – täidetud; 3) on alusetu apellandi etteheide, et tunnistaja A. Põder on saanud istungiprotokolli redigeerida istungiväliselt. Kaebuses kirjeldatut istungil ei toimunud; 4) ei leppinud pooled lepingu p 4.7 järgi kokku lepingu hinna muutmises. Apellandi arvates tõendavad seda ostja teavituskirjad hindadest ja müüja vastuskirjad, milles nõustutakse selliste hindadega. See on uus väide, mis ei ole apellatsiooniastmes lubatud. Kostja vastuse p-s 2.3 leiti p-le 4.7 viidates, et pooled olid ostja 30.04.2014 e-kirja kaudu loobunud EU28 hinnamudelist. Toimikus ei ole ühtegi OÜ Melmilk kirja, milles oleks nõustutud hinna alandamisega või lepingu p 4.7 rakendamisega hinna muutmiseks. A. Põder annab 06.11.2014 e-kirjas ostjale teada, et makstav hind on kokkulepitust väiksem ja kuulub ostja poolt hüvitamisele; 5) ei ole kostja tõendanud VÕS § 13 lg 3 aluseid. Kostja oli teadlik vajadusest muuta lepingut kirjalikus vormis ja tegi 28.05.2014 vastava ettepaneku, millega OÜ Melmilk ei nõustunud. Kostja juhatuse liige A. Teder vastas vande all seletust andes kohtu küsimusele, kas ei peetud vajalikuks sõlmida muutused kirjalikult, et „korrektsem ja kindlam ta kindlasti oleks olnud.” Veel kinnitas A. Teder, et probleem oli selles, et A. Põder seadis allakirjutamisele lisatingimuse: aidata peita OÜ-l Melmilk aastas ületoodetava piima hulka. Seega oli kostjal kindel teadmine, et OÜ Melmilk ei ole nõus EU28 hinnast loobuma, mistõttu ei olnud kostjal ka alust järeldada vähendatud arvete esitamisest seda, et müüja on vaikimisi nõustunud lepingu muutmisega hinna osas. Hageja nõue tuleneb müügilepingust. Arve on tähtis raamatupidamislikult, vähendatud arvete esitamine ei tähenda tasunõudest loobumist või lepingu muutmist. Saldokinnitused annab raamatupidaja olemasolevate arvete pinnalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Nauvitsman OÜ hagi OÜ Estover Piimatööstus vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud Nauvitsman OÜ kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Õige on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus ei ole otsust nõuetekohaselt põhjendanud, jättes hindamata kostja esitatud tõendid ja vastuväited. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Nimetatud rikkumine on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise.
8.Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks see, kas müügilepingut on kehtivalt muudetud ning kas sellest tulenevalt oli OÜ-l Melmilk kostja vastu nõue, mida hagejale loovutada. Vaidlust ei ole selles, et kostja (ostja) tasus 2014. a jaanuar-aprill piima eest lepingu p-s 4.1 kokkulepitud hinna järgi ja 2014. a mai-detsember müüja (OÜ Melmilk) esitatud arvetel märgitud hinna järgi ning hageja nõuab kostjalt hinnavahe tasumist 2014. a mai-detsember eest lähtudes lepingu p-s 4.1 kokkulepitud hinnast. Maakohus leidis, et lepingu p-s 4.1 kokkulepitud piima hinda (EU28) sai lepingu p 5.1 kohaselt muuta ainult kirjalikus vormis ning sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt tasumata piima eest lähtudes lepingu p-s 4.1 kokkulepitud hinnast. Ringkonnakohus maakohtu selle järeldusega ei nõustu.
