Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja kõik nõuded kostja vastu, mis tulenevad mh laenulepingust nr XXXX ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest olid tagatud hüpoteekide seadmisega kinnistule asukohaga XXXX registriosa numbriga XXXX ja kinnistule registriosa numbriga XXXX. Lepa 5 kinnisasja hüpoteekide realiseerimiseks algatati täitemenetlus 16.09.2014, kuid kinnisasja ei ole õnnestunud müüa. Täitmata põhi- ja kõrvalnõuded kokku on 195 031,62 eurot, millest hageja nõuab 100 000 eurot. Kostja vastus Kostja palub jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. 18.06.2012 nõude tunnustamise avalduse tegemise ajaks olid enne 18.06.2009 maksmata jäänud summad aegunud ja seega ei saanud aegumine nõude tunnustamisega ka katkeda. Deklaratiivne võlatunnistus juba aegunud kohustust uuesti sissenõutavaks ei muuda. Kostja oli laenu taotlemisel majandus- ja õigusalaste teadmisteta isik, kes ei saanud aru, mida ja kuidas vormistatakse ning allkirjastas lugemata ja süvenemata kõik dokumendid, mis talle andis allkirjastamiseks hageja. Kostja ei mõelnud ega teadnud võimalikest riskidest. Hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuigi hageja pidanuks uurima kostja tausta; veenduma, et kostja esitatud informatsioon vastab tõele; selgitama, et majanduses võib juhtuda ka languseid; selgitama, et ostetava kinnisasjaga võivad olla seotud juriidilised probleemid. Kuna hageja kohustusi ei täitnud, ostis kostja kinnisasja, millele on elamu ehitatud ebaseaduslikult ning võttis tema taustale ja sissetulekule mittesobiva laenu. Hageja poolt oma kohustuse täitmata jätmisega on kostjale tekkinud kahju summas 100 000 eurot, mille kostja palub tasaarvestada hageja nõudega. Kostja on hagejale pakkunud kompromissina võimalust, et vara vormistatakse hageja nimele ning sellega loetakse poolte vastastikused nõuded kustutatuks. Kohtu põhjendused Hageja ja kostja on nõustunud kirjaliku menetlusega. Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Vaidlust ei ole järgnevates asjaoludes. Pooled sõlmisid 21.05.2007 laenulepingu nr XXXX (t lk 9-14), mille alusel kandis hageja 25.05.2007 kostjale üle 44 738,15 eurot (700 000 krooni). Laenulepingu raames sõlmisid pooled hiljem järgmised lisakokkulepped: - 17.08.2007 tagatise muutmise kokkuleppe (t lk 34-35); - 24.10.2007 täiendava laenusumma 50 809,76 eurot (795 000 krooni) ülekandmise kokkuleppe (t lk 36-37); - 19.02.2008 täiendava laenusumma 19 173,49 eurot (300 000 krooni) ülekandmise kokkuleppe (t lk 38-39). Hageja on kostjale laenulepingu ja lisakokkulepete raames väljastanud kokku laenu 114 721,41 eurot (1 795 000 krooni, t lk 15-33). Hageja ütles 30.06.2009 kirjaga nr 02/240 laenulepingu nr XXXX ennetähtaegselt üles (t lk 40). 18.06.2012 esitas kostja hagejale avalduse, milles tunnustas nõuet kokku summas 173 222,27 eurot (t lk 41). Laenulepingust ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest tulenevate nõuete tagamiseks on seatud hüpoteegid kinnisasjale asukohaga XXXX registriosa numbriga XXXX (21.08.2007 hüpoteek summas 86 280,73 eurot, mida 01.11.2007 suurendati 124 627,71 euroni; 27.02.2008 hüpoteek summas 25 564,66 eurot) ja kinnisasjale registriosa numbriga XXXX (13.07.2009 hüpoteek summas 3 195,58 eurot). Lepa 5 kinnisasja ei ole täitemenetluses õnnestunud müüa. Pooled on arutanud kompromissi võimalikkust (t lk 70-75). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 4 alusel tuvastatuks. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingu ja selle lisade näol on tegu tarbijakrediidilepingutega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 8 lg-s 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Esmalt lahendab kohus küsimuse, kas nõue on aegunud või mitte. Kohtu hinnangul nõue aegunud ei ole. