Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.06.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-9134
Tsiviilasi
AS Eesti Krediidipank hagi SF vastu 100 000 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.10.2015 otsus
Tsiviilasja hind
100 000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SF apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AS Eesti Krediidipank (registrikood 10237832), tehinguline esindaja Jane Ristisaar Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): SF (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov
Istungi toimumise aeg
30.05.2016
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 05.10.2015 otsus muutmata, täpsustades maakohtu otsuse resolutsiooni 2. punkti sõnastust järgmiselt: "Välja mõista SF-lt AS Eesti Krediidipank kasuks 100 000 eurot tagastamata laenusumma ja tasumata intressi katteks."
Lugeda Harju Maakohtu 05.10.2015 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 1) Hagi rahuldada. 2) Välja mõista SF-lt AS Eesti Krediidipank kasuks 100 000 eurot
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-9134 tagastamata laenusumma ja tasumata intressi katteks. Menetluskulude jaotus 3) Menetluskulud jätta SF kanda. 4) Määrata rahaliselt kindlaks AS Eesti Krediidipank menetluskulud summas 1200 eurot, mis mõista välja SF-lt AS Eesti Krediidipank kasuks.
4.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja, SF kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Eesti Krediidipank (hageja) esitas Harju Maakohtule 17.06.2015 hagiavalduse SF (kostja) vastu, paludes mõista temalt välja 100 000 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.05.2007 laenulepingu nr 19294 ning hiljem mitmeid laenulepingu lisakokkulepped: 17.08.2007 tagatise muutmise kokkuleppe, 24.10.2007 täiendava laenusumma 50 809,76 eurot (795 000 krooni) ülekandmise kokkuleppe, 19.02.2008 täiendava laenusumma 19 173,49 eurot (300 000 krooni) ülekandmise kokkuleppe. Hageja on kostjale laenulepingu ja lisakokkulepete raames väljastanud kokku laenu 114 721,41 eurot (1 795 000 krooni). Laenu tagastamine pidi toimuma maksegraafiku alusel.
3.Kostja maksekäitumine muutus korratuks alates 2008. aasta suvest ning hageja ütles laenulepingu 30.06.2009 ennetähtaegselt üles. 18.06.2012 esitas kostja hagejale avalduse nõude tunnustamise kohta, kinnitades, et ta on teadlik oma võlgnevusest summas 173 222,27 eurot.
4.Hageja kõik nõuded kostja vastu, mis tulenevad mh laenulepingust nr 19294 ning selle võimalikest muudatustest ja lisadest, olid tagatud hüpoteekide seadmisega kinnistule asukohaga Lepa 5 Vilivere küla Rapla maakond registriosa numbriga 2432637 ja kinnistule registriosa numbriga 2432737. Lepa 5 kinnisasja hüpoteekide realiseerimiseks algatati täitemenetlus, kuid kinnisasja pole õnnestunud müüa.
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-9134 Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal laenulepingust nr 19294 täitmata kohustusi kokku summas 195 031,62 eurot, millest hageja nõuab 100 000 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu.
6.Nõude tunnustamise avalduse tegemise ajaks 18.06.2012 olid enne 18.06.2009 maksmata jäänud summad aegunud ja seega ei saanud aegumine nõude tunnustamisega katkeda. Deklaratiivne võlatunnistus juba aegunud kohustust uuesti sissenõutavaks ei muuda.
7.Kostja oli laenu taotlemisel majandus- ja õigusalaste teadmisteta isik, kes ei saanud aru, mida ja kuidas vormistatakse ning allkirjastas lugemata dokumendid, mis talle andis allkirjastamiseks hageja. Kostja ei olnud teadlik võimalikest riskidest. Hageja pole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuna hageja oma kohustusi ei täitnud, ostis kostja kinnisasja, millele on elamu ehitatud ebaseaduslikult ning võttis oma sissetulekule mittevastava laenu. Hageja kohustuse täitmata jätmise tõttu on kostjale tekkinud kahju summas 100 000 eurot, mille kostja palub tasaarvestada hageja nõudega.
8.Kostja on hagejale pakkunud kompromissina võimalust, et vara vormistatakse hageja nimele ning sellega loetakse poolte vastastikused nõuded kustutatuks. Maakohtu otsus
9.Harju Maakohus rahuldas 05.10.2015 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks 100 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
10.Maakohus asus seisukohale, et hageja nõue pole aegunud. Kuigi seaduses on reguleerimata küsimus, milline tagajärg on juba aegunud nõude tunnustamisel, on mõistlik käsitleda nõude tunnustamist aegumise vastuväitest loobumisena. Seega, isegi kui nõue võis olla osaliselt (maksegraafiku järgsete tasumata maksete osas) tunnustamise hetkeks aegunud, siis tunnustamisega loobus kostja aegumise vastuväitest.