8.1.Põhjendatud on kostja seisukoht, et lepingu p-s 4.1 nimetatud kokkulepitud piima hind (EU28) ei olnud absoluutne, kuna pooled olid lepingus leppinud kokku võimaluse seda muuta. Maakohus ei ole kostja vastava vastuväite ning seda kinnitavate tõenditega arvestanud ning rikkunud sellega TsMS § 442 lg-s 8 ettenähtud kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Vastavalt lepingu p 4.6 esimesele lausele lepingu p-s 4.1 hinnakokkulepe kehtib 1 kuu ning arvestusperiood on kalendrikuu. Juhul, kui kumbki pooltest ei ole teisele poolele 7 päeva enne iga järjekordse 1-kuulise perioodi möödumist teatanud soovist lepingu hinda muuta, kehtib järgneva 1-kuulise perioodi jooksul varasema arvestusperioodi kestel kasutatud hind. Lepingu p 4.7 kohaselt lepingu p-s 4.1 fikseeritud piima hinna muutmise ettepanek esitatakse e-postiga vastavalt ostjal [email protected] ning müüjal [email protected]. Seesugusele ettepanekule on ettepaneku saanud pool kohustatud vastama 5 tööpäeva jooksul. Ettepanekuga mittenõustumisel või vastuse mitteandmisel loetakse kehtivaks hinnakokkuleppeks seda, kui ostja nõustub müüjale maksma ja pakub piima eest EU28 keskmist toorpiima kokkuostuhinda. Ostja võib sellise pakkumise esitada müüjale e-posti aadressil [email protected]. Müüja kohustub vastavalt pakutud hinnale piima müüma ning sellele vastavalt koostama ostjale arved. Käesolevat hinna muutmise protseduuri võib rakendada korduvalt. 10.08.2015 menetlusdokumendis (I kd, tl 152) on hageja kinnitanud, et kostja esitas müüjale igakuiselt andmed, millede alusel koostas müüja kostjale arved. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid pooled, et toimikulehtedel (I kd, 109-116) asuvad koondtabelid on koostatud kostja poolt, edastatud müüjale ning nendel märgitud piima hinna alusel koostas müüja arved ning edastanud kostjale piima eest tasumiseks. Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et vaidlusalusel perioodil müüja poolt esitatud arvetel märgitud piima hind on kokkuleppeline hind ning tegemist ei ole lepingu p-s 4.4.5 märgitud piima hinna arvestamise mudeliga (näiteks 2014 jaanuari piima hinna arvestamise aluseks võetakse piima hind 2013 oktoobris ning pärast iga kuu statistiliste andmete avaldamist tehakse tasaarvestus). Sellele kostja kinnitusele hageja ringkonnakohtu istungil vastuväidet ei esitanud. Lisaks on hageja 15.04.2015 menetlusdokumendis (I kd, tl 84) kinnitanud, et igakuise piima hinna teatas ostja meilide teel. Asja materjalide juures on kostja meilid müüjale (2015 oktoober, november ja detsember), milles kostja teatas piima hinna ning mille alusel koostas müüja arved kostjale tasumiseks. Eelmärgitud kirjalikud tõendid kinnitavad, et pooled suhtlesid piima hinna küsimuses igakuuliselt vastavalt lepingu p-des 4.6 ja 4.7 kokkulepitud tingimustele ning müüja poolt kostjale arvete esitamisega (arvel märgitud piima ühiku hind võrdus kostja poolt esitatud piima ühiku hinnaga) nõustus müüja müüma piima arvetel märgitud hinnaga. Eeltoodu tõendab, et perioodil mai-detsember 2014 muutsid pooled kokkuleppeliselt igakuiselt vastavalt lepingu p-dele 4.6 ja 4.7 piima hinda ning sellised kokkulepped on käsitletavad kirjalike kokkulepetena lepingu p 5.1 tähenduses. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et müüja poolt
arvete esitamine on käsitletav nõustumisena kostja ettepanekuga ning ringkonnakohtu arvates ei välista lepingu p 4.7 kohast piima muutmise kokkulepet see, et müüja ei saatnud lisaks arvetele kostjale veel eraldi kirjalikku nõustumist kostja ettepanekuga.