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kostja tugineb sellele, et osad nõuded olid aegunud juba sel ajal kui ta nõudeid 18.06.2012 avaldusega tunnustas ja seega ei saanud aegumine enam tunnustamisega katkeda. Kohus selgitab, et seaduses on reguleerimata küsimus, milline tagajärg on juba aegunud nõude tunnustamisel, kuid õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et „põhimõtteliselt oleks ilmselt mõistlik käsitleda sellist nõude tunnustamist aegumise vastuväitest loobumisena“ (Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Lk 442). Seega, kuigi osaliselt (maksegraafiku järgsete tasumata maksete osas) võis nõue olla tunnustamise hetkeks aegunud, siis tunnustamisega loobus kostja aegumise vastuväitest. Need nõuded, mis tunnustamise hetkeks aegunud ei olnud, ei ole aegunud ka praegu, sest nende osas katkestas tunnustamine aegumise ja hagi esitamise ajaks ei olnud nõue aegunud (hagi esitati vähem kui kolm aastat pärast nõude tunnustamist). Seega ei ole nõue aegunud, ka mitte osaliselt. Teiseks kostja vastuväiteks on, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja head pangandustava, seetõttu on kostjale tekkinud kahju ning kostja palub see kahju tasaarvestada hageja nõudega. Hagi aluseks oleva laenulepingu ja selle lisade sõlmimise ajal puudus võlaõigusseaduses vastutustundliku laenamise põhimõtet puudutav regulatsioon (praegu kehtiv VÕS § 4032). Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestas lepingu sõlmimise ajal (ja ka praegu) krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3: „krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks.“ Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikul võimalik otsustada, kas ta pakutavatel tingimustel lepingut sõlmida soovib või mitte. See, et kostja ei lugenud lepinguid läbi ega kaalunud suure laenu võtmisega kaasnevaid riske, on kostja enda hooletus ega saa olla aluseks laenu tagastamise kohustusest vabanemisele. Kohus ei leia, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet või head pangandustava ning et kostjal oleks õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Laenulepingust ja lisadest nähtub, et laenul oli tagatis, seega ei olnud kostja laenu võtmisel varatu. Esitatud kostja konto väljavõttest nähtub, et kostjal oli laenu saamise hetkel sissetulek, mis võimaldas laenu tagasi maksta. Töösuhte lõppemine ei pidanud olema hageja jaoks ettenähtav. Arvestades, et kostja tegi stabiilselt sularaha sissemakseid (summas 10 000 krooni) oma arveldusarvele, võis ka hiljem

eeldada, et kostjal on stabiilne sissetulek. Seega leiab kohus, et dokumentidest nähtavad asjaolud ei pidanudki tekitama kahtlusi kostja maksevõimes. Kohus on seetõttu seisukohal, et kostjal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist ning tasaarvestust. Sellele vaatamata peab kohus vajalikuks järgnevalt selgitada kahjuhüvitisega seonduvat. Kohtule jääb arusaamatuks, mis kaalutlustel peab kostja oma kahjuks 100 000 eurot. Kostja on viidanud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-136-12 punktidele 25-26, mis käsitleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmisel tekkinud kahju temaatikat. Sellest lahendist nähtub selgelt, et „kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.“ Seega saaks kostja kahjunõude koosseisus olla summad mis vastavad intressi-, viivise-, leppetrahvi- või muudele kõrvalnõuetele, kuid kostja ei saa vabaneda saadud laenusumma tasumise kohustusest. Laenusumma on kostja endale saanud ning kui võtta aluseks olukord, milles kostja oleks olnud lepingut sõlmimata, siis selles olukorras ei oleks kostjal küll kõrvalnõuetest tulenevaid kohustusi, kuid samuti ei oleks tal saadud laenusummat. Seega laenusumma kuulub igal juhul tagastamisele. Võttes aluseks käesoleva asja, saaks kostja seega endale tekkinud kahjuks pidada maksimaalselt 82 092,59 eurot (hagiavalduses nimetatud kõrvalnõuete summa). Seda kahju hüvitist ei saaks aga kohtu arvates antud juhul tasaarvestada, sest hageja on nagunii juba vähendanud oma nõuet väiksemaks kui on põhivõlg. Seega saaks kahju hüvitamist nõuda, kui ka kõrvalnõuete osas on nõue esitatud. Vastasel juhul jääks tasaarvestuse korral rahuldamata ka hageja põhinõue ning sellisel juhul oleks kostja hoopis alusetult hageja arvel rikastunud. Eeltoodule tuginedes ja arvestades, et nõue ei ole aegunud ning samuti puudub alus tasaarvestusteks, kuulub hagi rahuldamisele. Nõude suuruse osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 100 000 eurot. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kui asjassepuutumatud. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõiv 1 200 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on käesolevas asjas 100 000 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 1 200 eurot. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 1 200 eurot ja mõistab selle summa kostjalt välja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.