11.Maakohtu hinnangul pole hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks pole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. See, et kostja ei lugenud lepinguid läbi ega kaalunud suure laenu võtmisega kaasnevaid riske, on kostja enda hooletus ega saa olla aluseks laenu tagastamise kohustusest vabanemisele. Laenulepingust ja lisadest nähtub, et laenul oli tagatis. Seega ei olnud kostja laenu võtmisel varatu. Laenu saamise hetkel oli kostjal sissetulek, mis võimaldas laenu tagasi maksta. Töösuhte lõppemine ei pidanud olema hageja jaoks ettenähtav. Arvestades, et kostja tegi stabiilselt sularaha sissemakseid oma arveldusarvele, võis ka hiljem eeldada, et kostjal on stabiilne
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-9134 sissetulek. Dokumentidest nähtavad asjaolud ei pidanud maakohtu hinnangul tekitama hagejas kahtlusi kostja maksevõimes.
12.Maakohtus pidas ebaselgeks, mis kaalutlustel hindas kostja oma kahjuks 100 000 eurot. Kostja kahjunõude koosseisus saavad olla summad mis vastavad intressi-, viivise-, leppetrahvi- või muudele kõrvalnõuetele, kuid kostja ei saa vabaneda saadud laenusumma tasumise kohustusest. Laenusumma on kostja endale saanud. Seega laenusumma kuulub igal juhul tagastamisele ning kostja saaks endale tekkinud kahjuks pidada maksimaalselt 82 092,59 eurot (kõrvalnõuete summa). Seda hüvitist ei saaks maakohtu arvates tasaarvestada, sest hageja on juba vähendanud oma nõuet väiksemaks kui on põhivõlg. Vastasel juhul jääks tasaarvestuse korral rahuldamata ka hageja põhinõue ning sellisel juhul oleks kostja hoopis alusetult hageja arvel rikastunud. Kuna kostja ei vaielnud nõude suurusele vastu, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 100 000 eurot. Apellatsioonkaebus
13.Maakohtu otsuse peale on kostja esitanud 02.11.2016 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
14.Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et ta loobus 18.06.2012 avaldusega aegumise vastuväite esitamisest. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 436 lg-t 4, tuginedes otsuses asjaolule, mida pole menetluses arutatud ja mida kohus hindas mõlemast poolest erinevalt. Menetlusosalised pole väitnud, et kostjal oleks olnud soov loobuda aegumise vastuväitest. Kohus ei informeerinud menetlusosalisi oma sellisest seisukohast, mistõttu ei saanud pooled oma arvamust selles küsimuses ka väljendada.
15.Hageja jaoks pidi olema selge, et kostja ei soovinud loobuda aegumise vastuväite esitamise õigusest. Avalduse tekstis seda märgitud polnud ning kostjal polnud ka alust sellest õigusest loobuda. Ka hagejaga sarnasel mõistlikul isikul ei saanud tekkida arusaama, et laenuvõlgnik, kellel on raskused laenu tagastamisega, loobuks aegumise vastuväitest.
16.Kuna enne 18.06.2009 maksmata jäänud summad olid juba avalduse allkirjastamise ajaks aegunud, on kõik nõude tunnustamise avalduses märgitud summad valed. Ebaõigeid andmeid sisaldava avalduse allkirjastamine ei mõjutanud tegelike, st avalduses märkimata nõuete aegumist.
17.Maakohtu otsus pani vastutuse ainult krediidisaajale. Riigikohtu suuniste ja laenu andmisel kehtinud õiguse kohaselt oleks kostja vastutus olnu välistatud.
18.Maakohus pole andnud menetlusosalistele võimalust avaldada arvamust küsimuses seoses kostjale tekkinud kahju suurusega. Riigikohtu hinnangul on võimalik, et
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-9134 lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Maakohtu seisukoht muudab Riigikohtu juhised ja vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõttetuks. Kostja tagastas laenu ulatuses, milles see oli võimalik. Ülejäänud osas laenu tagastamist takistas riskide realiseerumine, millede esinemist hageja kostjale ei selgitanud. Vastustaja seisukoht
19.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 tuleb küll täpsustada rahuldatud nõuete osas.
21.TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Sama lõike kohaselt peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita. Maakohtu otsuse resolutsioon nendele nõuetele kolleegiumi arvates osaliselt ei vasta. Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktis 2 mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 100 000 eurot. Hageja väidetest lähtuvalt on kostjal aga hageja ees 21.05.2007 sõlmitud laenulepingust ning selle hiljem sõlmitud lisakokkulepetest tulenevalt mitmeid erinevaid kohustusi, sh viivisenõue, mille kogusumma ületab 100 000 eurot (I kd, tl 6). Maakohtu otsuse resolutsioonist jääb ebaselgeks, milliste nõuete katteks on 100 000 eurot kostjalt välja mõistetud. Hageja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil antud selgituste kohaselt ei hõlma kõnealune 100 000 eurot viivist (II kd, tl 12pöördel). Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus vajalikuks lisada vaidlustatud otsuse p 2 täpsuse, mille kohaselt on 100 000 eurot välja mõistetud tagastamata laenusumma ja tasumata intressi katteks. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus selguse huvides kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
22.Ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ning järgib maakohtu otsuse põhjendusi, mistõttu ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
23.Iseenesest on põhjendatud kostja väited TsMS 436 lg 4 rikkumise kohta maakohtu poolt seoses kostja 18.06.2012 allkirjastatud avalduse (I kd, tl 41) käsitlemisena aegumise vastuväite esitamise õigusest loobumisena. Toimikust nähtuvalt ei ole kumbki pooltest menetluses kõnealusele avaldusele selliselt tõlgendust andnud. Maakohus oleks pidanud eelmärgitut arvestades sellisest võimalikku tõlgendust pooltega menetluses arutama ning võimaldama neil esitada omapoolseid seisukohti. Kolleegiumi arvates ei ole tegemist siiski menetlusnormi olulise rikkumisega, sest see ei saanud kaasa tuua ebaõiget lõpplahendit. Oma asjakohased vastuväited maakohtu käsitlusele on kostja saanud esitada apellatsioonimenetluses.