8.2.Hageja seisukoht, et 2014 mai-detsember esitatud arvete puhul oli tegemist nn „vähendatud arvetega“ ning hinnavahe võrreldes lepingu p-s 4.1 kokkulepitud hinnaga kuulus poolte vahelise kokkuleppe alusel hiljem hüvitamisele, ei ole tõendatud. Sellekohast pooltevahelist kokkulepet on kinnitanud oma ütlustes tunnistaja A. Põder. Samas ei kinnita tunnistaja A. Põdra ütlusi kirjalikud tõendid ning need on vastuolus kostja juhatuse liikme A. Tederi vande all antud seletuse ning kirjalike tõenditega. Nii nähtub A. Tederi vande all antud ütlustest, et alates maist 2014 lepiti müüjaga igakuiselt kokku piima hind ning vastav kokkulepe kajastus müüja poolt saadetud arvetel. Samuti sisaldas kokkulepe seda, et EU28 mudeli hinnast ning võimalikest tasaarvestustest loobuti. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja A. Põdra ütlused, mille kohaselt vaidlusaluse perioodi arvete (2014 mai-detsember) puhul oli tegemist nn „vähendatud arvetega“ ning omavahelise kokkuleppe kohaselt kohustus kostja hinnavahe hiljem hüvitama, ei ole usaldusväärsed. Põhjendatud on kostja seisukoht, et kui taoline kokkulepe oleks sõlmitud, siis oleks see pidanud nähtuma kirjalikest tõenditest. Müüja poolt esitatud arvetelt ja saldokinnitustelt (I kd, tl 58-64) ei nähtu, et tegemist oleks nn „vähendatud arvetega“ ning et kostjal esineks mingisugunegi võlgnevus müüjale. Puuduvad mistahes kirjalikud tõendid, millest nähtuks, et vaidlusaluse perioodi arvetel märgitud piima hind oleks nn „prognoositud hind“ ning rakendamisele kuuluks lepingu p-s 4.4.5 sätestatud kokkulepe. Kostja seisukohta, et pooled loobusid kokkuleppel alates 2014 maist hinnamudeli EU28 rakendamisest, kinnitab ka asjaolu, et alates 2014 maist ei ole müüja märkinud arvetele laadimistasu. Tulenevalt lepingu p-st 4.4.6 hinnamudeli EU28 kohaldumisel pidi kostja maksma müüjale täiendavalt piima hinnale laadimistasu 5 eurot/tonn. Müüja 06.11.2014 vastuses (I kd, tl 70) kostjale on viidatud kahjumi kompenseerimisele. Samas ei ole nimetatud vastuses müüja viidanud võimaliku võlgnevuse või hinnavahe tasumise kohustusele ning järgnevalt esitatud arvetel (I kd, tl 27, 64) on müüja nõustunud kostja ettepanekutes märgitud piima hinnaga. Seetõttu ei lükka nimetatud müüja vastus ümber pooltevahelist kokkulepet piima hinna muutmise kohta erinevalt lepingu p-s 4.1 kokkulepitust.
9.Ringkonnakohus leiab alternatiivselt, et isegi juhul, kui ei oleks tõendatud piima hinna muutmine lepingu p-s 4.7 sätestatud korras, on esitatud tõendite ja faktiliste asjaolude põhjal tuvastatav, et müüja nõustus lepingu muutmisega VÕS § 13 lg 3 järgi muus vormis. Vastavalt VÕS § 13 lg-le 3 kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seda, kas lepingupool võis teise poole käitumisest kui nõusolekust teha lepingusse muudatusi muus vormis, kui oli kokku lepitud, tuleb hinnata konkreetsetest asjaoludest lähtudes ning määravaks on ühe lepingupoole subjektiivne võime aru saada teise poole käitumisest. Asja materjalidest nähtuvalt teatas kostja 2014 maist-detsembrini müüjale igakuiselt piima hinna, millega ta oli nõus piima ostma (kostja esitatud koondtabelid I kd, tl 109-116; kostja e-kirjad I kd, tl 70-72). Müüja nimetatud ettepanekutele vastuväiteid ei esitanud, vaid koostas kostjalt saadud piima hinna ettepanekute põhjal arved ja edastas need kostjale tasumiseks. Seega nõustus müüja kostja pakutud piima hindadega kaheksa kuu jooksul ning põhjendamatu on hageja väide, et sellisest müüja käitumisest ei saa järeldada nõustumist piima hinna muutmisega muus vormis. Lisaks kaheksa kuu jooksul saadetud arvetele väljendub müüja nõusolek piima hinna muutmisega ka müüja raamatupidaja poolt saadetud saldokinnitustes
(I kd, tl 58-64), milledes puudub igasugune viide võimalikule võlgnevusele või hinnavahe tasumise kohustusele. Seega lepingu poolte poolt lepingu täitmine kaheksa kuu jooksul kinnitab kostja arusaamist, et müüja oli nõustunud lepingu muutmisega teistsuguses vormis ning hageja ei saa tugineda kokkulepitud vorminõude järgimata jätmisele. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole õige.
10.Ülaltoodu tõendab, et hageja nõue kostja vastu võlgnevuse (hinnavahe) ja viivise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja on lepingust tulenevad kohustused kohaselt täitnud ning müüjal puudus nõue, mida hagejale loovutada.
11.Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab menetluskulude suuruse kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.