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-9134
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 18.06.2012 avaldusega loobus kostja mh aegumise vastuväitest. Sellise järelduse saab teha eelkõige kostja avalduses sisalduvast kinnitusest, et ta tunnistab nõudeid täielikult ning ei vaidlusta nende õiguslikku alust. Samas leiab kolleegium, et poolte esitatu põhjal ei olnud tasumata laenu osamaksete (st maksegraafiku järgsete tasumata maksete) nõuded 18.06.2012 seisuga ka aegunud. TsÜS § 154 lg 1 alusel on korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja väidete kohaselt on kostja poolt lõplikult tasumata jäänud osamaksed alates 2009. aasta veebruarist (I kd, tl 3). Viidatud hageja nõudearvestusele ei ole kostja maakohtu menetluses vastuväiteid esitanud. 2009. aastal sissenõutavaks muutunud osamaksete nõuete aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 lg 1 teise lause järgi 01.01.2010 ning lõppenuks 31.12.2012 (kl 24.00). Seega ei olnud nõuded 18.06.2012 avalduse koostamise ajaks aegunud.
25.Kolleegium nõustub maakohtuga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud kostja etteheide, nagu paneks maakohtu otsus vastutuse ainult krediidisaajale. Sellist järeldust ei ole võimalik maakohtu otsuse põhjendustest teha. Maakohtu poolt otsuses käsitletud tõendite põhjal ei pidanud hagejal laenu andmisel tekkima kahtlusi kostja maksevõimes. Hilisemad võimalikud muudatused kostja sissetulekutes ei anna veel alust järeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist hageja poolt krediidi andmisel.
26.Maakohus on otsuses märkinud, et jääb arusaamatuks, mis kaalutlustel peab kostja oma kahjuks 100 000 eurot. Kolleegium märgib, et kostja faktilised ja õiguslikud väited tulnuks maakohtul eelmenetluses välja selgitada (TsMS § 392 lg 1 p 3). Selleks olnuks maakohtul õigus nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda (TsMS § 392 lg 3). Samas oleks ringkonnakohus saanud maakohtu poolse rikkumise apellatsioonimenetluses eelduslikult kõrvaldada, kuid kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses välja toonud, milliste oma võimalike nõuetega hageja vastu soovib kostja hageja nõudeid tasaarvestada. Vastavate asjaolude esitamise ja tõendamise kohtustus oli seejuures kostjal kui tasaarvestuse vastuväitele tugineval poolel (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2 ning § 230 lg 1).
27.Sarnaselt maakohtuga leiab kolleegium, et krediidi (laenu) põhisumma tagastamise kohustus ei saa iseenesest olla laenuvõtja jaoks krediidist tekkinud negatiivseks tagajärjeks ega moodustada kostja kahju. Sellist järeldust ei toeta ka kostja viidatud kohtupraktika. Riigikohus on 27.11.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 tehtud otsuse p-s 25 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 ja § 115 lg 1 alusel, mis kooskõlas kohustuse
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-9134 eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
28.Seonduvalt kostja väidetega tagatisvara väärtuse kohta märgib kolleegium, et need ei puuduta otseselt laenusaaja krediidivõime hindamist. Kui tagatisvara hind ja likviidsus hilisema üldise majanduslanguse tingimustes oluliselt väheneb, ei pea nendes asjaoludest tingitud riske kohtu arvates üldjuhul kandma laenuandja (st hageja) kui ostutehingu finantseerija. Kuigi Eestis tegutsevate krediidiasutuste laenupoliitika kõnealusel ajaperioodil iseenesest soodustas nn kinnisvaramulli tekkimist, pidi kostja mainitud kinnisasja ostmisel ise mõistlikult arvestama, et kinnisvarahinnad Eestis võivad langeda. Hoolsalt tegutsevalt krediidiasutuselt võib kolleegiumi arvates iseenesest eeldada ka tagatisvara väärtuse kontrollimist laenulepingu sõlmimise ja laenu väljastamise ajal. Samas pole kostja väitnud, et hageja seda käesoleval juhul ei teinud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
29.Ringkonnakohus ei muuda menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
30.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja ei ole taotlust apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Hageja esindaja on ringkonnakohtu istungil kinnitanud, et hagejal vastavad menetluskulud puuduvad (II kd, tl 13).
31.Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
32.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.